www.militaar.net

Prokurör peab karistust piisavaks ning seda siis võrrelduna seaduses kehtestatud ülem- ja alammääraga (iga konkreetse teo eest mõistetud karistus peaks kuidagi loogiliselt ja argumenteeritult nende vahele positsioneeritud saama). Kui on tahtmist karistuspoliitikat karmistada, tuleb vaadata seadusandja, mitte kohtu poole.

Esialgu taotles prokuratuur Sõnajala süüditunnistamist karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb avaliku korra rasket rikkumist, mis on toime pandud tulirelvaga. Kokkuleppe järgi mõistab kohus Sõnajala süüdi ainult avaliku korra raskes rikkumises.

See muidugi on kahetsusväärne, aga jällegi, põhjus on kokkuleppemenetluses, mille peale prokuratuur minna otsustas, mitte kohus. Kokkuleppementlusega sarnane plea bargain on USA-s ka kõrge au sees.

LISATUD: KarS § 262 on avaliku korra rikkumine ja selle eest pole vangistust ette nähtud; § 263 on avaliku korra raske rikkumine sanktsiooniga rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus. Enamohtliku koosseisu tunnustena tulevad käesoleval juhul kõne alla vägivald või relva kasutamine. Nii et paragrahv jäi samaks (ei saanud olla 263->262), aga kas siis relva kasutamise asemel räägib kohtuotsus vägivallast??

VEEL LISATUD: Teemasse see kõik muidugi enam ei puutu. Hädakaitse see juhtum ei ole mitte mingit pidi.

Kas kohtuotsusest jääb mulje, et Sõnajalg
võttis relva ja heast peast tulistas juhuslikku
selli?

Kriku kirjutas:

ants431 kirjutas:Pikk aga tüüpiline demagoogi jutt!

Palun seda siis mitte täies ulatuses tsiteerida, kui pikk on. Tsitaat eemaldatud. Demagoogiat ka ei tuvastanud.

ants431 kirjutas:Palju õigeid mõtteid aga vastusest põhilisele küsimusele hiilib kõrvale, Kas seadus peab kaitsma rohkem tüli norija või võimaliku võimaliku ohvri elu kui mõlemaid võrdselt kaitsta on praktiliselt võimatu?

See on kogu aeg selge olnud - seadus kaitseb kallaletungi ohvrit. Selleks hädakaitse institutsioon ongi.

ants431 kirjutas:Kui teetööline ei tohi relva kanda ja kasutada siis järelikult peab välja kannatama kõik õiste joodikute mõnitused ja võimalikud hoobid või peksud.

Aga vaat' see nüüd on küll demagoogia

Esiteks, enesekaitseks on ka muid viise kui relva kasutamine ning kõnealune teetööline neid valdas. Teiseks, relva tohib kanda, aga sellega peab kaasas käima vastutustunne.

Muud kaitsevahendid tulevad arvesse siis
kui ründaja on tunduvalt nõrgem ja kaitsja teab seda.
Tundmatu või ootamatu ründe puhul pole aega
mõelda ohutumate kaitsevõtete peale ja
hinnata ründaja füüsilisi võimeid.
Siin avaldubki kultuuride erinevus,
kas ühiskond või kohus kaldub vaieldaval
juhul ründaja või rünnatava poole.
Keskaegse moraali järgi selgus õigus
ausas kahevõitluses. Sellise mõtteviisi
rudimendid on tänini mõnel säilinud.

Siin võib lõputult vaielda, aga ühiskonna normaalseks eksisteerimiseks ei saa aktsepteerida seda, et relvaluba annaks õiguse kõigile ootamatutele situatsioonidele kuuliga vastata. See on relvakandja enda probleem, kuidas ta veendub selles, et ta hädakaitse piire ei ületaks.
Kui muu ei pane mõtlema, siis kuidas reageeriksite situatsiooni sattuva relvakandjana, kui mingi tegelane sihib/laseb relvastamata tegelast/tegelasi? Ehk siis hädakaitse piire relvaga ületades on oht, et keegi teine pikemalt mõtlemata kõrvalt kuuli annab.
Sõnajalalale teoreetiliselt 4 aasta pärast tagastatav relvaluba on muidugi omaette huumor ja ei teeni ühestki asendist normaalse seadusi järgiva relvakandja huve.

