www.militaar.net

OT: tahksin täpsemalt teada sellises olukorras mürsu kättesaamise kohta. Kas selleks on mingid spets atribuudid või pidi ise improviseerima selle kättesaamiseks?
Laskemoonalao kohta küsiks ka, et kas siis laos ja transpordil ei hoita mürsku ja sütikut eraldi?

speedsta kirjutas:OT: tahksin täpsemalt teada sellises olukorras mürsu kättesaamise kohta. Kas selleks on mingid spets atribuudid või pidi ise improviseerima selle kättesaamiseks?
Laskemoonalao kohta küsiks ka, et kas siis laos ja transpordil ei hoita mürsku ja sütikut eraldi?

Ega mingit spetsatribuutikat ei ole, minu mäletamist mööda lihtsalt kangide abiga loksutati uuesti soontest lahti. Ei mäleta enam 100% täpselt, aga teoorias on võimalik ka puhastusvardaga eest (rauasuudmest siis) õrnalt lükata

Teise küsimuse suhtes tean niipalju, et meil torudel normaaloludes lahingukomplekti peal ei hoitud. Venelased kartsid millegipärast, et vaenlane ründab suurte pühade ajal ja seega oli mai- ja oktoobripühadeks kõrgendatud valmidus ning kogu divisjon sai täis lahingukomplekti peale (Gvozdikale laet siis 40 mürsku). Minu meelest kehtis sama ka jalaväe ja tankipataljoni kohta.

Need meie "kuuma reservi" mürsud olid küll alati komplekteeritud. 122 mm laskemoon (sama kasutasid ka D-30 järlveetavad haubitsad) oli kastis 2 -kaupa, haubitsale sobilikult mürsk ja hülss püssirohulaenguga eraldi. Püssirohulaen oli enamasti komplekteeritud mitme erineva kotiga, nii et selle suurust sai sõltuvalt sihtmärgi asukohast ja soovitavast trajektoorist muuta.

Aga sütikud olid küljes. Ja meie neid tavaliselt ei keeranud. Põhi laskemoonaks oli kild-fugassmürsk, komplekti kuulus (otsesihtimisel laskmiseks) ka 5 kumulatiivlaengut. Nägime (tol ajal salastatud) ka šrapnelle, mis oli täis ca 3 cm pikkusi nõelu, varustatud raadiosütikuga, mis pidi panema mürsu lõhkema teatud kõrgusel vaenlase elavjõu kohal õhus. Eksootilisemat kraami meile ei näidatud.

lasin sõbrale kogemata õhupüssiga haavli jalga,u 5 cm munandikotist paremale.sõber uuristas pussnoaga jalga suure augu,kuid haavel jäigi kadunuks

siis läks asi perse

sadist kirjutas:lasin sõbrale kogemata õhupüssiga haavli jalga,u 5 cm munandikotist paremale.sõber uuristas pussnoaga jalga suure augu,kuid haavel jäigi kadunuks

Vaata,et su sõber kindlasti tohtri juurde pöörduks või muidu on tinamürgitus

sadist kirjutas:lasin sõbrale kogemata õhupüssiga haavli jalga,u 5 cm munandikotist paremale.sõber uuristas pussnoaga jalga suure augu,kuid haavel jäigi kadunuks

Selline lapsik tegu ei ole uhkustamist, vaid sügavat häbenemist väärt!

Ma olen seniajani lootnud, et Eesti suurima militaarfoorumi kasutajad teavad ja järgivad vaikimisi käsirelva kasutamise ELEMENTAARSEID reegleid, kuid see juhus näitab, et kahjuks ei:
- relva ei sihita MITTE KUNAGI teise inimese suunas (erandiks vaenlane reaalses sõjas); ka siis mitte, kui ollakse 100% kindel, et ta laetud ei ole;
- kui relvast laskma hakatakse, siis hoolitsetakse eelnevalt selle eest, et juhuslikud isikud ei asuks tulejoonel ega satuks sinna;
- relva ei võeta tulejoonelt enne ära, kui ollakse reaalsete tegudega veendunud, et ta ei ole enam laetud, mõistlik on lõpus teha veel kontroll-lask;
- laetud relvaga ringi ei käida (v.a. mõned väga erandjuhud reaalses sõjaolukorras).

Olen ise ka rumala juhuse läbi elanud... esimest korda PM tulistades sai pöial vigastada
Algaja õnnetus ja teadmatus, lohakus jne...
Kusjuures olen tulirelvadega enda arvates sõber (nii mõnigi laskespordi diplom olemas)
Meie kandis öeldakse et, püss ja p..s pole mänguasjad.

söjaväes lasi kompanii korrapidaja kogematta PM-ist kuuli koridori lakke. laks ehmatusest näost valgeks ja vöttis siis pideme korralikult välja aga unustas kelgu tagasi tömmata ning sooritas nn.kontroll-lasu. ning loomulikult lendas koridori lakke veel teinegi kuul.
.................................................................................................
lahingkoolis harjutasime kaitselahingut ja kooli enda noorteryhm mängis vaendlast ja tuli meid ryndama.köigile oli jagatud paukpadruneid aga kellelgi oli taskus olnud ka päris padrun mis pimedas kogematta rauda sattus ja yhel ryndajal ölast läbi lendas. vennal oli ikka köva vedamine et köigest ölg ette jäi.

