Relvaseadus

[Black]

Sellest on tegelikult juba varem ka seoses gaasi- ja PAK-püstolitega räägitud, et maru nadi, kui sul on torust tulemas ainult gaas, püssirohujäägid või paremal juhul kummikuul, teine pool aga vaatab, et püstol, järelikult tuleb enne tina anda, kui ise saab.

Praegu on kombeks muufunktsioonilistega ehtsat püstolit väliselt järele ahvida, reaalses kasutuses peaksid nad aga selgelt eristuva kujuga olema. Näiteks õhupüstoli funktsionaalne kuju on ju tegelikult hoopis midagi muud kui kelguga tulirelva oma. Kas gaasipüstolile on reaalselt üldse mingit muud õigustust, kui et ta näeb gaasipihustist machom välja? Ja et ta on justkui püstol (raskest metallist, padrunid käivad salvega sisse, kelk liigub ja muu lõbu), mille luba on päris asja omast lihtsam saada?

Kui suur peni avalikus kohas lahtisena ringi jooksvana lõrisedes kallale kipub, siis on õige lahendus ikkagi tina anda. Vastasel korral teeb ta seda kunagi kellegi teisega jälle. Mõne lapsega näiteks, nagu tänapäeval on moes öelda. Ülitigedale chihuahuale pihta saada üritamine oleks loomulikult overkill.

[ruger]

Ajakirjandus ka seda kajastamas-Ühe relva riik

Siseministeeriumis on kooskõlastusringil relvaseaduse muutmine, mis muuhulgas kärbiks enesekaitseks mõeldud relvade arvu ühe omaniku käes.

Põhjenduseks on toodud eelkõige võrdlemisi suur varastatud ja kaotatud relvade hulk Eestis. Kuid statistika näib osutavat ka sellele, et eestlane ei ole alati just kõige vastutustundlikum relvaomanik. Näiteks on Eesti elanike käes tunduvalt vähem tulirelvi kui meie Skandinaavia naabritel ja lätlastel, kuid tulirelvade põhjustatud surmade arv on Eestis suurem kui Põhjamaades ja ka tunduvalt suurem kui Lätis.

Relvaseaduse muutmise eelnõus on mõndagi, mis tekitanud relvaomanike vastasseisu, kuid enim on seda teinud muudatus, mis keelab kodus hoida rohkem kui ühte relva. See muudatus puudutaks umbes kümmet protsenti Eesti relvaomanikest ehk paari tuhandet inimest. Viimasel ajal ongi Eestis levinud trend, et relvi ei soetata mitte enesekaitsevajadusest, vaid huvist relvade vastu. Riigiametnike loogika on lihtsustatult öeldes järgmine: kui inimesel on vaid üks relv, siis on väiksem tõenäosus seda kaotada ja väiksem tõenäosus, et kaotatud ja varastatud relvad võiksid sattuda valedesse kätesse. Seadusemuudatuste vastaste põhiline argument on, et enesekaitseks ühest relvast ei piisa.

Tegelikult võiks Euroopas viimasel ajal toimunut arvesse võttes, eriti möödunud aasta terrorirünnakute valguses, algatada ka Eestis tulirelvade omamise ja kandmise teemal laiema diskussiooni. Relvapoliitikat ei vaadata praegu üle mitte ainult meil, vaid sama hästi kui kogu Euroopas. On erinevaid lähenemisi ja ka erinevaid lahendusi. Näiteks Suurbritannias on alates 1980. aastatest relvaseadust karmistades enesekaitseks mõeldud relvad elanike käest järk-järgult üldse ära korjatud. Lõplikuks ajendiks sai 1996. aastal Dunblane’i koolitulistamine, milles hukkus 18 inimest. Relvapoliitika karmistamise tulemuseks on see, et tulirelva läbi hukkub suures riigis aastas keskmiselt mõnikümmend inimest.

