www.militaar.net

Venelastel näib mootorite asemel probleem olevat hoopis täpsusega, miks muidu nad analooge mitte omavaid suuri lõhkepäid tarvitavad. Ka Saatan 2-l pidi olema inertsiaalnavigatsioon, sellega põhimõtteliselt muutubki CEP alla 1 km keerukaks.

Oht seisneb seal selles, et kuna USAs asub palju strateegilisi sõjalisi objekte suurlinnade ligidal või külje all, siis selle tabamise asemel võidakse kogemata tabada linna ja see viskab olukorrale järgmise vindi peale.

Oht seisneb seal selles, et kuna USAs asub palju strateegilisi sõjalisi objekte suurlinnade ligidal või külje all, siis selle tabamise asemel võidakse kogemata tabada linna ja see viskab olukorrale järgmise vindi peale.

Oot, mis mõttes, kui USA saab kasvõi ühe tuumaraketi oma riigis asuva sõjalise objekti pihta, siis ei ole isegi mitte küsimust, kuidas ta vastab ehk ikka täiega.

Sügavalt kahtlane mõte.

Kapten Trumm kirjutas:Venelastel näib mootorite asemel probleem olevat hoopis täpsusega, miks muidu nad analooge mitte omavaid suuri lõhkepäid tarvitavad. Ka Saatan 2-l pidi olema inertsiaalnavigatsioon, sellega põhimõtteliselt muutubki CEP alla 1 km keerukaks.....

Vene Kalibr tiibraketid on ka inertsiaaljuhtimisega...

Satan 2 / Sarmatil on nii inertsiaal-, stellaar- kui GLONASS - navigatsioonisüsteemid, milliste kombineeritud andmeid juhtimissüsteem kasutab.
Suur lõhkepea räägib just täpsuse kasuks, MIRVide üks eesmärke on tasandada ühe "viskega" suurem maa-ala (sh üks võ rohkem prioriteetset sihtmärki sellel).

Roamless kirjutas:

Oht seisneb seal selles, et kuna USAs asub palju strateegilisi sõjalisi objekte suurlinnade ligidal või külje all, siis selle tabamise asemel võidakse kogemata tabada linna ja see viskab olukorrale järgmise vindi peale.

Oot, mis mõttes, kui USA saab kasvõi ühe tuumaraketi oma riigis asuva sõjalise objekti pihta, siis ei ole isegi mitte küsimust, kuidas ta vastab ehk ikka täiega.

Kuidas sa siis aru ei saa. Kui USA saab Vene tuumaraketiga pihta siis on nad hirmust kanged. Aga kui Venemaa saab siis vastab täiega. Peaksid ka rohkem ka rohkem vene propa kanaleid vaatama, tarkus tuleb mühinal.

IRW

Suur lõhkepea räägib just täpsuse kasuks, MIRVide üks eesmärke on tasandada ühe "viskega" suurem maa-ala (sh üks võ rohkem prioriteetset sihtmärki sellel).

Ei ole päris nii.
Suuri lõhkepäid kasutatakse kahel puhul a)täpselt raskelt kindlustatud sihtmärkide (nt NORAD) tabamiseks b)seda kasutavad need, kes pole täpsed. Näiteks Eestis asunud Kuuba-aegsed keskmaaraketid R-12 tabamistäpsusega pluss miinus 3 km pidid kasutama 2,3 megatonnist lõhkepead, et sihtmärki arvestatavalt mõjutada.

MIRV-ide kasutamise idee pole mitte "pindala", vaid asjaolu, et kümme 100 kilotonnist lõhkepead tekitavad samasuurel pehmel või poolkõval sihtmärgil rohkem purustusi kui üks megatonnine.
Põhjusel, et plahvatusjõu ja purustuste vahel valitseb kuupjuurega väljendatav sõltuvus. Kahjustatav ala suureneb võrdeliselt võimsuse kuupjuurega.
Sihtmärgi ründamisel kümne väiksema laenguga on ala, mis allutatakse ülisuurtele temperatuuridele ja ülerõhkudele, tunduvalt suurem.