[quote="ludvig"]söjaväes lasi kompanii korrapidaja kogematta PM-ist kuuli koridori lakke. laks ehmatusest näost valgeks ja vöttis siis pideme korralikult välja aga unustas kelgu tagasi tömmata ning sooritas nn.kontroll-lasu. ning loomulikult lendas koridori lakke veel teinegi kuul.

Sõjaväes oli see minu arust päris tavaline nähe ,kuus korra ikka mõni lakke tulistas ja mitte ainult õppes

jah oli,aga kaks kuuli järjest just iga päev ei lastud.

Kui soomlased filmisid Tallinnas filmi "Tallinn pimeduses", kutsuti võtetele K-komando. Ja vähe sellest- osad poistest olid seal omade relvadega.
Kui õige koha peal siis kõik jooksma ja tulistama hakkasivad oligi õnnetus käes:
Ühel oli automaadis lahingupadrun.
Pauk lendas mööda soome rezhisöörist ja operaatorist. Kahe helitehniku vahelt läbi ja plaksatas politseiautosse, kus istusid tuulevarjus kaks autojuhti.
Õnneliku juhuse läbi mind seal polnud. Olin ühel sünnipäeval ja moblade aeg polnud veel hakanud.
Autojuht sai kuuli õlga.
Selles filmis kasutati peale tapmist alati väljendit "Hea, et silma ei sattunud" kusjuures pahad mafioosnikud tulistasidki teisi vaid silma.
Nu ja eks siis kui võte oli lõppenud, ja ragin vaibunud, ukerdas autojuht Willisest välja. Varrukast tilkus verd välja. Sattunud tähelepanu keskmesse ütles mees "Hea, et silma ei sattunud" ja vajuski kokku.
Hiljem selgus, et eestlastele polnud ka kindlustust tehtud.
Hea, et hing sisse jäi!

Ma ei tea, kas järgnev lugu on just see, mida siit leida loootsite, aga õnnetus ta oli.
Ja relv oli kah!
Raive E. Tamm mängis kord "Kalevipoja" etenduses nimiosalist.
Selles kohas, kus Soome sepa juures mõõk alasisse kinni virutada, lõi ta natuke valesti.
Mõõk läks katki ja põrkas kuidagi tagasi, ning lõikas näitleja peopesa korralikult lõhki.
Etendus jäeti pooleli ja auto aeti ette. Traumapunkti sõit!
Kujutage nüüd kiirabitöötajate emotsioone, kui sisse astub linases hõlstis ja heledate õlgadeni juustega mees, kel käsi lõhki ja hakkab küsimusele "Mis siis juhtus?" rääkima umbes sellist juttu, et "No olin Kalevipoeg ja eks ma seal soome sepa juures lõin valesti ja ,ah kurat, siduge see kõik nüüd kinni........"

Vene sõjavägi. Miski õppus, igal ühe paukpadrunid magasinis. Aga rambod kannavad ju konet kaelas ja käed relval nagu pesu nööril. Niimoodi üks mees mingi viletrikiga lasi iseendal pauklaenguga käelaba läbi. No ikka auk sees.
Vene sõjavägi. Makarovi püstol. Keegi polnud enne lasknud sihukestest. No üks kloun pani paugu ära, aga kuda ta seda relva peos hoidis, igal juhul tegi relv sõrme otsas täisringi nagu westernis, kusjuures püüdis 1 pöörde järel pära uuesti kinni. Hea, et teist pauku ei tulnud.
Vene sõjavägi. Lahinglaskmine trasseerivatega AK 74-st (see väikse kaliibriga). Positsioonile astudes üks mees tegi juhusliku lasu. Keegi pihta ei saanud, aga aru ma ei saa, kuidas, kuul lendas maha meist paari meetri peale ja läks rikošetti teravnurga all. Lendas üles ja meie selja taha.
Aga kaks pauku püstoli tühjakslaadimisel, seda olen ka mina pealt näinud.
Ja tuli meelde, kuidas ohvitserid snaipervinti lasid. Optikal oli see kummilott katki ja see võeti maha. No ja meie leitu surus silma hoolikalt vastu optikat. Pärast pauku vaatas maailma hoopis laiema "silmaringiga".

valdo ma ei uhkustanud selle lapsikusega,lihtsalt nentisin lugu,mille toimumise ajal olin umbes 10aastane.hiljem olen alati relvi ettevaatlikult käsitsenud,mida ei saa minu sõbra kohta kahjuks õelda.

Lipulaev Admiral Pitka oli just partii laskemoona peale saanud ja läks laskma. Kahur laeti ära. Tuld!
Pauku ei järgnenud, relva lukk lahti. Mürsul oli lööknõela jälg peal - igaks juhuks üle parda.
Järgmine mürsk. Tuld! Jälle tõrge - mürsk üle parda.
Kui kolmas ka tõrke andis, tekkis kuri kahtlus. Tuli välja, et tavalise moona asemel oli partii dummysid pardale toodud!