Ne imejuštšii analogov

[inka]

No seal on põhimõtteliselt väidetud, et venelaste raketid ei kõlba ameeriklastele vastulöögi andmiseks, kuna nad on tankimata ning tankimine võtab tunde aega. Ja sobivad ründeks. Seda ma ei usu.
Minu andmetel olid tankimata olekus ainult need maapealse baseerumisega raketid, mille püsti ajamise oleks tangitud raketi mass keerukaks teinud.
Shahtides asunud keskmaaraketid (Eestis oli selliseid ka) olid minuteada ikka tangitud.

NSVL õhutõrjes olid ÕT raketikompleksid vahetuste kaupa 15 min valmisolekus, selle ajaga mingeid S-75 või S-200 rakette tankida ei jõua mingit moodi. Peale raketialustel olevate olid ka autode olevad varuraketid, mis olid tangitud. Gary Powers tulistati samasuguse raketiga alla.

Tõesti võis olla nii, et nt 3-6 kuud ka siis tehti paagid tühjaks (siis kallati maha) ja läks mingisse kontrolli. Siis tangiti uuesti. Aga neid ei tangitud mitte lahingudivisjonides, vaid tehnilises divisjonis, kus olid vastavad tegelased ja seadmed.

Järeldada vedelkütusest, et vene raketivägi on "õõnesarmee" on ainest vähevõitu. Seal võib olla nii, et vile peale lendavad nt pooled või 1/3 rakettidest, aga mitte nii, et ameeriklaste tuumalaengute saju all hakatakse shahtides rakette tankima.

Vähemalt 88-ndal jooksid häire korral tankijad S125 ja S75 stardiseadeldiste juurde. Täisvarustuses ja tankuri sabas. Mida tegema, ei küsinud- polnud otseselt minu ülesannetega seotud.

[diesel]

ja vähemalt 85 kuni 87 seisid s75 raketid täiesti lennuvõimelistena (no teoorias vähemalt) nii stardialustel kui varupaugud hoidlas kärude peal. tankida küll midagi vaja polnud.

[Kilo Tango]

Värskes Tehnikamaailmas (sattusin lõuna ajal lugema) on artikkel uuest vene ICBM raketist.
Paraku aga üks kaasfoorumlane on seal avaldanud asju, mis kvalifitseeruvad parimal juhul pooltõena.
Nimelt väide, et vene/nõuka vedelkütusemootoriga ballistilisi rakette ei ole võimalik hoida pikema aja vältel tantitud olekus hapendaja agressiivsuse tõttu ei ole päris tõsi.
Külma sõja ajal olid näiteks NSVL tuumaallveelaevad patrullis USA ranniku lähedal, see sai kõigile teatavaks "tänu" K-219 intsidendile 1986 Reikjaviki tippkohtumise ajal.
https://en.wikipedia.org/wiki/Soviet_submarine_K-219
Kõik selleks kasutatud Yankee ja Delta klassi allveelaevad kasutasid vedelkütuserakette. Esimene tahkekütuserakettidega laev oli alles Typhoon klass.
Täpselt samamoodi kasutas vedelkütuserakette NSVL õhutõrje. Esimene tahkekütuserakett oli neil S-125. S-75 ja S-200 olid kõik vedelkütuseraketid.

Ühesõnaga, vedelkütuserakette hoitakse samamoodi pidevas lahinguvalmiduses. See hoiuperiood ei kesta muidugi aastaid, kuid kuid kestab küll (NSVL aatomiallveelaevad olid veel all 3-4 kuud järjest) ja raketid olid laeval juba tangitud kujul. Antud K-219 juhul põhjustaski õnnetuse raketishahti mereveega aeglane täitumine (tilkuva uputuskraani kaudu), soolane merevesi sõi midagi seal läbi ja tekkis raketikütuse plahvatus ja tulekahju. Näiteks põhjusel, et agressiivse aine poolt olid seadmed kaitstud kaitsekihiga, aga väljaspoolt mitte.

