www.militaar.net

Millega tegu? Tsiteerin Mart Laari raamatut Emajõgi 1944: Sinimägedes tutvusime ka uue lähivõitluse relva, nn ,,Hitleri vikatiga". See oli lühike, lühendatud vintpüssipadrunitega, sarvekujulise magasiniga automaatrelv. Tulejõud oli palju võimsam kui seni kasutusel olnud püstolkuulipildujal (MP).

Ilmselt peetakse silmas Sturmgewehri...
Olen küll kuulnud MG-42'de nimetatavat "Hitleri kammiks", see "vikati" mainimine on aga uudis, mida lugesin isegi esmakordselt eespoolmainitud autori teosest...

ProPatria

Miks on mõnes kohas nimetatud Sturmgewehri püstolkuulipildujaks MP-44?

Kui ma ei eksi siis oli Sturmgewehr algse nimetusega PM 43 aga peale modifitseerimist nimetati PM 44-ks.Alguses see relv Hitlerile eriti ei meeldinud aga peale selle tutvustamist talle nõustus Hitler ja andis sellele poliitilis-propagandistliku nime Sturmgewehr (ehk siis Rünnakrelv)

"Hitlersense" (hitleri vikat) nimi oli väidetavalt vastaste poolt MG42-le antud. Teine nimi tal ka "Knochensäge" ehk kondisaag.

Inglaste keeles

http://www3.mistral.co.uk/sbg1/weapons3.htm

"The new MG42, known as the 'Hitler Scythe' ( because of it’s high rate of fire and the fact that it could literally cut a person in half )".

(Muide, see Second Battle Group'i kodukas väärib üldse vaatamist,
http://www3.mistral.co.uk/sbg1/frameset.htm )

MG42 kirjeldus aga Laaril tõesti pole, tundub kirjeldus tõepoolest StG44-oma olevat. Nii et miski kamm asjas.

http://www.waffenhq.de/wom/wommai2001.html

*

Või

MP 44 (Stg44)

Am 18. April 1938 bekam die Suhler Firma "Haenel" den Auftrag ein "Maschinenkarabiner" (Mkb) im Kaliber 8x33 mm zu entwickeln. Folgende Anforderungen stellte das HWaA (Heereswaffenamt) an die Entwicklerfirma: Das Gewicht und die Länge der Waffe sollte nicht mehr sein als beim Karabiner 98k, eher leichter und kürzer. Ebenso sollte es die gleiche Genauigkeit besitzen. Das auf dem Karabiner einsetzbare Gewehrgranatengerät soll auch auf dem Mkb verwendet werden können. Die neue Waffe soll ein einfaches System besitzen und gegen Verschmutzen geschützt sein. Die theoretische Feuerrate soll zwischen 360 und 450 S/min liegen. Im Juni 1942 legte Haenel dem Waffenamt 50 Stück der geforderten Waffe vor. Einige wurden anschließend in Truppenversuchen getestet und unter dem Namen Mkb 42(H) archiviert.

Der Mkb 42(H) wurde einfach MP43 genannt, mit der Hoffnung das Hitler diese Waffe als Maschinenpistole anerkennt. Doch alle Täuschungsversuche brachten keiner Erfolg, so daß die Produktion stoppte. Im September 1943 waren schon 14.000 Waffen geliefert und in Truppenversuchen erfolgreich getestet. Ende Oktober 1943 erfolgte bei der 93.InfDiv im Nordabschnitt der Ostfront der erste große Einsatz. Es zeigte sich das die Waffe sehr effektiv war, besonders weil die MG Unterstützung nicht mehr zwingend erforderlich war.

Diese und andere gute Argumente brachte Hitler dazu seine Meinung gegenüber dem Gewehr und der neuen Patrone zu ändern. Im März 1944 wurde das Gewehr mit kleinen Änderungen in MP44 umbenannt. Fortan konnte die Produktion anlaufen. Bis Juli 1944 waren nur 80.000 Waffen geliefert worden. Erst nachdem einige Divisionskommandeure im Führerhauptquartier Hitler die Wirkungsweise der MP44 vortrugen, ließ der die Produktion auf besondere Dringlichkeit stellen. Im Dezember des selben Jahres wurde der MP44 den Namen Sturmgewehr 44 gegeben (auch Stgw44 oder Stg44).

