www.militaar.net

N Liidus olid tehastes nn. tellija esindajad. Kes teostasid kvaliteedi kontrolli ja lubasid detaile vastavalt markeerida. Elektroonika valdkonnas märgiti seda rombiga detailidel. Alguses esines ka number rombi sees. 5 oli üldsõjaväe vastuvõtt, 7 oli lennuväe ja 9 raketitehnika vastuvõtt. Parimatel juppidel oli peal tähed OC kirillitsas. Venemaal peaks see vastuvõtu süsteem veel toimima, ainult elektroonika tootjaid pole enam endises hulgas.
Ollakse sunnitud kasutama importi, mis pole tegelikult mõeldud kasutamiseks raskemates tingimustes.

_________________
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.

Jah, olid ikka ajad, kus tikutulega sai otsitud müravaba transse võimule. OP võimudest ma parem ei räägi, laiatarbesaast, mis oli plastkorpuses, ei kannatanud mingit kriitikat. Samas metallkeraamilises korpuses kullatud viikudega eksemplarid olid samuti suht varieeruvate parameetritega. Vene poojuhitööstuse eripära (vääriks filmi).
Ma pakun, et pooljuhid ei sobinud ideoloogiaga, sest sai olla vaid üks juht.

_________________
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.

Jep, Leningradi täikalt toodud viisnurgaga transistorid ...

_________________
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi

Selle loogika järgi, kui arvestada kuidas värviteleviisorid kestsid, oli Nõukogude Liit jälle tunduvalt rohkem inimsõbralik kui Saksa LV, rääkimata Jaapanist

_________________
“It is difficult to get a man to understand something, when his salary depends on his not understanding it.”

See oli 700-seeria värvitelekas, esimene masstoodangus värvipildiga apastraat NLiidus. Erinevate kastide ja nimedega, aga sisult põhimõtteliselt sama, kolmekohaline numeratsioon algas 7-ga. Telekaparandajad kutsusid teda hellitavalt "vana kummut", kaalus ta enamvähem täpselt 62 kilo. Mingil ajal vedasin Piiteri turult elektroonikadetaile Eestisse, põhiline jupstükk, mida sel apastraadil tuli pidevalt vahetada, oli realaotuse elektronlamp 6П45C. Üle keskmise suurte mõõtude pärast kutsuti seda "pirniks". Nii oli tavaline, et kui järjekordseks ärireisiks telefonitsi tellimusi kokku kogusin, öeldi teiselt poolt liini otsast: "too kummutile viis pirni ka".
Vanematekodus pidas too 80-ndate algul soetatud apastraat päris pikalt vastu. Neid telekaid tassiti lõpuks päris palju prügimäele, ning tasuta saadud telekatest demonteeritud blokkidest oli toanurka lõpuks päris korralik virn kogunenud. Kui pildikast järjekordselt saba andis, sai hunnikust järjekordne blokk kogu täiega ära vahetatud ning demonteeritud ühik rändas prügimäele. Kuni isal lõpuks sellest pullist lõplikult siiber sai ja ta Anttila kataloogist omale uhke Philipsi ära tellis, et 1992 aasta taliolümpia kvaliteetse ja edeva pildiga ära vaadata. Ainult et seda ta vaene mees ei osanud uneski arvata, et defitsiidimajandus ka kapitalismi tingimustes edasi kestab ning novembris tellitud telekas alles veebruari lõpuks kohale jõuab. Sellest ajast pärineb ka too legendaarne lause peale hoki poolfinaali: "näh, täna oli täitsa hea pilt telekal ees, isegi hokilitrit oli näha..."

_________________
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.

Leningradis oli veel NLiidu ajal kaupluse
"Noor Tehnik " ees huvitav hõlmalune turg
kus sai mõistliku hinna eest elektroonika
juppe. Ilmselt sõjatehastest virutatud
sest kvaliteet oli sõjaväe oma.
Üheski poes selliseid vidinaid eraisikule ei müüdud.
Kas seda fakti pidada NLiidu heaks või veaks?