Kuidas toimub rakettide ümbertankimine või nendel mingite juppide vahetamine, ma ei tea, kuid pole mõtet väita, et venelaste vedelkütusel raketiarsenal pole nt 15 min etteteatamisega laskevalmis, pole mõtet. Tõenäoliselt on kogu aeg valves osad raketid ja osad on tankimata (nii talitati ka PVO raketivägedes). Vajaliku tulejõu probleem lahendatakse lihtsalt suurema rakettide arvuga (sellest ka NSVL suur raketivägi). Tankimata vedelkütuserakett aga säilib põhimõtteliselt lõputult, samas kui tahkekütusemootoreid tuleb 10a takka vahetada (või tekib stardil mootori plahvatamise risk).

Hr. Trumm, sul on loomulikult õigus (ja ei ole ka) nagu alati.

Ma ei tea, kuidas vanasti täpselt vedelkütuseid hoiti - ei ole mahti uurida. Küll tean ma seda, et vaatamata inhibeerimisele (kasutatakse vesinikfluoriidhappega segamist) ei ole võimalik muuta lämmastikhapet täiesti mittekorrodeeruvaks. Vesinikfluoriidhape loob küll metalli pinnale fluoriidide kihi, kuid sedagi tegelikult kogu aeg söövitatakse ja siis taasluuakse.

Nüüd konkreetse artikliga oli selline nukker lugu, et selle puhul paluti minult kommentaare ja neid ka ma andsin, kuna ma nägin, et antud lugu kippus kohati päris käest ära minema. Samas tuleb tunnistada, et ei olnud piisavalt aega, et teemaga põhjalikumalt tegeleda ja paljuski sai kommenteeritud n.ö. peast. Nii, et ehkki lõpptulemus sai parem, kui toorik, ei oleks ma ise sellist lugu kirjutanud.

Nüüd mis puutub sellesse säilitamisse, siis nimetet raketi puhul on pikaajalist hoiustamist siiski raske näha, kuna lisaks kütusepaakidele peab kaitsma ka torustikke, kõiksugu ventiile, kaableid jms. Samuti on ühe astme mootor uputatud lämmastikhappesse. Loomulikult saab rakette vajadusel tankida, kuid ma pakun, et sellise koguse kütuse puhul ei piisa 15 minutist (tegemist on väiksemat sorti kosmoseraketiga - vaata, kaua nende tankimine aega võtab). Teiseks oli rõhk antud puhul ootamatul rünnakul. Pikaajalise eskaleerimise korral tekib taktikaline küsimus, et millal raketid tankida. Vastane võib kasutada näiteks nimetet nõrkust selleks, et hoida pinget üleval kuni korrosioon on teinud oma töö (teoreetiline võimalus).

Mingi kaitsekiht seal eriti ei aita. selleks see HF seal kütuses ongi, et seda kaitsekihti pideva korrosiooni tingimustes kogu aeg uuesti luua (algne kaitsekiht luuakse ilmselt paakide läbipuhumisel fluooriga). Nii on saavutatud lämmastikhappe täiesti talutavad hoiutingimused, kuid igavesti seda seal hoida ei saa. Kütusepaake on veel suhteliselt lihtne välja vahetada, kuid mootori kahjustused on juba keerulisem teema. Ei tasu unustada, et mõlemas mootoris on juba eelpaigaldatud ka süütelaengud ja neid peab saama juhtida.

Väga raske on sedasi kõrvalt kommenteerides ajada lugu lõpuni korrektseks, kuna ei ole uurimistöö jaoks aega planeerinud, kedagi teist soovitada ei tea ja algsel kujul ilmutada lasta nagu kah ei tahaks. Mida ma saavutada püüdsin on see, et artiklist saaks välja juuritud selline "Ossapoiss, nüüd on lõpp käes" hoiak, mis võimendab naabripropaganda saavutusi.

