"Relvaseadus" on relva kasutamise kohta üsna napisõnaline, märkides üksnes, et avalikus kohas tuleb teda kanda varjatult. Relva või relvataolise või muu relvana kasutatavana esemega ähvardamine avalikus kohas on karistatav, nagu ka relva käitlemise nõuete rikkumine (nt mittevarjatud kandmine). Teisalt, on selge, et turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks) on viimast tarvis varjust välja võtta. Kui relv välja võtta, siis see põhimõtteliselt on juba ähvardamine.Koba kirjutas:Tere
Teema ....kas ikka on hädakaitse?
Ise arvan, et mingil määral isegi on kuna isik juba näitas vahetu ründe näol tahet teha sulle kurja ja seejärel istus autosse ning siin jääb sulle sekundeid otsustada kas ta lõpetas ründe või soovib veel üle sõita ja lõpetada sinu piinad. Kuna prokurörile võib pärast öelda, et selgeltnägemisega ei tegele ja toimus rünne ja autosse isumisega polnud küll veel näha, et rünne on lõppenud.
Meil siin on nüüd aega seda läbi mõelda kas ka antud relvaomanikul...mine tea.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/k ... d=79307666
"Karistusseadustiku" (KARS) § 27 järgi on tegu õigusvastane, kui ta vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku [karistusseadustiku], muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
KARS § 28 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.
Kui mootorrattur tundis maha kukkumise tõttu valu, siis pandi tema vastu toime kuritegu (kehaline väärkohtlemine, KARS § 121, aga miks mitte ka avaliku korra raske rikkumine, vt KARS § 263) ja sellisel juhul oli igaühel juuresviibijatest kinnipidamisõigus. Nimelt, "Kriminaalmenetluse seadustiku" (KRMS) § 217 lg 4 järgi "kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks". Kusjuures, toimetamine ei tähenda seda, et toimetaja võib üksnes öelda, et "davai, lähme nüüd jaoskonda". Tallinna Ringkonnakohus on 24.09.2007 lahendis 1-04-202 leidnud, et KRMS § 217 lg 4 õiguse kasutamisel on lubatud vajadusel vabaduse võtmine, ähvardamine ja mõningane kehaline väärkohtlemine, kui see jääb proportsionaalsuse piiridesse (põhiseaduse §-st 11 tulenev nõue). Tähendab, KRMS § 217 lg 4 on selline eluline olukord, mis välistab teo õigusvastasuse KARS § 27 või § 28 järgi, kui tegu jääb proportsionaalsuse piiridesse.
Proportsionaalsuse põhimõte avatakse kolme tunnuse -- abinõu sobivus, vajalikkus ja mõõdukus -- abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Kui aga abinõu on sobiv, kuid pole vajalik, siis puudub vajadus kontrollida selle mõõdukust.
Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.
Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.
Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.
Soovi korral hilisöist lisalugemist: http://pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=16&p=11
Minu hinnangul jääb antud situatsioonis relvaga ähvardamine, kusjuures, maha suunatult, proportsionaalsuse piiridesse ega ole seega karistatav.
Aga nagu me kõik teame, siis näiteks ESMi leping tunnistati Riigikohtus Eesti Vabariigile vastuvõetavaks kohustuseks häältega 10 poolt ja 9 vastu. Niisiis, loteriid tasub mängida üksnes juhul, kui on väga õnnelik käsi.