Ameerika poolroomik M4

[von manstein]

Tegelikult pidi see masin valmima enne Scouti. Aga hea et nii läks, sest vastasel juhul poleks käsi enam tõusnud, et ZVezda kitiga tegelda.

Igal juhul, kui poes sellist karpi veeretate, siis soovitaks soojalt osta.



Karpi avades venivad suunurgad kohe kõrvuni.
Õnnelik naeratus jääb kestma kogu kokkupanemise aja. Ja on ka põhjust:
13 raami, lisaks ets ja metallist miinipilduja toru, no mida veel igatseda.

Laetud püstoli võib rahumeeli lauanurgale vedelema jätta, puudub igasugune hädaoht, et meeltesegaduses midagi juhtuda võib!

Praegune areng on selline:

[Peeter144]

emmm...., räägi roomikutest, kuidas see masin sellises asendis püsib? mõned ümargused asjad vahelt puudu
Jälle idarindele?

[calico]

see on üks lahe kroku- edu osade installeerimisel!

[von manstein]

USA poolroomik mudelistide seas populaarne ei ole.
Eriti kui vörrelda sakslaste analoogidega, siis on ta galeriides ikka harv külaline.
Ometi paistab ameeriklaste ratsionaalsus ja praktilisus välja igal sammul.
Võeti lihtsalt veoauto rung, tehti raam natuke ringi, sinna külge läks jäigalt lihtne veoka tagasild. Ei mingit mässamist külgfriksioonide- ega reduktoritega.
Raami külge käis primitiivne, kuid toimiv roomikuvanker. Sellele tõmmati peale elementaarne, terassüdamikuga armeeritud ühes tükis kummilint.
Kogu kupatusele kruviti ja neediti külge soomusplaadid ja multifunktsionaalne sõiduk oligi sündinud.
Huvitav oleks teada USA ja saksa poolroomiku valmistamiseks kulunud tööjõu vahekorda?

[Hertsog]

mis puutub tööjõu vahekorda, siis jänkid olid kindlasti ratsionaalsemad ka selles osas. saksa tehnika on tuntud ju oma kvaliteetsuse, suurepäraste omaduste ning rõvedalt kalli hinna poolest. mis omakorda tingis (koos toorainepuudusega) ka tehnika väikesearvulisuse.
Kõige ratsionaalsemad ärilisest vaatenurgast olid muidugi nõukogulased: sitt kvaliteet, kehv väljaõpe ja varustus, piiramatud ja juhtkonna poolt kariloomadena koheldavad inimressursid - kõik see võimaldas sillutada vati-, tati-, terase- vere- ja joptvajumattiseguse raja Berliini.

[vaoinas]

Eks 251'l oli ka mõningaid eeliseid Meeriklaste poolroomiku ees - väiksem, kergem - samas küll ka väetima mootoriga. mõneti paksema soomusega.

Samas kas on üldse õiglane 251'e ja sedasamust masinat võrrelda, sest sisuliselt on ju Ameeriklaste poolroomik pigem soomustatud veoauto, millel tagasillale modifitseeritud roomik - teine on jälle juba joonestuslaualt soomukiks ehitatud - soomusplaatidega küllaltki varjatud mootori ja käiguosaga - mille näol on justkui roomikmasinale hoopis esisild lisatud.

Mõne lugenuma sulest oleks tõesti hea võrrelda - lisaks tööjõu suhtele ka ekspluateerimise iseärasusi, lahingulisi omadusi jmt.

Mudel tundub tõesti detailne olevat. Mootor ja käigukast tunduvad vaid küllaltki lihtsustatuna, aga eks nad ka suhteliselt varjatuna sinna kere alla jäävad. Eriti veenev on esiratta kummi veidi lössis olek. Ootan põnevusega värvimist.

[von manstein]

Eks nii USA kui ka saksa masin olid projekteeritud sarnaseid eesmärke silmas pidades.
Siit ka üsna ühte auku välismõõtmed, mass, soomuse paksus ja ka erivõimsus.
Erinevad on aga insenertehnilised lahendused konkreetsete sõlmede konstrueerimisel.
Küsiks : mitmeks algdetailiks annab lammutada sellised saksa poolroomikmasina keerukad sõlmed, nagu mootori plokikaas või näiteks roomik?
Hea oleks siis võrrelda, mitmest detailist koosnevad USA masina analoogsed sõlmed.
Võrdlus peaks andma ilmeka pildi masinate tootmistehnoloogilistest erinevustest.