Loomulikult räägib karmi relvapoliitika vastu argument, et kui seadusandjad üritavad piirata seaduslike relvade arvu, kasvab märgatavalt illegaalsete relvade arv. See aga tähendab mõistagi uusi ohte ja uusi karisid. Selles eelnõus on ka teisi puudujääke, millele asjatundjad on tähelepanu juhtinud ning mis loodetavasti edasise töö käigus kõrvaldatud saavad. Seepärast oleks hea, et seaduseelnõude koostamisel kehtiks põhimõte «üheksa korda mõõda ja üks kord lõika». Äärmiselt oluline on ka see, et tulirelvaseaduse muutmisega kaasneks mitmepoolne ja konstruktiivne diskussioon.

http://pluss.postimees.ee/3460709/juhtk ... relva-riik

[tonu adrik]

Vigane juhtkiri. UKs peale relvade ärakorjamist relvakuritegevus kahekordistus, vägivallakuritegevus samuti kordades.

http://www.gunfacts.info/gun-control-my ... countries/

Kui nad nii "lihtsa" asjaga puusse panevad, mida siis tõsisematest teemadest mida kajastatakse, arvata ?

[tonu adrik]

http://www.biin.ee/relvaseaduse-muutmise-eelnou/

[Volli]

ajakirjanduses tulid herr poliisi jutust tuli välja huvitavad numbrid : " Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva "

Kas mina olen naivist või aga ei saa aru kust selline ebareaalne kaotatud relvade hulk on tekkinud?

Edit: Ainukese versioonina suutsin välja mõelda, et ühe relva omanikud olid oma relva nii hästi ära peitnud, et lähedased peale omaniku surma ei suutnud seda kohe leida? Intrigeerivama statistika huvides jäeti mainimata kui palju neid relv hiljem leitud ja ilusti politseisse toimetatud on?

[Black]

"Mitme relva keeldu ei tule"

http://pluss.postimees.ee/3460749/mitme ... du-ei-tule

Kel ligipääs, võiks udust teksti selgemaks muuta.

Avaldatud muidugi 7. jaanuar 2016 23:59 ja tekstis on "Siseministri juhitud töögrupp otsustaski eile, et loobub plaanist." Sai natuke vara üles pandud?

[Kotov]

"Mitme relva keeldu ei tule"

http://pluss.postimees.ee/3460749/mitme ... du-ei-tule

Kel ligipääs, võiks udust teksti selgemaks muuta.

Relvaomanikud on nördinud. Värske seaduseelnõu piiraks enesekaitseks lubatud tulirelvade arvu edaspidi üheni, kohustades 2600 inimest oma muud tuleriistad maha müüma. Kannataks ka laskesportlased. Siseministri juhitud töögrupp otsustaski eile, et loobub plaanist.

Tõenäosus, et mullu detsembri keskel valminud mahukast relvaseaduste muutmise paketist kujuneb pühade aja suurimaid tüliõunu, polnud kuigi suur. Määrab ju eelnõu turvalisemad reeglid näiteks relvalubade taotlemisele ja lapib koguni kaua kestnud vastuolu põhiseadusega.

Relvaomanike ja laskesportlaste sõnul võinukski eelnõule aplodeerida, kui poleks kaht seadusepügalat, mille puhul vaated lausa kuristikuna lahku lähevad.

Esimene säte paneks päitsed pähe eraisikute relvaomamisele. Kui seni võis Eestis relvaeksami läbinud ja loa omandanud inimene soetada enesekaitse eesmärgil kuitahes palju tulirelvi, siis tulevikus saaks tal sel eesmärgil registris olla vaid üks. Seegi käsitulirelv, sest sileraudsed ning vintpüssid keelataks.

Põhjuseks ohuhinnang

Muudatuse taga on politsei- ja piirivalveameti (PPA) ning kaitsepolitsei hiljutised ohuhinnangud. Nende sisu detailideni ei avaldata, kuid peamine põhjus on püüd vähendada relvade koondumist, sattumist valede isikute kätte ja kadumist. Tõepoolest, viimase viie aastaga on Eestis kaotatud uskumatud 626 relva.

Eestis on selleks soodus pinnas, sest jõukus on kasvanud. Eelnõu koostajad väidavad, et enese ja vara kaitseks ostetavate ja registreeritavate tsiviilrelvade ajend pole sageli enam ohu tõrjumine, vaid omaniku relvahobi. Näiteks Eesti rekordimees on enesekaitseks kokku ostnud 19 relva.

Kui ühe relva nõue rakenduks, oleksid eelnõu seletuskirja kohaselt 2645 relvaomanikku kohustatud enne relvaloa aegumist ülejäänud relvad maha müüma.

Muudatuse vastaste esindajad, Taktikalise Laskmise Keskuse eksperdid Tõnu Adrik ja Martin Bahovski ütlevad, et nõue on absurdne. See eiravat täielikult asjaolu, et ühe relvaga ei saa inimene end kaitsta kõigis oludes. Näiteks relv, mida kanda riiete all, pole kuigi tõhus vara kaitseks kaugelt distantsilt, metslooma rünnaku korral või ka sõjaolukorras.

