Stalini salajane tellimus.
Üheks peamiseks lüüasaamise põhjuseks Talvesõjas oli raske suurtükiväe puudumine.
1941-1944 aastatel päästsid Leningradi saksa raske suurtükiväe poolt täielikust purustamisest suurel määral sajad Balti laevastiku- laevade, Kroonlinna kindlustuste, raudtee ning merepolügooni rasked ja ülirasked suurtükid. Maavägedel suure võimsusega suurtükke polnud, ei Piiteri ega Sevastoopoli all.
305 mm haubits S-73
Paaris suurtükiga S-72 kuulus ta eriti suure võimsusega dupleksi koosseisu, mis oli Vassili Grabini poolt välja töötatud 1946-1948 aastatel. Ükski teine suurtükiväe konstrueerimisbüroo polnud suuteline ligilähedaltki midagi taolist välja töötama.
Tripleks ja dupleks
Jossif Vissarionovitš oskas oma vigadest õppida. Kohe pärast Sevastoopoli langemist määras ta Suurtükiväe Keskkonstrueerimisbüroo (ЦАКБ) ülemaks ühe kõige andekamatest nõukogude suurtükiväesüsteemide konstruktoritest kindral-leitnat Vassili Grabini ning andis talle volitused välja töötada printsipiaalselt uued relvasüsteemid maavägede, laevastiku ja lennuväe tarbeks.
Täpsemalt anti Grabinile käsk töötada välja kaks unikaalset ülivõimsate suurtükkide süsteemi.- tripleks ja dupleks. Tripleks pidi koosnema 180 mm kauglaskesuurtükist, 210 mm haubitsast ning 280 mm mortiirist, mis said hiljem markeeringu S-23, S-33 ja S-43.(täht “S” tähendas Stalin). Tripleksiks nimetati kompleksi sellepärast, et kõik kolm süsteemi pidid omama erinevaid torusid, kuid ühesuguseid lafette ja täiendavat varustust. Ka analoogne süsteem dupleks (210 mm suurtükk S-72 ja 305 mm haubits S-73) pidid baseeruma ühel lafetil. Siinkohal tuleb märkida, et ühe versiooni järgi oli S-23 loodud tegelikult laevasuurtükiks või siis kaldakindlustuse suurtükiks, mis on hiljem kohandatud maavägede jaoks suure laskekaugusega suurtükiks.
Suurtükk S-23
Relvasüsteemi S-23 kuulusid koos 180 mm suurtükiga ka 210 mm haubits S-23-I, 203 mm suurtükk-haubits S-23-IV ning 280 mm mortiir S-23-II
Mobiilsed mastodonid
Esmakordselt ei olnud eriti suure võimsusega süsteemide paigaldamiseks vaja kaevata suurt süvendit metallaluse jaoks. Kõiki torusid sai edasi vedada ratastel tolle aja kohta enneolematul kiirusel- kuni 35 km/h. Aeg üleminekuks lahinguasendist rännakuasendisse oli tripleksil 30 minutit, dupleksil aga 2 tundi. Analoogsete välismaiste süsteemide näitajad olid 6-24 tundi. Tulistada sai maapinnalt ilma keerukate insenerrajatisteta.
Relvade torud omasid suhteliselt väikese massi juures head ballistikat. See saavutati konstruktsiooniliste uuenduste abil. Üheks huvitavamaks olid leevendid(противооткатные устройства), mis koosnesid hüdraulilistest kompressoritest, taanduritest ja originaalse konstruktsiooniga lafeti sahkadest. Maailma parimad selle klassi suurtükid –saksa ja tšehhi omad- omasid väga keerulist kahekordseid tagasitõmbe süsteeme. Grabin suutis luua ühekordse, nagu välisuurtükidel.
Tripleksi kaal nii lahingu kui rännakuolukorras oli 19-20 tonni, massiivsemad dupleksi relvad võeti edasitoimetamiseks kolmeks osaks kaaluga 23-24 tonni iga osa.