trs kirjutas:Siin võib lõputult vaielda, aga ühiskonna normaalseks eksisteerimiseks ei saa aktsepteerida seda, et relvaluba annaks õiguse kõigile ootamatutele situatsioonidele kuuliga vastata. See on relvakandja enda probleem, kuidas ta veendub selles, et ta hädakaitse piire ei ületaks.
Kui muu ei pane mõtlema, siis kuidas reageeriksite situatsiooni sattuva relvakandjana, kui mingi tegelane sihib/laseb relvastamata tegelast/tegelasi? Ehk siis hädakaitse piire relvaga ületades on oht, et keegi teine pikemalt mõtlemata kõrvalt kuuli annab.
Sõnajalalale teoreetiliselt 4 aasta pärast tagastatav relvaluba on muidugi omaette huumor ja ei teeni ühestki asendist normaalse seadusi järgiva relvakandja huve.

Vaielda ja targutada võib lõputult.
Aga seaduste tegijatel tuleb lõpliku aja
jooksul vast võtta seadus mida saaks
iga juhtumi puhul rakendada
võimalikult ühemõtteliselt ja
võimalikult väikese veaga
õigluse suhtes.
Kuidas sellise seaduse
sõnastaksite?

ants431 kirjutas:Tundmatu või ootamatu ründe puhul pole aega
mõelda ohutumate kaitsevõtete peale ja
hinnata ründaja füüsilisi võimeid.

Igasuguse tegevuse puhul, sh. aktiivse kaitse puhul relvaga peab silmas pidama kahte asja:
1) Mis saab siis, kui ma (hirmust, sisseharjunud refleksidest vms.) üle reageerin? Lendusaadetud kuuli tagasi ei kutsu ju;
2) Selle taaga ja teadmisega (surmasin või vigastasin jäädavalt teist inimest) tuleb paraku terve edasise elu elada.

See ongi relvaomaniku vastutus. Vastutada muuhulgas selle eest, kas sekundi murdosa jooksul tehtud otsus on õige või mitte.
Kui inimene ei ole enda jaoks neid kahte punkti piisavalt läbi mõelnud, siis oleks enda ja ühiskonna huvides mõistlikum igasugustest (nii külm- kui tuli)relvadest eemale hoida.

ants431 kirjutas:Vaielda ja targutada võib lõputult.
Aga seaduste tegijatel tuleb lõpliku aja
jooksul vast võtta seadus mida saaks
iga juhtumi puhul rakendada
võimalikult ühemõtteliselt ja
võimalikult väikese veaga
õigluse suhtes.
Kuidas sellise seaduse
sõnastaksite?

Tänane õigusruum Eestis on piisavalt konkreetne ja ühemõtteline:
a) inimese tapmine või vigastamine on seadusega keelatud. Igati ühemõtteliselt sõnastatud ehk siin pole midagi vaielda või kaheti mõista;
b) Inimesel õigus teostada hädakaitset on üks vanemaid õigushüvesid ning ka Eesti õigusruumis hästi kirjeldatud. See § on muide karistusseadustikus kogu aja muutumatuna püsinud, seega võib öelda, et ka hädakaitse on Eesti seadustes üsna hästi sõnastatud ja kirjeldatud;
c) Selle üle, kas hädakaitse piire on ületatud või mitte, otsustab igal võimalikul erijuhtumil kohus, vaagides fakte ja asjaolusid.

Jällegi pean vajalikuks korrata, et kui inimene ei ole enda jaoks neid kolme punkti piisavalt läbi mõelnud, siis oleks enda ja ühiskonna huvides mõistlikum igasugustest (nii külm- kui tuli)relvadest eemale hoida, kodus istuda ja kõikvõimalikke konflikte vältida.