«Kui ma lähen näiteks Alutagusele matkama ja siis emakaru seal vastu tuleb, siis taskupüstoliga ei ole midagi teha. Selleks peab olema oluliselt võimsam püstol,» ütles Bahovski. Kui riik sunnib relvaomanikke valima vaid ühte relva, kannatab sellest tema sõnul ka territoriaalkaitse sõjaolukorras.

«Seega oleks mõistlik, kui üldse enesekaitserelvade arvu piirata, tõmmata see piir viie relva kanti,» lisas Adrik. Liiatigi kannaksid relvaomanikud sundmüügi puhul rahalist kahju. Keskmiselt algab ühe relva hind 550 eurost ja võib ulatuda 1500–2200 euroni vintpüsside eest, sundmüügist seda raha aga tagasi ei teeni.

Teine probleemne säte puudutab laskesporti. Nimelt on eelnõu koostajad ohuhinnangute põhjal leidnud, et senine luba omada laskesportlasel iga relva kohta koduses relvakapis tuhandet padrunit on ebamõistlikult suur. Uus lagi peaks olema 3000 padrunit, olemata sellest, kas sportlasel on kolm või kümme relva.

Nn practical-laskmises, millega tegeleb Eestis ligi 700 inimest, kulub aga ainuüksi ühel treeningul korraga umbes 200–300 padrunit. Kui vaadata keskmise huviga sportlast, läheb neil aastas treeningutele suurusjärgus 10 000 – 12 000 padrunit, lisaks pea sama palju võistlustele. Bahovski kalkuleerib, et kui riik keelab moona hulgihankimise, tähendab see sportlastele padrunite hinna tõusu vähemalt poole võrra.

Eile minister Hanno Pevkuri osavõtul toimunud kohtumisel nentis ministeerium, et on valmis protesti tekitanud seadusepunkte leevendama.

«Võib-olla oli mõnigi meede üle vindi. Võib üsna julgelt öelda, et sellisel kujul see eelnõu kindlasti oma menetlusteed ei jätka,» tunnistas siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt.

Keeldumine keeruline

Asekantsler tunnistas, et ilmselt ei tule seadusse piirangut, mitu relva võib relvaloa omanik enese kaitseks osta ja registreerida. Küll aga tuleb kehtestada reeglid sellele, millise ala esindajad ja mis põhjusel võiksid enamal arvul enesekaitserelvi omada.

«Praeguse seadusega on olnud juhtumeid, kus inimene on läinud järjekordset relvaluba taotlema ja politsei on keeldunud, sest ei näe alust. Inimene on kaevanud keeldumise kohtusse ja on saanud õiguse, sest ei ole alust keelduda,» meenutas Küüt.

Probleem on tõsine. Postimehele teadaolevalt on üks relvalimiidi ajendeid julgeolekuasutuste tähelepanek, et liberaalset seadust võib ära kasutada nn teine kolonn – näiteks kodakondsuseta isikud –, kes loa olemasolu toel relvaarsenali täiendavad.

«Meie eesmärk on tagada julgeolekut ja kui oht on selles, et Eesti vastu vaenulikult meelestatud inimestel on võimalus relvaseaduse järgi seaduslikult relvastuda, siis peame seda ära hoidma,» ütleb Küüt. «Tõsi, eelnõuga läks vint teise äärmusse. Nüüd tuleb leida kesktee.»

Kuid kes ikkagi on need inimesed, kes Eesti tsiviilrelvaomanike edetabelisse kuuluvad?

Postimehega suhelnud 50ndates eluaastates Taivo (nimi turvakaalutlustel muudetud – toim) on linnamajas elav pereisa. Mees ei kuulu Kaitseliitu ega tööta julgeolekuasutuses. Ometi kuulub ta kümmekonna inimese hulka, kellel PPA tsiviilrelvade registri andmetel on koduses relvakapis seitse tulirelva, püstolitest kuni pumppüssini.