Näis, et kõik läheb suurepäraselt ja 1950-nda aasta keskel pidanuks nõukogude armee saama esimesed seeriad triplekse ja duplekse. Kuid siin segas vahele nn inimfaktor. Oma edukusega relvasüsteemide väljatöötamises ning üldiselt raske iseloomuga soetas Grabin juba sõja ajal endale lepitamatuid vaenlasi ja konkurente.
Grabini suurtükid S-23, S-72 ja S-73 ületasid ballistiliste näitajate poolest sakslaste ja liitlaste omi ning olid neist mobiilsemad. Sellele vaatamata ei võetud neid relvastusse
Võimsaimad vaenlased
Nendeks vaenlasteks olid suurtükiväe konstruktorid Ivanov ja Petrov, aga peamiselt relvastuse rahvakomissar Dimitri Ustinov. Viimasena, 40-ndate lõpul liitus selle seltskonnaga ka Beria ise, kes juhtis aatomiprojekti ja kureeris töid ballistiliste, õhutõrje ja tiibrakettide alal ning kes arvas, et suurtükivägi on oma aja ära elanud.
Muidugi, nõuda Stalinilt ЦНИИ-58 (ümbernimetatud ЦАКБ) või selle juhataja areteerimist ei saanud ei Ustinov ega Beria. Kuid töid tripleksi ja dupleksi loomise osas suutsid nad takistada suurepäraselt. Grabini jaoks saabus must pimedus.
Kartuusid.
Enamuses riikides on suure võimsusega suurtükkide jaoks kombeks kasutada kartuuslaadimist (heitelaeng asub riidekotis). Vaid saksa konstruktorid läksid XX sajandi algul teist teed ning kasutasid metallhülsis paiknevat heitelaengut. Kartuuslaadimisel oli mitmeid puudusi- keeruline laadimisprotsess ja laengu säilitamine, tõsised probleemid püssirohugaaside rõhuga. Jüüti merelahingu ajal lendasid Briti ristlejad üksteise järel kartuuslaengute kottide süttimise tõttu õhku , samas kui keiserlikel laevadel, mis olid saanud samasuguseid vigastusi kui brittide omad, keeldusid metallkesta pakitud hülsid visa järjekindlusega õhku lendamast. Suure Isamaasõja ajal oli üle 95% nõukogude ja 100% saksa suurtükkidest(v.a. trofeesuurtükid) laetavad hülssidega.
Ainukeseks kartuuslaadimise eeliseks jäi väike võit laengu hinnas. Ja just seda argumenti võtsid kasutada Grabini, kes loomulikult kasutas nii tripleks kui dupleks süsteemide juures metallhülsse, pahasoovijad- kampaaniat arendati konstruktori vastu rahva vara tuuldelaskmise pärast.
Varem läks sellistel puhkudel võimukas Vassili Gavrilovitš isiklikult Stalini juurde ning tõestas oma õigust. Kuid sedapuhku olid ajad teised, Stalin ei huvitunud enam niivõrd suurtükiväe probleemidest ning Grabin andis järele ja nõustus oma süsteeme katruuslaadimisele ümber tegema. Praktikas tähendas see kolme aasta kaotust- tuli teha muutusi relvatorude konstruktsiooni, valmistada need uuesti, ning viia uuesti läbi tehase, polügooni ja vägede katsetused
Kuidas ka Grabin ei kiirustanud, kuid tormijooksule Köningsbergi ja Berliini peale jäid superrelvad hiljaks. Tehases “Barrikadõ” komplekteeritud tripleksi kolm süsteemi jõudsid polügoonikatsetustele alles 1949 aastal, 305 mm haubits aga alles 1953 aasta algul.
Paraadide kaunistused
Alles 1950 aasta lõpul läbis esimene kartuuslaadimisega suurtükk- 180 mm kahur S-23- tehasekatsetused Rževka polügoonil Leningradi lähistel, 1951 aasta juulis tehti 155 lasku Turkestani sõjaväeringkonnas, 1952 aasta jaanuaris-veebruaris 70 lasku Taga-Baikali raudtee Aga jaama lähistel.
Selleks ajaks oli ЦНИИ-58 lõpetanud kartuuslaadimisega 210 mm haubitsa S-33 ja 280 mm mortiiri S-43 tehnilised projektid ning tehasest No. 221 (“Barrikadõ” telliti seitsmest suurtükist S-23 katseseeria ning 210 mm haubitsa S-33 ja 280 mm mortiiri S-43 katseeksemplarid..
