www.militaar.net

Afgaanis on see lugu, et vaatlus- ja laskedistantsid on väga suured. Vaadake Afganistaani fotosid ja saate isegi aru, et nähtavus on sageli vaba mitu kilomeetrit.

Galil-i moon kipub tõepoolest suurel kaugusel nõrgaks ja ebatäpseks jääma. Põhirelvaks seal pidid olema hoopis 12,7, CG ja AT-4. AK-4 kuluks võib-olla ära küll. Aga tema halvad omadused (peamiselt ebamugavus) võivad headest võitu saada. Ehk oleks kasulik, kui jaos oleks vaid paar sellist aeru, aga paremini oskaksid vastata kohalikud.

Eesti oludes, kus valdavalt kinnine maastik ja seega laskedistantsid tavaliselt alla 500 m on aga Galil kindlasti Ajateenija Karistusest peajagu üle. Metsas või asulas on oluline veel üllatusmomendil kiire vastutule avamine ja varjumine. Siin kipub ka Galil peale jääma.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Rootsi armee muuseumis sain vähe näppida AK-5-te, peaks tunnistama, et see oli küll Galiliga võrdväärselt käepärane relv. Norra armee kasutab muide ikkagi Rootsi aeru (AK-4), mitte selle "originaali". Ehk siis pildil võib olla "tuunitud" AK-4?

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui põhirelvadeks on .5o moona ja AT-4, siis tähendab see seda, et lihtmärk asub kaugel või on varje taga. Väga targalt öeldud Nende hädade vastu aitab ühelt poolt Ak-4 kasutusele võtmine. Samas avatud sihikutega on suurele kaugsele raske täpselt tuld anda. Selleks on vaja püssid varustada suurendusega optiliste sihikutega. Mitte Aimpointi omad, vaid ikka korralike võrgustikega. Samuti kuluvad Afg marjaks ära ka väidetavalt äsja soetatud .338 moonaga täpsuspüssid.

Huvitav, kas norrakad vahetavad Afganistanis oma 7,62 püssid äsja ostetud 5,56 HK 416 vastu või mitte?

Rootsi Ak-5 tehnilisi võtteid on väidetavalt osaliselt kasutatud ka USA SCAR'i projektis.
http://www.defesanet.com.br/docs/scar.pdf

See SCAR'i projekt kõlab üldse super hästi ka Eesti jaoks. Kui vaja, siis mõnede osade vahetusega saad kaliibreid vahetada. Lähed Iraaki missioonile paned ühe raua, lähed Afg paned teise. Oled kodus, siis vaatad mis moona on saadaval jne

Galil'ist on ka muide 7,62 versioon olemas (salves 25 padrunit), miks meile seda ei tellitud, ei oska öelda. Võib-olla oldi siis vaimustuses AK-74 "nihutatud raskuskeskmega" 5.45 kuulist?

AK-4 põhiline kriitika ei ole tingitud tema kaliibrist, vaid totrast sise-ehitusest, kohmakusest ja kergest tõrkumisest (ei kuulu Galili probleemide hulka).

Kui meil oleks keegi taibanud 7,62 Galile tellida, siis ilmselt oleks see rootsi porni tuunimine tundmata teema.

Kui kohmakus on (osaliselt) kõrvaldatav kokkupandava pära abil, siis sisemisi probleeme see ikkagi ei lahenda. Missioonimehed on igatahes Galiliga rahul (vähemalt Iraagis) ja kui see oleks ka 7,62, siis oleks vist lausa häppid.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Selle SCAR projekti vahetavad rauad lähevad kardetavalt kallimaks kui 3 erinevat relva ja „õrnem“ on ka. Sellel Galili suure padruni versioonil on ainult tolli võrra lühem raud kui M14 ja kaalub kilo võrra vähem. Pole paha! Samas tasuks meeles pidada, et suure padruniga relvade näol on tegemist automaat vintpüssidega mitte automaatidega. Peab olema kõva mees, et sellest valanguga täpselt lasta.

