www.militaar.net

Eestis peaks Inglismaa eeskujul keelama pärisrelvi meenutavate mängu- ja õhkrelvade müügi, õhkpüsside hankimine tuleks keerulisemaks teha.

Inimesi on tabanud mingi relvahullus. Aina rohkem on eestimaalasi, kes kannavad kaasas tulirelva, õhkpüssi, stardipüstolit või kasvõi plastist mängupüstolit, et võimaliku konflikti korral oma sõnadele kaalu anda. Draamad ei ole jäänud tulemata.

Ilus suvine laupäevahommik Tallinna südalinnas kaks kuud tagasi. Noored inimesed tülitsevad baari Café VS juures tänaval. Üks tülitsejatest haarab autost oma Sig Saueri. Ta tõstab relva ja sihib 17-aastase tüdruku ja tolle selja taga seisva 26-aastase mehe suunas. Paanikas tüdruk kükitab, kärgatab pauk ja tüdruku selja taga seisnud mees vaarub tagasi, kuul õlas.

Möödakäijad tarduvad ja üritavad mõista, mis toimub. Osa inimesi hakkab jooksma, osa varjab end läheduses seisvate autode taha. Politsei saabub kiiresti ja peab tulistajana kinni Sõnajalgade äriimpeeriumi ühe võsukese, Taavi Sõnajala.

Harjumatult lämbe suveöö kuu aega tagasi. Lasnamäel Mustakivi sillal satuvad sõnavahetusse öises vahetuses töötav teetööline ja möödakäija, viimane virutab teetöölisele rusikaga näkku. Teetööline haarab taskust Glocki püstoli ja tulistab teist meest pähe.

Järgmisel õhtul kiirustab politsei taas Lasnamäele, sest teate kohaselt tulistab keegi aknast inimesi. Samal ajal kui patrull seda sündmust lahendab – selgub, et mingi naga katsetas inimeste peal oma uut õhupüssi –, näeb üks politseinik äkki, et pimedal tänaval sihib mees teda relvaga. Oli ime, et sihtijat maha ei lastud. Kui lisajõude tellinud politsei tüübi maha murdis, pudenes tolle käest plastist mängurelv, mis oli pärisrelvale väga sarnane.

Öö vastu selle nädala kolmapäeva. Harjumaal Kuusalu valla pimedas metsas toimub kummaline konflikt väidetavalt täiesti võõraste inimeste vahel. Purjus keskealine mees tulistab paarkümmend aastat nooremale mehele Mauseri püstolist kuuli kõhtu.

Selle kuu alguses sai politsei Tallinnas peaaegu iga päev teateid, et keegi vehib kuskil relvaga, kuskil tulistatakse või kuskil ähvardatakse tulistada. Nagu oleks ühiskond kuumast suvest kollektiivselt sõgedaks läinud.

Relvadega või relvataoliste esemetega seotud juhtumite arv avalikes kohtades on selgelt kasvanud, tõdevad nii PPA politseikolonelleitnant Teo Niklus kui ka Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Alar Lehesmets. Aina rohkem tuleb ette, et inimesed ei suuda end selgeks teha sõnadega, vaid peavad vajalikuks kanda kaasas „lisaargumenti”, olgu selleks päris tulirelv, selle makett, õhupüss või mängupüstol. Kahjuks ollakse üsna varmad seda ka välja võtma.

„Midagi on inimestega juhtunud. Sotsiaalse käitumisoskuse ja suhtlemisoskusega,” nendib vanemprokurör Lehesmets. „Inimeste süütenöör on väga lühikeseks jäänud.”

Eriti palju on probleeme õhkrelvadega. Need meenutavad tulirelva, neid on ülimalt lihtne kätte saada isegi alaealistel (näiteks internetist) ja need maksavad aina vähem. Kui registreeritud tulirelvade arv Eestis pole politsei kinnitusel aastatega märkimisväärselt kasvanud, siis seda, kui palju õhkrelvi inimeste käes on, ei tea keegi.

Õhkpüsse müüakse isegi ehituspoodides ja autovaruosade poodides, ja muidugi netipoodides – hinnad algavad vaid 35 eurost. „Inimene näeb seda poes, vaatab, et ei maksa suurt midagi, ostaks õige,” kirjeldab prokurör. Siis tuleb pähe „geniaalne” idee hoida seda auto kindalaekas või kanda taskus, ning kui tekib konflikt, on relv kohe käepärast. Tänavu kevadel oli Tallinnas ridamisi liiklusraevu juhtumeid, kus õhkpüssi abil kaasliiklejatele oma seisukohti selgeks tehti. „Asi on naljast väga kaugele läinud,” tõdeb Lehesmets. Arvestades selliste juhtumite sagedust on prokuratuur otsustanud nõuda reaalset vangistust ka neile, kes liikluses õhk- või mängurelvaga vehivad.