Ka Taivo on relvalimiidi vastu – just ühe relva ebapiisavus sai põhjuseks, miks mees relvi juurde soetas. «Ostsin esimese püstoli 2000. aastatel. Loomulikult oli huvi käia lasketiirus laskmas. Kuna see oli suur püstol, siis oli seda peagi liiga raske kogu aeg kaasas kanda,» meenutab Taivo. «Pidin ostma väiksema. Kui tahtsin eelmist relvapoele maha müüa, pakkusid nad aga võileivahinda.»

Püstol jäi relvakappi alles ja peagi täienes relvakogu pikema toruga tulirelvadega. «Kui läheb sõjaks lahti, siis mul on püss olemas,» ütleb Taivo. Kuidas ka ei vaataks, tuleb Taivol tunnistada, et enesekaitse piirest on relvahobi ammu väljunud. «Nad on ikkagi ajaveetmise asjad. Kui riik kohustaks mind müüma maha kõik relvad peal ühe, peaksin jätma Sig Saueri. Seda ei saa kaasas kanda. Siis kaob see enesekaitse mõte täielikult ära.»

[John]

Hea, et on ka positiivseimaid arenguid olnud suure kisa peale. Isiklikult juba siin vandusin, et üsna intensiivse poolaasta jooksul peab kõigele lisaks veel osade päritud relvadega hakkama susserdama klassifikatsiooni ümber liigitamiste ning registrite vahel liigutamistega. Kokkuvõttes oleks relvad endiselt kapis olnud aga hulk aega, raha ja närve oleks kulunud lihtsalt paberite ümber vormistamiseks. Kõik sellepärast, et mingi eluvõõras ametnikust jupijumal kusagil hallis kabinetis üritab oma olemasolu õigustada.

[Larry]

Kui nüüd Kapten Trummi stiilis võrdlusi kasutada, siis sooritas eriüksus reidi vaenlase juhtimispunktile ja saavutas sellega strateegilise eesmärgi - sundis vastase oma kavatsusest loobuma Hea, et niigi läks, kuigi esialgu on see ainult ministri jutt/ lubadus. Ootame ära, et missugune see elnõu siis lõpuks olema saab. Ja mul on selle asja puhul veel üks küsimus - mida teha ebaõnnestunud eelnõu koostajate- peaideoloogidega?

[alban]

Kui nüüd Kapten Trummi stiilis võrdlusi kasutada, siis sooritas eriüksus reidi vaenlase juhtimispunktile ja saavutas sellega strateegilise eesmärgi - sundis vastase oma kavatsusest loobuma Hea, et niigi läks, kuigi esialgu on see ainult ministri jutt/ lubadus. Ootame ära, et missugune see elnõu siis lõpuks olema saab. Ja mul on selle asja puhul veel üks küsimus - mida teha ebaõnnestunud eelnõu koostajate- peaideoloogidega?

Üks peaideoloog on juba viidud madalamale ametikohale ja teine ei tööta ka enam ministeeriumis (koondati vist).

[Black]

«Meie eesmärk on tagada julgeolekut ja kui oht on selles, et Eesti vastu vaenulikult meelestatud inimestel on võimalus relvaseaduse järgi seaduslikult relvastuda, siis peame seda ära hoidma,» ütleb Küüt. «Tõsi, eelnõuga läks vint teise äärmusse. Nüüd tuleb leida kesktee.»

Samas võiski see vindi ülekeeramine algusest peale olla strateegia - vana tõde ju, et kui tahad midagi saada/saavutada, küsi alati rohkem. Taheti 3-5 relva piirangut, küsiti ühte. Selle peale hakkasid relvaomanikud ise 3-5 varianti välja pakkuma.

[EOD]

Rõõmust kilkamiseks pole eelnõu tagasikutsumise järel tegelikult põhjust. Kui ka lahing on võidetud, siis sõda läheb edasi.
2645 inimest saab ükshaaval kottida ka ilma seadust muutmata. Lihtsalt relvalubadega tegelevatele ametnikele (ja miks mitte ka näiteks arstidele) antakse vastavad suunised, millest tuleb juhinduda, et mitte ise "musta nimekirja" sattuda. Ühtegi paberit, millest saaks kinni hakata, selle kohta loomulikult ei tule.
Tõnul tasuks igatahes kogu aeg "kassi põues kanda" ja kõik võimalikud peedistamised salvestada. Iga ahistamine aga suure kella külge panna. Mida ametnikud kardavad, see on avalikustamine, sest ametnikel on ülemused. Need aga soovivad rahulikult mugavustsoonis oleskleda. Kaebuste lahendamine ja ajakirjanike ebameeldivatele küsimustele vastamine aga seda ei võimaldaks.