[polzunov]

Vabandage,natuke teemast mööda,aga Hertsogi viimane post peaks ehtima köigi tehnikaajalooöpikute esikaant.

[fossiil]

Juba teine väga huvitav masin, nagu sa isegi juba märkisid, ameerika poolroomikuid kohtab miskipärast vähe - ju nad siis ei paku mudeliehitajatele huvi...
Kui karbil olevast pildist lähtuda, siis on antud juhul tegemist M4 -ga, mis oli ehitatud poolroomiku M2A1 baasil. M2A1 oligi mõeldud suurtükivedukiks, nii et selles mõttes bingo, ent küsimus on selles, kas miinipilduja jaoks on mõeldud ka kinnitus kere põranda külge? Algne M4 oli mõeldud vaid miinipilduja ja selle meeskonna vedamiseks, tulistamiseks tõsteti pilduja maha ja põmmutati sealt. Ka masinast sai tuld anda, kuid kuna kinnitus kere külge puudus, ei olnud sihikuline tulistamine võimalik. Seetõttu võeti kärmelt ette moderniseerimine, mis nägi ette ka miinipilduja kinnitamise, nüüdsest oli võimalik masinast korralikult tulistada, see versioon sai tähiseks M4A1. Ent mehed ei olnud selle lahendusega sugugi rahul, sest tulistada sai vaid tahapoole, mis nõudis iga kord tulepositsioonile jõudes masina ringikeeramist. Seetõttu tehti vägedes tihtipeale kinnitused ringi, nii et miinipilduja raud vaatas ettepoole.
Mis puudutab ameeriklaste ja sakslaste soomustransportööride võrdlust, siis eks erinevusi oli kah, esiteks mass: M3A1 - 9,3 t, Sd.Kfz 251 - 8 t.
soomus M3A1 esiosas 12,7 mm; Sd.Kfz 251 esiosas 15 mm
kere soomus M3A1 - 6,3 mm; Sd.Kfz. 251 - 8 mm
ent mõnevõrra paksema soomuskaitse juures ei tohi unustada, et "sakslasel" oli see paigutatud ratsionaalsete nurkade alla, mistõttu meeskonna kaitstus oli suurusjärgu võrra parem. Kuid eks kõige eest tuleb maksta: kümnel saksa jalaväelasel oli omas transportööris päris kitsas.
Tulejõu poolest olid ameeriklased üldjuhul üle: võimalus suurekaliibrilisele veel ka mitu väiksemat lisada oli muidugi tugev pluss.
Maastikuläbivuse poolest oli ameeriklase eeliseks vedav esisild, mis kompenseeris lihtsalt pooltelgede otstesse monteeritud roomikute puudused, sakslastel küll esivedu puudus, ent see-eest käis juhtimine cletrac süsteemi abil- rooli pöörates muutis hoovastik roomikute kiiruseid, nii et raske on oletada, kumb kummale selles vallas võis "ära teha".
Ent roomik, mis oli sakslastel kordades keerulisem, omas ka palju paremat haakumist pinnasega, kui jänkide suhteliselt sile kummilint - kujutan ette, et talvel laugetel jäätunud kallakutel võis sellega tõeliselt lõbus olla... Samas oli jänkide roomiku hooldus ja remont kordades lihtsam, kui saksa analoogil. Samuti oli jänkidel edu mootori erivõimsuses ja kiiruses.
Ent algdetailideks lammutamine - tahad sa seda ikka tõepoolest teada? Mul on küll mõned netist tõmmatud manuaalid poolroomikute kohta, aga ise ma neid juppe küll kokku rehkendada ei viitsiks...

Urmas.

[von manstein]

Tänud, Fossiil, hariva postituse eest.

Järjekordselt võib kahetsusega nentida, et sinus on kaduma läinud suurepärane pedagoog.

Mis mudelit puudutab, siis Dragon on ette näinud kõiki kolme varianti miinipilduja jaoks. On olemas kidaline lafett maapinnalt tulistamiseks ja statsionaarne kronstein põrandale kinnitamiseks.

Mis plokikaasi puudutab, siis silmas sai peetud detailide arvu.
USA masina püstklappidega reaskuuese plokikaas on ühes tükis valatud detail, ilma liikuvate osadeta.
Saksa masina rippklappidega ja ülanukkvõlliga mootori plokikaas oli aga nii keeruline, et nõukogudemaal jõuti millegi sarnaseni seeriamasinatel alles 60ndate lõpus mosse412 mootori juures.

Üllataval kombel ei andnud innovaatiline lahendus Maybachi mootorile paremaid tehnilisi parameetreid, kui arhailine Usa mootor.
Mõlema liitervõimsus oli sisuliselt üks: 22HJ.

[fossiil]

Pedagoogist on asi ikka kaugel...

Aga ega see liitervõimsus ju täpselt sama kah ei olnud: Maybach HL 42TUKRM arendas 100 h/j 4171 cm3 juures, mis teeb liitervõimsuseks 23,97 h/j liitri kohta.
M3A1 White 160AX arendas 147 h/j 6322 cm3 juures, see annab liitervõimsuseks 23,25 h/j liitri kohta.
Nii et saksa keeruline värk venitas ikka tibakese parema tulemuse välja küll.

Ahjaa, üks väike punkt veel fritsule - kuigi ameeriklasel oli jämedam kuuliprits sakslase oma vastu, siis viimane oli ikkagi mingisugusegi soomuskilbi taga varjus, samal ajal kui jänki oma hakklihamasina taga oli suht kaitsetu.

Urmas.

[Roco]

mul sama mudel kapis ootamas.
Karbis on hulgim kere paneele miski pärast, hakka või jubinaid kloonima et äkki saab veel yhe masina kokku....

[von manstein]

See on jah igavene äge komplekt.
Dragoni poisid pole kraami kokku hoidnud.
Raamidelt leiab näiteks kaks suurt ja neli väikest kuulipritsi koos detailsete alustega.
Kolm täiskomplekti tööriistu.
Võimalus koostada nii vintsi kui ka rulliga masinat.
On olemas nii suured laternad, kui ka väikesed ühes tükis gabariitidega, mis kinnitusid nina külge.
Kere variante pakutakse kaks: Üks siis miinipilduja versioonis ja teine meeste vedamiseks, varustatud istmetega.
Juhi kõrvale, kunde kohale võib teha rõngakujulise soomuskarbiku suure kuulipritsi tarbeks.
Lisaks muidugi päris detailne miinipilduja, mille toru käib kokku kahest metallosast.

[von manstein]

Masin on pisitasa jõudnud värvimiseelsesse seisundisse.
Lisaks kerele ja raamile tuleb eraldi värvida ja külge liimida paar peotäit peenemaid jublakaid. Dragoni värk ikkagi.

Lõppu jätsin vapra autojuhi. Mehe füsionoomiast on ühes postituses juba põgusalt juttu olnud, ega ta lõust mingit makrovõtet küll ei kannata.

Üritasin teda siis istmele sättida ja avanes selline vaade:



Roolisammas jäi jalge vahele tilpnema, sinna rooli küll külge panna ei anna.
Väljasirutatud käe ja käigukangi vahel haigutab 30cm. suurune vahemik.
Kui mehele veel pea otsa panna, võib ta vabalt masinat juhtida, vahtides üle tuuleklaasi serva.
See hiiglasekasvu mees võiks vabalt olla Shaq O´Neali vanaisa.
Sellesse mudelisse ta küll ei sobi.
Kui juhtumisi Vana Muhno juhtub postitust lugema, siis pakuks oma giganti lahkesti talle Dodge rooli. Oli vist 1:25 mõõdus.

[fossiil]

Jaa, see tegelane kipub tõepoolest koljatiks kätte - ega sa ta pikkust huvi pärast ära ei mõõtnud, no et mis kasvu ta reaalelus ka oleks? Istuval figuuril on seda suht keeruline teha, aga kui plussata vahemaad jalataldadest põlveliigeseni ja sealt edasi puusaliigeseni ning siis juba pealaeni, peaks mingi suhtelise kasvu ikka kätte saama...
Dragoni poisid modelleerisid äkitse mõnd jänkide populaarsemat korvikütti?

Urmas.