Paljud sõjalised kindlustatud sihtmärgid ei vaja mitte võimsust vaid täpsust. Sel põhjusel olid nt Saksamaal asunud Pershing 2 keskmaaraketid suhteliselt tühise laenguga (5-80 kilotonni), sest nende juhtimise süsteem võimaldas saavutada kindlustatud sihtmärkide otsetabamuse. Suurem täpsus seletab ka selle, mis ameeriklased üldiselt üle 500 kilotonniseid lõhkepäd ei pruugi.

Üks asi on siin veel - selles pole vene tehnika ehk süüdi. Nimelt kontinentidevaheline exchange toimub põhja-lõuna suunas. Vene raketid on suurtel kaugustel katsetatud ainult ida-lääne suunas.
Ameeriklased lasevad Californiast Vaikse ookeani lõunaossa, venelased Uuralist ja Plessetskist Kamtsatkale. Tuntakse kui "north-south problem". Maakera magnetjõujooned mõjutavad aga lõhkepea lendu natuke, venelased aga pole vajalikus suunas oma rakette katsetanud. Väike ebatäpsus (ja suur laeng), mis tabab Boeingu lennukitehast (külma sõja ajal sõjaline sihtmärk) asemel Seattle linna (value target) tingib suure tõenäosusega tahtmatu eskalatsiooni, mille käigus pühivad ameeriklased nt Leningradi maa pealt. Või näiteks Omaha linna lähistel asuva strateegiliste pommitajate juhtimiskeskuse asemel linna tabamine.

Trumm ära aja pada, Pershing 2 pole kunagi tiibrakett olnud.

Esiteks võiks vahet teha, mis on MIRV ja mis on MRV.
https://wikidiff.com/mirv/mrv

Teiseks - väga loll on arvata, et USA kavatseb tema territooriumile suunatud tuumaraketi tabamuse ära oodata enne vastamist.

See on kaunis lihtsustatud arusaam, et tuumarelvadega pannakse ehku peale. Peale totaalse hävitamise on mitmeid vahepealseid variante. Näiteks kui vastane ründab ainult sinu sõjalisi objekte, ei vasta sa vastase suurlinnade pihta (mispeale vastane teeb sama), vaid üritad vältida totaalse vastastikusele hävitamiseni eskaleerumast. Sest kui NSVL ja USA teineteist hävitanuks, võinuks sellest võita näiteks Hiina. Ja ei NSVL ega USA ei oleks olnud võitja - võitja oleks nt Hiina.
Ühesõnaga, rakettide/lõhkepeade trajektoori jälgitakse võimalikult kaua, tegemaks kindlaks, millise strateegia on vastane valinud. Vene rakettide ebatäpsus ja suur purustusjõud (millega seda kompenseeritakse) tekitab ameeriklastele teatud raskusi, sest USA-s on mitmel pool strateegilised sõjalised objektid suulinnade külje all. Kui ameeriklased lahendaks Peterburi külje all asuva õhukaitse juhtimiskeskuse kui sõjalise sihtmärgi hävitamise probleemi ülitäpse, kuid väikse võimsusega löögiga, siis venelaste täpsuse juures on suur risk, et koos juhtimispunktiga hävitatakse ka linn ja sellega tekib eskalatsioon.

Kui sõjaline sihtmärk pole kriitiline vastulöögi jaoks (näiteks mõni tavalennuväli), siis arvan, et lasevadki tabamusel juhtuda, et olla kindlad, mida vastane teeb. Kui aga sihtmärgi kõrval on kesklääne "raketiväljad", siis mõistagi rakettide kaotusega keegi ei riski.

1970ndate ameeriklaste hirmudest: https://www.youtube.com/watch?v=jlPEBROvR9w

Just nimelt - see on kaunis rumal arusaam, et tuumarakettidega pannakse midagi ehku peale.