Arvestades selliste juhtumite sagedust on prokuratuur otsustanud nõuda reaalset vangistust ka neile, kes liikluses õhk- või mängurelvaga vehivad

Võiks ju arvata, et õhk- või mängupüss on üsna ohutu, kuid sihtides kedagi, kel näiteks päris relv taskus, on alati võimalus, et sind lastakse maha. Ja see võib olla igati seaduslik, isegi kui hiljem selgub, et ähvardati vaid mängurelvaga – kui inimesel on alust tunda reaalset ohtu oma elule, võib ta end kaitsta. Politseikolonelleitnant Niklus märgib, et kui politseile laekub teade, kus mainitakse relva või relvataolist eset, reageeritakse alati suurte jõududega. Sageli pole võimalik aru saada, kas tegu on päris relvaga, ning kui olukord eskaleerub, võib tulemus olla traagiline.

Lehesmets nendib, et olukord on muutnud nii halvaks, et oleks aeg seadust muuta. Õhkrelvi ei tohiks tema sõnul müüa internetis. Müüjad peaksid end riiklikult registreerima, õhkrelvad ja mängurelvad peaksid olema selgelt eristatavad tulirelvadest. „Õhkrelv võiks olla näiteks erkkollane või roosa,” pakub prokurör. See lahendaks kaks probleemi korraga: esiteks oleks kaugelt näha, et tegu pole päris relvaga, teiseks aga võtaks roosa relv ehk mehepoegadelt kiusatuse sellega ringi vehkida.

Mõte pole uus ega sensatsiooniline. Selline seadus on Inglismaal kehtinud juba üle kümne aasta.

Ilus suvine laupäevahommik Tallinna südalinnas kaks kuud tagasi. Noored inimesed tülitsevad baari Café VS juures tänaval. Üks tülitsejatest haarab autost oma Sig Saueri. Ta tõstab relva ja sihib 17-aastase tüdruku ja tolle selja taga seisva 26-aastase mehe suunas. Paanikas tüdruk kükitab, kärgatab pauk ja tüdruku selja taga seisnud mees vaarub tagasi, kuul õlas.

Kriku kirjutas:Artiklit, mis algab sõnadega "Inimesi on tabanud mingi relvahullus" on väga raske tõsiselt võtta.

Inimesi on tabanud mingi relvahullus. Aina rohkem on eestimaalasi, kes kannavad kaasas tulirelva, õhkpüssi, stardipüstolit või kasvõi plastist mängupüstolit, et võimaliku konflikti korral oma sõnadele kaalu anda.

vtl kirjutas:Küll aga aitaks siin seadusemuudatus, et relvataolist eset (nt. relvaga sarnanevat maketti, pneumorelva, nn. stardipüstolit jms.) ei tohi avalikus kohas käidelda.

ants431 kirjutas:Kas hoiatuslasu nõue on alati mõistlik?

ants431 kirjutas:Kas hoiatuslasu nõue on
alati mõistlik? Ühiskonnale tervikuna
oleks kasulik kui bandiit saaks
surma juba enne esimest kuritegu.

vtl kirjutas: HoiatusLASU nõuet ei ole. Enne relvakasutamist hädaolukorras peab sellest küll hoiatama, aga seda võib teha ka suuliselt (“Stop! Ära tule, mul on relv!”)
Sedagi ei pea tegema, kui pole aega ega võimalust filosoofilist keskustelu arendada (stiilis tüüp jookseb juba nuga käes sinu poole ja sul on 1 sekund aega reageerida)

Bandiidi tapmisega on meil paraku sellised lood, et demokraatlikus ühiskonnas mõistab õigust kohus. Hädakaitse mõte on peatada rünnak, mitte tegeleda ühiskonna puhastamisega.

Kuus lasku, võitluskunstide ekspert ja eelnev rünnak, mida väidetavalt polnud. Kust jookseb hädakaitse piir?

Täpselt kuus nädalat on möödunud lämbest suveööst, mil tööle relva kaasa võtnud teetööline tulistas Tallinnas Mustakivi sillal möödakäijale kuuli pähe. Teetööline Dmitri Doroškevitš ei ole tulistamist eitanud, kuid tema kaitsja sõnul oli see puhas hädakaitse – sama õiguspärane, nagu mullu sügisel Vabaduse väljakul juhtunu, kus politseinik lasi maha noaga vehkinud mehe.

Eile vaidlesid pooled Tallinna ringkonnakohtus selle üle, kas 28-aastane Doroškevitš peaks oma saatust ja uurimise lõppu ootama eeluurimisvanglas või vabaduses. Nimelt vaidlustas teetöölise kaitsja, vandeadvokaat Vladimir Sadekov maakohtu määruse, millega Doroškevitš augusti alguses kaheks kuuks vahi alla võeti.

