Lugu
Проблемы импортозамещения электронных компонентовKuna Lemet pole viitsinud viimasel ajal head kraami tõlkida ja see lugu on kindlasti selline, mis vajab lugemist siis pidin peeglisse vaatama.
Tõlge - kuna lugu väga pikk, siis ilmselgelt võib seal mingeid näpukaid sees olla, seega ärge väga kurjad olge. Lisaks veidi imelikult kirjutatud tekst, seega päris mitmes kohas tehtud lugejale arusaadavamaks ning muidu toimetatud, et mõte kaduma ei läheks.
Probleemid elektroonika impordiasendajategaOlen juba ammu tahtnud kirjutada artiklit sellisel huvitaval ja valusal teemal nagu impordi asendamine. Nimelt kuidas see kõik välja näeb ja kuidas see lõhnab valdkonnas, kus ma töötan - elektroonikaseadmete arendus ja tootmine ning täpsemalt - sidetehnika. Mul on kogunenud palju mõtteid, meelelahutuslikke lugusid, mis pakuvad kindlasti huvi ka neile inimestele, kes on sellest sfäärist kaugel.
Natuke ajaluguNagu paljud teavad, toodeti iidsetel aegadel, kui NSVL veel eksisteeris, peaaegu kõik oma elektroonikaseadmed, nii majapidamises kasutatavad kui ka eriotstarbelised, iseseisvalt. Välismaalt (kapitalistlikes riikidest) osteti ainult üksikuid näidiseid ning ka siis enamjaolt ainult nende uurimiseks ja järgnevaks analoogi arendamiseks juba täielikult kodumaiste elektroonikakomponentidest.
Pärast NSV Liidu lagunemist vähendati oluliselt kõigi seadmete nagu ka komponentide tootmist. Kuid kuni 2000. aastateni säras mingi elektrooniline elu sellest hoolimata. Isegi teatud tüüpi keerulisi majapidamisseadmeid toodeti endiselt - televiisoreid ja kasetimängijaid. 2000 ja 2010. aastatel elektroonikaseadmete tööstuste ja tehaste kokkuvarisemine mitte ainult ei peatunud, vaid lausa kiirenes mitu korda.
Tekkis oluline probleem, kus tänapäevast elektritehnikat pole võimalik kokkupanna detailide puudumise tõttu. Selle tõttu hakkas ERI-otstarbelise kodumaise tehnika sisse aina tihedamini sisse hiilima välismaa komponendid.
Ja see on loogiline, sest parem on teha vähemalt midagi ja vähemalt kuidagi kui mitte midagi teha. Imporditud elementide baas oli väga muljetavaldav oma kvaliteedi, hinna, teabe kättesaadavuse ja kasutuajamugavuse poolest. Aja jooksul harjusid kõik ära ja probleemid kodumaise komponendibaasiga meenutati kui halba unenägu. Imporditud komponentide baas oli väga muljetavaldav oma kvaliteedi, hinna, teabe kättesaadavuse ja kasutusmugavusega.
Siis aga tulid uued ajad, hakkasid kostma sanktsioonid, kisa impordi asendamise teemal ja algas möll. Umbes sel ajal sain ülesande viia üks meie toode täielikult üle kodumaise elemendi baasile. Ja esimene probleem, millega kodumaist komponenti kasutada sooviv arendaja silmitsi seisab, on
1. Teabe puudumineJa see on väga oluline probleem. Kui näiteks selliste tootjate kohta nagu BOURNS, ANALOG DEVICES, TEXAS INSTRUMENTS, ON SEMICONDUCTOR jne, on iga elektroonikaarendajal teave kättesaadav ning ka kogemused omast käest võtta, siis näiteks ei tea keegi JSC-st "RESISTOR" või JSC-st "Pihkva raadiokomponentide tehase" toodangust, välja arvatud võib-olla ainult need inimesed, kes seal töötavad.
Ma kogusin infot elektroonikakomponente tootvate tehaste kohta ja võib öelda, et see käis tükihaaval, sirvides erinevaid elektroonikaalaseid saite, gruppe jms foorumeid. Kulutas sellele kõigele palju aega. Imporditud elementbaasiga on see muidugi palju lihtsam. Pikka aega on olnud kättesaadavad tohutud tootjakataloogid, samuti ülemaailmsete turustajate omad, mis koondavad tohutul hulgal elektroonikatootjaid. Näiteks sait mouser.com, mis pole paljudele tundmatu.
