Adolf Hitler.

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Kasutaja avatar
starkatter
Liige
Postitusi: 309
Liitunud: 06 Mär, 2005 13:49
Kontakt:

Postitus Postitas starkatter »

Peale II maailmasôda upitati Saksa LV üles kuna seda oli Liitlastele vaja,teine pool oli ju NLiidu küünte vahel.
Maailmariigina näen mina sellist riiki kellel on maailmatasemel kaitsejôud (vôi ründejôud,kuidas soovite),kes on oma siseriiklike otsuste tegemisel vaba välisriikide arvamusest ja kelle majandus on rahuldavas seisukorras.
Pärast I maailmasôda ei olnud Saksmaa seda üheski punktis,ja nagu Hugo juba ütles,oleks nad vôibolla jäänudki I maailmasôja kulusi maksma.
Hitler lôpetas maksmise liitlastele,ehitas üles sôjaväe ja sai ka majanduse stabiilseks,kui mitte öelda väga heaks.Saksamaa sônal oli Hitleri ajal sada korda rohkem kaalu,kui tal on seda nüüd.Järeldus,Hitler tegi Saksamaast maailmariigi.
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Hitler tegi tõesti Saksamaast maailmariigi, kuid keeras selle riigi persse kah. Õigel ajal oleks pidanud tagasi astuma.
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kasutaja avatar
Soobel
Liige
Postitusi: 2180
Liitunud: 30 Dets, 2004 12:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Soobel »

Ja oli tal vaja neid juute tappa? Lasnud venelane endale kallale, kutsunud meeriklased-inglismannid kampa ja juurinud kommunism maamunalt välja! Millises maailmas siis me elaksime!
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Hitler enesetapu teoorias on veel üks asi väga kahtlane, nimelt Hitler olevat võtnud tsüaniidi ja seejärel tulistanud ennast suhu. Imelik on see, et tsüaniid on üks maailma kangemaid mürke ja mõjub momentaalselt, kirjelduste järgi, kohe peale kapsli katki hammustamist, pean silmas tõesti, kohe murdosa sekundist, ńii kui kapsel katki ja mürk suus inimene jääb nagu halvatuks see järel, mõne sekundiga sureb, kuidas ta jõudis siis veel end suhu tulistada :?: :?: :?: :?: :?: :?: .
Teine asi, see teener-teisik olevat ka teinud enesetapu, imelik on see, et kuuliauk oli otsaees :roll: , kuidas saab ennast nii tappa :?: Lastakse ikka suhu, või meelekohta või südamesse aga mitte otsaette.
Äkki mees jääti ikkagi meelega sinna, et venelased arvaksid, et ta on Hitler ja lõpetaks õige Hitleri otsimise :?:
Kolmas asi see, et tegelikult tuhka ei visatud merre, kuradi palju vasturääkimisi ja valet selle loo juures 8)
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

hugo1 kirjutas: ...et tsüaniid on üks maailma kangemaid mürke ja mõjub momentaalselt
Siin kirjutaja eksib mõlemas väite osas - sinihape ja tema soolad (KCN ja NaCN) tapavad keskmise euronimese koguses ca 100 milligrammi... (kõrvale võtta Eesti mürgiseima taime toimeaine - 4 mg).
Ja tsüaniidisurm saabub alles minutite jooksul... Nii, et vähemalt algul jääb kindlasti aega, et endale kuul pähe lasta, lihtsalt peab kärme mees olema :lol:

ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Imelik, mulle on nagu kusagilt meelde jäänud, et surm saabus kohe, Võib olla olen liialt palju spiooni-lugusid lugenud :lol:
Muidugi üks küsimus tekkis mul veel, kas saksa mürgikapslites oli ikka tavaline tsüaniid :?: .
Asja mõte oli ju ikkagi välkiire surm, kui vaenlase kätte vangi satud. Kiire sellepärats, et ei jõutaks, mingit vastumürki, või maoloputust teha.
Himmler olevat ju samasuguse kapsli ära söönud otse liitlaste nähes, ometi teda päästa ei suudetud(muidugi, kui ültse taheti, Himmleri surma kohta liigub ka müüt, et liitlased ise tegid talle otsa peale, mis on minu arvates väga võimalik).
Küsimus, siis kas selle kapsli sees oli ikka tavaline tsüaniid, äkki oli mingi kangem kraam :?: :?: :?:
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kasutaja avatar
Marissa
Liige
Postitusi: 1069
Liitunud: 10 Juun, 2005 8:57
Kontakt:

