August Kork

[Surnupealuu s6dur]

August Kork sündis 4 augustil 1887 Aardla külas Klaose talu Vangi popsitares (praegused vene ajalooaliikad annavad sünnikohaks miskipärast Kasepää valda). Esimesed 6 eluaastat elas August maal, Vangil. 1893 kolis pere linna. A. Kork õppis 1898-1904 erinevates Tartu koolides, töötades koolitööst vabal ajal esialgu jooksupoisi, hiljem ärisellina ühes Põhja Liivimaa suuremas õmblusmasinate ja jalgrataste äris.

1905. aastal asus A. Kork kasuisa õhutusel, kes oli ise pikemat ega teeninud 26. Mogiljovi jalaväepolgus, õppima Vilno sõjakooli. 1906. aastal viidi ta tervisehädade tõttu (lühinägelikkus) üle Tšugujevi sõjakooli, mille lõpetas 15. juunil 1908 alamleitnandina (alamporutšik). Teenis 3 aastat nooremohvitserina Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus, sooritas 1911 katsed ja astus Nikolai sõjaväeakadeemiasse, kus tema kursusekaaslaseks oli leitnant Johan Laidoner.

1914. aastal lõpetas A. Kork sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga, olles üks neljast eestlasest, kes lõpetasid Akadeemia täieliku 3 aastase kursuse 1 järgu. I Maailmasõjas teenis August Kork erinevate väekoondiste staapides ja oli ka rindel. 1917. aastal lõpetas ta Kiievis lendur-vaatlejate kooli, 1917 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks ja teenis Läänerinde staabis lennuväe käsundusohvitserina.

1918. aasta alguses oli A. Kork Petrogradis. Mõningatel andmetel tahtsid tollased riigimehed teda enne Johan Laidoneri Eesti sõjavägede ülemaks nimetada. Ta olla ka teinud 1918. alguses katset Eestisse tulla, kuid miskipärast jäi asi katki. Internetist võib lugeda, et mingi rumala juhuse tahtel olevat nime Kork asemele nimekirja sattunud nimi Korf. Baltisakslast ei olla tahetud Eestisse lubada ja August Korgil jäi Eestisse tulemata. Teistel andmetel põgenes A. Kork aprillis 1918 Venemaalt ja tuli üle Orša ja Riia kodulinna Tartusse, kuhu asus elama, kui “isik, kes kunagi pole teeninud sõjaväes.” Saksa võimud tahtsid teda aga vangistada ja 1918. aasta suvel põgenes ta Pihkvasse, kus asus teenima Punaarmees – ajaleht “Uus Sõna”. „Postimehest” aga võib lugeda, et Kork püüdis 1918. aasta kevadel saada Eestis tööd vallakirjutaja või vallakooliõpetajana, kuid okupatsioonivõimud ei andnud talle vastavat luba ja ta pidi Venemaale tagasi sõitma.

Oli kuidas selle Eestisse tulekuga oli, fakt on aga see et 14. juunil 1918 astus August Kork Punaarmeesse. Esialgu teenis Pihkvas, kuid peagi määrati Ülevenemaalise peastaabi operatiivosakonda, kus sai osakonna ülemaks. 1918. aasta lõpul võitles A. Kork 9. armee luure- ja operatiivosakonna ülemana Lõuna- ja Kaukaasia rindel. Vahepeal oli puhkenud Eesti Vabadussõda. Eesti punased ninamehed vajasid häid sõjanduse spetsialiste ja 14 detsembril 1918. nimetati A. Kork Eesti Töörahva Kommuuni sõjaväe valitsuse konsultandiks.