1955 aasta lõpuks saabusid relvad Stalingradist Moskvasse- täpselt just tuntud Hruštšovi suurtükiväe “puhastuste” alguseks. Haubitsaid S-33 ja mortiire S-43 otsustati relvastusse mitte võtta, juba toodetud suurtükid S-23 jätta relvastusse, kuid mitte enam juurde toota. Mõned korrad sõitsid suurtükid S-23 paraadidel Punasel väljakul, kutsudes esile moskvalaste vaimustust ja välismaiste sõjaväeatašeede imestust
Bulba.
Veel traagilisemaks kujunes dupleksi saatus. Alates 26 maist 1956 aastal kuni 13 maini 1957 toimusid Rževka polügoonil kartuuslaadimisega 305 mm haubitsa katsetused. Otsustades aruannete järgi olid need haubitsa jaoks eeskujulikud, kuid polügooni juhtkond oli relva suhtes häälestatud äärmiselt pahatahtlikult. Leidmata katsetuste käigust ühtki teist puudust, hakkas polügooni ülem kindrel-major Bulba norima kraana AK-20, ilma milleta oli võimatu süsteemi toimimine, madala läbivuse kallal ning andis käskis “haubitsa liikuva osa paigaldamiseks “Objekt 271” tüüpi suurtükiväe liikurile.”
Enam kirjaoskamatut otsust oli raske välja mõelda. Sest ka Soome sõja ja Suure Isamaasõja ajal jäi NSVL ilma eriti võimsatest 305 mm mortiiridest Tuhhatševski samasuguse vea tõttu, kes käskis paigutada lahtivõetava pukseeritava dupleksi B-23 (305 mm haubits ja 203 mm suurtükk) iseliikuvale seadmele SU-7. Tööd toimusid 1931 aastast kuni 1938 aasta aprillini, peale mida selgus, et 106 tonnist monstrumit ei kanna sillad ja seda ei saa raudteid pidi transportida.
Kokkuvõttes tuli tööd lõpetada. Alles pärast tohutuid ja õigustamatuid kaotusi Soome sõjas alustati töid pukseeriatava lahtivõetava 450 mm haubitsa Br-23 kallal, mille lõpetamist segas peagi alanud sõda
Analoogne oli ka “objekt 271” saatus. Suurtükiväe liikur, mis loodi 406 mm suurtüki SM-54 jaoks, oli koletuslik monstrum, mis ei suutnud ületada tavalisi sildu ega liikuda elektriliinide all, ei mahtunud linnatänavatele, sillaalustesse tunnelitesse, ei sobinud transportimiseks raudteeplatvormidel. Neil põhjustel jäigi ta relvastusse võtmata.
Juhuks, kui “kraana AK-20 läheb rivist välja” oleks võinud S-73 patarei koosseisu viia kaks, kolm või isegi neli tagavarakraanat. Kui kraana läbivus on halb, oleks võinud selle elementaarselt tõsta veduki või tanki šassiile. Aga kui läheb rivist välja veduki mootor, mida siis monstrumiga peale hakata?
Kuidas võis tehnilise teenistuse kindral-major mitte mõista, et S-73 ei ole mitte polgu ega divisjoni kategooria relv, mis peab saatma pealetungivat jalaväge, vaid midagi hoopis suuremat. Viiskümmend 305 mm haubitsat oleksid suutnud paari nädalaga muuta varemeteks kõik Mannerheimi liini punkrid. Punaarmee vajadus oli vähemalt 100 sellist suurtükki.
Sellele vaatamata tuli Grabinil taas taganeda Suurtükiväe peavalitsuse kindralite ees ning hakata teglema gigantsete iseliikuvate seadmetega. S-72, S-73 ja S-90 baasil töötati 1954-1955 aastatel ЦНИИ-58s välja “Suur tripleks”- 210 mm suurtükk S-110A, 280 mm suurtükk-haubits S-111A ja 305 mm haubits ühisel iseliikuval lafetil. Tehniline dokumentatsioon saadeti 1955 aasta 31 detsembril Kaitsetööstuse ministeeriumisse. Kus seda tabas Hruštšovi määrus raskesuurtükiväe arendamistööde lõpetamise kohta.