Varem mainitud JSC "RESISTORil" pole mitte seal ainult esindamata, vaid tal pole isegi oma veebisaiti! Ja kust saab teada, mida see tehas toodab? Jah mitte kuskilt. Mõnda aega tagasi jagati eritellimusel elektroonikaseadmete tootjatele nn "MOS-i nimekiri", kus vähemalt sai tutvuda tootevalikuga ja teada saada tootja, et saaks telefoni kätte võtta ja helista sinna. Seal jagatud info aga ei olnud eriti asjakohane, sattusin faktile, et nimekirjas mainitud komponenti tegelikult enam ei toodetud.
Kuid isegi kui ettevõttel on veebisait, on selle informatiivsus ja seal pakutava teabe asjakohasus on sageli lihtsalt null. Näiteks selle sama JSC "Pihkva raadiokomponentide tehase" saidil olev valmistatavate toodete loend.
Kokku on 6 tüüpi tooteid. Võrreldes tuhandete standardtüüpidega, mida isegi kõige tavalisem välismaa tootja tarnib, pole see mitte ainult kehv, vaid lihtsalt haletsusväärne.
Kui klõpsate lingil, läheme nende "toodete" parameetritega lehele.
Juba mitu aastakümmet on ülemaailmne praktika - avaldada komponendi parameetrid eraldi dokumendina, nn andmelehena (andmeleht - leht andmetega). Tuntud firmade andmelehed on mitmeleheküljelised dokumendid ka kõige lihtsamate ja arusaadavamate komponentide kohta, millest saab komponendi kohta teada mitte ainult kõike vajalikku, vaid üleüldse KÕIK. Mul pole kunagi juhtunud, et ma ei leidnud andmelehelt vajalikku teavet. Seal on näidatud kõik režiimid, töögraafikud, kirjeldatud kontaktide väärtused (mikroskeemidel), täielik ja üksikasjalik kirjeldus selle kasutamise kohta koos tellimisinfo ja kõigi versioonide kohta, üleüldiselt kõik!
See, millele Pihkva tehas veebisaidil juhib, on aga peaaegu tühine. Sellise viletsa teabe paigutamine mõnesse kogumikukataloogi oleks lubatud ainult tutvumiseks. Kuid peale selle teabe pole saidil enam midagi kasulikku. Mõned ütlevad mulle, et Google on kõikjal ja seal saate puuduvat teavet googeldada. Jah saab, paljud komponentide tarnijad mõtlevad palju rohkem klientidele, kui kodumaiste impordiasenduste tootjad ise ja teevad sageli nende eest ära töö ning postitavad detailide täpsemaid kirjeldusi.
Kuid isegi need kirjeldused on ka, ütleme, välismaiste kolleegidega võrreldes äärmiselt kesised ja lisaks sageli ka vigu täis. Just hiljuti oli juhtum: tellisin sarnase kirjelduse põhjal komponendi, sisestasin selle ettevõtte komponendikataloogi, kuid nagu selgus, oli tellitud toode reaalselt ikkagi teiste parameetritega. Selle eksliku tähistusega aga kiideti komponent tootele heaks , mida on väga raske parandada (siin mõeldakse ilmselgelt seda, et tooted anti üle tellijale ja nüüd on vaja ära parandada). Aitäh, pagan, kodumaisele tootjale, tekitas probleemi tühjast kohast. Imporditud komponentidega selliseid probleeme loomulikult ei esine ega saagi esineda.
Pärast seda, kui arendaja on otsustanud valida välja kodumaise komponendi, peab ta selle kasutamiseks ja selle kohta lisateabe saamiseks ostma tootjalt selle komponendi põhidokumendi - tehniline dokumentatsioon. Lihtsalt komponendi kirjelduse saamiseks! Raha eest. Kui välismaised tootjad levitavad infot oma komponentide kohta täiesti tasuta, siis tuleb see kodumaistelt tootjatelt osta. Hinnad on keskmiselt mitukümmend tuhat rubla ühe dokumendi kohta (ehk umbes 300 eurot). Kui tootes kasutatakse sadat erinevat tüüpi komponenti, siis palun makske miljon lihtsalt selleks, et nende kohta veidigi rohkem teavet saada ja neid kasutada. Sama kehtib ka muude materjalide kohta (liimid, värvid, juhtmed jne).
Suure raha eest tehnilise dokumentatsiooni ostmine polegi veel nii hull. Näiteks on meil üks ettevõte, kes müüb üldiselt kogu oma mikroskeemi dokumentatsiooni ja arendustööriistu eranditult kosmiliste summade eest. Ja oleks hea, kui need arendustööriistad oleksid meie enda toodetud, aga ei, see on lihtsalt imporditud mõne välismaise tootja sarnase mikroskeemi arendustööriista koopia. Kontrast välismaiste tootjatega, kes pakuvad teile kogu dokumentatsiooni täiesti tasuta ja sageli ka arendustööriistu ja teabetoega, on lihtsalt silmatorkav. Kodumaiste tootjate tarbijatel pole aga kuhugi minna, nad lämbuvad, aga peavad "sööma" mida saavad.
