|
Ülevaate relvaseaduse muudatuste olemusest, vajalikkusest ja põhjendustest sai relvaseaduse muudatuste eelnõu seletuskirja lugedes. Tuleb konstateerida, et leidub mitu mõistlikku ja vajalikku ettepanekut, mis teenivad ohutuse ja turvalisuse tagamise eesmärki. Samas esineb muudatusi, mis ei teeni eeltoodud eesmärke, eelkõige võitlust illegaalsete tulirelvadega. Olulised on muudatused, mis vähendavad mõttetut bürokraatiat relvaloa taotlemisel ja relva registreerimisel. Saab olla ka mõtte poolt, et Eesti Vabariigis tehakse relvaeksamit eesti keeles, st riigikeeles. Tervitatav on mõte, et välismaalased peavad Eestis relvaluba taotlema Eesti kodanikega samadel tingimustel, st sooritades relvaeksami eesti keeles, tundes Eestis kehtivat relvaseadust ja muid asjakohaseid õigusakte.
Leiame, et seletuskiri avab relvaseaduse muudatuste näilise vajaduse ja olemuse järgmiselt:
•Euroopa Komisjon võttis 2015. aasta kevadel vastu Euroopa julgeoleku tegevuskava aastateks 2015–2020, et tõhustada liikmesriikide koostööd julgeoleku ohtude tõkestamisel ja tugevdada ühist tegevust;
•Euroopa Komisjon tuli 18.11.2015 välja meetmete paketiga, et muuta tulirelvade omandamine Euroopa Liidus keerulisemaks ja tõhustada võitlust illegaalsete tulirelvadega;
•ilmselt täitmaks püüdlikult Euroopa Komisjoni suuniseid, tõdetakse, et «Eelnõu kohaselt tehakse RelvS-s kiireloomulised muudatused, mis on vajalikud, et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisele, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsesside selgemaks ja operatiivsemaks muutmisele.» Jääb arusaamatuks, miks pidasid siseministeeriumi ametnikud vajalikuks, püüdes kaasa aidata Euroopa Komisjoni vajalikele meetmetele ühise võitluse tugevdamiseks terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja küberkuritegevusega ning tõhustamaks võitlust illegaalsete tulirelvadega, suunata teravik seaduskuulekate relvaomanike ühe grupi vastu. Ilmselt on sellist võitlust paberil, aruannetes ja ka tegelikkuses kõige lihtsam korraldada. Kavandatava relvaseaduse muudatusega aga sisuliselt ja oluliselt kitsendatakse ja rikutakse Eesti kodanikule põhiseaduse § 54 pandud kohustusi ja antud õigusi, kaitsmaks Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda vägivaldsele muutmisele vastupanu osutamisega.
Relvaseaduse muudatuste seletuskiri on üle koormatud riigikohtu lahenditega ning kõige olulisemas muudetavas punktis, mis käsitleb enese ja vara kaitseks registreeritud tulirelvade piirmäära ja liikide sätestamist, on viidatud asjakohatule lahendile. Viidatud on riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.02.1997 lahendile nr 3-1-1-14-97, mille kohaselt väidetavalt tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu. Avades aga riigikohtu kodulehel vastava riigikohtu lahendi, ei leia sealt eeltoodud põhjendust ega üldse mingit seost tulirelvadega.
Mida seletuskiri muudatuse kohta räägib? Kuni 18-aastane isik saab omada ja vallata ühte gaasirelva ja vähemalt 21-aastane isik ühte püstolit või revolvrit. Esmalt öeldakse ära, et muudatusega hakkab enese ja vara kaitseks olema õigus omada ainult ühte tulirelva. Samuti kehtestatakse tulirelvade liigid, mida isik saab edaspidi enese ja vara kaitseks kasutada.
Millega põhjendatakse seletuskirjas enese ja vara kaitseks soetatud tulirelvade ebaproportsionaalse piirmäära kehtestamist? Tuuakse välja vajaduspõhine käsitlus, mille sisulisest argumentatsioonist järeldub, et eestlased on relvahuviline rahvus ning enese ja vara kaitseks piisab isikul ühest tulirelvast.
Nõustuda ei saa seletuskirja põhjendusega: «Mida rohkem on tsiviilkäibes n-ö seisvaid relvi, seda suurem on nende relvade kadumise, ebasihipärase kasutamise, varastamise ja lõpuks ka ebaseaduslikku relvakaubandusse jõudmise risk.» Eelnõu koostajad peaksid olema hästi kursis asjaoluga, et Eestis kehtivad relvaseadusest tulenevalt kõigile relvadele soetamise ja hoidmise karmid nõuded. Seletuskirjas ei ole välja toodud statistikat ega analüüsi, kui palju legaalseid relvi on jõudnud ebaseaduslikku relvakaubandusse, kui paljud neist relvadest olid varastatud, kui paljud neist olid kaotatud ning kas ja kui palju on nende tulirelvadega sooritatud kuritegusid. Samuti tekib küsimus, kas tegemist oli üksnes tulirelvadega, mis olid registreeritud enese ja vara kaitse otstarbel.
Seletuskirjas on öeldud lihtsalt ja lakooniliselt, et «viimasel viiel aastal on varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva». Ebaseaduslikku relvakaubandusse ja kurjategijate kätte võivad tulirelvad sattuda ka mujalt kui füüsiliste isikute käest. Eestis saavad tulirelvi omada ja kasutada ka juriidilised isikud, sh laskeklubid. Laskeklubides saab tulirelvi kaitsta üksnes tingimustel, et tulirelvade hoidmine ja tulirelvade kasutajad vastaksid relvaseaduse nõuetele ning et toimuks piisav kontroll.
Vastuoluline on seletuskirjas öeldu, et «ebaseaduslike relvadega on Euroopas viimasel ajal üha enam toime pandud terrorikuritegusid». Käesolev relvaseaduse muudatus puudutab seaduslikke tulirelvi, mis on riiklikus registris registreeritud ja mille üle on riigil selge ülevaade. Seega ei sobi ebaseaduslike tulirelvade põhjendus praeguse muudatuse konteksti.
Sooviks juhtida relvaseaduse muudatuste algatajate tähelepanu sellele, et juba kehtivas relvaseaduses on tehtud kõik vajalik, et vältida tulirelvadega seotud turvariske ühiskonnas.
Eelkõige tähendab eeltoodu seda, et relvaluba saab Eestis taotleda füüsiline isik, kelle perearst ja psühhiaater on tunnistanud tervislikult kõlblikuks tulirelva omama, kes on sooritanud relvaeksami teoreetilise ja praktilise osa, kes ei ole kriminaalkorras karistatud jne. Otstarbekas oleks moodustada PPA juurde spetsialistidest koosnev komisjon (arstid, juristid jne), kes vajadusel selgitaks välja relvaloa taotleja sobivuse omada või kasutada tulirelva, tehes sellekohase kaalutletud ja põhistatud otsuse.
Leiame, et eeltoodu võiks koputada eelnõu algatajate südamele, sest tormakad otsused ei vii tavaliselt võiduni, vaid hoopis ebasoovitavate tagajärgedeni.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