Lokaalsete sõdade superrelv
Formaalselt võttes oli Hruštšovil õigus- ei suutnud ju tõepoolest ka Grabini kõige võimsamad suurtükid vesinikupommi ja kontinentidevahelise raketi R-7 vastu. Kuid just vesinikpommi meeletu laastamisvõime välistas pommi kasutusvõimaluse. Seevastu XX sajandi teise poole lokaalsetes sõdades kasvas raske suurtükiväe roll võrreldes 30-ndate ja Teise Maailmasõjaga märgatavalt. Sellistes konfliktides nagu näiteks Siinai poolsaarel, Liibüas, suurtükiväeduellide puhul Lõuna ja Põhja Korea vahel, “Esimese Sotsialistliku sõja” käigus HRV ja VDV vahel oli raske suurtükivägi ainukeseks taoliseks kasutatavaks relvaliigiks.
Lokaalsete konfliktide käigus osutusid nõukogude päritolu suurtükid olevat ameerika relvade tule all, mis jäid väljaspoole nõukogude relvade tuleulatust. NLKP Keskkomitee käsul alustati tehases “Barrikadõ” S-23 tootmist taastama.
Teha oli seda äärmiselt keeruline, kuna märkimisväärne osa dokumentatsioonist ja tehnilisest varustusest oli aegade jooksul kaotsi läinud. Sellele vaatamata sai tehase kollektiiv ülesandega hakkama ning 1971 aastaks oli Süüria jaoks valmistatud kaksteist suurtükki S-23. Standartseks laskemoonaks oli kild-fugassmürsk kaaluga 88 kilo, millest 10 kilo kaalus lõhkeaine. Maksimaalne laskekaugus sellise mürsuga oli 30 400 meetrit. Samal ajal töötati suurtükile välja ka aktiiv-reaktiivmürsk OF23 (ОФ23) laskekaugusega 43,8 km. Teiste hulgas olid kasutusel ka betooni läbistavad mürsud, mis olid ette nähtud kindlustuste ja teiste vastupidavate ehitiste purustamiseks. Need olid suure suurtükikonstruktor Vassili Grabini viimased suurtükid.
Paljude aastate jooksul oli Läänes suurtükist S-23 teada niivõrd vähe, et teda tunti 203 mm suurtüki 1955 aasta mudeli nimetuse all. Alles ühe Lähis-Ida konflikti käigus kätte saadud suurtüki uurimisel selgus, et tegelikuses on kaliiber võrdne 180 mm-ga. Suurtüki toru pikkus on 48 kaliibrit ning tagasitõmbe mahhanismi paigutus viitavat suurtüki mereväe päritolule. Massiivne lukk on varustatud vintmehhanismiga, kuid suudmepidur viitab jällegi üheselt maismaasuurtükile. Kilp puudub, toru toetub laialinihutatavate haaradega massiivsele lafetile. Pukseerimiseks kasutatakse lisarataste paari ning rasket roomikvedukit. Tulistamise ajal lastakse rattad tungraua abil vabaks. Rännakuasendis liigub toru tahapoole haarade kohale, paarisrattad on täiskummist. Lahingumeeskonna suurus on 16 inimest. Suurtüki toru pikkus on 8,8 meetrit, terve suurtüki pikkus aga 10, 48 m.
Nagu eelpool märgitud, pole 180 mm suurtükki kunagi suurtes seeriates välja lastud ning käesoleval ajal on ta kõigist endiste liiduvabariikide relvajõududest praktiliselt relvastusest maha võetud. Omal ajal eksporditi ssuurtükki sellistesse riikidesse nagu India, Egiptus, Somaalia ja Süüria, täpseid andmeid sellest, kas need on ka Iraani relvastuses, pole.
http://www.popmech.ru/article/119-sekre ... kiy-zakaz/
http://weaponsas.narod.ru/Art_c23.htm
http://nvo.ng.ru/history/2002-01-19/5_empair.html
http://talks.guns.ru/forum_light_messag ... 71909.html