[wenerg]

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/hirm-r ... d=73373531

Pealkiri on positiivne... Kellegil on ligipääsu täistekstile?

[tonu adrik]

Edastan ka siia teksti Firearms Estonia FB lehelt nende tehtud Teabenõude osas Siseministeeriumile:


Firearms United - Estonia

Relvaseaduse muutmise eelnõu valguses on viimasel ajal nii idee algatajad kui selle vastased avaldanud hulgaliselt arvamusi stiilis "relvad on ohtlikud ja nendega pannakse toime kuritegusid" või siis "seaduslike relvadega ei juhtu midagi".

Tõsiasi on, et mingit statistikat selle teema kohta ei paista olevat - vähemalt ei ole ei Siseministeerium ega PPA seda jaganud avalikkusega.

Selleks, et diskussioonis vähemaks võtta emotsioone ja asetada argumendid faktilisele alusele, esitasime 5. jaanuaril 2016 Siseministeeriumile teabenõude.

Küsisime Teabenõudes järgmist infot:

1 peatükk - Seaduslike tulirelvade arv Eestis

2 peatükk – Kadunud relvad
2.1 Omaniku poolt kaotatud relvad
2.2 Omanikult tema tahte vastaselt võetud relvad

3 peatükk – Väärteod seaduslike relvadega
3.1 Relva omaniku poolt seadusliku relvaga sooritatud väärteod
3.2 Relva omanikult tema tahte vastaselt võetud relvaga sooritatud väärteod

4 peatükk – Kuriteod seaduslike relvadega
4.1 Relva omaniku poolt seadusliku relvaga sooritatud kuriteod
4.2 Relva omanikult tema tahte vastaselt võetud relvaga sooritatud kuriteod

5 peatükk – Surmad seadusliku tulirelva läbi
5.1 Tahtlikud tapmised (välja arvatud enesetapud) seadusliku tulirelvaga relva omaniku poolt
5.2 Tahtlikud enesetapud seadusliku tulirelvaga relva omaniku poolt
5.3 Tahtmatud tapmised/õnnetused s.h jahiõnnetused registreeritud tulirelvaga
5.4 Tahtmatud enesetapud/õnnetused s.h. jahiõnnetused registreeritud tulirelvaga

6 peatükk – Surmad ebaseadusliku tulirelva läbi
6.1 Tahtlikud tapmised (välja arvatud enesetapud) ebaseadusliku tulirelvaga
6.2 Tahtlikud enesetapud ebaseadusliku tulirelvaga relva valdaja poolt
6.3 Tahtmatud tapmised/õnnetused ebaseadusliku tulirelvaga
6.4 Tahtmatud enesetapud/õnnetused registreerimata tulirelvaga

Kõigi peatükkide info palusime avaldada aastate kaupa perioodil 2000-2015.
Samuti palusime peatükkide 1-5 vastuste juures eristada info vastavalt relvade kasutusotstarbele: A – jahipidamine; B – sport; C – enese ja vara kaitse; D – kutsealal tegutsemine

Siseministeerium registreeris meie Teabenõude 5. jaanuaril ja saatis selle täitmiseks edasi PPA-le. PPA registreeris meie päringu 6. jaanuaril, kuid kvalifitseeris selle Teabenõudest ümber Selgitustaotluseks (Avaliku Teabe Seadus §23 lg 2 p 5 alusel).

Erinevus Teabenõude ja Selgitustaotluse vahel on selles, et Teabenõudele peab ametiasutus vastama 5 tööpäeva jooksul, Selgitustaotlusele aga 30 kalendripäeva jooksul. Seega hiljemalt 5. veebruaril peaks meil vastus olemas olema.

Huvitav on veel, et Siseministeeriumi koduleht ütleb järgmist:

"Teabenõudega võite küsida dokumenti või teavet, mis on ministeeriumil juba olemas.

Kui soovite ministeeriumilt teavet, mille andmiseks on vaja analüüsida olemasolevat teavet või koguda lisateavet, on tegu selgitustaotlusega."

Kas me võime siit järeldada, et ministeeriumil ei olegi täna sellist statistikat olemas?

‪#‎relvaseadus‬

[Welber]

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/hirm-r ... d=73373531

Hirm relvastatud inimeste ees

Demokraatia püsib kahel vundamendil: vaba sõna (ehk sõnavabadus) ja vaba rahvas. Mis teeb rahva vabaks?

