parim öhu/tankitörje relv viimases suures söjas...

[uusmario]

Ja kui ma õieti mäletan,siis Kwk 36 mida kasutati Tiiger 1 oli ehitatud saksa 7,5cm AT baasil ja 8,8Flakiga ühendas teda ainult toru jämedus

[Würger 190G]

No see on küll uudis! Ehk projekt, aga milline lennuk sellise kahuri tagasilöögi ära kannataks.

[andrus]

Ja kui ma õieti mäletan,siis Kwk 36 mida kasutati Tiiger 1 oli ehitatud saksa 7,5cm AT baasil ja 8,8Flakiga ühendas teda ainult toru jämedus

mäletad valesti, ikka flaki baasil oli teine. Su mälunõrkus võib äkki olla põhjustatud sellest, et algselt plaaniti henscheli tiigrile 7.5 cm kahurit, vist isegi koonilise toruga ?

[Un' Recluta]

Raamatus "Werner Holti seiklused" anti teada, et Krupp müüs Venemaale 76mm õhutõrjesuurtükke. Venelased paigaldasid sellele hiljem 85mm toru ja suudmepiduri. Need siis omakorda langesid 41.a sakslaste kätte, kes puurisid torud ümber 88mm peale. Aga kuna see raamat on puht ilukirjanduslik teos, ei oska öelda, kui tõene see info on.

Mingi tõde seal kindlasti on, aga suurem osa sellest loost on tõenäoliselt järjekordne linnalegend. Rheinmetall-Borsig (või õigemini tema varifirma BJUTAST) müüs N Liidule 7,5-cm Flak L/55 ja L/59 (ilmselt 7,5-cm Flak L/60 "eksportvariant"). Inf selle kohta, et neid oleks hiljem kasutatud ja sakslaste kätte langenud, puudub.

See-eest kasutasid sakslased Širokoradi sõnul "mitusada" trofee-85 mm õhutõrjekahurit 52K (1939. a mudel). Enamik neist puuriti tõepoolest 88 mm peale ümber. Aprillis 1945 kuulus Berliini õhukaitsesse 12 tk, enamus väiksema tähtsusega piirkondades (Širokorad lk 138).

Kui nüüd suurtest lennukikahuritest rääkida, siis Piaggio P.108A peale kavatsesid itaallased koguni 102millimeetrise panna. Vaat see paneb juba mõtlema.

[Troll]

Raamatus "Werner Holti seiklused" anti teada, et Krupp müüs Venemaale 76mm õhutõrjesuurtükke. Venelased paigaldasid sellele hiljem 85mm toru ja suudmepiduri. Need siis omakorda langesid 41.a sakslaste kätte, kes puurisid torud ümber 88mm peale. Aga kuna see raamat on puht ilukirjanduslik teos, ei oska öelda, kui tõene see info on.

Mingi tõde seal kindlasti on, aga suurem osa sellest loost on tõenäoliselt järjekordne linnalegend. Rheinmetall-Borsig (või õigemini tema varifirma BJUTAST) müüs N Liidule 7,5-cm Flak L/55 ja L/59 (ilmselt 7,5-cm Flak L/60 "eksportvariant"). Inf selle kohta, et neid oleks hiljem kasutatud ja sakslaste kätte langenud, puudub.

See-eest kasutasid sakslased Širokoradi sõnul "mitusada" trofee-85 mm õhutõrjekahurit 52K (1939. a mudel). Enamik neist puuriti tõepoolest 88 mm peale ümber. Aprillis 1945 kuulus Berliini õhukaitsesse 12 tk, enamus väiksema tähtsusega piirkondades (Širokorad lk 138).

Kui nüüd suurtest lennukikahuritest rääkida, siis Piaggio P.108A peale kavatsesid itaallased koguni 102millimeetrise panna. Vaat see paneb juba mõtlema.

See 52K kahur oligi ju see 76mm pealt 85mm peale ümberehitatud mudel! Aluseks võeti Rheinmetali jooniste järgi tehtud 3-K 76mm õhutõrjekahur, millele konstruktor Dorohhini juhtimisel asetati 85mm toru.

