www.militaar.net

Tere,

Pole ammu siia midagi postitanud kuna viimastel aastatel on minu huvi piirdunud rohkem Briti autasudega, mis siin foorumis erilist kõneainet ei leia.

Aga alloleva autasude komplekti üle olen ma väga õnnelik kuna nende omanikul oli sammuti oma roll Eesti Vabadussõjas ning kindlasti oli ta ka Tallinnas, kui relvaabi Briti eskaadrilt maale saabus ning eestlasi väljaõpetati.

PO 20252 Cecil Thomas Mark RICKARDS, RMLI

- British War Medal (Briti I maailmasõja medal)
- Victory Medal (Võidumedal)
- Long Service and Good Conduct Medal (Pikaajalise eeskujuliku teenistuse medal)

Cecil sündis 16 veebruar 1900 Cirencesteris, Gloucestershire krahvkonnas. Peale kooli lõpetamist astus ta Inglise merejalaväkke (RMLI – Royal Marines Light Infantry –spetsiaalne laevadel asuv merejalaveüksus).

Peale väljaõpet Dealis ja Portsmouthis tema esimene laev millele ta 12 november 1918 teenima asus oli “HMS Caradoc”.
Novembris 1918 eskortis HMS Caradoc Saksa ulgumerelaevastiku Scapa Flowsse, et 21 novembril see interneerida. Kuid sellega ei olnud antud laeva jaoks sõdimised veel lõppenud – mõned päevad hiljem saadeti antud alus, meeskonna meelehärmiks, Balti merele, toetamaks Balti riike.



Eesti vetesse jõudes alustuseks kostitati punaseid kahuritest Narva lähistel 14 detsembril.



Järgnevalt lõik Geoffrey Bennetti raamatust “Balti mere vabastamine”:

“Üks “Caradoci” ohvitsere meenutab, et 26 detsembriks kutsusid Briti laevade suhtes tänulikkust üles näidates Eesti võimud nende ohvitsere ja meeskondi banketile, mis pidi toimuma keskpäeval maismaal. Madrustele kavatseti seejärel korraldada tantsupidu, kus saavat naisi “üürida”, mis tekitas palju piinlikust. Selgus siiski, et need oleksid üksnes tantsupartnerid, ja kõik oli taas hästi. Enne lõunat viibisid kaptenid ja paljud ohvitserid kaldal, et anda abi Eesti nüüd juba 20 000 meheni ulatuva ja üpris hästi varustatud sõjaväe korraldamisel ja väljaõpetamisel, kui ootamatult ja igasuguse eelhoiatuseta kostsid kahurilasud ning kaldale ja sadamasse hakkasid langema mürsud. Kuna need olid pärit võõralt laevalt, mis silmapiiril kiiresti edasi liikus, anti märku tõsta laevadel aur ja kiiresti merele sõita.
Kõige esimesena - umbes veerand tunni pärast – oli teel “Wakeful”. Peagi järgnes talle “Caradoc” ja seejärel ka “Calypso”. Kui “Wakeful” avas tule, pöördus vaenulik laev kiiresti minekule, kuid muutis siis taas kuuetesitkümne rumba võrra kurssi, peatus ja tõstis valge lipu. Alus toodi sadamasse ja selgus, et tegemist on bolsevike hävitajaga “Spartak”.”

Järgneval päeval tabati ka “Avtroil”. Nagu me teame nendest kahest laevast said “Wambola” ja “Lembit”. Kindlasti Cecil Rickards võttis nendest operatsioonidest osa kuna ta sai koos teistega laevade tabamise eest rahalise preemia 15 senti 3 naela.



Jaanuaris 1919 tõid HMS Caradoc ja HMS Calypso 500 Soome vabatahtlikut Helsingist Tallinnasse.
Veebruari lõpus tema laev aga saadeti Vahemerele – vaheldus Eesti külmale ka natukene paremat kliimat meeskonnale.
Tallinnas olles Merejalaväelased tegelesid ka Eesti sõdurite väljaõpetamisega Madseni ja Lewise kuulipilduajete. Leidsin selle kohta ka huvitava artikli ajakirjast “The Great War 1914-1918. The Illustrated journal of First World War history Volume 3 Number 4”.









Cecil jätkas oma teenistust ning ta sai oma Pikaajalise eeskujuliku teenistuse medali 1933 aastal. Ta lahkus reserve 1939, et sama aasta Septembrist uuesti teenistusse astuda II Maailmasõja ajaks. Selles sõjas osales ta ainult Inglismaal olles, teenides Plymouth Divisionis kuni 1945 aasta augustini.
Cecil suri 1967 Plymouthis.

_________________
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.

Lahe stoori

Kas selle loo ja autasude komplektiga on ka miski fotoalbum kaasa tulnud?

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.

Tegelikult on igal autasul on oma lugu rääkida, aga seda lugu kätte saada ei ole sugugi nii lihtne. On päris suur töö info välja otsida ja kõik see jutuks kokku panna.

Tänud, väga huvitav.

_________________
http://eesrindlane.webs.com
http://ensvpreemiad.webs.com

Tänud! Kahjuks albumit ei olnud.

Järgmine autasude grupp, mis on Inglise eskaadri ning Eesti Vabadussõjaga omavahel kenasti seotud.

Need autasud on annetatud laeva kokk Douglas Marrack Southwood’ile (21.05.1894 – XX.09.1971), Inglise Kuninglikust Mereväest (Royal Navy)

Douglas sündis Devonportis 21 mail 1894 aastal. Nende perekonna liikmed oli traditsiooniliselt kas siis kokad või pagarid. Ka noorena Douglas abistas perekonda pagaritöökojas.
Saades 18 aastaseks otsustas ta aga merele minna. Nii ta siis alustaski oma teenistus laeva koka abina aastal 1912.
Üks esimesi laevu millel ta teenis oli HMS Theseus, millel olles ta tegi kaasa sptesiaalse reisi Scapa Flowst Aleksandrovskisse, kust võeti kaasa koodid, mis vene laevastik oli leidnud kinni püütud Saksa laevast Balti merel. Antud materialid jõudsid Winston Churchilni 13 oktoober 1914.



HMS Theseus

Jätkates regulaarset teenistus, Saksa allveelaev U-17 üritas Theseusi torpedeerida 15 oktoober kuid õnneks ebaõnnestunult.
Järgnevalt laevakokk Southwood saadeti teenima värskelt valminud alusele HMS Cleopatra. 1915 august võttis see laev ka osa Saksa SMS Meteori jahist Põhjamerel.
Kui Inglased kaotasid HMS Arethusa, siis HMS Cleopatrast sai lipulaev Kommodoor Reginald Tyrwhitt’le.
Antud alus võttis ka osa spetsiaalsest Kuningliku Merelennuväe lennukite 24 märtsi reidist Tonderni, kus paiknesid Zeppelinide angaarid. Tagasideel avastas ta aga Sakslaste hävitaja (destroyer klass?) G194 – rammis seda, mille tulemusena Saksa laev murdus pooleks ning uppus koheselt.



HMS Cleopatra

Järgnevalt olid nad seotud operatsioonist sakslaste vastu, kes korraldasid Lowestofti reidi 24 – 25 aprill 1916.
4 august 1916 sattusid nad Belgia ranniku läheduses miini otsa kuid peale parandustöid jätkasid teenistusega.
16 oktoober 1918 Southwood suunati järgmisele uuele alusele, milleks sellel korral oli HMS Dauntless.



HMS Dauntless

Antud alus anti Kapten Frederick P. Loder-Symonds’i juhtimise alla.

1918. aasta novembris sai kontradmiral Edwin Alexander-Sincair Grand Fleet´i ülema David Beatty käsu asuda formeerima Läänemere eskaadrit. Üks eskaadri laevadest oli ka HMS Dauntless.

14. novembril formuleeriti Suurbritannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes, näidata oma lippu Läänemerel, kindlustada kontroll selle mereala ja eriti kaubavahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse. Suurbritannial ja tema liitlastel oli vaja kindlustada oma mõjusfääri Läänemerel, et takistada selle minekut Saksamaa või Nõukogude Venemaa kätte. Samuti olid eriti Eesti välisesindajad eesotsas Londoni saadiku Ants Piibuga teinud pingeliselt tööd, et saada Suurbritannia valitsuselt toetust. 11. novembril oli talle edastatud valitsuse palve, et Eestisse saadetaks briti sõdureid koos toiduvarudega. 14. novembril oli valitsuse esindaja Jaan Tõnisson teatanud, et Eesti toiduvarud on vähenenud kriitilise piirini. Tallinna elanikele anti vaid pool naela (ca 220 grammi) leiba, seegi segatud aganate või kartuliga. Väga oli vaja ka sõjavarustust. 19. novembril käisid Piip ja valitsuse esindaja Mihkel Martna Briti välisministeeriumis lord Robert Cecili jutul Briti valitsuselt abi palumas ja selle kaudu võimalikult ka mujalt. Samal päeval esitati ka kirjalik palve.
Kergeristlejad koos hävitajatega, miinitraalerid ja varustuslaevad alustasid teekonda 26. novembril. Juba esimestel päevadel tabas eskaadrit ebaõnn. Taani põhjaosas sõitis madalikule söelaev. Admiraliteet saatis välja asenduslaeva, mis hukkus Põhjamerel miinil. Ülejäänud laevad jõudsid Kopenhaagenisse 28. novembril.
4. detsembril väljus Liepājast Tallinna poole neli kergeristlejat ja üheksa hävitajat. 5. detsembri öösel sõitis kergeristleja Cassandra Saaremaast läänes miinile ja uppus. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 meest. Sinclairi eskaadri ebaõnn jätkus 6. detsembril, kui udus sõitsid kokku hävitajad Verulam ja Westminster. See, et Liepāja sadamasse sissesõidul vigastas Calypso oma sõukruvi, oli olnud suhteliselt kerge taluda.
Sinclair otsustas tagasi pöörduda Kopenhaagenisse. Sinna jõudis ta 7. detsembril ja jäi ootama edasisi juhtnööre. Admiraliteedis kaaluti seoses Cassandra uppumisega eskaadri tagasikutsumist. Lõpuks otsustati ikkagi alustatut jätkata.

11. detsembril jõudis Liepājasse puksiiril Reval kolonel Johan Laidoner koos eesti miinilootsidega, et eskaader läbi miiniväljade Tallinna juhtida. Admiral Sinclair võttis tulijad kohe oma lipulaeval Cardiff vastu. Laidoner sai eskaadri ülemale selgitada Eesti olukorda ja eraldi rääkis admiral veel miinilootsidega. Laidonerile esitatud küsimused puudutasid peamiselt relvastust, mobilisatsiooni, ohvitsere jms. Ilmselt äratasid eestlaste vastused usaldust ja ta sõitis oma eskaadriga kohe sama päeva õhtul kell 22:45 välja. Briti sõjalaevadel olid asjatundlikud eesti lootsid ning ohtlik teekond läbiti ilma kaotusteta.

Kauaoodatud inglise laevade saabumise kohta avaldasid tolleaegsed ajalehed iga väiksemagi teabekillu, mis õnnestus saada. Näiteks kirjutati Sotsiaaldemokraadis, et „12.detsembri hommikul sai Ajutine Valitsus esimesed teated kauaoodatud inglaste tulekust, kui telegrafeeriti Paldiski lähedalt Pakri tuletornist, et suurem laevastik Inglise lipu all Tallinna poole liigub. Linnas oli selleks ajaks (kell 2 päeval) jutud liitlaste tulekust tuule kiirusega laiali lagunenud. Uudishimulikka valgus küll kiikrite, küll binoklitega rahukohtu maja äärsele Toome kõrgustikule ja Lasnamäele. Terve linn kihises ja kahises.

12. detsembril 1918 jõudis Tallinna reidile Briti mereväe eskaader, mis koosnes viiest kergeristlejast, ühest hävitajast, ühest transpordilaevast, mitmest miinitraalerist ja torpeedopaadist.

14. detsembril käisid Inglise laevad pommitamas Punaarmee tagala positsioone Kundas, Aseris ja Purtses ja 15. detsembril lahkusid laevad Liepājasse.

21. detsembril läks Briti eskaader oma esimesele operatsioonile Soome lahes, et tulistada vastase positsioone Kunda, Aseri ja Purtse kandis. 23. detsembril tegi Eesti merevägi oma esimese lahingretke koos Briti eskaadriga, et teha Kundasse dessant. Selles osalesid laev "Lembit", vahilaev "Laine", hüdrograafialaev "Lood". Operatsiooni juhtis Eesti Merejõudude juhataja Johan Pitka. Suurbritannia laevastik toetas dessanti merelt. 26. detsembril arestisid Briti laevad Tallinna lahel Nõukogude miiniristlejad "Spartak" (Eesti Merejõududes nimetati ümber "Vambola") ja "Avtroil" ("Lennuk"), ja andis need üle Eesti Merejõududele. Briti eskaader võttis osa koos Eesti Merejõududega Kroonlinna ründamisest ja Krasnaja Gorka operatsioonist..

28. detsembril tuli admiral viimast korda Tallinna. Järgmisel päeval oli tal Toompea lossis nõupidamine Eesti Maanõukogu esindusega. Tema allkirja kannab ka kiri, millega teatatakse, et punalaevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avtroil (hilisem Eesti Merejõudude Lennuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lubatakse maha monteerida kahureid.

1. jaanuaril 1919 lahkus kontradmiral Edwin Alexander-Sinclair Tallinnast. 6. jaanuarist 1919 nimetati Briti kergeristlejate eskaadri ülemaks kontradmiral Walter Henry Cowan.

Mais toetas Cowan oma laevadega Eesti operatsiooni Koporje lahes. Mai lõpus saabus tema laevadele täiendus peal- ja allveelaevade näol. Miinitraalerid puhastasid laevateed miinidest ja allveelaevad jäid vahiteenistusse. Kõige selle tõttu jäi Punalaevastiku tegevus üsna nõrgaks ja harvaks.

Britid viisid oma laevastiku baasi Kroonlinna ligidusse Koivisto lahte, samuti kasutati baasidena Tallinna ja Helsingi sadamaid. Briti laevastiku aktiivne tegevus Soome lahes kestis detsembrini, sest siis hakkas meri jäätuma ja alused tuli mujale viia. 28. detsembril 1919 lahkus Cowan oma laevastikuga Tallinnast ja Soome lahele jäid veel vaid mõned laevad.

Tänu Briti eskaadrile takistati tõhusalt Punalaevastiku tegutsemist Läänemerel. Vabadussõja ajal tegutses merel kokku 274 Briti laeva koos üle 250 eesti alusega. Osutatud teenete eest sai 128 Briti kodanikku Vabadusristi.

Isiklik elu oli tal aga keeruline.

Douglas abiellus 24 jaanuar 1918 Mable Florence Smith’iga. Neile sündis kolm poega.

Üks poegadest, Eric Douglas Marrack Southwood, astus isa jälgedes ning temast sai laevakokk traalril H.M. Thomas Bartlett. Dunkirki evakuatsiooni ajal aga ta hukkus 27 mai 1940, olles 20 vaid aastane. Ta pidi järgmise puhkuse ajal abielluma....

Järgmine poeg, Kenneth Gordon Southwood, liitus merejalaväega. Tema sai surma 3 aastat hiljem, kui saksa Stukad ründasid H.M.S. Carlisle vahemeres 9 oktoobril 1943 olles sammuti 20 aastane.

Ta ise jätkas sammuti teenistust II maailmasõja ajal ning vabastati alles 14 märts 1945, invaliitsuse tõttu.

Selle eest autasustati teda ka 1939-1945 tähega, Sõjamedali ning Kaitsemedaliga. Hetkel need autasud puuduvad pildilt kuid loodan need peagi lisada ning tema autasud ühtseks grupiks seada.

_________________
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.