PS. Postitaja Ants431 süüdistas eelmisel lehel kaasfoorumlasi demagoogia levitamises, aga postitab kahjuks ise massiliselt demagoogiat. Interneti etiketis ehk netiketis nimetatakse sellist tegevust trollimiseks ehk maakeeli ka provotseerimiseks.
Ma arvan, et siinse foorumi tase on peajagu üle tsiteeritud küsimus(t)e esitamisest ning neid elementaartõdesid on lahatud juba piisavalt.

PPS.
Kas on mingi
ratsionaalne
põhjus
oma poste
tükeldada
nagu luuletust
kümnetele ridadele
või mis
peaks
selle tegevuse
mõte
olema?
Lase tekstil
vabalt
voolata. Teistel
parem lugeda!

Vist olen lootisetu puupea. Mina ei suuda aru saada
mida kohus minuga teeb kui mind minust tugevam pätt peaks ründama aga kui hakkan vastu ja juhuse tõttu siiski tema
viga saab. Lootsin, et keegi arusaadavavalt
seletab. Palun vabandust.

ants431 kirjutas:Vist olen lootisetu puupea. Mina ei suuda aru saada
mida kohus minuga teeb kui mind minust tugevam pätt peaks ründama aga kui hakkan vastu ja juhuse tõttu siiski tema
viga saab. Lootsin, et keegi arusaadavavalt
seletab. Palun vabandust.

Seda otsustabki kohus. Ja kui pätt ellu jääb, on ka tema sõna sinu vastu. (muidugi, kui piirdud päti vigastamisega ja ta läheb kuhugi haavu lakkuma, ning ei sina, tema ega kõrvalised isikud politseid ei kutsu, siis kohus jääb ära. Küll aga võib juhtuda et hiljem tuleb toosama pätt koos paari sõbraga ise kohut mõistma.

ants431 kirjutas:Vaielda ja targutada võib lõputult.
Aga seaduste tegijatel tuleb lõpliku aja
jooksul vast võtta seadus mida saaks
iga juhtumi puhul rakendada
võimalikult ühemõtteliselt ja
võimalikult väikese veaga
õigluse suhtes.
Kuidas sellise seaduse
sõnastaksite?

See seadus on olemas ja seda nimetatakse Karistusseadustikuks. Minu arvates on hädakaitse osa õnnestunud ja täidab tsitaadis nimetatud eesmärke. Vaidlusi ei tekita tavaliselt materiaalõiguse mitmeti mõistetavus või lünklikkus, vaid asjaolude tõendamine.

Kõige keerulisem ja vast ka muudatusi vajav on minu arvates relva kasutamine vara kaitseks.

ants431 kirjutas:Mina ei suuda aru saada
mida kohus minuga teeb kui mind minust tugevam pätt peaks ründama aga kui hakkan vastu ja juhuse tõttu siiski tema
viga saab.

Kui see kõik tõendatult nii oli, siis mõistab su õigeks. Kas on piisavalt selge vastus?

Kõikvõimalike nüansside kohta saab kõige parema vastuse Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest, mis on paljudes raamatukogudes olemas.

vtl kirjutas:Kas on mingi
ratsionaalne
põhjus
oma poste
tükeldada
nagu luuletust
kümnetele ridadele
või mis
peaks
selle tegevuse
mõte
olema?

Ta vist kasutab mingit seadet, mis tükeldab teksti ekraani laiuse järgi.

Meenub juhtum Paides kus kohus mõistis mehe
süüdi tapmise eest aga järgmise astme kohus
tõlgendas enesekaitsena. Surnu sõbrad
kirjutasid pärast ajalehes, et mõrvar vabastati.
Järeldus: Otsus oleneb kohtuniku arvamusest
või tujust. Pole nii lihtne midagi nagu seaduses kirjas.

Kohtunikud nagu kõik inimesed võivad eksida. Seda ei saa ühegi seadusega välistada. Ei loe aga mitte arvamus, vaid argumentatsioon.

Paide pussitamisest on käesolevas teemas eespool pikemalt juttu, soovitan üles otsida.