Postitus Postitas Marissa »

Aga mis siis kui Hitler ei surnudki sõja lõpus, vaid kadus kuhugi ära. Martin Bormanngi kadus salapäraselt ära. Selle kohta oli isegi raamat "Operatsioon "James Bond"". Autori nime ei mäleta, see mees oli sõja ajal briti luure ohvitser.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult lasi Aadu dr. Mengelel enda kallal näppu harjutada ja teenis veel aastaid suure ja jagamatu üritust. Kodanikunimega Meeta Vannas!
SA
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 07 Juun, 2005 15:03
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas SA »

Ma vaatasin ka seda filmi...kogu aja ootasin, et millal siis puänt saabub...lõpuks nagu ei saanudki midagi aru...ema ütles, et puänt oligi selles, et pointi ei olnud :lol:
Meine Ehre heißt Treue
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Bormani kontide leidmine on äärmiselt segane lugu ja mulle küll veenvalt selgeks ei tehtud, et need tema kondid olid, mis aastaid hiljem välja kaevati, kurat teab kelle omad need olid. Tänapäeval paneks muidugi DNA asja kohe, nii Hitleri, kui ka Bormani puhul paika, millegipärast seda ei tehta.
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Bormani puhul ei ole tõesti probleemi - poeg nagu isa suust kukkunu, ju täiesti olemas! Kehtib ka vanasõna, et käbi kännust kaugele ei kuku - noor Borman hullutab inimesi kristliku kuulutajana!
Kasutaja avatar
hugo1
Liige
Postitusi: 2238
Liitunud: 01 Veebr, 2005 15:29
Kontakt:

Postitus Postitas hugo1 »

Ei oleks ka Hitleri puhul, mingit probleemi, luu tükk ju pidi Moskvas olemas olema ja õe poolt ka sugulasi veel säilinud, kui muud üle ei jää, siis saaks ju kas või õe kondid ülesse kaevata ja Moskva kolba ja õe kontide DNA-d võrrelda. Kuid miskipärast pole keegi selle peale veel tulnud, juhtivate ajaloolaste hulgast :lol: :lol: :lol: :lol: :lol:
Kõik oleks võimalik, kui vaid tahetaks, aga ei taheta.
DNA lõpetaks igasugused spekulatsioonid, nii Bormani, kui ka Hitleri puhul. Tundub, et on põhjust karta, et seda ei tehta.
Samal põhjusel on ka osad arhiivid Inglismaal aastani 2017. lukus, ning Venemaa omad võib olla igavesti. venelane ennemini hävitab arhiivid, kui laseb need avalikuse ette.
Mis Bormani pojasse puutub, siis ega talle midagi süüks panna ei saa, mehele tehti ju vägev ajuloputus. Liitlased kasutasid teda kohe ära oma propaganda huvides. Saadi ju Speeristki jagu, mis siis veel sellest tatikast rääkida.(1945a oli ta ju poisike). Karud saab ka tantsima panna, kui vaja.
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kristjan
Liige
Postitusi: 114
Liitunud: 22 Mär, 2005 22:04
Kontakt:

Postitus Postitas Kristjan »

Aadu kohta võite lugeda ka 1936.aastal Rakveres hr A.Palgi poolt väljaantud raamatut Hitler.Stiililt on raamat Aadut positiivses valguses näitav.
Kes elab minevikuta,see elab tulevikuta.
Ps,kohtume Berliinis.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Adolf Hitleri salajane elu

Postitus Postitas MOrav »

ADOLF HITLERI SALAJANE ELU
Rhonnan McAllister


“Chrislinile, kes aitas mind selle raamatu kirjutamisel rohkem, kui ta ise teabki.”

Vaevalt leidub maailmas isikut, kelle viimaseid elupäevi, surma ja matmist oleks rohkem uuritud kui Kolmanda Reichi füürer Adolf Hitler. Kurioossel kombel pole aga maailmas ka isikut, kelle surmaga oleks seotud rohkem legende, oletusi ja lausa pööraseid väljamõeldisi. Selle dokumentaaljutustuse autor ei pretendeeri kõiketeadja positsioonile, kuid hoolikas töö arhiivides, intervjuud väheste ellujäänud tunnistajatega ning seniste allikate võrdlus on siiski eelduseks Adolf Hitleri viimase kaheksa eluaasta üsna tõenäolisel taastamisel.

1. OSA. MAAILMAVALLUTAJAST SAAB ÜKSIK HUNT

1945. aasta aprill oli Berliinis palav. Lisaks saabuvale kevadele muutis suurlinna kliima põrguks nõukogude vägede visa, kuid pidev lähenemine natsliku impeeriumi viimasele tsitadellile. Sicherheitdiensti salajases peakorteris Kurfürstendammi eralennuvälja maandumisraja all tehti viimaseid ettevalmistust reichsführer`i enesetapu lavastamiseks.
Seni oli kõik kulgenud plaanipäraselt. Kõige olulisem punkt oli muidugi füürerile teisiku leidmine, kelle jäänused venelastele söödaks jätta. Sellega tegeles terve agentuurivõrk, kuid sobiv mees leiti üsna juhuslikult alles 1945. aasta alguses.
Hoolikalt salajas peetud Hitleri teisiku isikuandmed selgusid alles hiljuti täiesti juhuslikult, tänu ühele fotole, mis oli millegipärast sattunud Regensburgi linnaarhiivi Püha Franciscuse ordu fondi.
Selleks meheks oli endine Vilniuse geto kingsepp Abram Finkelstein. Muidugi tegi Hitlerile kohutavat meelehärmi, et temale kõige sarnasem isik oli põlatud rassist, ent Sicherheitdiensti standartenführer Baldur von Staffenberg, kes kogu missiooni isiklikult juhtis, selgitas diktaatorile, et käesoleval raskel hetkel ei sobi selleks otstarbeks kuidagi ühtegi aarialast ohverdada.
**
Hitleri punkri köögis munalõikajana teeninud von Staffenbergi armuke frau Milde Denkmal mäletab, et kõige suurem probleem enesetapu lavastamisel oli seotud Hitleri koertega. Neid oli kaks: saksa lambakoerad Naff-Naff ja Matti Järvinen, esimene saanud nime Hitleri lemmikfilmitegelase, teine lemmiksportlase järgi. (Asjaolu, et peremees Naff-Naffi vahel Blondiks kutsus, ei tähenda veel, et viimane tema õige nimi oli. Hitler tahtis sellega lihtsalt rõhutada, et blondiinid on tema arvates sama rumalad nagu põrsad.)
Oli täiesti selge, et loomad ei võta Finkelsteini omaks ega hakka teda peremeheks pidama. Tekkida võiv skandaal oleks aga äratanud punkri rohkearvulise teenindava personali tähelepanu ja tekitanud otseseid kahtlusi.
Füürer, kes oli oma lemmikutesse väga kiindunud, soovis loomad enne Finkelsteini kohaletoomist ära peita ja põgenedes kaasa võtta, kuid Eva Braun oli kategooriliselt vastu, sest loomad äratanuks kõige ebasoovitavamat tähelepanu. On andmeid, et proua (sel hetkel veel preili) Braun tundis koerte vastu teravat armukadedust.
Jäi ainult üks tee: tappa koerad vahetult enne teisiku kohaletoomist.
Eva Brauni asemel otsustati põletada kumminaine, mille Hitler alles äsja leiutanud oli. Talvel oli ta Göringiga õllelauas sõlminud kihlveo, et tema kumminaine saab enne valmis kui Luftwaffe imerelv. Hitler küll võitis kihlveo, kuid sõna otseses mõttes viimasel hetkel, nõnda et võitjale lubatud konjakipudel jäigi Göringi puhvetikappi.
**
Loomulikult oli von Staffenbergi meeskond kursis ka sellega, et kõige lihtsam on laipa identifitseerida hammaste järgi. Et jälgi segada, mõeldi välja üsna kuratlik, kuid igati loogiline plaan: Hitlerile siirdati Finkelsteini ning viimasele omakorda füüreri alalõualuu.
Operatsioon oli raske. Paljud tunnistajad kinnitavad, et Hitleril esines edaspidi tihti lõualuukrampe, eriti kui ta kiiresti rääkida püüdis. Vahel oli tal raskusi ka toidu mälumisega.
Üsna otse viitab sellele Friedrich Weissensteiner raamatus “Kuulsad enesetapjad”: “Hitleri näoilme sarnanes maskiga,…” (lk 120). “…ka tema hääl oli muutunud ebakindlaks ja ta oli kaotanud oma kunagise otsustavuse, hääle jõud oli asendunud kogeleva kõnega. Kui ta ärritus, mida tuli nagu raugal ette sageli, muutus ta hääl poolelt sõnalt falsetiks. (---) Tema nahk oli tuhkjas, nägu üles paistetanud, tema muidu laitmatult puhtana hoitud munder oli sellel elu lõpuperioodil tihti hoolitsemata ja määritud jäänustega väriseva käega manustatud söögist.”
Mundrit määris füürer süües eelkõige muidugi mitte käte, vaid lõua värisemise tõttu. Ärritumine oli aga tingitud operatsiooni komplikatsioonidest. Pealegi ei olnud Hitler viimase hetkeni kindel, kas Göringi imerelv siiski enne tema kumminaist valmis ei saa.
**
30. aprilli hommikul hukkasid SS-ohvitserid Brunner ja Sommerwill kuklalaskudega Naff-Nafi ja Matti Järvineni. Finkelstein, kes kinnises veoautos kohale toodi, uimastati kõigepealt veronaaliga ning vajutati seejärel tema suus puruks sinihappeampull. Igaks juhuks lasi Brunner talle veel revolvrist ühe lasu pähe. Laibad ja kumminaise ainus eksemplar valati bensiiniga üle ning süüdati põlema. Von Staffenberg kontrollis isiklikult, et vale-Hitleri nahapinnast ei jääks järgi ühtegi välist märki.
**
Kuigi Nõukogude armee eksperdid tegid punkri ette maetud laibajäänustele üksikasjaliku ekspertiisi, õnnestus von Staffenbergil neid ninapidi vedada ja uskuma panna, et leitud on tõesti Hitleri ja tema abikaasa säilmed. Peaosa etendas selles füüreri hambaarsti, professor Hugo Blaschke ekslik, ehkki aus tunnistus.
NKVD alampolkovnik Karmanov, kes ainsana ekspertiisiotsusele visalt vastu vaidles ja oma väidete kinnituseks osutas väidetava Eva Brauni jala küljes asuvale ning põlengus suhteliselt terveks jäänud täispuhumisaugule, saadeti viivitamatult Kolõma vangilaagrisse, kus ta kahe aasta pärast alatoitlusesse suri.
**
Mitte kergem kui teisikut, oli leida maailmast paika, kuhu igal pool kurikuulsuse omandanud meest peita. Oli ju Hitleri portree kõikjal tuttav igalt viimaselt kui Deutsches Posti margilt.
Lõuna-Ameerika, kuhu paljud juhtivad natsid pärast sõda põgenesid, oli kaugel. Iga lisakilomeeter tähendas ühtlasi lisariski. Hispaaniast lahutas kardetav ja kättemaksuhimuline Prantsusmaa ning vaevalt oleks Franco muutunud rahvusvahelises olukorras julgenud oma kunagist troonileaitajat vastu võtta. Aafrika ei sobinud kliima pärast.
Nii jõuti pärast pikka kaalumist otsusele peita Hitler Pärnusse.
Hitler oli eestlastesse alati hästi suhtunud, seda eeskätt tänu Tallinnast pärit rassiteoreetik Alfred Rosenbergile. Muidugi oli natside juhtkonnale teada ka eestlaste nõukogudevastane meelsus, mis lubas oletada, et lihtrahvas vaevalt füürerit üles andma hakkab. Eesti oli lähedal. Eestisse pääses merd mööda, mis oli kaugelt turvalisem kui läbi rinde liikuda, ehkki kaugeltki mitte ohutu. Ja Eesti oli juba Punaarmee ja riikliku julgeoleku ministeeriumi (MGB) kontrolli all, mis omakorda tähendas, et vaevalt hakkab Stalin oma surmavaenlast nii-öelda “külje alt” otsima.
Mis puutub linna valikusse, siis sai otsustavaks see, et Pärnu oli tuntud kuurort, kus kohtas igal suvel tuhandeid uusi nägusid. Paar tükki vähem või rohkem ei üllatanud siin kedagi.
Lisaks Eestile oli julgeolekuteenistuses kõne all ka võimalus varjata Hitlerit Jurmalas, veelgi rahvarikkamas suvekuurordis. See kandidatuur langes siiski ära, kuna von Staffenberg kartis, et Läti asub Saksamaale liiga lähedal, Hitlerit võib tabada ületamatu koduigatsus ning ta astub mõtlematuid samme, näiteks üritab omavoliliselt Saksamaale tagasi põgeneda.
Pealegi keeldus Hitler kategooriliselt õppimast läti keelt.
***
Järgmisel päeval, 1. mail, astusid Swinemünde lähedal kiirkaatrisse, mis kandis ilusat nime “Röslein”, viis meile juba mõnevõrra tuttavat isikut: Hitler, tema abikaasa Eva Braun, von Staffenberg ning viimase käsundusohvitserid Brunner ja Sommerwill. Tunnistajate jutu järgi meenutas Hitler hiljem sageli, et meri olnud kogu reisi ajal vaikne nagu oleks selle pinnale õli valatud. Hilisõhtul seisnud Hitler ja Eva Braun aga kaua käsikäes reelingu juures ning vaadanud läände loojuva päikese viimaseid kiiri…
2. mai südaööl, 36-tunnise merereisi järel jõuti kokkulepitud paika, et kärarikkalt kaatrilt vaiksesse sõudepaati ümber asuda. Esimesena pidi maale viidama füürer üksi, sest iga minut oli kallis. Nii “Röslein” kui sõudepaat võisid sattuda nõukogude lennukite või laevastiku küüsi. Hitler soovis küll paati asuda koos abikaasaga, kuid viimane keeldus ennastohverdavalt, et liigne koorem paadi kiirust ei vähendaks.
3. mai varahommikul kell 4. 43 kohaliku aja järgi jõudis kalapaat Hitleri ja Tõstamaa kalurite Hindrek Peetsu ja Aleksander Raikkülaga Pootsi lähedal Pärnumaa randa. Umbes samal ajal, enne veel, kui kalurid jõudsid paadinina taas mere poole pöörata, et ülejäänud seltskonnale järgi sõita, lõhestas vaikust kohutav plahvatus. Nõukogude hävituslennuk oli “Rösleini” avastanud ning uputas selle paari täpse tabamusega.
Ükski pardalolijatest ei pääsenud.
Alles mõne aasta eest peaaegu kogu Euroopat valitsenud füürer oli jäänud ihuüksi võõrale maale, võõrasse keskkonda, kaasas vaid kompsuke kahe paari ihupesu ning mõne päeva toiduvaruga.

2. OSA. SAAREMAA VALSS PÄRNU SUVEKOHVIKUS

Ah jaa, päris üksi Hitler ju ei jäänud. Tema kõrval vandusid kaks meest tulist kurja. Peets ja Raikküla olid merel ja sõja jooksul näinud nii mõndagi, kuid seni ikka terve nahaga pääsenud. Praegu aga tundus neile, nagu oleks keegi nende rahakotid tühjaks teinud. Ja see “keegi” seisis siinsamas nende kõrval!
Baldur von Staffenberg oli kaluritele operatsiooni õnnestumise korral lubanud priske pataka rublasid, mis siinmail ostmargad välja olid vahetanud. Nüüd oli seis aga selline, et töö oli igati laitmatult tehtud, palka polnud aga enam kelleltki küsida.
Pettunud kalamehed kostitasid vaest ja seekord mitte milleski süüdi olevat füürerit paari jalavõmmuga, millist käitumist nad, tõsi küll, veel samal päeval kahetsesid ja andeks palusid.
**
Adolfil oli tegelikult veel üks pidepunkt: aadress Karusselli tänaval, kuhu operatsiooni korraldajad ta esialgu korterisse kavatsesid panna ning selle omaniku nimi: Salme Aduküla.
Sellest polnud esialgu küll vähimatki abi, sest vaene mees ei teadnud sedagi, kuspool Pärnu asub.
Hiljem, Jämejala vaimuhaiglas, tunnistas Hitler Konstantin Pätsile, et sel hetkel oli tema suurim soov hakata mööda randa lõuna poole, Saksamaa suunas astuma. Ainult läbitehtud merereisi väsimus ja kartus selle ees, et kalamehed teda takistavad, sundinud meest paigale jääma.
Et maaletoojaid kuidagi lepitada, kinkis ta Peetsule oma kella ja Raikkülale kullast, haakristi ja kotkaga kaunistatud lipsunõela. Kell asub praegugi Peetsu pärijate valduses Tallinnas ja on täiesti töökorras, lipsunõela kohta puuduvad aga igasugused andmed. Tõenäoliselt see kas peideti läbiotsimiste kartuses nii hästi ära, et pärast enam leida ei õnnestunud või müüdi kitsikuses maha ning sattus ääretule ja sõjajärgselt segasele NSV Liidu mustale kullaturule.
Kingid leevendasid mõnevõrra Hitleri maaletoojate meeleolu ning kolmekesi hakati vigases eesti-saksa segakeeles nõu pidama, mida edasi teha. (Hitler kõneles eesti keelt elu lõpuni üpris tugeva aktsendiga, kuna enamus tema siinseid tuttavaid valdasid vabalt saksa keelt.)
Hitler arvas, et võiks lõkke üles teha ja kala praadida. Peets ja Raikküla vaidlesid vastu, pidades paremaks ruttu Pärnusse minna, sest inimtühjal rannal koos fašist number ühega vene sõdurite kätte jääda tähendas enam-vähem pea pakule panemist. Kuna polnud enam need ajad, kus terve Euroopa iga Hitleri käsu värisedes täitma pidi, jäigi peale enamuse tahe.
Pärast paaritunnilist jalutuskäiku, just hommikuse tööleruttamise ajal, ületasid kolm meest Rääma silla. Et Pärnu Suursild oli õhku lastud ja sõjaväe pontoonsilda ei riskitud kasutada, otsisid Peets ja Raikküla üles ühe oma tuttava paadiomaniku. Siis tehti õnneliku pääsemise puhul lähimas viinapoes tublid liigud ning pärastlõunal koputas endine poole maailma hirmuvalitseja üsna lõbusas tujus Salme Aduküla uksele.
Tema esimesed, üsna pehme keelega öeldud sõnad olid: “Hispaania kohal hakkab pilviseks minema.”
See oli parool.
**
Ennast hädapäraselt sisse seadnud, hakkas Hitler töökohta otsima. Polnud ju tema korteriperenaisel mingit soovi endale ülalpeetavat kaela peale võtta ja seda von Staffenberg ei nõudnudki. Kindlasti oli SDl mingisugune plaan, kuidas füürer ametisse sokutada, see kadus aga koos “Rösleiniga” Läänemere põhja.
Hitler oli viimasel ajal pidanud ameteid, millest Pärnus suuremat abi polnud. Igat sorti diktaatoritest ja parteijuhtidest polnud Eestimaal 1945. aastal vähimatki puudust.
Korteriperenaise sõnul kaalus ta esialgu tõsiselt, kas mitte alustada nii-öelda otsast peale, sildi- ja postkaardimaalijana, aga see oli väikelinna kohta liiga silmatorkav amet. Nii otsustati üheskoos suvel veel kuidagimoodi läbi ajada ja niisama ringi vaadata.
Nälga ei olnud karta, sest Aduküla kaks venda olid Pärnu lähedal talupidajad.
**
Oma äratundmise pärast Hitler ei muretsenud. Lisaks lõualuuoperatsioonile, mis ta välimust mõnevõrra muutis, oli ta juba punkris ära ajanud vuntsikesed ja juuksetuka ning kasvatas nüüd bakenbarde ja laskis särada paljal pealael. Et ta seetõttu rohkem babuiini kui inimesega sarnanes, oli väike mure.
Märksa raskem oli füüreril loobuda oma räuskavast kõnemaneerist, mis raadio kaudu kogu Euroopas kurikuulsaks oli saanud. Kui Hitleril Pärnu-perioodi ajal kahtlusi tekkis, et mõni kommunist või nende sabarakk ta ära tunda võib, pidas ta paremaks lihtsalt vait olla, läbi nina mõmiseda või “soo-soo” öelda. Rannakohviku seltskonnas hakatigi teda Soo-vanaks kutsuma.
Valepass Hitleri taskus oli muuseas välja antud Aadu Meinkampfi nimele. Von Staffenbergi agentuur oli selle välja valinud sadade variantide hulgast, kuna see oli ühest küljest võõrale kõrvale täiesti süütu ja mittemidagiütlev, vanadele natsidele ja Hitleri sõpradele aga vägagi paljutähendav.
Üldiselt polnud Hitleril põhjust oma inkognito pärast muretseda. Tundus äärmiselt vähetõenäoline, et mõni tema vaenlane võib minna MGB Pärnu osakonda ja teatada, et füürer varjab ennast Pärnus. Seda oleks peetud vaimuhaige sonimiseks.
Rohkem tuli karta väljapressimist isikute poolt, kes tema saladust teadsid – esmajoones muidugi Hindrek Peets ja Aleksander Raikküla. Juba esimeste Pärnus veedetud nädalatega veendus Hitler, et kõige hirmsamad jutud eestlaste ahnusest, mida ta seni kuulnud oli, peavad täielikult paika. Aduküla sõnul oli eksfüürer pärast seda, kui talumees turul tema käest võikilo eest 70 rubla nööris, niivõrd šokeeritud, et värises mitu tundi üle keha ja suutis öelda ainult: “Röövlikari! Röövlikari!”
Adukülale tegi see muidugi tublisti nalja, sest Hitleri enda veelgi suuremad röövliteod olid selleks ajaks kõigile teada.
**
Kui kätte jõudis suvi, veetis Hitler päevad läbi plaažil või suvekohvikutes – ühesõnaga paikades, kus oli rohkem rahvast. Samas tuli mõelda ka talve peale ja endale kahtlusi mitte äratav amet leida. Maale sulaseks minna ta ei tahtnud, meenutas Salme Aduküla hiljem. Pidanud ennast ikkagi antvärgiks ja ega ta kontki raskele talutööle kuigi kaua vastu oleks pidanud.
Ühel suveõhtul astus Adolf jälle sisse uhke funktsionalistliku rannahoone restorani, kus parajasti mängis orkester.
“Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival…”, kuulis ta sulnist meloodiat. Heldinud füürer poetas paar pisarat, sest laul tõi talle meelde koos Eva Brauniga veedetud suved idüllilises Obersalzbergis.
Sama palju kui meloodia ise, paelus teda pikka kasvu kõhn heleda peaga mees, kes laulis ja klaverit mängis.
Kui lugu lõppes, astus Hitler mehe juurde ja küsis, kes on selle imeilusa meloodia autor.
“Mina ise!” vastas mees lihtsalt ja tutvustas ennast: “Valgre. Raimond Valgre.”
Varsti oli tutvus sõlmitud ja paari pitsiga kinnitatud. Hitler ja Valgre istusid kaelakuti laua ümber ja viimane ärgitas teda “Pärnu ballaadi” kaasa laulma. Hitler ei tahtnud sellest kuuldagi.
“Noo! Meil Eestimaal laulavad kõik. Me oleme ju laulurahvas!” jätkas helilooja visalt.
**
Laulumeest Hitlerist ei saanud. Seda juba kasvõi kartusest ennast hääle abil reeta. Küll aga kutsus Raimond Valgre ta suvekohviku ansamblisse viiulit mängima. Hitlergi oli noorpõlves musitseerinud, sest eks ole austerlased samasugune laulurahvas nagu eestlasedki. Pealegi oli koosmusitseerimine Hickelgruberite suguvõsas vanaks traditsiooniks.
“Igalühel oma pill!” ütles Valgre õpetlikult Hitlerile. “Ja sinu pill on viiul, mitte sõjasarv.”
Oma rahvussotsialistlikust usutunnistusest Hitler siiski päriselt ei loobunud. Viiuli põhjale kraapis ta sulenoaga väikese haakristi. Pill on praegu vaatamiseks välja pandud Pärnu Muusikamuuseumis ja haakrist on märgatav ainult päikesepaistelise ilmaga õige nurga all vaadates.
**
Valgre orkestris tõusis Hitler varsti tähtsuselt teiseks meheks orkestrijuhi järel. Ega selles midagi imelikku olegi, arvestades tema varasemat kiiret karjääri Saksamaal. Pole küll võimalik tõestada, kuid tõenäoliselt on ta mitmete üldtuntud Valgre laulude kaasautor. “Saaremaa valss” on aga kindlasti Hitleri kirjutatud. Üks tolleaegne algaja orkestrant mäletab, et Valgre ja Hitleri vahel tõusis koguni tüli, sest viimane soovis laulu sõnadesse kirjutada: “Oh keeruta, kudruta kavalat juttu, haakristiga nooruke sõjamees sa…”. Valgre kui Eesti Korpuse mees oli aga kindlalt kuldtärni poolt. Muidugi jäi tema sõna peale, sest vastasel korral oleks Hitler pidanud endale uue töökoha otsima.
Hitleril õnnestus saavutada üksnes seda, et laulu peategelaseks jäi aaria rassi üleolekut sümboliseeriv linalakk-neid. Sellele polnud Valgrel põhjust vastu vaielda.
Üldiselt on laul siiski hästi õnnestunud, eriti arvestades seda, et Hitler polnud kunagi elus Saaremaal käinudki.
Hitler tuli sel õhtul oma korterisse väga pahas tujus ning kogeles rohkem kui tavaliselt.
“Kü-kü-küll tuleb ka se-se-selle täispuhutud ahvi tund!” needis ta Valgret, ahnelt perenaise poolt valmistatud praeliha kugistades.
Keegi ei aimanud, et see hirmus ennustus täitub vähem kui viie aasta pärast…

==============

J... P... tahtis eile vist Hitlerist üht-teist rohkem teada saada. Võib-olla tahab keegi teine ka. Saadan siis raamatu kaks esimest peatükki. Rohkem polegi mõtet saata, sest McAllister on ju erialalt maleajakirjanik ja enamuse ülejäänud raamatust täidavad Hitleri ja Paul Kerese Pärnus mängitud partiide analüüsid.

Veiko [Märka]

==============

Kopipeist listist "Kirjandus"

:lol: 8) :P :wink:
soadf
Liige
Postitusi: 1194
Liitunud: 03 Mär, 2005 23:15
Asukoht: Kuressaare
Kontakt:

Postitus Postitas soadf »

:D :D :D
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist