Villem Kibu kirjutas:Täiesti hea tulemus. Olen ise ka otsingul, et üks kehva väljanägemisega 44fnj heaks muuta ja omale võimalust otsides olen siiagi jõudnud.WaA kirjutas:Minuni jõudes oli selline:
Peale mitmekordset gunblue nimelise tootega plägamist (peale kantud pintsliga ja maha pestud vana hambaharjaga) muutus selliseks:
Pärast oksiidiga katmise, veega pesemise ja korralikult kuivatamise protsessi tuleb kindlasti õliga sisse määrida ja ka siis on rebane ikkagi kerge tulema ning päris mitmeid kordi peab kogu kupatuse õlise kaltsuga üle käima enne kui roostekoll jäädavalt pidama saab.
Tegelikult nimetatakse seda nähtavat külmaks meetodiks ja relvadele või nende osadele seda eriti ei soovitata. Terasele on sobivam kuum oksüdeerimine, täpsemalt on selle kohta kirjas järgmise aadrssil. Hea on vahet teha mis on mis ja milleks hea!
http://www.blackcote.com/service_blackening.htm
Relvameistri abiga või täitsa ise
Noh võid ju pilgata või irvitada või mida iganes ja asi sai selgeks juba enne surutist ja koolirahana võib mõista seda et kemikaalid pole mitte odavad ja katsetamisega ja nippide õppimisega läheb ikka kõvasti seda.Võiks veel mainida et mõned asjast huvitatud kamraadid on ka tulemusi näinud ja kiitusega mitte kitsid olnud.ppp kirjutas:Üks hea uudis ka sel raskel surutise ajal ! Hoia ikka lippu kõrgel !sigalahe kirjutas:omal niiöelda "kooliraha" makstud ja asi peensusteni selgeks tehtud.Tulemused väga head .
Aga kui omal käed p.....t välja kasvanud siis pole tõesti midagi teha,ei aita"kooliraha" maksmine ka
-
Villem Kibu
- Uudistaja
- Postitusi: 15
- Liitunud: 01 Juun, 2009 12:30
- Kontakt:
[quote="punker"][quote="Villem Kibu"][quote="WaA"]Minuni jõudes oli selline:
[img]http://www.album.ee/files/69/176/norm/14469176_43El.jpg[/img]
Peale mitmekordset gunblue nimelise tootega plägamist (peale kantud pintsliga ja maha pestud vana hambaharjaga) muutus selliseks:
[img]http://www.album.ee/files/69/183/norm/14469183_GI19.jpg[/img]
Pärast oksiidiga katmise, veega pesemise ja korralikult kuivatamise protsessi tuleb kindlasti õliga sisse määrida ja ka siis on rebane ikkagi kerge tulema ning päris mitmeid kordi peab kogu kupatuse õlise kaltsuga üle käima enne kui roostekoll jäädavalt pidama saab.[/quote]
Täiesti hea tulemus. Olen ise ka otsingul, et üks kehva väljanägemisega 44fnj heaks muuta ja omale võimalust otsides olen siiagi jõudnud.
Tegelikult nimetatakse seda nähtavat külmaks meetodiks ja relvadele või nende osadele seda eriti ei soovitata. Terasele on sobivam kuum oksüdeerimine, täpsemalt on selle kohta kirjas järgmise aadrssil. Hea on vahet teha mis on mis ja milleks hea!
http://www.blackcote.com/service_blackening.htm[/quote][/quote]
Nagu sai enne seletatud, soovitatakse kuuma meetodit ja tänase otsimise tulemus on Tartus Tehnopargis Vemo-PK OÜ. Hinda veel teadmata, lakelt paluti asi kohale tuua. Plaanis ühele käest minna lastud fnj-le natuke pikemat iga pakkuda, viib selle ja annab oma kooliraha sinna.
Külm meetod ehk on hea sellisele säilitusehtele nagu üks K98 tegelikult on. Kui vaja näiteks kasutatavale riistale nagu näiteks vanale püssile uus oksiidikiht panna, siis kindel värk, et kuuma meetodiga. Õlidega variant kehva püsivuse tõttu sellisel puhul üldse arvesse ei tule.
