Tegemist on jah ukrainlaste moditud DŠK 12,7 mm raskekuulipildujaga. Projekti vedas volontöör Roman Donik (inimesi oli muidugi hõlmatud rohkem), võite FB-st ja Youtubest otsida pilte ja videosid.
Niipalju kui ma Doniku pajatustest mäletan oli asja taga soov tõsta antud relva efektiivsust lahinguväljal. Laskemoona kulus palju, aga tolku oli vähe, sest eriti millelegi ei saadud pihta, sõjaväelased nägid relvas vahendit "andmaks mahasuruvat tuld". Suured padrunid on aga kallid ja vait jääb vaid see vaenlane, kellele sa pihta oled saanud. Seega hakati otsima võimalusi, kuidas antud relvast rohkem kätte saada. Pandi relvale räme kompensaator, et tagasilööki väiksemaks saada, kinnitati kaba ja mugavam/ pehmem päästik, kompaktsuse ja parema transporditavuse ning kaalu vähendamise jaoks aretati relvale harkjalg. Kui pädevamad laskurid hakkasid 600+ m kauguselt häid tihedusi saavutama, siis aretati isegi optilisi sihikuid külge, et siis nagu hiigelsuur snaiperrelv. Päästik sai nii hea, et kuulipildujast oli edukalt võimalik üksiklaskudega lasta. Kõik see toimus katse- eksituse meetodil, asju tehti pidevalt ringi tulenevalt laskurite tagasisidest. Mingil hetkel demoti lõppprodukti sõjaväe ohvitseridele, näidati vaieldamatult paremat efektiivsust nii tabavuse kui laskemoona kulu osas, samuti suuremat efektiivset laskekaugust. Niimoodi suudeti sõjaväe otsustajaid veenda ja antud modifitseerimiskomplekt võeti ametlikult relvastusse. Asja ilu oli veel see, et komplekti sai kinnitada ilma relva lõhkumata/ ümber ehitamata.
Antud komplektiga (+ optika) on saavutatud väga kaugeid tabamusi inimese pihta, mälu järgi oli kusagile sinna 1500 m kanti, rääkimata sõidukitest ja muudest kaitserajatistest, mida raskekuulipilduja edukalt purustada suudab.
Mulle igatahes selline "kastist välja" mõtlemine ja paremate lahenduste leidmine ning altpoolt tulev initsiatiiv meeldib, sihuke "Kaitseliidu vaim"

.