See on suhteliselt täpselt öeldud. Galja põhilisi näitajaid ongi AK-47 suhteliselt lolli- ning tõrkekindel lihtne siseehitus ja tööpõhimõte. Samuti ergonoomilisus, mugavus ja kompaktsus.
Negatiivse külje pealt tuleks mainida konservikarbiplekist salvesid ja salveava, mis ei vasta NATO standardile. Kui keegi võtaks aga pähe juudamaalt veelkord Galil-e soetada, poleks ilmselt märkimisväärne probleem relva ka vastavalt modifitseerida. Galil-i lühike versioon on ka mõnus ning nüüdseks on vist hakkama saadud veelgi vähendatud MAR variandiga.
Galili probleemiks on veel suhteliselt kõrge hind, kuid relv tundub olema oma hinda väärt.

Mina toetan kodumaal 5.56x45 moona kasutamist ja seda vähemalt seni, kuni idanaaber pole oma 5.45x39 padrunist (oli vist?) loobunud. Jaos võiks ehk olla kahel vanemlaskuril suurema kaliibriga automaat, kuid pigem juba 7.62 Galil, kui see aer.
Aerud võiks pühendusega iraaklastele relvaabiks saata. Las plärtsutavad seal kõrbetasandikel.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Alljärgneva jutukaga teema natuke libiseb, kuid mis teha.

Esiteks. AK-tööpõhimõttega relva häda on minu meelest hetkel see, et ei ole olemas usaldusväärset kinnitusliistude komplekti, mis mahutaks ära kogu võimalike tehnikavidinate pargi. B&T tegi midagi, keegi on kusagil treinud küljekinnitused; kuid sellist liistu, mis jookseks piki lukukoda kuni kribualuseni ei ole. Ju siis 3. maailmal ei ole seda kõike vaja.

Teiseks. Kui see AK on nii neetult töökindel ja konkurentsitult parim, siis miks suurtegijad ei viljele seda kontseptsiooni, vaid ajavad mingit oma rida? Näiteks HK, FN jne. Kas nad ei taha tunnistada Nõukogude tehnika progressi? Vaevalt.

Relvad on reeglina autorikaitse objektiks ja on kaks põhimõttelist erinevat teed - kas leiutada oma või osta litsess. Galil on muide ka tehtud ausal teel, soome Rk 62-st.

Kesk-euroopa koolkonna relvad on valmistatud täpsemalt, tehniliselt keerukamad, pikema elueaga ja põhimõtteliselt võimelised laskma kiiremini, ainult et peotäis sodi ja kogu moos.

Olen näinud õppustel, kuidas mehed on hädas Ksp-58-ga - erinevalt RPK-st või muust taolisest seda ikka välioludes naljalt lahti võtma ei kipu.

Arvan, et kui selle asemel oleks PK, RPK või muu Kalashnikovi relv, oleks tõrkeid kõvasti vähem. Pole suurt kasu täpsest ja suure laskekiirusega relvast, kui see iga valangu järel praktilises kasutuses tõrgub.

Üks asi, mis minuarust Ksp elu keerulisemaks teeb, on toide valelt poolt. Enamik paremakäelisi asub laskmise ajal relvast vasakul (relv on paremas õlas) Seetõttu kaevikus ei saa KP abi eriti lindiga tegeleda, see suurendab liiva ja muu sodi kaasa vedamist.

Nt PK-l on toide paremalt poolt ja abi saab laskmise ajal kaevikus assisteerida lindiga ja vältida selle kokkupuutumist maapinnaga. Lindiga kaasa veetav liiv on peamine tõrgete põhjus.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kui juudid, soomlased ja lõuna-aafriklased suutsid AK'd ausalt järele teha, siis miks ei suuda/ei taha seda ausalt järele teha teised, muidugi eeldades, et AK on parimatest parim? Mingi iva peab ju siin olema.

Kui tore, et Rüütellikus ei ole surnud! Eks ta oleks alatu jah lasta vastane suurema padruniga maha distantsilt kus vastase väiksema padruniga töötav relv ei ole efektiivne. Aga ehk on siis täiesti asjatu ka mure soomukite tõrjumisega? Venelased teavad, et meil tanke ei ole ja jätavad enda omad ka koju. Kui ma sain sinu mõttekäigust kuidagi valesti aru siis ehk täpsustad!