[Un' Recluta]

Seda küll, aga vaevalt, et Werner Holt sellisest torust 44. aastal Ruhris Halifaxide pihta põrutas. Pigem võttis autor selle jutu mõne tuttava käest.

[sturmkommando]

Võtke jah hr. Holti seiklustest andmeid,
eriti teine osa.

[Roco]

kuulge soomlased said ju mingi portsu 85/88mm Flak-e... uurige soome neti lehti

[Un' Recluta]

No jaa -- alguses oli Nollil kolmas osa ka plaanis, kus kommunismus pidi nii 600. lehekülje paiku kätte jõudma.

Tegelikult oli autor ise ka Luftwaffenhelfer, aga hoopis teises piirkonnas.

[tsikkelröövel]

Soomes Ivalo lennuvälja ümbruse küngaste otsas olid sõja ajal Flak 88 positsioonid. Mürsureste ja mürsukesti on seal siiamaani kõik kohad täis ja Flak-i ennast, nagu ka StuG III (koledasti auguliseks lastud), vene 45(?) tankitõrjekahurit ning Tante Ju sabaosa võis vähemalt suvel imetleda Ivalos mingi autoremondikoja taga. Tegin isegi pilte.

Flak 88 kohta aga ütleks seda, et see võlgneb oma kuulsuse tegelikult põhiliselt sellele, et see oli eriti sõja esimesel perioodil ainus sellise kaliibriga tankide hävitamiseks kõlbulik kahur. Järgmised jäid saksa sõjaväes kaliibrilt 50 mm juurde ja selge siis, et 88 sai kuulsaks, kuna see oli algul ainus tõesti tõhus rohi korraliku soomusega tankide vastu.
Raud oli hea ja sobis selliseks otstarbeks, aga tankitõrjerelvana oli klassikaline Flak 88 siiski hädaabinõu. Selle positsioneerimine oli aeganõudev ja selle maskeerimine üsna võimatu. Samas, kord juba paigas, oli ta tõesti kiire ja täpne ja võimas.

[Würger 190G]

Järgmised jäid saksa sõjaväes kaliibrilt 50 mm juurde ??????
Aga 75 mm PAK ja 88 mm PAK??? Vähestest 128 mm rääkimata!

[Würger 190G]

Mida küll sakslased ei kasutanud!

2.8 cm schwere Panzerbuchse 41 (The first tapered bore gun used by the Wehrmacht)

2.8 cm schwere Panzerbuchse 41 auf leichterfeldlafette 41 (Same gun as above on special lightweight carriage for use by airborne troops)

3.7 cm PAK 36 (The standard AT gun of the Wehrmacht at the outbreak of War, and one of the best until 1941.)

3.7 cm Pak auf leichter Feldlafette (Same gun as above with lightweight carriage for airborne use)

4.2 cm leichter PanzerabwehrKanone 41 (The second tapered bore gun issued to the Wehrmacht in 1941. As for the sPzB41, production ceased in 1942 due to shortage of tungsten for his special ammunition)

5.0 cm PAK 38 (Developed from 1937, and issued to the troops in April 1940, also used in many selfpropelled carriages)

5.0 cm PAK 2.06/835 (Development started by Skoda in 1940 only a protype produced)

6.6 cm PAK 5/800 (Developed also by Skoda, only one proptotype produced)

7.5 cm PAK 40 (Development started in 1939, entered service in late 1941, basically a scaled up PAK 38, remained as standard AT gun until the end of war)

7.5 cm PAK 41 (The largest tapered-bore gun, some 150 completed. Same fate of the sPzB 41 and the lePAK 41)

7.5 cm PAK 6/860 (Enlarged version of the 6.6 cm PAK 5/800, only one built)

7.5 cm PAK 50 (Shortened PAK 40 on PAK 38 carriage, limited number issued to Infantry units)

7.5 cm PAK 44 (Experimental gun designed with two parts barrel)

8.0 cm Panzerabwehrwerfer 600 (High/low pressure gun, a Rheinmetall new ballistic idea, only 260 made)

8.0 cm Panzerwurfkanone 8H63 (The same gun as above with designation changed after troop trials)

8.1 cm Panzerabwehrwerfer L/105 (Prototype only, data unknown)

