|
Otsisin aga ei ole veel leidnud eraldi teemat praegu Eesti KV ja KL kasutusel olevatest kuulipildujatest. Mitte et see nüüd hirmus tähtis või vajalik olekski aga ehk oleks teistelgi tore lugeda mismoodi ja kuidas kuulipritsidega toimetatud on, ollakse või saadakse olema. Kui ma nüüd kuidagi foorumi loogika või eeskirjade vastu eksisin omaette teemat tehes, siis tuhat vabandust ja palun toimetatagu minu postitus õigesse kohta olgu selleks kasvõi siis prügikast.
Diskleimer või midagi
Kuskil siin foorumis on juba minu jutukene, kuidas ma „aeru“ norra versiooniga esmakordselt tutvust tegin. Aeg on edasi läinud ja mõtlesin, et enda lõbustamiseks ja teiste tüütamiseks panen kirja ka oma muljed uuema tantsupartneri kohta. Nimelt norra plika asemel tassin nüüd kaasas rootsi päritolu kulsprutat ehk kuulide pritsijat.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis olin enne allpoolkirjeldet sündmusi tegelikult juba varasemalt natukene tuttav nii Emm-Gee kui Kaa-Ess-Peega, mõlemat natukene näppinud ja puhastadagi aidanud aga päris „oma“ polnud kumbki veel olnud. Tagantjärele tark olles ei üllatanud minu kuulipilduriks määramine mitte kedagi teist peale minu enda. Allpool siis mõnevõrra pikaleveniv kirjeldus kuidas täiesti normaalsest ja hästikohanenud niisamalaskurist tehti Justkui-Keegi-Peaaegu-Oluline ehk Jalaväejao-Tulejõu-Kandja ja Raskerelva-Operaator ning mis muljeid üks 58nda aasta mudeli järgi tehtud kuuliprits tekitada võib.
Kuidas saadakse kuulipilduriks ehk kuulipilduja ei hüüa tulles
Sügisene aeg. Kompanii laskelaager. Teine päev. Jalutan mina niisama, tähendab siis täisvarustuses ja tühjakslastud automaat rihmaga kaelas, nagu õige mees kunagi telkide suunas. Tehes seda täie teadmise ja enesega rahulolu staadiumis, et olles eelnevalt lasknud käega näidatud suunas liivavalli ja veidi ka selle ette paigutatud märklehtedesse ära kõik kätteantud padrunid, olen teinud kõik mida minult hetkel nõuda võidakse ning nautides juba ette seda teiseks (peale söömise muidugi) kõige toredamat hetke iga võitleja ajaarvamises, milleks on mittemidagitegemine soovitatavalt horisontaalasendis ja paralleelselt emakese maaga.
Kui järsku sekkus kuri saatus rühmaülema kehastuses, kes minu peale viisakalt käratas stiilis „Kuhu sina jalutad, marss kuulipildurite juurde 300 meetri joonele“. Minu abitut protesti, et mina mitte kuulipildur ju ei olevat, ei pandud miskiks ning kupatatigi mind kuulipildujate manu ennast nö ametlikult sisse laskma. Sel saatuslikul hetkel tabasin end esmakordselt mõtlemast, et see mitte juhus ei saa olla ning saatusel ehk siis rühmaülemal on minuga mingi kuri ja salakaval plaan. Plaan ise oli muidugi väga lihtne. Ilmselt soovides minu tavapäraselt aeglast liikumiskiirust õppustel veelgi aeglustada, otsustati et minu külge riputatakse edaspidi paarikilose automaadi asemel kaksteistkümmend ja veel kilo kaaluv kuulide isepilduja.
Karistus Sigtuna Pärast ehk 58b probleemi (b – ehk täiendatud väljalase)
Esimene mulje mullemääratud kullakest käte vahel keerutades oli nagu mõnes Lemeti tõlgitud nõukogude armee anekdoodis – muud ei osanud mõelda kui et on ikka raske kolakas matje***. Teine asi, mis ka ebameeldivalt üllatas, oli kanderihma ebaadekvaatne pikkus ka kõige pikemas asendis. Sveamaa poisslaste mõõted ei tohiks väga maarjamaameeste omadest erineda aga mida kuradit nad selle rihmaga on ikkagi mõelnud? Normaalselt rihmaga ma teda kanda ei saa. Kas ripub mul kaelasoonte peal või on üle õla asendis nii kõrgel kurgu all, et igasugune adekvaatne tulistamine on täiesti välistatud. Ilmselt on rihm tehasest tulnud noil kaugematel aegadel kui isikukaitsevarustust veel polnud ja killuvesti ei kantud.
Olles nüüdseks lasknud ja puhastanud mõlemat kuulipritsi võib võrdluseks mainida, et ka esialgu täiesti ajukirurgi tööna tundunud saksa tüdruku lahti-ja-kokku ei ole tegelikult üldse keeruline aga rootsi neiu intiimne ehitus on ikka lauslolllihtne. Originaalis ju belgia vaimusünnitis sarnaneb minu personaalsel hinnangul vägagi AKMi ja Galili lammutamisega ning on hoopis kiiremini omandatav kui natuke harjutamist nõudev ja ohtralt pisividinaid pudestav saksa prits.
Positiivse poole pealt on rootsi kolakas ka üsna heast materjalist tehtud ja ärakaduvaid vidinaid saksa masinaga võrreldes väga vähe ehk praktiliselt polegi. Rootslanna talub ka tooremat kohtlemist kasutamisel ning puhastamisel saab tema kallal lausa jõhkrutseda. Veeblite kinnitusel olevat asi lausa metallurgia tasemel tunduvalt kõvemast materjalist, sest KLi saksa kuulipritsidest pidada üsna mitu olema juba oma raami metalli äraväsimise tõttu õhtal.