Estoloog kirjutas: MG42 kirjeldus aga Laaril tõesti pole, tundub kirjeldus tõepoolest StG44-oma olevat. Nii et miski kamm asjas.

see ei olnud mardi kamm, ta tsiteeris mingit teist meest. Too leiutas veel muid huvitavaid relvi ka, üks nendest näiteks poolemeetrise läbimõõduga wurfmine (kaliibri suurendamine peaaegu 2 korda ).

mp44 polnud sugugi haruldane relv Heeresgruppe Nord alal, näiteks 11.jalaväediviis suutis neid jaanuaris 1944 kaotada ja lõhkuda 581 tükki, lisaks on dokumentides silma jäänud ka nende kasutamist segava asjaoluna laskemoonapuudus.

Hitler sõdis sellele relvale väidetavalt tõepoolest küllaltki pikka aega vastu, kuna tema (ja veel mingid ametnikud-tugitoolikindralid) olid arvamusel, et see relv oleks üks mõttetu laskemoona raiskaja. Samas oli aga igale jalaväejaole ette nähtud 1-2 MG 42 kuulipildujat, mis oma 1200 l/min tulistamiskiirusega oli tõeline laskemoonaõgija.

Alles pärast mõnede välikomandöride tungivat nõudmist mõtles Hitler ümber ning andis relvale ka propagandistliku nimetuse - Sturmgewehr.

Eestis levinud tuki mudelinimetus on MP44 (mitte mingi pm, ega stgw jne.). Minge vaadake Lihula muuseumis ise, kui ei usu! Pilti näete minu fotoalbumis.
Tegin Rootsi Armeemuuseumis ka mõne klõpsu vastavast relvast, ehk jõuan lähipäevadel ülesse riputada.

Sturmghewer oli ju see pill, millepealt sm. Kalashnikov oma autamaadi maha viksis (kyll moningaste muudatustega)

Arnold kirjutas:Eestis levinud tuki mudelinimetus on MP44 (mitte mingi pm, ega stgw jne.).

PM meil tuntud tõesti hoopis teise relvana ja kirjanduse andmetel sai MP-44 omale nimetuse Stgw-44 alles detsembris 1944...

Statistiliste üldistuste tegemine 1 eksemplari järgi võib viia aga suure tõenäosusega eksiteele...

Ise olen kokku puutunud meilt eri aegadel ja eri kohtadest leitud üheksa nimetatud relvaga ja neist üks MKb.42, siis 3 MP-43 ja ülejäänud tõesti MP-44...

ProPatria

Sturmghewer oli ju see pill, millepealt sm. Kalashnikov oma autamaadi maha viksis (kyll moningaste muudatustega)

Tegemist on laialt-levinud väärarusaamaga. Sturmgewehril ja AK-47-l on küll mitmeid sarnasusi ("sarve"-kujuline salv, gaasitoru paiknemine vintraua peal, ja mis kõige olulisem - nn. lühendatud padrun, millel on lähidistantsidel umbes samasugused ballistilised omadused nagu tavalisel vindipadrunil, kuid mis osamas on väiksem, kergem ja ei anna relvale nii suurt tagasilööki).

Ei saa öelda, et Kalasnikov oleks need omadused Sturmgewehri pealt otseselt maha kopeerinud, sest nt "sarve"-kujulisi salvesid kasutati juba varem, sh püstolkuulipildujal PPŠ. Sarnaselt Sturmgewehriga paiknes gaasitoru vintraua peal juba 1930. aastatel välja töötatud Nõukogude pool-automaatsetel vintidel (nagu nt. SVT-38 ja SVT-40), samas kui nt USA jalaväe standardrelval M-1-l asus gaasitoru vintraua all (nagu ka M-1-e edasiarendusel M-14-l, mis on kasutusel ka EKV-s ja KL-s). Ja mis peamine - Kalašnikov ei viksinud sakslastelt maha ka nn lühendatud padrunit (Sturmgewehril 7,92x33mm), vaid venelased olid juba ise 1943. aastaks ehk siis umbes samal ajal kui sakslased välja töötanud oma lühendatud padruni - 7,62x39mm - mida hakati kasutama ka AK-47-l.