Keegi teist kirjutas:
"Kõige keerulisem ja vast ka muudatusi vajav on minu arvates relva kasutamine vara kaitseks."
Arvan, et olukorra parandamiseks on vaja loobuda pidevast
sinisilmsete "tõe" kordamisest nagu oleks kõigi inimeste elud
võrdse väärtusega. Päti elu on tihti negatiivse väärtusega.
Kiidame ju politseid kui tal õnnestub maha lasta mõni tegelane kes teisi inimesi tapab.
Tuli kogemata topelt aga kustutamise võimalust
mul vist pole. Tuleb paluda abi.

Kriku kirjutas:Kohtunikud nagu kõik inimesed võivad eksida. Seda ei saa ühegi seadusega välistada. Ei loe aga mitte arvamus, vaid argumentatsioon.

Kohtuniku eksimist ei saa täiesti vältida aga vähendada
saab kui seadused on paremini sõnastatud. Antud juhul
võis viga tekkida just inimelu väärtuse liigsest rõhutamisest ja
enese kaitsmise õiguse varju jäämisest.

Mina võtan seda asja pigem nii, et relvaluba annab sulle võimaluse relv ametlikult soetada ja seda kaasas kanda kriminaalkaristust saamata. See ei anna automaatselt õigust relva kasutada. Relva kasutamisele ja isegi selle näitamisele järgneb meil nagunii suur jama ja kui sa endale korralikku advokaati lubada ei saa, siis võid arvestada, et PPA võtab sult loa ära ning viletsamal juhul istud mõne aastakese vanglas. Seega peab relvaomanik ise otsustama, kas antud situatsioonis relva kasutamisest saadav kasu kaalub üle kõik selle järgneva. Ma ei arva, et selline süsteem oleks üdini vale, aga samas võiks see olla juhtumipõhiselt paindlikum. Samas ma mõistan ka seda, et ründav või vara kallale kippuv tegelane ei ole ok, aga seda inimelude väärtuse mõtet edasi arendades võiks siis kohe a la kiiruseületamise eest surmanuhtluse kehtestada eesmärgiga luua 100% seaduste järgi elavat ideaalühiskonda. Sellesse ühiskonda jääb aga alati ebatäiuslik inimene seadusi looma ja nende täitmist kontrollima.

trs kirjutas:Mina võtan seda asja pigem nii, et relvaluba annab sulle võimaluse relv ametlikult soetada ja seda kaasas kanda kriminaalkaristust saamata. See ei anna automaatselt õigust relva kasutada. Relva kasutamisele ja isegi selle näitamisele järgneb meil nagunii suur jama ja kui sa endale korralikku advokaati lubada ei saa, siis võid arvestada, et PPA võtab sult loa ära ning viletsamal juhul istud mõne aastakese vanglas. Seega peab relvaomanik ise otsustama, kas antud situatsioonis relva kasutamisest saadav kasu kaalub üle kõik selle järgneva. Ma ei arva, et selline süsteem oleks üdini vale, aga samas võiks see olla juhtumipõhiselt paindlikum. Samas ma mõistan ka seda, et ründav või vara kallale kippuv tegelane ei ole ok, aga seda inimelude väärtuse mõtet edasi arendades võiks siis kohe a la kiiruseületamise eest surmanuhtluse kehtestada eesmärgiga luua 100% seaduste järgi elavat ideaalühiskonda. Sellesse ühiskonda jääb aga alati ebatäiuslik inimene seadusi looma ja nende täitmist kontrollima.

Teine äärmus on samuti halb. Ikka kuldne kesktee on vanade
eestlaste arvates õige. Ideaali taga ajamine on ka vana võte
idee kraavi keeramiseks. Näiteks võiks surmanuhtluse kehtestada eluaegsele vangile kui see tapab teise vangi ja mitte
enesekaitseks. Ma ei ole kuulnud tõsiseid ettepaneluid, et surmanuhtlust oleks vaja kiiruse ületajale või purjus lärmajale.
Ikka ainult mõrtsukale soovitakse sellist karistust.
Või isegi teistkprdsele mõrvarile.