Tänapäevased ballistilised rakettid on manööverdavate lõhkepeadega, seega annab trajektoori jälgimine väga vähe infot. Seda, et raketid on tõesti suunatud Ameerika territooriumi vastu, ehk.

Oma territooriumi vastu suunatud tuumalöögi korral on vastasel kaks ülesannet.
1. oma tuumarelva vastase löögi alt väljaviimine
2. vastase tuumalöögi võimekuse nullimine.

Esimese ülesande täitmiseks, maapealsete rakettide puhul, on ainult 1 võimalus. Oma raketid ka välja lasta. Sihtmärgiks vastase tuumarelvabaasid ning juhtimiskeskused.

Mingid arutelud Boing'u tehase pommitamisest on aga tõesti täiesti eluvõõras luulutamine. Need lennukid, mis III maailmasõjas sõdivad, on selle alguseks ammu valmis ehitatud ja relvastusse võetud.

Ma vabandan, aga nii mitmedki akf-id viitavad siin ja seal Vene rakettide ebatäpsusele. Ma siiski apelleeriks, lihtsalt ei ole loogiline (isegi kui tegemist on Venemaaga) et riik mis aastakümneid regulaarselt saadab orbiidile (ja ISS-i) kõike mida vaja, peaks sõjalise ballistilise raketiga km ulatuses võssa panema. Eriti arvestades et erinevalt satelliidi kaotuse hinnast on raketivägede tabamistäpsus nende riigi julgeoleku aluseks, tavarelvastusega nii või teisiti nad enamuse maailma vastu ei sõdi.

Dr.Sci kirjutas:Ma vabandan, aga nii mitmedki akf-id viitavad siin ja seal Vene rakettide ebatäpsusele. Ma siiski apelleeriks, lihtsalt ei ole loogiline (isegi kui tegemist on Venemaaga) et riik mis aastakümneid regulaarselt saadab orbiidile (ja ISS-i) kõike mida vaja, peaks sõjalise ballistilise raketiga km ulatuses võssa panema. Eriti arvestades et erinevalt satelliidi kaotuse hinnast on raketivägede tabamistäpsus nende riigi julgeoleku aluseks, tavarelvastusega nii või teisiti nad enamuse maailma vastu ei sõdi.

See loogika ei tööta! Kosmosesse saatmine on hoopis teine asi, kui sealt asjade maa peale toomine.

Kas rakett / lõhkepead on lennu ajal juhitavad? Vastane lasi raketid välja, laseme ka. Vaatame, kuhu tabamused tulid ja vastavalt sellele valime sihtmärgid.

Dr.Sci kirjutas:Ma vabandan, aga nii mitmedki akf-id viitavad siin ja seal Vene rakettide ebatäpsusele. Ma siiski apelleeriks, lihtsalt ei ole loogiline (isegi kui tegemist on Venemaaga) et riik mis aastakümneid regulaarselt saadab orbiidile (ja ISS-i) kõike mida vaja, peaks sõjalise ballistilise raketiga km ulatuses võssa panema. Eriti arvestades et erinevalt satelliidi kaotuse hinnast on raketivägede tabamistäpsus nende riigi julgeoleku aluseks, tavarelvastusega nii või teisiti nad enamuse maailma vastu ei sõdi.

Loogika on siin täiesti olemas, aga see ei pruugi alati kehtida sellel lihtsal põhjusel, et ülesse minemine ja alla tulemine on erineva keerukusastmega asjad. Orbiidil põkkamist suutsid venelased teha küll, aga kõik allatulevad kapslid maanduvad suht suvalisse kohta. Ainukene erand oli Burani katsetus, mis oli täisautomaatne ja tuli alla ka täpselt sinna kuhu vaja. Erinevus on minumeelest selles, et Buranil olid tiivad millega sai kurssi muuta ja tavalisel kapslil pole jälle mitte kui midagi millega kurssi korrigeerida. Huvitav oleks teada kuidas tuumalõhkepeadel see asi lahendatud on.