Bioloogilised relvad

Kõik relvadest, nii Eestis kasutatavatest kui muidu...
Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Bioloogilised relvad

Postitus Postitas Kriku »

Huvitaval kombel puudub siiani bioloogiliste relvade üldteema. Teeme siis otsa lahti.

Kas koroona- ja gripiviirustest saab valmistada biorelva?
Marek Strandberg, tehnoloogiatoimetaja
Bakterite ja viiruste muundamine on muutumas aina lihtsamaks. See ei tähenda veel, et ulatuslikku kahju külvava viiruse valmistamine on lihtne ülesanne.
Samas puudub selge kontroll tehnoloogite üle, mille abil selliseid patogeenide muundamisi saab teha. Tartu Ülikooli viroloogiaprofessor Andres Merits ei pea tõenäoseks, et oleks võimalik näiteks luua vaid tumeda- või heledanahalisi inimesi ründavat viirust. Ohud on hoopis mujal.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg avaldas eelmise aasta detsembris seisukoha (tageshau.de vahendatult), mille kohaselt on koroonapandeemia ohu märk, mis võib põhjustada isegi tuumarelva kasutuselevõtu. Seda küll mitte Covid-19ga seotult, vaid pigem võib mõni inimene epideemia teadlikult vallandada sihilikult bioloogiliseks ründeks muundatud viirustega. Eraldi rõhutatakse ka gripi- ja koroonaviirusi kui potentsiaalset relvamaterjali. NATO rõhutab, et neil keelatud relvi pole ja nende liikmed lähtuvad 1975. aastal sõlmitud bioloogiliste relvade keelustamise leppest. Maailmas on 14 riiki, kes pole bioloogiliste relvade keelustamise leppega liitunud või seda ratifitseerinud. ÜRO peasekretär on osutanud, et bioloogiliste relvade keelustamise konventsioonis on «auke», mille hulka kuulub ka puudulik seire.

Küsisin Tartu Ülikooli viroloogiaprofessorilt ja koroonaviiruste uurijalt Andres Meritsalt, sellega seotult mõned küsimused.

Kuidas suhtuda ohtu, et baktereid ja viirusi saab ümber teha relvadeks?

Mikroobe ja viirusi on biorelvadeks kavandatud aastakümneid, kasutades mõningal määral nende muundamist ja keskendudes rohkem siiski kohaletoimetamise ning levitamise tehnoloogiatele. Biorelva idee on suurel määral ühekordne rünnak,mitte pandeemia, mis kindlasti tuleb (eriti tänapäeval) ringiga ründaja juurde ju tagasi. Selles seoses pean pigem riikliku ning sõjalise kasutamise ideed küsitavaks. Pigem näen ma probleemi bioterrorismis. Sel puhul on pandeemia tekitamine tõesti boonus, mitte probleem.

Mida peab mikroobide (bakterite) või viirustega tegema, et neid saaks sihipäraselt relvana kasutada?

Tänapäeva tehnoloogia võimaldab mikroobe modifitseerida uutel meetoditel, olgu need käesoleval aastal Nobeliga pärjatud geenikäärid – CRISPR-Cas9 – või mis iganes muud lahendused. Siin aitab kaasa ka informatsiooni, näiteks antibiootikum-resistentsuse kohta, kättesaadavus ja geenisünteesi võimalused. Mikroobe saab programmeerida tootma muu hulgas ka väga toksilisi aineid.
Viiruste korral on peamine lähenemine nende muutmises geenisüntees. Kui on olemas viiruse genoomi kirjeldus ehk siis nukleotiidide järjestus, saab enamikul juhtudel selle alusel tekitada ka reaalse viiruse. Nii saab teha näiteks rõugeviirusega.

Milliseid oskusi on vaja selliseks sihipäraseks muundamiseks ja kas on aimata, milline on tõenäosus, et laboris valmibki bioloogiline taparelv? Kas on mõeldav, et viirust saab muuta ründama vaid tumeda- või heledanahalisi inimesi?