Galilli ise näppinud ei ole aga Kalashnikovi tõrkekindlus/sita taluvus on saavutatud täpsuse arvelt.
Ise loen heaks püssiks seda millega saab pooled kuulid 600m kaugusel mahutada poole meetrisesse ringi. Suurema täpsuse järele puudub tava oludes igasugune vajadus. Alles peale seda tasub hakata vaatama kui lihtne on relvaga ümberkäimine (kas kõlbab liiva hunnikusse visata või peab kogu aeg kondoomi mustuse kaitseks kasutama) ja palju kaalub koos lisadega. M14 on selles osas korralik relv, M16 hoolimata oma parematest tehnilistest numbritest aga mitte.

Venelane pole ka päris rumal inimene. Vähemalt käsirelvade tootmise ja kasutamise alal. Küll nad ka kuigipalju teavad, millega sõdida. Tugevam automaadipadrun ei ole küll mingisugune lahinguedu garantii.


Relva töökindlus pole üldse viimane näitaja. Minu jaoks on piisavalt hea automaat see, mis tabab 150 m pealt rindkere kujusse hajuvusega u paarkümmend cm. Seda olen saavutanud nii AK-47 (M 56-2) -ga, kui Galil -iga (AR, SAR). Ei saa unustada - see hajuvus sõltub ka laskjast loomulikult!
Lasknud olen automaatidest muidugi ka AK 4 -st, siis kuigipalju Rk 62-st ja veel nati G 36-st.
Parim punktitulemus on olnud SAR-iga 100 m pealt 97 p 100-st. Lasin rakmetes, kaasa aitas tiiru mugav liivapinnas.

Automaadi käsitsemismugavus, töökindlus ja ergonoomilisus on vähemalt 50% tema headusest. Enamus relvaga koos oldavast ajast kulub teatavasti relva maastikul kaasas kandmisele, hoidmisele ja ka hooldamisele, mitte laskmisele. Relva kaal on kah oluline näitaja - raskust lisavat kila-kola on niigi palju kaasas/seljas. Mida raskem on varustus, seda kohmakam oled, vähem jaksad ning kiiremini väsid. Samuti peab sõduri käsitulirelv olema piisavalt töökindel. Mis kasu on täpsest automaadist, kui see juba lahingu algul väikesest mustusest ja sodist kinni kiilub, aga tõrke kõrvaldamiseks relva kohapeal lahti võtmine võtab ikka vaeva ja aega?

Mulle on õpetatud, et enamik tulevahetusi, kus osaleb lihtsõdur oma automaadiga, toimub meie oludes/tingimustes arvestuste järgi keskmiselt 120 m pealt ("tsiviiltulistamised" pidid toimuma keskmisel 10 m pealt). Seepärast olla mõistlik lasta automaate sisse 150 m peale. Tundub ka suhteliselt reaalne, sest kaugemal asuvate vastastega tegelevad üldjuhul kuulipildurid, täpsuslaskurid, granaadiheiturid, miinipildurid ning ka suurtükiväelased. Vastane pole samuti päris rumal, et end korraga ühe koha peal pikalt sihtmärgina presenteerib. Üle 250 m tulistamine automaadist klassifitseeruks seega nagu pigem laskemoona raiskamiseks. Mingit häirivat tuld võib vajadusel jah anda.
Meie metsasel maastikul ongi sageli maksimaalne vaadeldav ja tulistatav ala kuni 250 m. Metsas ja linnas üldse nii 50 m.