[img]http://www.album.ee/files/69/176/norm/14469176_43El.jpg[/img]
Peale mitmekordset gunblue nimelise tootega plägamist (peale kantud pintsliga ja maha pestud vana hambaharjaga) muutus selliseks:
[img]http://www.album.ee/files/69/183/norm/14469183_GI19.jpg[/img]
Pärast oksiidiga katmise, veega pesemise ja korralikult kuivatamise protsessi tuleb kindlasti õliga sisse määrida ja ka siis on rebane ikkagi kerge tulema ning päris mitmeid kordi peab kogu kupatuse õlise kaltsuga üle käima enne kui roostekoll jäädavalt pidama saab.[/quote]
Täiesti hea tulemus. Olen ise ka otsingul, et üks kehva väljanägemisega 44fnj heaks muuta ja omale võimalust otsides olen siiagi jõudnud.
Tegelikult nimetatakse seda nähtavat külmaks meetodiks ja relvadele või nende osadele seda eriti ei soovitata. Terasele on sobivam kuum oksüdeerimine, täpsemalt on selle kohta kirjas järgmise aadrssil. Hea on vahet teha mis on mis ja milleks hea!
http://www.blackcote.com/service_blackening.htm[/quote][/quote]
Nagu sai enne seletatud, soovitatakse kuuma meetodit ja tänase otsimise tulemus on Tartus Tehnopargis Vemo-PK OÜ. Hinda veel teadmata, lakelt paluti asi kohale tuua. Plaanis ühele käest minna lastud fnj-le natuke pikemat iga pakkuda, viib selle ja annab oma kooliraha sinna.
Külm meetod ehk on hea sellisele säilitusehtele nagu üks K98 tegelikult on. Kui vaja näiteks kasutatavale riistale nagu näiteks vanale püssile uus oksiidikiht panna, siis kindel värk, et kuuma meetodiga. Õlidega variant kehva püsivuse tõttu sellisel puhul üldse arvesse ei tule.
Oksüdeeritakse metalle muidugi mitmesugustel viisidel, kuid relvade ning relvadetailide juures, need enamuses kroommolübdeenterased, on kasutatud peamiselt kuuma keemilist oksüdeerimist, millisega muudetakse detailide pinnakiht mõne mikromeetri sügavuselt keemiliselt passiivseks.
Oksüdeerimise tehnoloogia on iseenesest lihtne- korrosioonist, õlidest, rasvadest ja muust puhastatud teras suputatakse lahusesse, mis koosneb:
1L pehmet vett
750-800g NaOH (seebikivi)
220-240g NaNO3 (naatriumnitraat)
40-80g NaNO2 (naatriumnitrit)
Lahus kuumutatakse 120-150 Celsiuse kraadini ning terasesemeid hoitakse lahuses 15-45 minutit. Tõstetakse välja, pestakse puhtaks, kuivatatakse ja kaetakse kõikvõimalike õlidega, reeglina küll toore linaõliga, milline "paistetakse" soojusekiirgusega (ahju ees näiteks).
NaNO2 lahuses annab läike. Ilma NaNO2-ta tekib matt must oksiidikiht. NaNO2 kogusega on võimalik oksiidikihi läiget varieerida matist läikivani, sõltuvalt aluspinna siledusest.
Oksiidikiht on kõigest korrosioonikaitse, mitte dekoratiivelement. Kaitseb looduses levinud orgaaniliste hapete ja lämmastikhappe toime eest. Anorgaaniliste hapete (sool- väävel-, fosfor-jms.) eest oksiidikiht ei kaitse.
Hoiatused:
Seebikivi on sööbiv, kuumalt äärmiselt ohtlik!
Kuuma seebikivilahusesse ei tohi mitte mingil tingimusel lisada vett! Vee lisamisel üle 100-kraadisesse keskkonda hakkab lisatav vesi momentaalselt keema ning võib pitsida seebikivi kuuma lahust isegi 6-7 meetri kaugusele!!!
Naatriumnitrit (NaNO2) on mürgine!
Oksüdeerida saab üksnes terast! Alumiinium-, messing-, vask- või muudest metallidest-sulamitest detaile ei tohi lahusesse panna, need sööbivad, ehk siis "lahustuvad" lahuses täielikult, muutuvad ühesõnaga olematuks!
Kellel nüüd sellest jutust miskit arusaamatuks jäänud või siis tõepoolest käes miskit niisugust, mille pinna töötlemise juures ajud ragisema võtab, võtku ühendust privaatselt. Igasuguste pudelimöginatega, milliseid kalli raha eest kõikjalt osta võimalik, nendega saab üliedukalt no näituseks aiavärava ärakulund käepidet mõneks ajaks tumedamaks kui enne, aga jah, väärt asjade pääle ei sünni sihuksed mitte! Pealegi- hästi määrivad ära küll, mustaks või sedasi, ja üsna lühikeseks ajaks, ja mis kõige hullem- katsu seda sodi pärast ära saada, et normaalselt oksüdeerida saaks, ega ikka lihtsalt ei saa küll!
Oksüdeerimise tehnoloogia on iseenesest lihtne- korrosioonist, õlidest, rasvadest ja muust puhastatud teras suputatakse lahusesse, mis koosneb:
1L pehmet vett
750-800g NaOH (seebikivi)
220-240g NaNO3 (naatriumnitraat)
40-80g NaNO2 (naatriumnitrit)
Lahus kuumutatakse 120-150 Celsiuse kraadini ning terasesemeid hoitakse lahuses 15-45 minutit. Tõstetakse välja, pestakse puhtaks, kuivatatakse ja kaetakse kõikvõimalike õlidega, reeglina küll toore linaõliga, milline "paistetakse" soojusekiirgusega (ahju ees näiteks).
NaNO2 lahuses annab läike. Ilma NaNO2-ta tekib matt must oksiidikiht. NaNO2 kogusega on võimalik oksiidikihi läiget varieerida matist läikivani, sõltuvalt aluspinna siledusest.
Oksiidikiht on kõigest korrosioonikaitse, mitte dekoratiivelement. Kaitseb looduses levinud orgaaniliste hapete ja lämmastikhappe toime eest. Anorgaaniliste hapete (sool- väävel-, fosfor-jms.) eest oksiidikiht ei kaitse.
Hoiatused:
Seebikivi on sööbiv, kuumalt äärmiselt ohtlik!
Kuuma seebikivilahusesse ei tohi mitte mingil tingimusel lisada vett! Vee lisamisel üle 100-kraadisesse keskkonda hakkab lisatav vesi momentaalselt keema ning võib pitsida seebikivi kuuma lahust isegi 6-7 meetri kaugusele!!!
Naatriumnitrit (NaNO2) on mürgine!
Oksüdeerida saab üksnes terast! Alumiinium-, messing-, vask- või muudest metallidest-sulamitest detaile ei tohi lahusesse panna, need sööbivad, ehk siis "lahustuvad" lahuses täielikult, muutuvad ühesõnaga olematuks!
Kellel nüüd sellest jutust miskit arusaamatuks jäänud või siis tõepoolest käes miskit niisugust, mille pinna töötlemise juures ajud ragisema võtab, võtku ühendust privaatselt. Igasuguste pudelimöginatega, milliseid kalli raha eest kõikjalt osta võimalik, nendega saab üliedukalt no näituseks aiavärava ärakulund käepidet mõneks ajaks tumedamaks kui enne, aga jah, väärt asjade pääle ei sünni sihuksed mitte! Pealegi- hästi määrivad ära küll, mustaks või sedasi, ja üsna lühikeseks ajaks, ja mis kõige hullem- katsu seda sodi pärast ära saada, et normaalselt oksüdeerida saaks, ega ikka lihtsalt ei saa küll!
Viimati muutis wittwart, 08 Juun, 2009 19:32, muudetud 1 kord kokku.
no nii hakkab tulema, sellise 5B (vähemalt hr. Arnoldi arvates) tehnoloogiaga nagu eelkõneleja kirjeldas on tehtud ka minu jahirelv ca. 10 aastat tagasi ja seda mitte tehases vaid sõber oma garaazis tegi ära, kuna siis veel ise asja ei jaganud. Panen ka pildi juurde et näha mis saanud kümne aastaga, vabandan ette juba kõik pidid mida siin foorumis näidanud olen on tehtud telefoniga.
http://www.hot.ee/sulikyla//Pilt011%5b1%5d.jpg
http://www.hot.ee/sulikyla//Pilt011%5b1%5d.jpg
Pisut tuleks jätkata. Keemiline leelistes oksüdeerimine ei ole mitte asjahuviliste isetegevuslik väljamõeldis, vaid 20.sajandi igasuguste sõjatööstuste (ja sugugi mitte ainult!) kõige lihtlabasem tehnoloogiline protsess. Aeganõudev, kallis, palju solki tootev. Masstootmises mindud seetõttu sõja aegas ka fosfaatimisele üle. Korrosioonikindluse kohalt mitte oluliselt vähem tõhus, väljanägemiselt sihuke hall. No tänasel päeval tehakse juba igasugu tsirkust- värvitakse, lakitakse või kaetakse polümeeridega.
Leelises oksüdeerimine ei ole mustamise kõige vanem võimalus. Kõikvõimalikel relvameistretel old igaühel miski saladus varuks, kuidas asjadele OMA nägu pähe saada, kuid tööstuslikult oli leelistes oksüdeerimine levinuim.
Oksiidikihi värvustest muidugi niipalju, et mangaanoksiidi või mõne muu soola abil saab oksiidikihile anda igasugu toone- kuldseid, pruunikaid, sinakaid või milliseid tahes, samuti saab ilusa pruuni värvi oksiidikihi ka tehnoloogilise praagina- kui lahuses protsessi ajal "toimeained otsa lõpnud". Selle tõttu on ka väga palju SÕJAriistu mitte mustad, vaid pigem pruunikad, ehk siis kihiga, mis oluliselt nõrgem musta oksiidikihi tugevusest. Oksiidikiht on küllaltki nõrk ja kuluv. Militaarsel masstoodangul on ainult oksiidikiht. Pisematel asjadel aga kaetakse oksiidikiht kõikvõimalikuga- alates linaõlist ja mäevahast, lõpetades lakkidega.
Oksüdeerimiseks on parim r/v anum. See ei purune, kannatab kuuma ning ei võta reaktsioonist osa.
Enne oksüdeerimist tuleb detailid dekapeerida, ehk siis lühiaegselt hoida 5% väävelhappelahuses, pesta külma veega, pesta kuumas majapidamisseebi lahuses ning panna eelnevalt kuumutatud lahusesse (koos lahusega nullist kuumutamine ei ole hea, detaili pinnal tekib uus korrosioonikiht- seesama, millise eemaldamiseks dekapeerimist kasutatud!)
Rooste (Fe2O3xnH2O) ei oksüdeeru! See tähendab- igasugused eemaldamata ja sissesöönd roostelärakad jäävad nii pinnalt kui põhjast muutmatul kujul alles ning ussitavad uhkesti edasi! Oksüdeerida saab ainult puhast terase pinda!
Kesse asjaga päris jänni jääb, andku teada. Teinud ise mustaks miskit mõnisada sihukst-sähukst militaarset ja mõni ees või taga ei oma tähtsust. On olemas mul ka kogu vajaminev keemia koos igasugu muude virblitega, sealpool Raplat. Ainus asi- pikkade ja ülipikkade riistapuude karva ei saa muuta, sest põle anumat, no ja see asi ka, et päris tööd asjade kallal päris iseenese tasku pääl ehk siis päris heategevusena ei kannata ette võtta, ehkki igasugu ilusaste säilinud asjade kõikvõimaliku saastaga määrimine vererõhku kergitab.
Leelises oksüdeerimine ei ole mustamise kõige vanem võimalus. Kõikvõimalikel relvameistretel old igaühel miski saladus varuks, kuidas asjadele OMA nägu pähe saada, kuid tööstuslikult oli leelistes oksüdeerimine levinuim.
Oksiidikihi värvustest muidugi niipalju, et mangaanoksiidi või mõne muu soola abil saab oksiidikihile anda igasugu toone- kuldseid, pruunikaid, sinakaid või milliseid tahes, samuti saab ilusa pruuni värvi oksiidikihi ka tehnoloogilise praagina- kui lahuses protsessi ajal "toimeained otsa lõpnud". Selle tõttu on ka väga palju SÕJAriistu mitte mustad, vaid pigem pruunikad, ehk siis kihiga, mis oluliselt nõrgem musta oksiidikihi tugevusest. Oksiidikiht on küllaltki nõrk ja kuluv. Militaarsel masstoodangul on ainult oksiidikiht. Pisematel asjadel aga kaetakse oksiidikiht kõikvõimalikuga- alates linaõlist ja mäevahast, lõpetades lakkidega.
Oksüdeerimiseks on parim r/v anum. See ei purune, kannatab kuuma ning ei võta reaktsioonist osa.