Olemasoleva viiruse kopeerimine on tänapäeval tehniline küsimus. Seejuures on oskused, mida vaja ja seda sõltuvalt viirusest, kas doktoriõppuri või doktori tasemel. Raskem on modifitseerida viirust nii, et sellel oleks uued, patogeensed omadused. 99,999 protsenti sellised primitiivsed lähenemised ei tööta. See ei toimi õnneks, et võtame jupi Ebolast, jupi SARS-CoV-2-st ja saame kiiresti leviva ning 80 protsendi ulatuses surmavalt toimiva viiruse.

Parimad lähenemised – näiteks lisada viirusele mingeid geene, mis võimaldavad immuunvastust vältida – võivad töötada, kuid peaaegu kindlasti on saadud viirused ebastabiilsed, sest lisatud omadus pole viirusele vajalik ja üldreeglina läheb väga kiiresti kaduma. Kuigi pole välistatud, et selleks ajaks võib olla tekitatud ulatuslik kahju. Tekitada viirus, millel on stabiilsed kõrgendatud patogeensuse ning ka levikuga seotud omadused, nõuab kas rumalalt vedamist või siis valdkonna tipptaseme teadmisi.

Esimesel juhul on see katse-eksituse meetod, mis pigem ei tööta. Teisel juhul peab uurija teadma täpselt, mida teeb. Ka siin on olemas ettearvamatuse faktor, kuid see on võimalik. Siiski teatud piires – näiteks konstrueerida SARS-CoV-2 variant, mis eelistatult tapab noori täiskasvanuid ehk siis vastupidi praegusele, on tõenäoliselt võimalik. Ma ise arvan, et praegu napib selleks teadmisi. Samas aga tekitada varianti, mille ohvriteks oleks ainult sinisilmsed blondid tõenäoliselt siiski ei õnnestu. Praegu ei jätku ka teadmisi selleks, et konstrueerida põhimõtteliselt uus viiruse tüüp – nii et probleemid piirduvad olemasolevate ratsionaalse modifitseerimisega.

Kui hästi on näiteks riikliku kontrolli all tehnoloogia, mille abil saab baktereid ja viirusi muuta?

Tehnoloogia üle on olemas mingisugune kontroll, kuid see pole päris lollikindel. Viiruste puhul on võti geenisüntees ja selles on augud. Ma ei tea, milline on kontroll seadmete üle, mis geenisünteesi võimaldavad – pole kunagi ostnud. Geenide ja nende fragmentide sünteesi firmad, mis seda teenust osutavad, kontrollivad mingil määral omi kliente.

Samas kontrollitakse peamiselt teadlase tagapõhja: kas ta töötab antud valdkonnas, kas ta töötab reaalses teadusasutuses, kes seda tööd finantseerib. Näiteks pole mul olnud probleeme viiruse geenide kättesaamisega ja olen kokku pannud 14 viiruste genoomi, viimasena SARS-CoV-2. Kui aga tellitakse midagi erakordselt ohtlikku, siis on kontroll riiklikul tasemel ja karmim. Mul oli selline kogemus puukentsefaliidi viirusega sest USAs on see kõrgeima ehk siis neljanda kategooria patogeen ja regulatsioonid oli ülimalt keerulised.

Mina lahendasin selle lihtsalt ja tellisin vastava teenuse Euroopast, sest siin on klassifikatsioon teine ja Eestis võib selle viiruse metsast üles korjata ilma erilise vaevata. Kõige probleemsem on olukord geenisünteesi algfragmentidega ehk oligonukleotiididega. Ka nendest saab viiruse kokku panna ja nende sünteesimise ja kättesaamise üle puudub igasugune kontroll. Nende kasutamine on mõnevõrra keerulisem, kuid väiksemat sorti viiruse, näiteks kõrgelt patogeense gripiviiruse, paneb nendest kokku vastavate teadmiste ning oskustega üsna ruttu.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist