Panzer I Ausf.C
Postitatud: 22 Aug, 2011 19:12
Aretustöö suunal, mis sai hiljem nimeks Panzer I Ausf. C, käis juba 1938 aastast saadik, kuid alles järgmise aasta septembris jõudis Wa.Pruef.6 niikaugele, et esitas konkreetse tellimuse 40 VK. 6.01 valmistamiseks. Peamisteks töövõtjateks olid Krauss-Maffei A.G. ja Daimler-Benz, esimese rida oli veermik ja transmissioon, teise ülesandeks jäid soomuskered ja tornid.
Relvastusega toimetamine jäi Mauseri kompanii tegemiseks. Torni monteeriti kaks paugurauda: E.W. 141 ja M.G.34, kusjuures mõlema rauaõõne läbimõõt oli sama – 7.92 mm. Seega oli tegemist traditsioonilise Panzer I –ga, mis, nagu ka kõik eelnenud „ühed“ oma tavalises konditsioonis, jäi truuks 7.92 mm -le. Kusjuures E.W.141 oli üsna veider riistapuu (no muidugi vaid minu arvates, kohe põhjendan) rauaõõne läbimõõduks kiputakse pahatihti pakkuma 20 mm ja samuti tituleeritakse seda automaatkahuriks. Ent siiski oli tegu „kõigest“ poolautomaatse relvaga – laadimine oli küll automaatne, kuid iga lasu sooritamiseks tuli päästikule vajutada. Rauaõõne pikkuseks oli 1085 mm ja spets moon SmK H võimaldas kuulile algkiiruse 1170 meetrit sekundis. Niisuguse iseloomustuse tõttu võiks seda nimetada ennemini tankitõrjepüssiks kui kahuriks...
Edasised märkmed on 25 aprillist 1940, projekt leiab äramärkimist, kui Pz.Kpfw. neuer Bauart, tehakse plaane ka 1000 VK.6.01 tootmiseks juhul, kui aretustöö VK.9.01 kallal peaks läbi kukkuma.
Järgmine ülestähendus on juulist 1941 –masina nimetuseks on saanud Pz.Kpfw.I n.A. Neid tanke kavatseti kasutada nii õhudessantüksustes, kui ka koloniaal – soomusüksustes (Kolonial Panzertruppen). Kaks tanki esimesest kuuest masinast anti üle 1941 aasta juulis, tellitud 40 tankist koosneva partii üleandmine algas sama aasta oktoobris. Oli ka märgitud, et selle projektiga ei kiirustatud, tootmine toimus sellises tempos, mis ei seadnud ohtu suurema prioriteedi saanud tankide aretamist. Kogu selle aja jooksul muudeti projekti vaid nii palju, et tanki külgedele keevitati lisaks 5,5 mm paksune lisasoomus. Esimesed 0-seeria masinad said 1941 aasta lõpus alla roomikud, mis sarnanesid poolroomikmasinatel kasutatavatele – veorattad koosnesid rullikutest ning roomikulülidel olid kummipadjad, lülide šarniire tuli kindla intervalli järel määrida. 1942 aasta kevadel tehti ühe veermikuga pikk katsesõit, kimati mööda autobahni Münhenist Dachausse ja tagasi sõideti mööda maastikku ning külavaheteid. 14. mail tehti otsus vahetada senised roomikud tavalise (mittemääritava) šarniiriga roomikute vastu ning Krauss-Maffei –ga sõlmiti ka leping 40-ne 0-seeria masina pastelde ümber vahetamiseks. Lõplik nimetus, Panzerkampfwagen I Ausführung C, tuleb esmakordselt ette Heereswaffenamt –i raportis 1 juulist 1942.
Kahte Panzer I Ausf.C -d mainitakse 5. märtsil 1943 aastal asuvat 1.Soomusdiviisi II jaos, novembri alguses jõudsid nad idarindele. Sama aasta 20. novembri raportis on neist järel üks masin, 10. detsembril raporteeritakse selle saatmisest saksamaale kap.remonti. Ülejäänud 38 tanki teenisid oma aja ära prantsusmaal LVIII Panzerkorps –is nekruteid tankistideks treenides.