Muidu on nad sõdurivaates minuarust üsna sarnased riistad, mõlemad rasked nagu pihtimata patt, lint-moon-kaliiber samad. Sakslanna vaid kiirema kõnega, mida millegipärast meil sageli suureks plussiks loetakse. Minu arvates vaid nende poolt, kes temale moona võssis kaasa tassima ei pea. Rootsi tüdrukut nii kõrgelt millegipärast ei hinnata. Tea kas ei paista silmale nii ilus välja või arvatakse tõesti, et temakese laulu peale keegi veel püstipäi edasi peale jookseb. Noh eks ka ilmselt sakslanna kuulsusrikas sugupuu ja vanaisade fotodelt silmatorkav figuur mängivad oma rolli. Kokkuvõttes maitse asi, mina ei tassiks heameelega võssis neist kumbagi oma turjal aga kuna kästakse siis pean.
Kuuma raua vahetus käepidemest hoides on ka minu meelest plusspunkt rootslanna kasuks kuigi sakslannaga saab ka neid asju rahuldavalt ajada kui viltkinnast või võtit ei unusta.
Üldiselt tundub Ksp siuke usaldusväärne metall- ja puukolakas, tööpõhimõte on lihtne ja tavapärasel lahtivõtmisel on keeruline miskit valesti teha. Puhastamine on muidugi n*ss nagu iga kuulipritsiga ja ma ei oskagi võrrelda kas MG juhtmuhvi puhtaks kraapida-nühkida on raskem või kergem kui Ksp gaasiventiile.
On küll üks asi, millega rootsi kaunitar sakslasele alla jääb, nimelt harkjala kõrgus. Saksa massinal saad end kenasti lamades relva taha sättida, rootslannaga aga tuleb end suht maadligi litsuda, et molu ikka tagumise sihikuga samale joonele jääks. Alguses jube harjumatu ja tülikas, eriti kuskil siledal ja lagedal laskeväljal. Maastikul kus saab end näiteks laskepesasse madalamale sättida, pole niivõrd probleemi. Samas rootslanna jalakesed saab jälle ilusti ülesse kinni lukustada, mis maastikul rübeledes jälle plusspoolele võiks kanda.
Mõni probleemi 58st
Olin teisega juba natukene harjunud kui ühel lahingpadrunitega laskmisel hakkas plika mul isetahtsi käes hüüdma. Kõigepealt ei tahtnud päästikule vajutades pauku teha aga siis kui ma ta maha asetasin ja lukukäepidet sikutasin, et tõrget eemaldada, saatis kuuli täitsa iseseisvalt teele. Ütleme ausalt, junni võttis jahedaks. Eriti kuna käimas oli tuli-ja-liikumine harjutus ning paarimees sättis end regulaarselt ja usaldavalt minu laskesektorisse. Sel hetkel õnneks polnud ta ligilähedalgi mitte ja nii sain esimesest šokist kuidagimoodi üle.
Aga pole halba ilma heata, tänu neile tõrgetele sain targemaks ja sain teada, et minu rootsi plikal on loll komme tolmuseks ja tahmaseks saades lukk kinni kiiluda mingisse poolkõvasse vahepealsesse asendisse. Tõmbab luku tagasi aga padrunit rauda ei lükka ja nõelaga veel ei toksa. Kui nüüd lukukäepidet lõgistada või lukukoja kaas avada, lipsab lukk hops ette ja 7,62 sööstab teele. Tõrke eemalduseks tuleb parema käega käepidet kõvasti kinni hoida, et lukk paigal püsiks ja vasaku käega toore jõuga lukuoja kaas üles rebida ning lint korraks maha võtta. Saab hakkama küll ja juba targemana ei pilkunud silmgi kui hiljem neli tsingitäit teravat läbi käristasin ning samu tõrkeid nagu muuseas eemaldasin.
Veel üks asi, mis natukene morjendab, ei ole küll kuulipritsi enda süü aga seostub temaga tugevalt. Ei tea kas ei suudeta või ei viitsita meil korralikke kompekaid muretseda. Tea millega rootslased ise harjutavad aga meil on nendega koguaeg mingi ikaldus. Seetõttu on MG-mehed hoopis õnnelikumas seisus. Rootsi tüdrukutele pakutakse kompensaatoreid aga mingist krt-teab-mis-metallist, mis ennast peale kuumenemist põhimõtteliselt rauaotsaga kokku kiilub. Viimasel Siilil suutsin igasugu määretest ja imelibestitest hoolimata oma kompensaatori korralikult raua külge kinni keeta. Kohe ikka nii kinni, et nutt oli kurgus. Aitasid ainult kruustangid ja rühmaülema toores füüsiline jõud.
Kohe ei teagi, miks nende kompensaatoritega selline jant peab olema, sest nii terav- kui paukmoonaga on rootslanna minu kogemusel palju töökindlam kui sakslanna. Tean, et mõnes üksuses ongi rootsi tüdrukutel rauad otsustatud kompekatega kokku laulatada ja mujal kui õppustel neid ei kasutatagi. Mis iseenesest on võibolla loogiline aga samas tundub kuulipildujate koguarvu peale mõeldes natuke isemoodi idee.
Aga praegu minu poolt kõik. Ehk on mõnel teiselgi arvata või kirjutada midagi Eestis kasutatavatest kuulipildujatest.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
