Kirjutaks siis paar sõna.
Eespool küsiti, et mis on žürii taust. Et kas on ikka mudeliehitamise taustaga. On. Päris korraliku taustaga ikka, kõik peale minu. Minu isiklik kesine kogemus ei takista mul aga sugugi teisi kritiseerimast
Visioonis vihjati ka sellele, kuidas žürii jooniste ja fotodega vehkleb. Peab tunnistama, et jooniseid pole ammu käigus olnud. Põhiliselt selle pärast, et ehitatud asjade jaoks ei ole tavaliselt neid kusagilt ka võtta. Fotod lähevad küll aeg-ajalt käiku, seda aga elektroonilisel kujul. Kui mõnda detaili vaja üle kontrollida.
Seekordsest hindamisest. Seoses suure hulga ning väga ühtlasel tasemel tehtud töödega käis meil seekord hindamine teistpidi. Kui tavaliselt oleme kõigepealt valinud välja võitja ja siis arutanud ülejäänud auhindade jagunemist, siis seekord valisime esimestena välja neli, kes pääsevad n.ö. finaali, ehk auhindadele. Välise eksperdi abil sai see protsess isegi formaliseeritud. Võetud kolm kriteeriumi, igas kriteeriumis said mudelid omavahel järjestatud (kui järjestada ei saanud, siis võrdsed mudelid said võrdselt punkte) ja nii mudeleid lennuki ja soomuse klassis eraldi hinnatud.
Kriteeriumiteks olid skaala (väiksemas mõõtkavas mudelid said siis rohkem punkte), töö keerukus (et kui palju ise oli tehtud tööd karbis olnule lisaks), tehtud töö puhtus, korrektsus, vastavus võimalikule tegelikusele (siin kategoorias läksid arvesse nii liimiplekid, kui selgelt näha jäänud dekaalid. Samuti see, kui eraldusmärkide sinine näiteks erines dekaalidel ja värvitul jms...). Mõlemas kategoorias selgus kaks tugevamat, kes kogusid kas võrdselt, või peaaegu võrdselt punkte, ning siis kolmas, kes sai juba jupp maad vähem. Žürii hingas kooris esimest korda kergendatult - puhhh!!!!
Siis jäi veel üks väike samm edasi - suur auhind ära otsustada. Siin ei läinud enam arvesse esimese vooru punktid. Kõik algas puhtalt lehelt, aga vähemalt 50% osas oli žürii endiselt täiesti ühel meelel - kaks tööd, millede vahel valimiseks läks, olid Jossi Renault tankid ja fossiili Arsenali soomusauto. Ja seal oli valiku tegemine juba oluliselt keerulisem. Vahepeal me juba tõstsime tankid aluse pealt ka maha (oli isegi selline mõte, et "lõhuks" ka grupi tükkideks, nagu paari aasta eest Spitfire'i mehed tegid
). Aga ka ilma aluseta olid tankid igati OK, ja isegi ütleks, et ega see üksluine muru ja paar roomikujälge väga palju nüüd ka juurde ei andnud. Peale selle, et oli mugavam kapist välja võtta (veel oli idee, et peaks alused kohustuslikuks tegema, et žürii mudeleid ära ei lõhuks
). Siis käis arutelu selle üle, et kui palju tuleks ikka arvestada seda ise tegemise osa, ja kuidas me saame seda arvestada, kui me tegelikult ühe mehe mudelite kohta seda lihtsalt ei tea. jne...
Nagu juba mainisin, see oli üsna naljakas olnud. Vähemalt pealtvaatajatele.
Nii et kui tavaliselt olen ma saanud žürii hindamistulemuse kohta öelda, et see on olnud üksmeelne, siis seekord jagunesid hääled 2:1. Kusjuures mina ise ka väga pikalt kõhklesin. Ja kusjuures ka fossiili mudeli poolt hääletanud žürii liige ei vaidlustanud lõppotsust, ning tunnistas, et tema ka kõhkles päris pikalt.
Aga Suur Auhind on ainult 1!