http://epl.delfi.ee/news/arvamus/hirm-r ... d=73373531
Hirm relvastatud inimeste ees
Demokraatia püsib kahel vundamendil: vaba sõna (ehk sõnavabadus) ja vaba rahvas. Mis teeb rahva vabaks?
Pean siinkohal sobilikuks korrata tuntud ütlust: „Parim demokraatia garantii on relvastatud rahvas.” Paraku sisaldab iga vabadus ja demokraatia ka riske.
Kahjuks neid kardetakse. Ikka ja jälle tõstab pead arusaam, et absoluutselt kõike tuleb reguleerida ja veel parem, kui saaks ära keelata.
Just Nõukogude okupatsiooni ajal oli isikul keelatud relva omada. Kas siis seda me tahamegi? Relvaga inimene on vaba.
Just täna peavad riigiasutused andma kooskõlastuse relvaseaduse muudatustele. Kui kehtiva seaduse järgi võib isikul turvalisuse tagamiseks olla tulirelvi, siis uue eelnõu kohaselt tohib omada ainult üht relva – püstolit või revolvrit. Nii et kaitsta end võib, aga igaks juhuks ainult natukene. Ametlik põhjendus relva omamise piirangule on järgmine:
„Arvestades, et tulirelv on ohtlik, tuleks nende omamist ja valdamist piirata ning võimaldada nende omamine üksnes vajaduspõhiselt. […] Mida rohkem on tsiviilkäibes n-ö seisvaid relvi, seda suurem on nende relvade kadumise, ebasihipärase kasutamise, varastamise ja lõpuks ka ebaseaduslikku relvakaubandusse jõudmise risk. […] Tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus, mis vajab kaitsmist.”
Kitsalt võttes ei ole need põhjendused ju täiesti ebaloogilised, laiemalt aga küll.
Regulatsioon kehtib praegugi
Kindlasti tuleb rõhutada, et relvade omandamine, hoidmine ja kandmine on reguleeritud ka praegu ning luua mulje, nagu võiks kehtiva seaduse alusel igaüks relvadega piiranguteta ringi vehkida, on meelega eksitav ja vale. Mis aga puutub väitesse, et tulirelva seaduspärane omamine ja hoidmine seab igaühe elu reaalsesse ohtu, siis pole see mitte lihtsalt vale, vaid ka sügavalt lühinägelik.
Kui vaadata ajalukku, siis demokraatia arenes ja levis just koos tulirelvade kasutuselevõtuga.
Kõrvalmärkusena: nagu viimased kurvad sündmused on näidanud, paistab elu ohus olevat ka Tartus Toomemäel jalutajail. Kus kümneliikmeline jõuk ilma igasuguste relvadeta võib inimese lihtsalt surnuks peksta.
Kuritegevuse statistikat vaadates aga on seaduslikult omandatud tulirelvadega sooritatud kuritegude arv muude vahenditega sooritatud kuritegudega võrreldes äärmiselt väike. Miks siis ei võiks inimestel olla rohkem relvi?
Võtaks laiemalt. Sa ei kaitse mitte ainult ühte isikut, vaid algpõhimõte on tunduvalt laiem. Kui vaadata ajalukku, siis demokraatia arenes ja levis just koos tulirelvade kasutuselevõtuga.
Riigikaitseorganid peavad kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmises osaleda.
Paratamatult tekitas relvastatud rahvas diktaatorites hirmu. Just Nõukogude okupatsiooni ajal oli isikul keelatud relva omada. Kas siis seda me tahamegi? Relvastatud inimene on vaba inimene. Jah, risk on, aga kui valitseks diktatuur, kas siis oleks oht kodaniku elule väiksem?
Ka teiste riikide ajalugu ja kogemused on näidanud, et kui kardetakse demokraatiat, korjatakse rahvalt relvad ära. Ainult valitud isikutel või institutsioonidel on neis õigus relva kanda.
Kohustus vastu hakata
Sisuliselt sätestab ka põhiseaduse paragrahv 54 isiku õiguse kaitsta põhiseaduslikku korda. Kui riik on ohus, on sama paragrahvi järgi iga Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Tegu on riigikaitsega, mis ei ole otseselt seotud riigiorganitega. Seega saab väita, et riigikaitseorganid peavad kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmises osaleda. Riigina ellujäämine on seotud põhiseadusliku korraga. Kuidas aga saaks see teostuda, kui rahvas ei ole relvastatud? Või tõlgendatakse paragrahv 54 nulliks?
Seega hoidkem oma relvaseadust, võimalust relvi omada ja kogu ühiskonda kaitsta.