[Kapten Trumm]

venelased ise ütlevad, et kütus ja hapendi on "ampulliseeritud", st paagi sees on veel üks nõu (ampull), mis on siis happekindel. Metallist paak ise on vaid tugevuse andmiseks. Antud lahenduse puhul ei puutu ka kraanid-värgid asjasse, sest nad on seisuajal kuivad. Happega puutuvad kokku kui ampull avatakse ja selle pool tundi lendu peavad nad vastu.

Antud lahenduse eluea määrab tegelikult komponentide stabiilsus ampullide sees ja sõlmede tihedus (nt tihendid väsivad ajapikku ja hakkavad lekkima).

Kõige lihtsam happekindel materjal on nt klaas. Olen näinud kinnist kontsetreeritud soolhappe pudelit, mis templi järgi oli villitud 1965 ja hape sees oli igati OK. Sõjatehnikal on kahtlemata teravamaid asju leiutatud kui talupojatarkusel põhinev.

Venelaste uute rakettide vedelkütuse armastus võib olla sellest, et nad on avastanud, et "ampulliseeritud" vedelkütus püsib kauem töökorras kui tahkekütus, millel on komme muutuda seismisel ebastabiilseks (nt pragude tekkimise pärast).

[Kapten Trumm]

venelased ise seletavad https://rvsn.academic.ru/1563/%D0%90%D0 ... 1%82%D1%8B

[Kapten Trumm]

Värskes Sõduris on see venelaste suurlinnade vastane imetorpeedo uudistekünnise ületanud (see ületas ka läänes, Sõdur lihtsalt refereerib).
Iseenesest teeb mind ettevaatlikuks mitte relv kui selline, vaid teatav nihe venelaste sõjalises mõtlemises.
Nimelt, arvestades olukorda võimalikus allveesõjas ja raketitõrjes on tegemist selgelt assümmeetrilise katsega.
Kui ei suudeta tagada raketiallveelaevade ellujäämist, siis laseme torpeedo 10 000 km kauguselt, seda ameeriklased püüda ei suuda.
Kui ei suuda läbida raketikilpi, toimetame tuumarelva kohale muud moodi.

Senised strateegilise tuumarelvastuse katsed olid vastupidiselt, sümmeetrilised, kuis loodavad relvasüsteemid pidanuks sarved kokku panema ameeriklaste omadega.
Antud idee on minek sealt, kus vastast pole.

[Sekeldaja]

Antud idee on minek sealt, kus vastast pole.

Seni.
Võibolla.
Sest me keegi ei tea, kui siiras John Hyten oma eilse avaldusega oli ja kas või kui palju võis selles olla puru silmaajamist.

[Kriku]

Selles, et Venemaa sõjaline mõtlemine jõuab riikliku terrorismini, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Stsenaariumeid, kus Põhja-Korea toimetab mõnda USA rannikulinna sadamasse väikese allveelaevaga tuumapommi, arutati USA-s juba 1990-ndatel.

[Kapten Trumm]

Antud relv pole kindlasti terrorism - see on täpselt samapalju terroriga seotud kui igasugune suurlinna hävitamine (millised plaanid on peale VFi olemas ka igal teisel tuumariigil).
Lihtsalt venelased on muutunud leidlikumaks ja igasugu Bulavad ja asjad (mis oli sümmeetriline vastus) omavad vähest perspektiivi on ka Moskvas juba selgeks saanud.

Antud torpeedo tegelikult pole midagi uut. Taolist projekti kaaluti juba Hrustsovi ajal, tõsi tolle aja kasinate tehniliste võimaluste tõttu pidi selle kandur kandma ühteainsat torpeedot.
Vene allveelaevu käsitlevatest raamatutest igatahes kurioosumina jooksis läbi - kas seda ka teostati või visati järjekordse Moskva lollusena lihtsalt riiulile, pole teada.