(märkus : siin kirjeldatakse arvutiga ühendatavaid asju, mille lugemiseks on vaja arvutis eraldi tarkvara)
Aga olgem objektiivsed, kõikidel tehastel ei ole info hankimisega nii vastik olukord, mõni ikka postitab ka avalikkuse ette enam-vähem loetavad kirjeldusi ja vahel isegi tehnilisi näitajaid!
Aga sellegi poolest, isegi kui nende kirjeldustega tutvuda, siis on need on tehtud üle pee, kuid see jäägu juba nende hingele. Püsivalt on tunne, et see tänamatu töö on usaldatud värsketele tudengitele, kes on just selles ettevõttes tööle saanud. Kuidas muidu seletada lihtsamaid elementaarseid vigu, kus kirjeldustes on näiteks millivoldid ja millivatid segi aetud. Tekstide üldine esituslaad viitab ka sellele, et need on tõlgitud mõnest välismaisest tootekataloogist maagilise google translate abil. Seda versiooni, muide, kinnitavad ka režiimide graafikud, mis lihtsalt kopeeriti ja kleebitakse välismaistest kataloogidest Print Screeni abil. Viitsimata isegi väärtuste võõrkeelseid seletusi venelaste jaoks tõlkida. Mõnikord on nende kirjeldused nii ebamäärased, et selleks, et mõista, kuidas see mikroskeem üldiselt töötab, tuleb googeldada.
2. Teine tõsine probleem on kodumaiste komponentide ostmise probleem Sellega seonduvad niisuured bürokraatlikud ja raamatupidamislikud laadi probleemid, mille kirjeldused vajaks vähemalt teist samapikka artiklit. Tarneajad pole lihtsalt tohutud, vaid koletuslikud - kuni kuus kuud ja aasta. Varem, sanktsioonide eelsetel aegadel oli tolleaegsete inimeste sõnul võimalik tellida suvalist komponenti nädalaga, maksimaalselt kahe nädala pärast oli see juba töölaual. Nüüd on see muutunud keerulisemaks, tarneajad on pikenenud peamiselt seetõttu, et eritehnikat arendavad ettevõtted on sunnitud ostma ainult spetsiaalselt sertifitseeritud tarnijatelt, kes, nähes, et tootjatel pole kusagilt mujalt osta, ei kiirusta tellimuste täitmisega.
Ja ikkagi ei saa seda võrrelda sellega, kui kaua kulub kodumaiste komponentide tarnimist ootamisegi. Mõne komponendi tarnimiseks on vaja näiteks registreeruda aastaks ette, kirjutada kiri palvega lisada see ja teine komponent ettevõte järgmise aasta tarneplaani. See mitte ainult ei lükka arendusaega edasi, vaid sunnib meid ka ette ostma arvestava laovaru, mis viib selleni, et ülimalt kallis "liiv" lihtsalt seisab kasutult laos.
Kuid mõningate kuulujuttude järgi tundub, et selles suunas on midagi ette võtma hakatud. Nii palju kui ma kuulsin, on nüüdseks hakatud tootjad liiga pikkade tarneaegade eest pigistama, tundub, et nüüd peaks nad tarnima mitte rohkem kui 3 kuuga.
Märkimisväärne probleem on seotud ka sellega, et paljudes kataloogides ja nimekirjades väljatoodud detaile tegelikult ei toodeta. Kuidagi tahtsin importiasendada FRAM-mälu mikroskeemi, see oli paljulubavate arenduste nimekirjas, mille arendustöö just hiljuti lõpetati. Aga ma ei leidnud kuskilt infot, kuidas seda tellida. Lõpuks helistasin selle tootjatehasele, kõne ühendati arendajaga, kellelt küsisin, kuidas saaks tellida seda toodet, kasvõi vähemalt prototüüpi? Mille peale mulle öeldi lihtsalt ja ausalt, et üritati seda mikroskeemi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja ja selle mikroskeemi müüki ei toimu, sest seda lihtsalt pole. Niisiis, riik eraldab raha teadus- ja arendustegevuseks, raha kulutati ära ja vastu saadakse "meil ei õnnestunud." Ühesõnaga järjekordne Obsessiiv-kompulsiivne häire.
Järgneb