"Junõi Tehniku" ees olev turg oli kökimöki. 89-ndal hakkas turg plahvatuslikult kasvama ning linnavõimud pidid turu ümber dislotseerima paar kilomeetrit eemale tühermaale, kus see vallutas umbes aastaga mõnehektarilise platsi. Põhiliselt äritsetigi tehastest virutatud kaubaga, müügil oli kõike, defitsiitsetest koduelektroonika juppidest alates kuni lõpetades nendestsamadest vidinatest kusagil garaažis (sageli olematu kvaliteediga) kokkujoodetud valmistehnikani. Võin julgelt öelda, et päris mitmed Eesti koduelektroonika remontijad said tänu minule lahedalt tegutseda, kuna ametlikke kanaleid pidi ei saabunud siiamaile midagi, aga turult leidus kõike. Ja sarnaseid temaatilisi turge oli linna peal teisigi. Näiteks õnnestus mul käpp peale saada Leningradi pillitehase 12-keelsete kitarride katsepartiile, väga head pillid olid, tõin neid Eestisse üle 30... ning kui pillid muljetavaldava kiirusega seeriatoodangusse jõudsid, ei olnud nendega enam midagi teha, seeriana täielik rämps. Autojupiturg laiutas tohutu suurena ning sõnast "defitsiit" ei teatud seal suurt midagi, kui kohapeal ei olnud, sai tellida. Ning vähemalt hektarilisena laiutas ka loomaturg... tagantjärgi mõeldes, kui oleks sealt tahtnud elevanti osta, oleks küllap seegi MAZ-i poolhaagisel kohale tiritud... Mõnede tegelastega sai ka lähemalt tuttavaks, ning näiteks ühel elas korrusmaja korteris sektsioonkapi sahtlis kolmemeetrine reiejämedune india püüton Maša. Soojemate ilmadega käis tüüp linna peal jalutamas, madu ümber kere rõngas. Poes olla hea olnud käia, sabas seisma ei pidanud, enamus sabast põgenes reptiilistatud tegelase eest kaugele minema. Alati aga ei vedanud, vahel laskis müüja ka jalga...

Kuigi, ei saa seda nähtust kõike ka ainuüksi NL kaela ajada, väidetavalt tegutsevad eelpoolnimetatud institutsioonid edukalt siiani. Ning küllap äritsetakse virutatud kaubagagi samamoodi. Suure naabri pool on aegade hämarusest virutatud ja äritsetud ja küllap jäädaksegi virutama ja äritsema.

Ahjaa, ühest nähtusest ei saa mööda minemata jätta. Suurte maanteede ääres kohtab veidrat nähtust, kus järsku tee ääres inimesed kümnete kaupa üht ja sama sortimenti asju müüvad. On siis see keraamika või sööginõud või mingid tehnikavidinad või rõivad. See ei tähenda mitte seda, et kusagil on antud kraami vedanud rekka end kummuli keeranud, vaid et lähedal asub neidsamu tooteid valmistav tehas. Pole enam tükk aega Venesse saanud, aga kümmekond aastat tagasi olid sellised teeäärsed turud veel täielikus elujõus. Ning sageli ei olnud toimingus üldse midagi kriminaalset, lihtsalt toodangu turustamisega hädas olev tehas maksis töölistele osa palgast valmistoodangus. Et vaadake ise, kuidas hakkama saate...

_________________
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.

Reeglina võeti selline keeruline remonttöö ette paari naabrimehe moraalse toetuse kaasabil, kogu protsessi läbiviimise hõlbustamiseks läks tarvis veel ühte-kahte lampi margist 4P12K .
Aga mul omal peaks kusagil kultuurikihi all siiani alles olema 1970. aasta telekas Vesna-5. Seisma jäi sõitvana, nagu öeldakse ja kui rotid kineskoobile auku sisse pole närinud, peaks idee poolest praegugi pildi ette võtma. Samuti on olemas 1967. aasta lampradioola 'Гайна Р-302-Л', mis aeg-ajalt ka kasutust leiab. Linnatingimustes võtab lühilainet üllatavalt hästi. Mõnemeetrine traadijupp antenniks, maandus radiaatori toru külge ja voilaa! Tükk maad tundlikum kui nt. VEF-317 või isegi Tecsun PL-660. Selles suhtes Nõukogude raadiod igatahes lääne analoogidele millegi poolest alla ei jäänud. Telekad (eriti värvilised) olid jah väga kõikuva kvaliteediga. Võisid saada pilli, mis käis probleemideta 20 aastat ja kauemgi, aga võisid saada ka sellise, mida tuli vähemalt kord kvartalis remonti vedada.

Kuna siin foorumis on igasugu teadjamehi koos, siis küsin, kas keegi teab, miks Nõukogude laiatarberaadiotel oli lühilaineala üldjuhul 25-75m (mõnedel ka 25-50m), kuid lainepikkusi 11, 13, 16, 19 ja 22m neil ei kohta (v.a. ekspordiks valmistatud toodang)? Olen igalt poolt otsinud, aga selget ja ammendavat vastust pole veel leidnud.

_________________
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!

"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.

Leningradi eleltroomika turg "Noore tehniku"
juures enne perestroikat oli ebaseafuslik.
Aegajalt aeti rahvamalevlaste või konkurentide
poolt laIali. Tõenäoliselt oli organiseeritid maffia poolt.
. Inimesed seisid tihedalt koos. Kui miilits
oleks kellegi vastu huvi tundnud siis mass oleks
kaitsnud. Mulle jäi mulje, et kõige väline ring oligi ainult julgestus. Müüjal oli peos vähe kaupa. Kui ostsid rohkem,
torkas müüa käe unimeste vahele ja tõmbas
kaubaga tagasi.
Eks vargus ole üks põhjus miks venemaal inimesed
viletsamalt elavad Kus mõiste "seaduslik varas"
maailmas veel esineb?