8.8 cm PAK 43 (Developed from Gerät 42, to become a useful AT Gun, with many unusual features as the vertical sliding block, the two sections barrel and the cruciform platform)

8.8 cm PAK 43/41 (A emergency solution due to shortage of carriages for the PAK 43, the last barrel married with the carriage of the FH 18 and the sFH 18 wheels, too heavy, loved for his punch and hated for the difficulties to move)

10.0 cm Panzerabwehrwerfer 600 (Experimental Krupp high/low pressure gun, several prototypes build)

10.0 cm Panzerwurfkanone 10H64 (New name for the above gun)

12.8 cm PAK 44 (Designed as dual purpose AT and field gun, probably the best AT gun ever produced)

[tsikkelröövel]

Würger, loe palun ka minu eelmist lauset, räägin seal sõja ESIMESEST perioodist. Mingit PaK 75, ammugi 88-t polnud siis veel olemas. Sakslaste põhiline tankitõrjerelv oli tollal 37-mm TT kahur ja ainus 75-mm-ne, millega kõlbas ka tanke lasta, oli 41. aasta teisest poolest vene 76 mm trofeekahur, mida sakslased laialdaselt kasutasid. 5 cm-sed ilmusid arvestatavas koguses alles vene kampaania käigus. Muide, see oli hea relv, kui kasutati volframkarbiidist südamikuga mürske, aga sõja teisel poolel polnud sakslastel seda kusagilt võtta ja see sai üheks kaalukaks argumendiks 75-le mm-le üle minekuks. Ma tegelikult imestan siiamaani, mis pagana nipiga sakslased sõja algul kaugelt parematest vene tankidest jagu said. Puhas taktikaline üleolek?
PaK 88 oli aga mitte just kõige õnnestunum katse teha suurepärase 88 raua baasil madala profiiliga tankitõrjekahur. Aga ega see riist eriti armastatud polnud - jube massiivne ja raske kukkus see neil välja ja sakslased ei suutnud talle korralikku alusvankrit ehitada.
Jään endiselt selle juurde, et Flak 88 kasutamine tankide vastu oli hädavajadus, mitte reegel. Kuulsaks nad ju saidki eelkõige Aafrikas, kus nende laskekaugus ja läbistusvõime ületasid kaugelt tolleaegsete inglise tankide oma, mis üldse tegigi nende kasutamise seal sedavõrd efektiivseks ja nullis selle aspekti tähtsuse, et neid eriti kõrge profiili tõttu varjata ei saanud. Euroopas selline kasutusmeetod küll nii levinud ei olnud.

[igavesti eilne]

1944a. asetati Junkersi tehases Dessaus pommitajale Ju 88A-4 tagasilöögita 88-mm kahur DK 8,8 . Katsetused andsid normaalseid tulemusi, kuid liitlaste lennuväe pidevate rünnakute tõttu ei õnnestunud korraldada selle relvasüsteemi (lennuk mainitud kahuriga) seeriatootmist.
Võimalik, et ühes eelnevas postituses aeti nimetatud tagasilöögita kahur segi samakaliibrilise Flakiga, mis on igati teine värk.

Kommenteerin veel ühte eelnevat postitust.
Sakslased puurisid osa nende kätte trofeedena langenud vene 76-mm õhutõrjekahuritest ümber 88-mm peale. Need said vastavalt tüübile markeeringud 7.62cm/8.8cm FlaK M31(r) ja 7.62cm/8.8cm FlaK M38(r).

[Troll]

Kommenteerin veel ühte eelnevat postitust.
Sakslased puurisid osa nende kätte trofeedena langenud vene 76-mm õhutõrjekahuritest ümber 88-mm peale. Need said vastavalt tüübile markeeringud 7.62cm/8.8cm FlaK M31(r) ja 7.62cm FlaK M38(r).

Julgen kahelda selles väites! Sel juhul suurenes toru läbimõõt ju üle 1,2cm!! Kas tõesti valmistasid venelased oma 76,2mm torud sellise varuga? 85mm pealt 88mm peale ümberpuurimist pean veel võimalikuks, aga 76 pealt...?