Veebruar-juuni 1919 oli August Kork Punase Eesti armee staabiülem. 1919. aasta suvel võttis A. Kork 7. armee juhataja asetäitjana ja lõunagrupi komandörina osa Vene valgete Loodearmee pealetungi tagasilöömisest Petrogradile. Juuli 1919-oktoober 1920 oli ta 15. armee komandör ja 26 oktoober 1920-13 mai 1921 6. armee komandör. August Kork oli lugupeetud ja kindlakäeline komandör. Hea teoreetiline ettevalmistus, rikkalikud I maailmasõja kogemused ja nõudlikkus nii enda, kui teiste vastu tõstsid A. Korgi Punaarmee tuntumate väepealike hulka ja tegid temast valgetele kindralitele ohtliku vastase. Ta näitas ka isiklikku vaprust, kui sai 16 novembril 1920 Krimmis lahingus granaadikilluga käest haavata. Vene kodusõjas sai ta 2 korda Punalipu ordeni ja 1920. autasustati teda „revolutsioonilise relva” kinkimisega. I maailmasõjas oli ta saanud 5 tsaariordenit August Kork lõpetas sisuliselt Vene kodusõja, kui hõivas 6. armee komandörina 1920. aasta novembris Krimmi ja purustas seal olevad kindral Wrangeli väed.

1921-1922. oli A. Kork Harkovi sõjaväeringkonna juhataja ning Ukrainas ja Krimmis asuvate punavägede komandöri abi, 1922-1923 Turkestani rinde juhataja, 1923-1925 Lääne sõjaväeringkonna ülema abi, 1925 Kaukaasia armee komandör, 1926-1927 Lääne sõjaväeringkonna ülem ja 1927-1928 Leningradi sõjaväeringkonna ülema abi. Sõjategevusest võttis A. Kork osa 1922-1923 aastatel, kui Turkestani rinde juhatajana osales basmatšide purustamises Kesk Aasias.

1927. aastal astus A. Kork parteisse. Ta oli hiljem Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige.

1928. aastal puhkes August Korgil konflikt Vorošiloviga, kes Leningradis revideerimissõidul olles laimas mitut endist Korgi võitluskaaslast. Kork astus sõprade kaitseks välja ja Vorošilov kirjutas ettekandes Stalinile, et „Kork on ebalojaalne sm. Stalinile ja tema poliitika vastu”, mille tagajärjel A. Kork vabastati Leningradi sõjaväeringkonna ülema kohalt. Seekord pääses meie loo kangelane mahalaskmisest. Selle asemel suunati ta Saksamaale NSVL sõjaväeatašeeks, ehk sisuliselt alandati kindrali kohalt polkovniku kohale. Varsti õnnestus tal Vorosiloviga ära leppida ja 1929. aasta sügisel oli ta juba Punaarmee varustusvalitsuse ülem ning 1929-1935 Moskva sõjaväeringkonna ülem. 1935-1937 oli A. Kork Punaarmee Kõrgema Sõjanõukogu liige. 20 novembril 1935 omistati talle II järgu armeekomandöri auaste. Moskva sõjaväeringkonna ülema ametikoht oli kõikide punase Venemaa kõrgete sõjameeste unistus. A. Kork korraldas ja viis läbi Moskvas Punasel väljakul toimunud paraade ja suhtles NSVL võimuladvikuga. Ta sai koguni sugulaseks „suure isakese” endaga.

Loeme ajalehest: “Uus Sõna” nr 187 – 15 august 1935.

“Kindral Kork Stalini väimeheks.

21 aastane Rahel lahutas ennast Saksa kommunistist Heinz Neumannist “äravõitmata antipaatia” tõttu ja abiellus eestlasest sõjaväelasega. London – 14 august, “Daily Express” teatab Varssavist, et Rahel Dzugašvili abiellus hiljuti kindral Korgiga, Stalini isikliku sõbra ja Moskva garnisoni komandandiga. Näib, et sugulussidemete sõlmimine Staliniga aitab kindlustada Korgil edaspidist karjääri.” Võib olla nägid teised punakindralid temas suurt konkurenti, või oli asi milleski muus, aga intriigide tõttu vabastati A. Kork 1935 lõpus ametist ja nimetati Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia ülemaks. 1937. suvel kavatseti teda nimetada Kiievi sõjaväeringkonna ülemaks. 12 mail 1937. August Kork aga arreteeriti. Kohtuprotsess toimus 9- 11 juunil 1937. Korgi kaassüüdlased olid marssal Tuhhatševski ja armeekomandörid Jakir, Eidemanis, Uborevicius, Feldman, Primakov ja Putna, seega 2 leedulast, 2 juuti, eestlane, lätlane, ukrainlane ja venelane. Kindraleid süüdistati riigireetmises. Loeme ajalehest:„Juurdlusmaterjalidega on kindlaks tehtud kaebealuste ja ka enesetapmise teel elust lahkunud Gamarniku riigivastased sidemed ühe NSVL mittesõbraliku välisriigi juhtivate sõjaväeliste ringkondadega. Olles selle riigi sõjaväeluure teenistuses, muretsesid kaebealused selle riigi luurele teateid Punaaremee seisukorrast, arendasid kahjuritegevust Punaarmee nõrgendamiseks ja püüdsid NSVL – dule sõjalise kallaletungi korral ette valmistada Punaarmee lüüasaamist. Ka oli nende eesmärgiks aidata kaasa mõisnike ja kapitalistide võimu uuesti jaluleseadmisel NSVL- dus. Kõik kaebealused on tunnistanud ennast täielikult süüdi kõikides nende vastu tõstatatud süüdistustes.” August Kork ise pidi tegema ei vähem ega rohkem, kui „ kiire löögiga vallutama Moskva.” Kohtuotsus tehti teatavaks 11 juunil 1937. Kõik kohtualused mõisteti surma mahalaskmise läbi ning neilt võeti eelnevalt sõjaväelised aukraadid. Otsus viidi kohe ka täide. Järgmise päeva “Pravda” kirjutas: „8 spiooni on hävitatud, koertele koerte surm.” Vahest on õpetlik teada, et süüalustele surmaotsuse välja kuulutanud ülemkohtu liikmed – Ullrich, Alksnis, Blücher, Sapoznikov, Belov, Dõbenko, Kaširin ja Gorjatšov, läksid kõik peale Sapoznikovi, üsna varsti eelmisele seltskonnale järele. Päris mitmes sõjaajalugu puudutavas raamatus on kirjas, et sõjapealike mahalaskmise põhjuseks oli Hitleri luureorganisatsiooni Abwehr meeste poolt Punaarmee juhtkonna kohta koostatud nn „punane toimik.” Selle järgi kavatsesid punakindralid tappa Stalini ja võimu võtta. Toimik sokutati läbi Tšehhoslovakkia Stalini kätte ja kindralite saatus oli otsustatud. Seeläbi kõrvaldasid sakslased isakese Stalini kätega enne sõja algust Punaarmee kõrgema juhtkonna. Saatuse kavalate keerdkäikide tõttu langes valesüüdistuse ohvriks ka Haaslaval sündinud August Kork. 31 jaanuaril 1957 August Kork rehabiliteeriti ja praeguses Venemaa ajalookirjanduses peetakse teda andekaks väejuhiks. Peale sõda kandis nime „August Kork“ NSVL suur külmutus-kalalaev. Sillaotsa 8 klassilises koolis tegutses pikka aega „August Korgi nimeline pioneerimalev“. Talle püstitati mälestusmärgid Tartus ja Aardla külas Vangil. August Korgi elust ja tegemistest võib lugeda raamatutest: „Armeekomandör August Kork.” Tallinn, 1962 ja Jakov Gorelik „Revolutsiooni sõdur August Kork” Tallinn, 1986.

http://haaslava.ee/teataja/infoleht159.pdf

[Reigo]

1917 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks

Selle asjaga on segadus. Nõuka-aegsetes teostes nimetati teda, jah, alampolkovnikuks. Kuid paar tõsist uurijat (Kavtaradze, Kröönström) on tema auastmeks andnud siiski vaid kapteni.

1918. aasta alguses oli A. Kork Petrogradis. Mõningatel andmetel tahtsid tollased riigimehed teda enne Johan Laidoneri Eesti sõjavägede ülemaks nimetada.

Sel ajal sai jutt käia vaid rahvusdiviisi ülema kohast. Ülemjuhatajat hakati nimetama alles 1918. a lõpous, mil Kork oli juba Punaarmees. Ma pole ka leidnud teateid, et Korgi kandidatuuri rahvusdiviisi ülema kohale tõsisemalt kaaluti, ehkki tema nimi võis ju põhimõtteliselt kandidaatide hulgas olla.

[MOrav]

Siin on Kurese/Maasingu jutu järgi:

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... asing#5735

[Reigo]

A. Korgi kiri "kallile sõbrale" 20.12.1917 (ERA 2124/3/460)

Soovime sulle ja Su abikaasale rõõmsaid ja lõburikkaid Jõulu pühi! Sain Sinu viimase kirja kätte, - suur aitäh! Ei olnud võimalik kohe vastust pajatada. Näen, et Sinu nurgas veel vagune elu on, arvasin, et asjalood koguni teisevärvilised on; tekkis juba arvamine, et Sinu apteek ehk sotsialiseeritud on, sest apteeki pääle meie pool ihutakse hambaid. Sa soovitasid mulle kodumaa poole jalga visata. Praegu sõber, on veel vara seda ette võtta; teen seda kui klassivõitlus lõppeb ja Eestiverd kadetid on kõik pogridesse pistetud. Avaldasin juba soovi Laidonerile, keda K. Päts Eesti divisjoni ülemaks kutsus, divisjoni staabi ülemaks minna; kuid pikkaldasemal järelemõtlemisel tulin otsusele, et see ka enneaegne on. Teen siis agramaid sammusid, kui Eesti vabariigile sõjaministrid tarvis on. Võib ehk olla, et jaanuari alguses küttan paariks päevaks kodumaa olusid "luurima". Elan siin endist vagusat elu. Paar päeva tagasi taheti mind armee juhatajaks balloteerida, kuid lükkasin selle kõrge pakkumise tagasi; eks näe mis lähemad päevad toovad.

Saan siin kaunis tihti "enamlase" is. Sepp'aga kokku. Järgmisel õppe poolaastal tahab ta sammusid Tallinna poole - Kann'i reaalkooli - pöörda. Praegu on mul kaunis palju vaba aega, mida suure hoolega tarvitan vaimutoidu sissevõtmiseks, sest tuleval kevadel või sügisel tahan kuskil ülikooli juures keskkooli ajaloo ja geograafia õpetaja eksami ära anda ja sõjaministri karriere'd enesest lõpmata kaugusesse peletada. Naene on küll väga selle vasu, kuid see on arusaadav - naesterahvad on ikka auahnemad kui "naš brat". Kui mahti on, siis pane mõni sõna Mulgimaa oludest paberisse, sest selle kohta toovad vähe teateid "Postimees", "Hommiku Postimees" ja "Uus Postimees", aga muud ajakirjandust kodumaalt praegu ei saa.

Soovin kõige paremat!

Sinu August.

[MOrav]

Veel saab lisada, et juttude kohta, et Korki kutsuti 1917 Eesti Diviisi ülemaks, et Kork käinud Eestis oludega tutvumas ja ütelnud ära, mispeale kutsutud Laidoner, üteldi 1967 pagulaslehes, et see ei vasta tõele.

"On tõsi, et Korgi isik oli diskussioonis koos Laidoneri omaga.

Ühel intervjuul aastal 1937 ... ütles kindral Soots selle seiga kohta järgmist.

"Tundsin Korki üsna hästi. Ta oli otse sädelevalt andekas. Ta pole kunagi olnud kommunist, sest ta oli selleks liiga tark. Ta oli puhtakujuline karjäärisõjamees, rohkem pedagoog kui operatiivohvitser ja talle oli valitsusvorm ebatähtis: tähtis temale oli normaalne karjäär. Eesti oludes ei näinud ta kuigi suuri karjäärivõimalusi ja seepärast suhtus ta leigelt "kodumaa kutsesse" mitte aga vaenulikult. Ka üks "baaba"(eit) mängis vist oma osa selles, et Kork jäi bolshevike kampa. Ühele Eesti sõjaväe esindajale on Kork üsna avameelselt ütelnud, et ta oma "tollast otsust" kahjatseb."" "