Browning M2 .50cal

[Soobel]

Olen mänginud liiga palju MS Combatflightsimulatorit, sealt panin tähele asju, mis, ma kardan, on tendentslikud. Nimelt vôib seal Junkerseid alla lasta nagu kärbseid, nende MGsid pole môtet karta. Aga B25 vôi veel B17 taha ei maksa üldse tôusta, browningud teevad su kohe pulbriks.
Seni olen MGde kohta vaid kiidulaulu kuulnud, JU87 tagumine prits ei tohiks üldse paha relv olla.
Kroonikakaadritest olen näinud, kuidas kaameraga lennuk hôljub pikalt ja süüdimatult otse B17 taga ja kômmutab mônuga.
Oskab keegi ehk öelda, kuidas see vahekord tegelikult oli?

[Merepura]

Suurte ameeriklaste maha võtmisese kohta on kirjutanud mingis raamatus (oli vist "Luftwaffe õhuässad", pealkirjas igal juhul Luftwaffe mainitud), kus oli väide et 4-mootorilisi oli kõige efektiivsem maha võtta otse vastu lennates - nimelt nende oma kaitseks mõeldud tulejõud oli piisavalt suur ja kuna nad ei lennanud ühekaupa, siis koondtulena seda enam. Samuti tuli enne kõvasti pihta saada et ära kukuksid ja samal ajal kui sina lasid, sai ka vastane lasta (+ lähenemise aeg).
Kõige selle tõttu olevatki hakatud kasutama vastulendamise taktikat, et aega, mil ise tule all oled, lühendada. Nõudis aga raudseid närve, sest kiirused ja summeerusid (raamatus olid ka joonised, kui kiiresti vastutuleva pommitaja suurus "kasvas").
Junkersi taluvus pihtasaamistele oli arvatavasti väiksem kui suurtel ameeriklastel, samuti ka tahapoole suunatud tulejõud. /Tegu puhtalt arvamusega, ei ole hetkel aega hakata võrdlevaid andmeid otsima/

[paharet]

Raamatu"Luftwaffe õhuässad" andmetel kannatas B-17 15-20 20mm mürsu tabamust.Ega ilmaasjata hakatud saksa hävitajaid relvastama 30mm kahuritega.30mm mürske oli B-17 hävitamiseks vaja ainult 3-4.Eest rünnata oli sellepärast lihtne,et seal oli B-17 ainult 1 kuulipilduja ja seegi 7,62.Tahapoole suutsid tulistada vähemalt 6 12,7 mm-st Browningut.Ja kui pommitajad lendasid grupis oli nende tulejõud tahapoole piisavalt suur.

[Soobel]

See raamat on mul olemas.
Arvutimängus sai lôpuks pealtründamise taktika appi vôetud, tôusta tuli 9km kôrgusele (hirmus ronimine), browningute tuleulatusest välja ja siis peaaegu püstloodis formatsioonile selga. Nii oli tabamisvôimalus kôige suurem ja ühe sööstuga sai paar pommitajat kätte. Nii variomeeter kui ka spidomeeter olid muidugi pôhjas, lôpuks langes hävitaja 2km peale, kuni ma ta lôpuks taas tôusma sain. Hooga läks ta päris suure nurga all nii 7km peale tagasi, sealt edasi hakkas jälle ronimine vajumiskiiruse piiril. Pommitajad olid tavaliselt miski 5-6km kôrgusel.
Teema alguse juurde tagasi tulles räägin mänguosast kus sai ise lennukit ja vastast valida. Seal nägin, et Ju88 vôi Do17 oli vôrreldamatult kergem saak, kui B25. MG-sid ei tasunud selles mängus üldse karta.

[nublu]

Nimelt vôib seal Junkerseid alla lasta nagu kärbseid, nende MGsid pole môtet karta. Aga B25 vôi veel B17 taha ei maksa üldse tôusta, browningud teevad su kohe pulbriks.
Oskab keegi ehk öelda, kuidas see vahekord tegelikult oli?

No võtame relvad ette ning võrdleme

Kõigepealt peab ütlema, et tegu täiesti eri klassidest riistadega. Nii lennukite kui nende kuulipildujate näol. Sakslaste pommituslennukid olid enamasti kahemootorilised, Ju 87 isegi ühemootoriline ning seega nende kandevõime ka oluliselt väiksem. Jänkide kaugtegevuspommituslennukid (B-17 ja B-24) olid 4-mootorilised ning võisid kanda ka suuremat muud lasti kaasas. Saksa pommituslennukitega võrreldes. B-25 kahemootorilne, kuid samuti suurema kandevõimega.

Saksa pommituslennukite pardakuulipildujad olid enamasti 7,92 mm tavalise vintpüssi padruniga. Ameeriklaste lennukeil aga 12,7 mm raskekuulipildujad, mis küll kaalusid rohkem, kuid olid märgatavalt võimsamad. Ning tavaliselt oli neid endid ka ühe lennuki peal rohkem..

Aga konkreetsemalt.

Saksa pommituslennukite tavaline kuulipilduja oli MG 17. Padrun 7,92 x 57, kuuli algkiirus 775 m/s, kuuli kaal 10,8 grammi ning laskekiirus 1200 lasku minutis.