Vastus on lihtne. Neil lühilainetel puudusid
NLiifu jaamad ja välismaist propagandat
tubli NL kodanik ei tahtnud kuulata i
Laiatarbe raadiote 25 meetri laineala oli
meelega tehtud viletsa kvaliteediga,
et kogemata "onu hääle" peale ei sattuks.
Poisikese ise tehtud paarilambiline
raadio võttis "onu häält" lühilainetelt palju
puhtamalt poest ostetud kallitest raadiotest. .

No Brig-001 sees kuivavad nood armeenia elektrolüütkondekad kindlasti ära

Mul on selline olnud , kunagi sai allahinnatud kaupade poest ostetud ja kondekaid on vaja seal vahetada üsna palju

Mõlemad võimendid on spetsi käest läbi käinud. Välja on vahetatud kõik elektrolüütkondekad, aparaat on ossiga üle käidud ning kehva karakteristikuga pooljuhtmaterjal samuti kvaliteetse vastu vahetatud. Tavalised remonditöökojad sellise tööga ei tegele, aga on oma ala spetse, kes puhtast huvist ja fanatismist sellise tehnikaga tegelevad.

_________________
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.

ee, lugupeetud. See elektroonika teema kipub juba kõvasti välja N Liidu nostalgia teemast. Võib vast isegi lahku lüüa.

Lühidalt - lampidel põhinev elektroonika pakub kindlasti palju paremat helikvaliteeti. Olematud lekkevoolud, pnp siirete mürad ja nii edasi. Aga - lambid võtavad rohkem voolu ja eraldavad rohkem soojust.

Siis vahepeal oli veel see pöördkondensaatorite ja nende asemel muude elektrooniliselt juhitavate reguleerimiselementide kasutamine. Pöördkondensaatorid olid suured, kuid ei genereerinud lisamüra. Muud elektrooniliselt juhitavad elemendid aga genereerisid lisamüra.

jne...

Seega - vene elektroonika teatud mahajäämus võis kajastuda toodete taasesitatud heli kvaliteedis, aga samavõrra maksid kätte gabariitides, kaalus ja energiatarbes. Ja kõigest eelnevast tulenedes - ka töökindluses. Mis eriti eredalt väljendus siingi mainitud värvitelekate töökindluses.

Ehk siis - räägiks äkki ikka N Liidu eripärast. Ma võin vastukaaluks rääkida ühe loo ühest kuuekümnendate Philipsi taskuraadiost.

Ehk...

No eks sa andsid võimu Maxi kätte ja ta tegi kondekatele rividrilli

Aga ajaga kuivavad ära ka isegi Hiina ja Jaapani elektrolüüdid

Mis ei kuiva on vene sõjatööstuse tantaalid , neid laiatarbesse eriti ei pandudud , see -eest oli neid suured kogused rakettide elektroonikas - olen SS-21 ise rappinud ja seal sees oli neid palju

Oli ka mingid EGZ igivanad ehk hermeetilised elekrolüüdid venelastel ( kindlasti sakslaste pealt maha viksitud) aga jah gabariit oli suur

Aga oli ju isegi ütlus et nashi russkije kompjuteroi samoje bolshije na mire

Ühesõnaga väikest asja ei saanudki teha sest jubinad olid suured ja valuutat jubinate ostmiseks polnud

Sõjaväes nägin ära mingi monstrumi mida nimetati võtsistlitelnoi tsentr , feliitmälud, tavalised transistorid ja metall kastide sees kogu jura

Kaalus mitu tonni ja arvutas mingi suurtüki mürsutrajektoori ainult

Ja see oli aastal 1987-89

Või et siis nii oligi. Seda ma kahtlustasin, aga ei tundunud nagu väga loogiline.
Huvitav, miks N. Liit 25 meetrist lühemat lainepikkust ei kasutanud? Mingi rahvusvaheline kokkulepe? Või võis seal olla mingi muu põhjus, miks päevasel ajal hästi levivaid lainepikkusi ei kasutatud? Nõukogude inimene oli päeval ju tööl või koolis ega kuulanud raadiost mingeid kahtlasi "hääli". Õhtul ja öösel võis aga vähemalt siinpool Uuraleid ka lihtsalt kesk- või pikklainel kogu Euroopa saateid vastu võtta. No ja lõppude lõpuks polnud ju ka kõiki lühilaineid vastu võtva raadioaparaadi omamine või ehitamine keelatud, raadioring tegutses vist pea igas pioneeride majas, ehitusskeemid olid samuti igaühele vabalt ja avalikult kättesaadavad. Lisaks kõigele sattus aeg-ajalt ikkagi ka siinsesse kaubandusvõrku müügile ekspordiks mõeldud kraami. Näiteks olen ise näinud (ja kuulnud) Okean-tüüpi raadiot, millest lääne FM-sagedusel rõõmsalt Raadio Elmar kostis. Raadio omanik, pensionieas mammi, siis seletas, et tema kadunud kaasa olnud Kaliningradis sõjaväelane ja raadio justnimelt sealt ostetud. Saa siis sellest sovjettide loogikast aru .

_________________
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!

"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.