Antud relva jubedus seisneb tegelikult selles, et kui see toimib, on ohvrite arv 100%, sest purustuse tekitab mitte tuumaplahvatus, vaid selle tekitatud hiidlaine, mis tähendab, et inimesed metroos, keldrites ja varjendites tõenäoliselt upuvad nagu rotid (kes muidu ellu jääks).

[Kriku]

Ei, torpeedo ei ole, kui see ka peaks tööle hakkama (mis on ülimalt kahtlane). Aga üldiselt, kõik, kellel tekib ja süveneb vajadus asümmeetrilist sõjapidamist arendada, jõuavad selle vajaduse süvenedes välja põhimõtteliselt sinna, et seome pommi eesli selga ja vajutame checkpoint'is nuppu. See on asümmeetriliste relvade otsingu loogiline finiš.

"Terrorism" on muidugi võrdlemisi meelevaldne silt. Seda kleebitakse külge lähtuvalt relva kohale toimetamise vektorist. Tegelikkuses muidugi ei ole mitte mingit vahet, kas checkpoint saab sertifitseeritud miinipildujatuld või siis jalutab sellesse eesel sisse.

[Kapten Trumm]

ja süveneb vajadus asümmeetrilist sõjapidamist arendada, jõuavad selle vajaduse süvenedes välja põhimõtteliselt sinna, et seome pommi eesli selga ja vajutame checkpoint'is nuppu. See on asümmeetriliste relvade otsingu loogiline finiš.

Sa praegu asjast jagamata laod huupi.
Assümmeetrilised (kuid mitte terroristlikud) võitlusvahendid on ka Eesti (tihti ignoreeritav) sõjaline võimalus hulga suurema vene vastu.
Assümmeetrilised võitlusmeetodid on need, mille väiksemal ja nõrgemal poolel on võimalik mõjutada suuremat ja tugevamat.
Eesti oludes on asümmeetriline võitlusvahend nt miinid ja snaiprindus.
Ei maksa neid võrdusmärke nii suvaliselt panna.

Et Moskvas taolisi tõsiasju on hakatud taipama, on muret tekitav. Elu oleks parem, kui nad kulutaks auru lennukikandjatele, uutele allveelaevadele jne. Eelkõige on ohtlik mõtteviisi muutumine.

[Kriku]

Sa lugesid minu postitusest välja midagi, mida seal ei ole. Mille vahele ma sinu arvates võrdusmärgi panin?

[Kapten Trumm]

Et nõrgem vastane taipab kasutada tugevama vastu asümmeetrilisi meetodeid, ei tähenda terrorismiga lõpetamist. Konventsionaalsed, kuid asümmeetrilised meetodid on samuti olemas. Samuti igati sõja-õigluslikult korrektsed.

Et venelane seda avastab, on paha. Parem oleks, kui nad analooge mitte omavate ookeanilaevastike ja nähtamatute kaugpommitajatega tegeleks. Üks näide on snaipritegevus, millele venelased on hakanud suurt rõhku panema. Meile oleks parem, kui venelased mängiks oma NSVL aegsete SVD-de ja ajateenijatega snaipreid.

[Kriku]

Konventsionaalsed, kuid asümmeetrilised meetodid on samuti olemas.

Loomulikult on. Ma ei ole kuskil vastupidist väitnud.

[Laiakas]

Võidakse tuumapliksud ka kasvõi merekointeineritesse paigutada, ükskõik mis pahade riik. Konteinerite mass kaubanduses on nii suur, et keegi neid kontrollida ei jõuaks. Ja kui seen juba üles kerkib siis teada ka ei saadaks, kes tegi. Übersuper high tech lahendusi pole eriti vajagi. Mingi Nauru lipu all lodi võib paar nädalat laisalt kuhugi kaubasadamasse aerutada ja kasvõi mõne megatonniga siis kenasti kohaliku ümbruse taevasse lossida..