Sai selline suhteliselt igavavõitu lugu. Aga kuna Hobby Boss võttis vaevaks ja treis mudeli valmis, siis tuli ka kohemaid kihelus sellega lähemalt tutvuda. Olgu, alguses kasvatasin iseloomu ja üritasin sellele mitte mõelda, ent kui olin sõbra juures näinud Kuivalaise poest värskelt toodud karpi, läks kogu mu iseloom täiega allavett... Sai siis suht kiiresti samuti Kuivalaisest läbi astutud ja siis, kodus, õnnelik naeratus näol, käsi karpi aetud. Seekord olen üritanud olla veidi kindlameelsem ja teha võimalikult palju „otse karbist“, kuigi üht-teist on tulnud sellegipoolest kohendada. Nagu näiteks alustuseks ette võetud veorattaid – lõikasin vaid kodaraid veidi õhemaks ja sedagi mitte kogu ulatuses – ent fotol tundub, et seegi annab välimusele jumet juurde.
Seejärel kere ja torn kokku ja veidi keevitamist, need õmblused torkavad piltidel kohemaid silma, on lausa selline „must be“ värk. No ja augud kastide kinnitamiseks korkisin kah kohemaid kinni – „päris“ kastidel olid paksemast plekist väänatud jalad, mul ei olnud erilist tahtmist kohe plekiga jändama hakata ja seetõttu lõikasin olemasolevad jalad õhukeseks, eks pärast värvimist paisab, kas oli hea mõte.
Netist leitud revüüs http://www.amps-armor.org/ampssite/revi ... 40&Type=FB kurdeti, et torn ei anna õieti pöörama – juhi luugi lukuauk või õigemini selle ääris segab. Ja oligi nii – võtsin siis samuti ja lõikasin tolle imeõhukese lible maha, et kohe-kohe kleebin veidi kaugemale... siis nõudis perekond äkitselt kibekiiret tähelepanu, tegelesin veidi muude toimetustega ning tagasi töölaua juurde jõudnud, oskasin selle paganama lible kuhugi lendu lasta...krt.... Seetõttu tuli treida uus jupp ja paika liimida. Igatahes torn pöörab nüüd nii, nagu ette nähtud.
Järgmise korrani.
Relvastusega toimetamine jäi Mauseri kompanii tegemiseks. Torni monteeriti kaks paugurauda: E.W. 141 ja M.G.34, kusjuures mõlema rauaõõne läbimõõt oli sama – 7.92 mm. Seega oli tegemist traditsioonilise Panzer I –ga, mis, nagu ka kõik eelnenud „ühed“ oma tavalises konditsioonis, jäi truuks 7.92 mm -le. Kusjuures E.W.141 oli üsna veider riistapuu (no muidugi vaid minu arvates, kohe põhjendan) rauaõõne läbimõõduks kiputakse pahatihti pakkuma 20 mm ja samuti tituleeritakse seda automaatkahuriks. Ent siiski oli tegu „kõigest“ poolautomaatse relvaga – laadimine oli küll automaatne, kuid iga lasu sooritamiseks tuli päästikule vajutada. Rauaõõne pikkuseks oli 1085 mm ja spets moon SmK H võimaldas kuulile algkiiruse 1170 meetrit sekundis. Niisuguse iseloomustuse tõttu võiks seda nimetada ennemini tankitõrjepüssiks kui kahuriks...
Edasised märkmed on 25 aprillist 1940, projekt leiab äramärkimist, kui Pz.Kpfw. neuer Bauart, tehakse plaane ka 1000 VK.6.01 tootmiseks juhul, kui aretustöö VK.9.01 kallal peaks läbi kukkuma.
