Tollase perioodi väärtushinnanguid arvestades ei maksa pisendada ka seda, et teatud tegelased võisid olla huvitatud sellest, et odavat NSVL kama ei tuleks, vaid ostetaks samaväärseid asju kallimalt nö läänest, saaks ju kontakte vahendada, parteikassase tilguks ühte teist jne.Iisraeli relvatehingu puhul ei olnud esmane küsimus kohe kindlasti NATO standard. Me ostsime samal ajal Rumeeniast ja Hiinast AK'sid, tankitõrjerelvi ja padruneid!
Iisraeli relvatehing lähtus otseselt meie konkreetsest (kohati kindlasti rumalast) järjepidevuse agendast. Me ei soovinud riiklikul tasemel eriti NA'ga "kaubanduslikust" aspektist tegemist teha. Ka alaväärtustati kiirete ülevõtmiste olulisust. Mille tõttu jäid meil ka ülevõtmata paljud nõuka sõjaväe laod koos kraamiga, kuid tekkis ometigi vajadus oma kaitsevägi mingilgi moel relvastada. Iisraeli relvatehing iseenesest aga näitas, et rumaluse kõrval suudetakse kas tahtlikult või tahtmatult genereerida ka pikemas perspektiivis mõtlemist. Relvad kasutusel efektiivselt ka täna. Üle kahekümne aasta hiljem. Mille alla see kvalifitseerub. Rumaluse või ettenägelikkuse alla?
Polnud ka mingi saladus see, et mitte kõike Iisraelil anda polnud, sellest ka need Sergei ÕT kahurid ja näiteks Bulgaaria päritolu vene 120 mm miinipildujate hankimine kuskilt relvaturult.