Kaitsja: ta on korralik inimene!
Prokurör Diana Helila sõnul pole küsimustki: Doroškevitši koht on vanglas, sest vabaduses võib ta jätkata kuritegude toimepanekut. Kaitsja Sadekovi sõnul on see väide absurdne – Doroškevitšil pole ühtki varasemat karistust, ta on korralik inimene, kes tulistas vaid selleks, et ennast ründaja eest kaitsta. Sadekovi sõnul sarnaneb juhtum väga mullu oktoobris Tallinnas Vabaduse väljakul toimunuga, mis päädis vaimsete häiretega mehe surmaga, kes politseinikku noaga ründas. „Kui politseinik tulistas oma ründajat, ei võetud kedagi vahi alla,” pareeris Sadekov. „Nüüd aga võetakse Doroškevitš, kel on töökoht, perekond, vara, ja kel pole mingeid varasemaid karistusi, lihtsalt igaks juhuks vahi alla!”

Kaitsja sõnul ei võtnud Doroškevitš tööle relva kaasa seepärast, et ta oleks relvahull, vaid seetõttu, et ta töötas öösiti ja tema töökaaslastel Tallinna Teede AS-ist oli öösiti teetöid tehes purjus möödakäijatega mitmesuguseid konflikte ette tulnud.

1. augusti öösel, vahetult enne saatuslikku vahejuhtumit töötas Doroškevitš Sadekovi sõnul seadmega, millest hoidis mõlema käega kinni ja tal olid mürakaitseks peas kõrvaklapid. Kaitsja sõnul ta isegi ei märganud möödakäijat enne, kui sai sellelt ootamatult rusikaga näkku. Kaitseversiooni järgi haaras teetööline seepeale taskust oma Glocki ja tegi hoiatuslasu õhku. See sundis Sadekovi sõnul ründajat korraks eemalduma, kuid siis pööras hilisem ohver väidetavalt ringi ja tormas karjudes teetöölisele uuesti kallale. Alles seepeale olevat teetööline teda tulistanud.

Prokuratuuri arusaam juhtunust on aga hoopis teistsugune. Prokurör Helila rõhutas kohtus, et mingit rünnakut ja hädakaitset ei olnud. „Pole tuvastatud, et kannatanu oleks kahtlustatava suhtes tarvitanud füüsilist vägivalda,” ütles Helila. Prokurör viitas seda väites sündmuskohal olnud tunnistajate ütlustele. Prokuratuuri seisukohalt on Doroškevitš mees, kes ei suuda end kontrollida ja haarab tüli korral esimese asjana taskust relva, mida ta arusaamatul põhjusel isegi tööl kaasas kannab. Just seetõttu peaks selline tegelane ka eeluurimise ajal trellide taga olema, on prokuröri arusaam.

Kikkpoksi hõbemedalimees
„Mul lihtsalt pole sõnu,” oigas kohtusaalis sellise jutu peale teetöölise kaitsja. Sadekovi kinnitusel on tal viis tunnistajat, kes olevat näinud, kuidas teetöölist näkku löödi – lihtsalt seetõttu, et kannatanut häirisid öised teetööd.

Prokurör Helila rõhutas aga kohtuistungil, et isegi kui oleks mingi eelnev rünne olnud, on Doroškevitš võitluskunstide ekspert, kes on Baltic Openil saanud kikkpoksis hõbemedali. Ta oleks suutnud purjus ründaja lihtsa liigutusega kahjutuks teha, kuid selle asemel tulistas ta kannatanut pähe ja kehasse, tehes kokku vähemalt kuus lasku.

Mis tegelikult Mustakivi sillal juhtus, selgub ilmselt kohtuistungil. Fakt on see, et teetöölise näos fikseerisid arstid pärast sündmust tõepoolest marrastusi. Millest need tekkisid, ei ole teetööline seni uurijale selgitanud – ta on siiani keeldunud igasugustest ütlustest.

Ütlusi ei ole andnud ka kannatanu, 35-aastane varem karistatud Artjom, kes oli juhtunu ajal purjus. Ta on siiani raskes seisus haiglas ja võib vajada veel operatsioone. Kas teda on üldse kunagi võimalik üle kuulata, pole teada.

Ringkonnakohus jättis eile kaitsja kaebuse rahuldamata ega vabastanud Doroškevitšit uurimise ajaks trellide tagant. Kohus nentis, et sellest asjaolust ei maksa teha mingeid järeldusi teetöölise võimaliku süü või süütuse kohta. „Süüküsimus koos kuriteo lõpliku kvalifikatsiooniga otsustatakse kriminaalasja kohtuliku arutuse käigus.”

trs kirjutas:See teetöölise juhtum on ehe näide sellest, miks ei ole mõistlik relva kaasas tassida, kui selleks ilmselgelt vajadus ja närvikava puudub. Samuti ehe näide sellest, miks ei ole mõistlik joogise peaga ringi kakerdada ja tüli norida. Ja kolmandat pidi on see ehe näide sellest, et igaks juhuks võiks ikkagi tukk vöö vahel olla, sest täiesti tühjast kohast võib tulla lask(või kuus lasku).
Relva tarbetu kandmise levimine on nõiaring, mille tekkimist on mõistlik ennetavalt piirata. Seda võib teha läbi relvalubade väljastamise jne, aga kõige toimivam lahendus on ikkagi üldine kodanike turvatunde tõstmine.