Enne oksüdeerimist tuleb detailid dekapeerida, ehk siis lühiaegselt hoida 5% väävelhappelahuses, pesta külma veega, pesta kuumas majapidamisseebi lahuses ning panna eelnevalt kuumutatud lahusesse (koos lahusega nullist kuumutamine ei ole hea, detaili pinnal tekib uus korrosioonikiht- seesama, millise eemaldamiseks dekapeerimist kasutatud!)
Rooste (Fe2O3xnH2O) ei oksüdeeru! See tähendab- igasugused eemaldamata ja sissesöönd roostelärakad jäävad nii pinnalt kui põhjast muutmatul kujul alles ning ussitavad uhkesti edasi! Oksüdeerida saab ainult puhast terase pinda!
Kesse asjaga päris jänni jääb, andku teada. Teinud ise mustaks miskit mõnisada sihukst-sähukst militaarset ja mõni ees või taga ei oma tähtsust. On olemas mul ka kogu vajaminev keemia koos igasugu muude virblitega, sealpool Raplat. Ainus asi- pikkade ja ülipikkade riistapuude karva ei saa muuta, sest põle anumat, no ja see asi ka, et päris tööd asjade kallal päris iseenese tasku pääl ehk siis päris heategevusena ei kannata ette võtta, ehkki igasugu ilusaste säilinud asjade kõikvõimaliku saastaga määrimine vererõhku kergitab.
Tõsi. Paneb jah. Ja mida aega edasi, seda tegelikult vähem oskad...ise kõike teha. II ilmasõja masstoodangu puhul pole väga muret, läheb see "5B" läbi küll, ussitama ei hakka sugugi hullemini kui Tuula tehasest tulnud junnid, aga jah, meistritööd jätan alati teistele lörtsida, et enesele etteheiteid teha ei tuleks!
Sai pikk jutt räägitud, et ei tasu idioodiajudega ja igasuguste möginatega relvade kallale minna. Nüüd siis olnud au kohata Colti M1911 püstolit (mitte A1), õigemini küll selle jäänuseid, sest üks väljapaistvalt arukas inime, kes sihukese enese vanaisast jäänud varanduse seast avastanud, arvanud et ümbermähitud õlistest kaltsudest ja pärgamendist läbipääsenud niiskuse jäetud kohatiste roostejälgede eemaldamiseks sobib kõige paremini soolhape ning kõige paremini eemaldub rooste tugevas happelahuses pikaajalisel töötlusel, eriti veel siis kui juppideks võetud püstol happelahusesse unustada. Kahjuks ei õnnestunud sest asjast teha mitte ühtki pilti, see ei tulnud lihtsalt pähegi, sest selle asja õnneliku omaniku, kes tulnud küsima, kas sihukesele asjale ka ostjat ei leiduks, saatsin ma väga kiiresti ja koledate sõnade saatel võimalikult kaugemale, sest sedasama riista näinud ma pool aastat varem ja soovitanud jätta üleüldse puutumata, sest paremas korras vana Colti ei olnud mu silmad näinud ei enne ega pärast. Kurvaks teeb. 
K: õige PM- i põsed PM õhupüstolile?
Tekkis küsimus: kas õige PM- i bakeliidist pruuni põski annab panna sellele PM õhupüstolile? Selle õhupüstoli marki ei tea aga mingi Baikal vms ta oli... kas keegi on proovinud?
Küsimus Glock 17 ja ümberlaadimine
Tere,
Käisin laskmas ja relv keeldus ennast häiriva sagedusega ümberlaadimast. Moonaks oli see. Väljaheidetav kest jäi kinni. Kuskilt on nagu meelde jäänud, et kui relva hoida nö "lõdva randmega" siis võib selliseid probleeme tekkida(äkki oli isegi siinsamas juttu aga vat ei leia üles).
Või on võimalus, et midagi muud on sealsamuses? Või on moon vilets(MagTech -i moonaga nagu ei mäleta, et midagi sellist oleks olnud)?
Käisin laskmas ja relv keeldus ennast häiriva sagedusega ümberlaadimast. Moonaks oli see. Väljaheidetav kest jäi kinni. Kuskilt on nagu meelde jäänud, et kui relva hoida nö "lõdva randmega" siis võib selliseid probleeme tekkida(äkki oli isegi siinsamas juttu aga vat ei leia üles).
Või on võimalus, et midagi muud on sealsamuses? Või on moon vilets(MagTech -i moonaga nagu ei mäleta, et midagi sellist oleks olnud)?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 32 külalist