Vaatasin huvi pärast Riigikohtu lahendeid ja ennäe, leidsingi peaaegu sarnase loo:
https://www.riigiteataja.ee/kohtulahend ... isiAvatud=Tsiteeri:
Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Nii on tõendamist leidnud, et 8. veebruari 1996. a õhtul sõitis alkoholijoobes A. Kikas kohtualuse elukohta, räuskas tema kodu hoovil, purustas maja akna ning tagus vastu välisust. Sellega kaasnesid ka ähvardused V. Teearu ja tema perekonna aadressil ning ähvardus panna maja põlema. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte ainult konkreetselt enne tulistamist toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Nii on tõendatud, et samasisuliste ähvardustega pöördus A. Kikas V. Teearu poole ka juba eelmisel päeval ning sama päeva õhtupoolikul. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli V. Teearul sellises situatsioonis täielik alus karta reaalset ohtu enda perekonnale ja varale nagu juba öeldud, paneks sellises situatsioonis reaalse, tegeliku ründe ootamine isikule ebamõistliku koorma, mida õiguskorral pole reaalne isikult oodata. Seda enam, et aknaklaasi lõhkumisega oli rünne juba sisuliselt alanud ja ründe lõppemist enne tulistamist ei ole tuvastatud.
Tsiteeri:
Hädakaitse piiride analüüsimisel tuleb leida vastus kaitse nõutavuse kohta, st tuleb vaadelda kõiki asjaolusid, eriti ründaja tugevust, ohtlikkust ja rünnatava kaitsevõimalusi. Põhimõtteliselt on rünnataval õigus valida temale kättesaadav kaitsevahend, ka tulirelv, mis lubab eeldada ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks rõhutada aga järgmist. Hädakaitse kui üldosaline lubav klausel õigustab ründaja õigushüvede kahjustamist, st õiguslikult on aktsepteeritav temale ka surmavate vigastuste tekitamine tulirelvaga, kuid see võib olla vaid kaitse viimaseks vahendiks. Tulirelva eluohtliku kasutamise osas on õigusteooria esitanud järgmised nõuded. Esmalt tuleb ründajat tulirelva võimaliku kasutamisega hoiatada või teha hoiatuslask ning alles seejärel, ründe jätkumise korral, on lubatud tulistada ründaja pihta ehk siis lubatud on sellised kaitsevahendid, mis kaitse seisukohalt pole kaheldavad ning teisalt jälle ei ületa asjatult ründe ohtlikkust ja intensiivsust. Need piirangud ei kehti küll juhul, kui pärast hoiatuslasku poleks rünnataval enam võimalik rünnakut eemale tõrjuda, st sellistel juhtudel pole kohustus valida säästvamat vahendit. Praegusel juhul sellise situatsiooniga aga tegemist polnud, seega pidanuks V. Teearu kaitsetegevust alustama hoiatuse või hoiatuslasuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal ringkonnakohtu poolt tuvastatuga, et V. Teearu esimene lask ei ole käsitatav hoiatuslasuna.
Nii et kui keegi räuskab ja märatseb ja lubab maja põlema panna, ei ole tulirelva kasutamine välistatud. V. Teearu mõisteti süüdi, sest ei teinud hoiatuslasku.