Pean siinkohal sobilikuks korrata tuntud ütlust: „Parim demokraatia garantii on relvastatud rahvas.” Paraku sisaldab iga vabadus ja demokraatia ka riske.

Kahjuks neid kardetakse. Ikka ja jälle tõstab pead arusaam, et absoluutselt kõike tuleb reguleerida ja veel parem, kui saaks ära keelata.

Just Nõukogude okupatsiooni ajal oli isikul keelatud relva omada. Kas siis seda me tahamegi? Relvaga inimene on vaba.

Just täna peavad riigiasutused andma kooskõlastuse relvaseaduse muudatustele. Kui kehtiva seaduse järgi võib isikul turvalisuse tagamiseks olla tulirelvi, siis uue eelnõu kohaselt tohib omada ainult üht relva – püstolit või revolvrit. Nii et kaitsta end võib, aga igaks juhuks ainult natukene. Ametlik põhjendus relva omamise piirangule on järgmine:

„Arvestades, et tulirelv on ohtlik, tuleks nende omamist ja valdamist piirata ning võimaldada nende omamine üksnes vajaduspõhiselt. […] Mida rohkem on tsiviilkäibes n-ö seisvaid relvi, seda suurem on nende relvade kadumise, ebasihipärase kasutamise, varastamise ja lõpuks ka ebaseaduslikku relvakaubandusse jõudmise risk. […] Tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus, mis vajab kaitsmist.”

Kitsalt võttes ei ole need põhjendused ju täiesti ebaloogilised, laiemalt aga küll.

Regulatsioon kehtib praegugi

Kindlasti tuleb rõhutada, et relvade omandamine, hoidmine ja kandmine on reguleeritud ka praegu ning luua mulje, nagu võiks kehtiva seaduse alusel igaüks relvadega piiranguteta ringi vehkida, on meelega eksitav ja vale. Mis aga puutub väitesse, et tulirelva seaduspärane omamine ja hoidmine seab igaühe elu reaalsesse ohtu, siis pole see mitte lihtsalt vale, vaid ka sügavalt lühinägelik.

Kui vaadata ajalukku, siis demokraatia arenes ja levis just koos tulirelvade kasutuselevõtuga.

Kõrvalmärkusena: nagu viimased kurvad sündmused on näidanud, paistab elu ohus olevat ka Tartus Toomemäel jalutajail. Kus kümneliikmeline jõuk ilma igasuguste relvadeta võib inimese lihtsalt surnuks peksta.

Kuritegevuse statistikat vaadates aga on seaduslikult omandatud tulirelvadega sooritatud kuritegude arv muude vahenditega sooritatud kuritegudega võrreldes äärmiselt väike. Miks siis ei võiks inimestel olla rohkem relvi?

Võtaks laiemalt. Sa ei kaitse mitte ainult ühte isikut, vaid algpõhimõte on tunduvalt laiem. Kui vaadata ajalukku, siis demokraatia arenes ja levis just koos tulirelvade kasutuselevõtuga.

Riigikaitseorganid peavad kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmises osaleda.

Paratamatult tekitas relvastatud rahvas diktaatorites hirmu. Just Nõukogude okupatsiooni ajal oli isikul keelatud relva omada. Kas siis seda me tahamegi? Relvastatud inimene on vaba inimene. Jah, risk on, aga kui valitseks diktatuur, kas siis oleks oht kodaniku elule väiksem?

Ka teiste riikide ajalugu ja kogemused on näidanud, et kui kardetakse demokraatiat, korjatakse rahvalt relvad ära. Ainult valitud isikutel või institutsioonidel on neis õigus relva kanda.

Kohustus vastu hakata

Sisuliselt sätestab ka põhiseaduse paragrahv 54 isiku õiguse kaitsta põhiseaduslikku korda. Kui riik on ohus, on sama paragrahvi järgi iga Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Tegu on riigikaitsega, mis ei ole otseselt seotud riigiorganitega. Seega saab väita, et riigikaitseorganid peavad kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmises osaleda. Riigina ellujäämine on seotud põhiseadusliku korraga. Kuidas aga saaks see teostuda, kui rahvas ei ole relvastatud? Või tõlgendatakse paragrahv 54 nulliks?

Seega hoidkem oma relvaseadust, võimalust relvi omada ja kogu ühiskonda kaitsta.