Ameeriklaste levinuim kuulipilduja oli Browning M2, tuntud ka kui Aviation Universal. Padrun 12,7 x 99, kuuli algkiirus 880 m/s, kuuli kaal 43,3 g (keskmine, tegelikult oli muidugi mõlemil kuulipildujal väga erinevat laskemoona, millede kuulid kaalusid erinevalt. Kuid M2 laskemoona kaal varieerus rohkem...) ning laskekiirus 750 kuni 850 lasku minutis.

Arvutame siit 2 olulist suurust - kuuli algenergia (E=m x v) ja kogupaugu massi ajaühikus (laskekiirus kord kuuli mass).

MG 17
kuuli algenergia = 8,370 W
kogupaugu mass = 216 grammi sekundis

M 2
kuuli algenergia = 38,104 W
kogupaugu mass (minimaalne) = 541 grammi sekundis

Nüüd korruta need arvud enda poole suunatud torude arvuga ning tee järeldused

M 2 kuuli 4,5 korda suurem algenergia tähendab eelkõige seda, et kuuli tappev ulatus oli oluliselt suurem. Mitte muidugi 4,5 korda (sest kuuli õhutakistus oli tänu suurematele mõõtmetele samuti suurem) kuid üle kahe korra kindlasti. Üks kuulipilduja jõudis sekundis lasta välja kuskil 2/3 sellest arvust kuulidest mis MG 17, seega tõenäosus saada tabamus oli ehk veidi väiksem. Samas oli MG 17 ühe kuuli tabamuse mõju lennukile samuti väiksem. Samas kas sa said 1 s valangu M 2 või MG 17 käest - vahe on ikka väga suur...

Eest rünnata oli sellepärast lihtne,et seal oli B-17 ainult 1 kuulipilduja ja seegi 7,62.Tahapoole suutsid tulistada vähemalt 6 12,7 mm-st Browningut.Ja kui pommitajad lendasid grupis oli nende tulejõud tahapoole piisavalt suur.

Üks ette tulistav kuulipilduja oli B-17 mudelitel kuni B-17G. Siis pandi (just vastusena sakslaste rünnakuile otse eest) nn chin turret (lõua turell otsetõlkes) = 2 ette tulistavat 12,7 mm Browning'ut. Samuti said ette tulistada nii ülemine torn kui kõhu all olev kera. Nii et siis oli ettepoole tulejõud vaid veid nõrgem taha suunatust.

Siiski oli kõige olulisemaks kaitseks lennukite tihe koondrivi ning kontsentreeritud tuli. Ning saksa õhukaitse peamiseks ülesandeks vastase koondiste lõhkumine ning lennukite eraldamine. Üksik lennuk oli siis juba suht kerge saak. Kuid koondrivi lõhkumine nõudis tihti ohvreid ning ei pruukinud alati õnnestuda.

Tegeliku puutumatuse saavutasid jänkide pommituslennukid siiski alles siis, kui suudeti tagada saatehävituslennukite kaitse kogu lennumarsruudi ulatuses...

[-iff-]

Et teadagi on mõjusa relvaga, siis väike US armee õppevideo 50 cal. kuuli läbilöögi võimest! http://www.filecabi.net/v/file/50caliber/wmv

[7,62]

Muljetavaldav! Se mõnusalt pikk toru annab läbilöögivõimele ka kõvasti juurde.

[Panzergrenadier]

Ega siis II ms aegne 50 cal. nii võimas polnud

[paharet]

Ega siis II ms aegne 50 cal. nii võimas polnud

50 cal.laskemoon pole II ms-st alates palju muutunud on küll tulnud juurde uusi padruneid aga põhiliselt on jäänud ikka samaks.

[propatria]

Ega siis II ms aegne 50 cal. nii võimas polnud

Ikka oli.
.50 Browning (ehk siis pool tolli = 12,7 mm) padrun (12,7 x 99) tuli toomisse peale Esimest Maailmasõda, venelaste sama kaliibriga padrun (12,7 x 108) aga 1938 aastal.
Kestavad oma hääduses tänapäevani.

ProPatria

[Panzergrenadier]

Austan seda kuulipildujat nüüd rohkem.

[Tony]

Kuuli maksimaalne lennukaugus ulatub aga sel kaliibril 7000 meetrini.

[Slinky]

neid kasutatakse edukalt autode ja nõrgasoomusega masinate maha võtmiseks, www.militaryphotos.net oli video kus iraagis lasti sellega läbi opeli veoauto mootoriplokist latakas lõi auto mootori põlema kohe

[Loom]

Videol pole küll juttu mitte just laskemoonast, vaid just kasutatavast relvast. Tegu siis nagu juba mainitud "materjalide vastase" snaiperrelvaga, ehk just soomukite, autode jm tehnika hävitamiseks suurelt kauguselt. Klaliiber küll sama, mis kuulipritsidel, kuid viimastel läbilöögivõime kindlasti väiksem ja spetslaskemoona kasutatakse seda tüüpi relvadel väga tihti.

[7,62]

Venkudel on mingi samalaadne snaiperpüss olemas. Kunagi nägin kusagilt telekast selle kohta. Kas keegi ehk teab täpsemalt relva nimetust?