_________________
NK rühm Ida-Tallinnas, NK mererühm Tallinnas, NK Tallinna malev.

Muidugi teavad ja nende tüüp taktikaga sobibki väike padrun efektiivse ulatusega ~200m. Selline massiga tormi jooksmine (eriti kui selja taga on veel omad poisid kuulipritsiga) on Venelastel parajalt harjutatud ja kogemusi selle vastu peaks ka jaguma. Kõige lollim mida võiks ette kujutada on selle vastu sarnase relvaga paugutades vastu joosta ja hurrrrraaaa karjuda.
Samas kui 3 kuulipritsi tagaks lintide lõppemiseni vastase jalaväe mitte läbipääsu (juba talve sõjas testitud võimalus). Erinevalt ründajast saab kaitsja üldjuhul valida lahingu kohta. Ja oleks totaalselt rumal valida koht mis annaks vastasele eelise või isegi võrdse võimaluse. Sama on linna lahingutega mille „suurepärasust“ armastavad paljud rääkida. Linna lahingu valib relvastuses väga palju alla jääv pool! Ja põhjus selles, et linna tingimuste lühikesed distantsid korvavad relvastuse poolseid puudusi. Hea tahtmisega võiks isegi välja mõelda sellised väliskeskonna tingimused kus mees kangiga ei olekski palju halvemini relvastatud kui ta vastane automaadiga. Aga relvastuse arendamise/planeerimise faasis ei peaks sellise jamaga tegelema!
Nende tüüpidega kes ajavad sulle sellist juttu meie 120m pikkusest lahingudistantsist tee ettepanek minna suvalise põllu peale ja teha õppe lahing. Jaga vendadele 500m kaugusel kätte AKS74 ja endale vaata mõni sobiv optikaga vint. Ja kui vaatad endale vähegi viisaka koha nopid neid nagu maasikaid.

Viimasel lehel toimunud mõttevahetus on omal viisil kord juba ühes foorumis toimunud.

http://www.sodur.com/foorum/viewtopic.php?t=296&postdays=0&postorder=asc&highlight=ak4+galil&start=0

Eino krt peab ka ikka sõna võtma. Endal ajateenistus lõppes suvel 2007. Olin vahipatis snaiper. Sain lasta AK4 , m-14 TP ja Galil TP( 7.62 versioon ) ning PM ja galil 5,56.

Ainukene hea asi mida võis öelda AK4 kohta oli see,et täpne relv.300pealt sain ilusti pihta inimfiguurile kuid sihtimine ja üldse selle relva hoidmine sihitud laskudeks on aeganõudev ja pingutav. Näiteks kiiremini suutsin isegi M14 läbi optika lasta,kuigi Galil TP veel parem optika.

M14 polnud ühtegi tõrget.Oli küll defektiga padrun ning üks söötmis viga salve pärast terve ajateenistuse jooksul!! Kaba on eestis valmistatud ,vist Tartu kandis tehti neid.Jällegi harkjalgadel totakas süsteem mis lubab relva 3 teljel reguleerida + teleskoop jalgade pikkust! Mõtetu.
Optika on normaalne,kuid kinnitus nõrk ja kippus paigast ära minema.
Ainult relva raudosa oli super! Kerge, loogiliselt ehitatud , hea puhastada.


AK4. noh kuda öelda kui suudad seda kliiniliselt puhtalt hoida ning vähese õliga ja vee eest kaitstud töötab ka hästi. Muidu konkreetselt pärast 3-4 päeva metsas oldut roostetas vinnastamise mehhanism kinni(kus käepidi ja kolb jne) , iga metsalaage tuli seda ette. Muu ei aidanud kui jalaga vinnastada.et üldse liikuma saada. Relval tolerantsid väiksed ja isegi liigne õli mis tulistades kärssas tekitas piisavalt tahma,et lukk ei jõudnud enam "lukustuda". Samuti salved äärmiselt mustusid tahmast,mis tekitads palju söötevigasid. Relv pikk ja ebamugav kanda, vinnastamine raske.Ei soovita !

Galil sniperversioonist ei oskagi mingit ülevaadet anda kuna olen teinud sellest ainult 10 15 lasku. Optika on viidud vasakule poole seega minul kui vasakukäelisel ääremiselt halb lasta. ümberõppimine

Njah

olen ühe õppuse teinud selle relvaga.kõik oli ilus ja vägev ja kõik tahtsid näppida.
aga jube raskeks on asi ikka tehtud.isegi holosihik on mõtetu sellele relvale kuna tal on liiga võimas laskemoon.