Järgmine ülestähendus on juulist 1941 –masina nimetuseks on saanud Pz.Kpfw.I n.A. Neid tanke kavatseti kasutada nii õhudessantüksustes, kui ka koloniaal – soomusüksustes (Kolonial Panzertruppen). Kaks tanki esimesest kuuest masinast anti üle 1941 aasta juulis, tellitud 40 tankist koosneva partii üleandmine algas sama aasta oktoobris. Oli ka märgitud, et selle projektiga ei kiirustatud, tootmine toimus sellises tempos, mis ei seadnud ohtu suurema prioriteedi saanud tankide aretamist. Kogu selle aja jooksul muudeti projekti vaid nii palju, et tanki külgedele keevitati lisaks 5,5 mm paksune lisasoomus. Esimesed 0-seeria masinad said 1941 aasta lõpus alla roomikud, mis sarnanesid poolroomikmasinatel kasutatavatele – veorattad koosnesid rullikutest ning roomikulülidel olid kummipadjad, lülide šarniire tuli kindla intervalli järel määrida. 1942 aasta kevadel tehti ühe veermikuga pikk katsesõit, kimati mööda autobahni Münhenist Dachausse ja tagasi sõideti mööda maastikku ning külavaheteid. 14. mail tehti otsus vahetada senised roomikud tavalise (mittemääritava) šarniiriga roomikute vastu ning Krauss-Maffei –ga sõlmiti ka leping 40-ne 0-seeria masina pastelde ümber vahetamiseks. Lõplik nimetus, Panzerkampfwagen I Ausführung C, tuleb esmakordselt ette Heereswaffenamt –i raportis 1 juulist 1942.
Kahte Panzer I Ausf.C -d mainitakse 5. märtsil 1943 aastal asuvat 1.Soomusdiviisi II jaos, novembri alguses jõudsid nad idarindele. Sama aasta 20. novembri raportis on neist järel üks masin, 10. detsembril raporteeritakse selle saatmisest saksamaale kap.remonti. Ülejäänud 38 tanki teenisid oma aja ära prantsusmaal LVIII Panzerkorps –is nekruteid tankistideks treenides.
Sai selline suhteliselt igavavõitu lugu. Aga kuna Hobby Boss võttis vaevaks ja treis mudeli valmis, siis tuli ka kohemaid kihelus sellega lähemalt tutvuda. Olgu, alguses kasvatasin iseloomu ja üritasin sellele mitte mõelda, ent kui olin sõbra juures näinud Kuivalaise poest värskelt toodud karpi, läks kogu mu iseloom täiega allavett... Sai siis suht kiiresti samuti Kuivalaisest läbi astutud ja siis, kodus, õnnelik naeratus näol, käsi karpi aetud. Seekord olen üritanud olla veidi kindlameelsem ja teha võimalikult palju „otse karbist“, kuigi üht-teist on tulnud sellegipoolest kohendada. Nagu näiteks alustuseks ette võetud veorattaid – lõikasin vaid kodaraid veidi õhemaks ja sedagi mitte kogu ulatuses – ent fotol tundub, et seegi annab välimusele jumet juurde.
Seejärel kere ja torn kokku ja veidi keevitamist, need õmblused torkavad piltidel kohemaid silma, on lausa selline „must be“ värk. No ja augud kastide kinnitamiseks korkisin kah kohemaid kinni – „päris“ kastidel olid paksemast plekist väänatud jalad, mul ei olnud erilist tahtmist kohe plekiga jändama hakata ja seetõttu lõikasin olemasolevad jalad õhukeseks, eks pärast värvimist paisab, kas oli hea mõte.
Netist leitud revüüs http://www.amps-armor.org/ampssite/revi ... 40&Type=FB kurdeti, et torn ei anna õieti pöörama – juhi luugi lukuauk või õigemini selle ääris segab. Ja oligi nii – võtsin siis samuti ja lõikasin tolle imeõhukese lible maha, et kohe-kohe kleebin veidi kaugemale... siis nõudis perekond äkitselt kibekiiret tähelepanu, tegelesin veidi muude toimetustega ning tagasi töölaua juurde jõudnud, oskasin selle paganama lible kuhugi lendu lasta...krt.... Seetõttu tuli treida uus jupp ja paika liimida. Igatahes torn pöörab nüüd nii, nagu ette nähtud.
Järgmise korrani.