Lisaks sellele (aga siinkohal ma kindel ei ole) pidi olulisi erinevusi olema ka Sturmgewehri ja AK-47 päästemehhanismis.

Samas on selge, et Mihhail Kalašnikovil oli kindlasti oma relva konstrueerides käepärast ka Sturmgewehri näidis, sest kahel relval siiski on ka mitmeid väliseid sarnasusi. Aga iga relvakonstruktori tarkus seisnebki selles, et ta kasutab oma relvade konstrueerimisel ka teistel relvadel edukalt ja läbiproovitult kasutatud lahendusi, mitte ei ürita kõiki jalgrattaid ise ehitada.

Üldiselt kuulub väide sellest, et Kalašnikov lihtsalt kopeeris Strurmgewehri minu arvates luulude valda a la "venelased on juhmid joodikud, kes ei oska ise midagi luua ja ainult kopeerivad teiste riikide relvi." Samas on vähetuntud fakt, et hoopis sakslased kopeerisid oma pool-automaatpüssi Gew.43 konstrueerides pea täielikult kogu gaasisüsteemi venelaste SVT-40 relvalt. Nende eelmine katse luua Wehrmachtile pool-automaat (Gew. 41) lõppes praktiliselt läbikukkumisega.

No ok,
kui Kalashnikov tegi selle relva maha, siis arendas ta ka seda relva edasi. See tõttu ongi tekkinud erinevused Sturmgheweri ja Kalashnikovide vahel, kuna Kalashnikov leidis arvatavasti paremad, odavamad ja ka lihtsamad lahendused, et seda relva tohutustes kogustes tootma hakata.

Tänan Propatriat kriitilise märkuse eest! Ei ole midagi vastu öelda. Mis puutub vaidlusesse, kas siiani elus olev kindralmajor Kalašnikov viksis maha või mitte sturmgewehrilt oma "superhiti", siis mina ( täieliku profaanina muidugi) ütleks, et Kalašnikov pätsas sakslastelt kontseptsiooni. Muidugi olid mingid "sarved" relvadel, gaasitagasilöögiga laadimissüsteemid ( üldiselt töövõimetud), ehk isegi uut tüüpi padrunid, nagu üks kaasvõitleja siin mainis, aga kogu selle asja panid kokku sakslased! Nii nagu ka esimese reaktiivlahinglennuki. Discoveris võivad jänkijuudid ulguda, et neil oli ka oma reaktiivlennuk olemas II MS ajal, aga see ei ole tõsiseltvõetav. Saksa relvatööstus oli/on super, muidugi ka venelaste sellelaadne tegevus on muljetavaldav - vahe on ainult selles, et kui sakslastel on ka söök laual ja korteril ei kuku aknad eest, siis venelastel on kogu jõud nende aafrika iiberegulaatorite tootmise peale kulunud ja elavad ise nagu mingis Kongos. Häda aga selles, et vahepeal külastab tiblasid talv ja siis on jama taevani (vaadake uudiseid - iga aasta sama jama!) Aga lõpetuseks tuleb muidugi tunnistada, et esimese kivikirve leiutas venelane. See sündmus on eriliselt tähelepanuväärne selletõttu, et seda inimkonna väärarengut - st. venelasi - polnud sel ajal veel olemaski, seega jätkab seltsimees Kalašnikov oma kuulsusrikka rändritsikate hõimu traditsioone rahvaluule alal.

Hitleri kamm peaks tõesti olema MG42.Miks aga mitte ka vikat? Või kondisaag?Erinevates rindelõikudes, erinevates väeosades võis släng olla erinev. Netis on saadaval saksa allveelaevnike slängi ja Luftwaffe oma, maaväe omaga pole aga kokku puutunud.Saksa diviisid formeeriti ju territoriaalpõhimõttel. Selge siis see, et keelelis-murdelised erinevused ja muud asjaolud võisid põhjustada ka erinevaid hüüdnimesid asjade jaoks.
Näiteks olen kuulnud, et Nebelwerfer41 kutsuti jänkide poolt "Screaming Mimi" Eestlased olid teda vist "lehmaks" hüüdnud". Kas sakslased ise teda ka kuidagi kutsusid?

Mul oli üks iidvana mehenäss Karulas, kes ütles, et sakslased lasid "elektripritsiga" - ka selline nimetus on MG42 kohta olemas