20. sajandi sõjad Eesti iseseisvuse ja selle taastamise nimel on jäänud rahva teadvusse katsumuste ja kannatustega, aga ka ennastsalgavate kangelastegude ja kangelastega. Viimased seostuvad konkreetse lahingu, lahingute või kogu sõjaga. Rahu saabudes kaob kangelane tavaliselt silmapiirilt - tema töö on tehtud.
Ometi on kangelasi, kelle võitlus ei lõpe ka kaotatud sõjaga. Mullu meenutasime 100. sünnipäeva puhul kol Alfons Rebast, kelle vaibumatu võitlustahe sai eesti rahvale tuntuks, kuna tal oli õnn pääseda vabasse maailma. Samasuguse alistamatu sõjamehe ja veendunud rahvuslasega tutvusin Mordva vangilaagris. Ants Hanso ei erinenud uustulnuka silmis millegi poolest 1962. aasta suvel 120-pealisest eestlaskonnast 2000 vangi hallis massis. Aga märkasin, et eestlased hoiavad kokku nagu teisedki rahvused Vene vangilaagris, vast isegi teistest enam. Oli oma jutu-, nalja- ja pillimehi, aga Hanso nende hulka ei kuulunud, kui ta aga tegi suu lahti, kuulasid kõik. Märkasin ka, et ta jälgis erilise huviga noori kodumaalt saabunud eestlasi. See ei äratanud võõrastust, kuigi nuhkimise võimalust tuli arvestada kõikjal. Hiljem mõistsin, et Hanso puhul oli see huvi kutselise ohvitseri ja kümneid lahinguid kogenud kompaniiülema loomulik refleks. Ometi ei teadnud ma veel tema auastet, mis Hansol endal jäigi nimetamata - aeg kulus läbielatud ja tulevaste võitluste arutelule. Ükski rahvas ei jää püsima olelusvõitluseta, ja seda ei varjanud ta ka kõige laiemas vestlusringis. Kuid võitluse konkreetseid vorme arutati kahe-kolme mehe vahel. Muidugi ei jäänud see märkamata laagri võimudele ja 25-aastane karistus jäi Hansole lõpuni. /Pärast 25-aastase maksimumkaristuse asendamist 15 aastaga said paljud sõjajärgsed vangid vabaks, teistel lühenes karistusaeg, kuid nendele, "kes polnud paranemise teele asunud", leevendust ei tehtud. Toim./
Organiseerumise kartusel ei hoitud vangi samas laagris üle paari aasta, aga arvutute vangide ja vangilaagritega Venemaal andis selline ringlus ka vastupidiseid tulemusi. Olin liigutava jällenägemise tunnistajaks: kpt Hanso kohtus vbl Voldemar Tammega, keda polnud näinud sõjast saadik. Kohe hõigati kokku töökorrast vabad kaasmaalased ja varsti kõlas eesti laul. Ühtlasi selgus kapteni ja veebli sõpruse taust. Hanso armastas kirglikult laulda, kuid ei pidanud hästi viit; Tamm oli haruldaselt musikaalne ja tugeva häälega, laulu saatis ta tavaliselt bajaaniga. Kaasa laulsid Hanso ja kõik eestlased. Nii õppisime meie, noored, selgeks Eesti kaitseväe, idapataljonide ja leegioni lauluvara. Laul ühendab, suunab ja tiivustab.
Paari aasta pärast kohtusin taas Hansoga. Olin vahepeal ringlusse saadetud ja siis jõudis ka tema samasse laagrisse. Istusime traditsioonilises kohviringis, kruus käis käest kätte. Hanso andis mulle silmadega märku välja tulla. "Noh, räägi lühidalt, mida kujutab siinne seltskond, milline on meeleolu?" Mulle tundus, nagu oleksin paela peale või risti rinda saanud. Püüdsin anda võimalikult objektiivse ülevaate. Selle järel ütles ta mõtlikult: "Jah, punane orjus on kestnudkauem kui arvati ja nõrgemad väsivad. Aga kommunism ei jää püsima. Selle tõenduseks mulle olete teie, noored. Teie isadelt pole võetud panku, vabrikuid, mõisaid, aga ikka ei lepi te kommunismiga, võitlete viimastki kaotades selle vastu“.
Ants Hanso elust sain ülevaate alles hiljem ja mitmete allikate kaudu. Ta on sündinud 10. juulil 1912 Laeva vallas Tartumaal. Sõjakooli järel jäi ta nooremleitnandina piirivalvesse, kuuludes noorterühma pealikuna ka Kaitseliidu Tartu Malevasse. Tema rühmas oli gümnasist Eerik Heine, kelle Arved Viirlaid kirjutas kuulsaks viie romaani peategelasena Eerik Hormi nime all. Hanso abiellus Tartu töösturi tütrega. Äi tahtis temast teha firma pärija ja saatis Saksamaale äripartneri juurde õppima. Kodumaale naasis ta viimase rongiga, päev hiljem algas Saksa-Poola sõda. Järgnes baaside ajajärk, Nõukogude okupatsioon, sõja puhkemine ja metsavendlus. Hanso kuulus rühma, mis päästis Ulila elektrijaama õhkimisest ja tungis üle Emajõe bolševike käes olevale põhjakaldale. Sakslaste saabudes astus ta mjr Tammemäe formeeritud II idapataljoni (ametlikult ptl 629), mis saadeti Leningradi rindele. Kevadel 1942 paisati kolm eesti idapataljoni lõuna poole lukustama Vene II löögiarmee sissemurret ja edasitungi Eesti suunas. Suurlahing lõppes venelaste purustamisega, üksi Tammemäe pataljon võttis 3 000 vangi. Armee juhataja kindral Vlassov tuli üle Saksa poolele. Idapataljonid saadeti Novgorodi rindele. Ants Hanso juhtis 8. kompaniid, mis hoidis rinnet Volhovi jõel, hiljem Ilmeni kaldal Jurjevo kloostri juures. Eesti ja Läti vabatahtlikud said kuulsaks kogu idarindel, kuid kandsid suuri kaotusi. Hukkunud Tammemäe järel sai II idapataljoni ülemaks mjr Mikumägi, tema langemise järel mjr Sooden.. Punaarmee suurpealetungi ajal jaanuaris 1944 õnnestus meie idapataljonidel siduda vaenlase laviini, kuni Saksa rinne taganes Pihkva-Narva joonele. Siis toodi ka idapataljonid Narva rindele, üle jõe tunginud vaenlast peatama. Nii Soodeni kui Rebase pataljonid piirati ümber Krivasoo kotti. Neil õnnestus mitte ainult välja murda, vaid vaenlast ka kinni hoida, kuni kevad tegi Alutaguse sood läbipääsmatuks.
Juulis, mil Hanso oli puhkusel, vallutas Punaarmee Narva, rinne taganes Sinimägedele. Uuele tandrile naastes sai Hanso teada mõlema parima sõbra, ü-ltn Jüriado ja mjr Soodeni surmast. Hanso ülendati kapteniks ja pataljoniülemaks, pataljon oli aga viidud Eesti leegioni koosseisu 47. rügemendi I pataljonina. Rinnete kokkuvarisemisel septembris taganes pataljon Tallinna poole, kuid jäi piiramisrõngasse Anija lähistel. Haavatud sõdurit seljas kandes jäi Hanso venelaste kätte.
Vabanedes Karjala sõjavangilaagrist, jõudis ta tagasi perekonna - naise ja kolme lapse juurde. Ta hakkas tööle arveametnikuna, kuid arreteeriti peagi, 24. septembril 1948 süüdistatuna põrandaaluse organisatsiooni loomises. Ta suri vangipõlve 22. aastal, s.o. 28. septembril 1969. Ants Hanso puhkab juba 40 aastat Mordva mullas, elab aga edasi meie mälestustes, kuni elame meie.
Valdur Raudvassar
http://sakala.kaitseliit.ee/public/docu ... A/jaan.pdf
http://www.tartumemento.ee/articles/eta ... 60607.htmlSiia koondati ka eestlasi, kes olid osalenud 1941.aasta suvel enne sakslaste tulekut punaokupantide vastases ülestõusus. Selliseid poliitvange ei vabastatud "sulaaja" amnestia ega komisjonide töö tulemusena. Tartlane leitnant Ants Hanso suri kokkusaamisele tulnud abikaasa käte vahel. Ta oli juba oma 25-aastasest karistusest 22,5 ära istunud, oli väga haige ja kasutas ravimeid. Abikaasaga kokkusaamisele minnes võeti läbiotsimisel nii temalt kui abikaasalt ravimid ära.
http://www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/h1.htmlHANSO, Ants, Karl s. 1912 Tartumaa Laeva v., elas illegaalselt, arr. 14.04.48, erin. 19.10.48 §58-1a, 58-11, 182, 25a.; Mordva ANSV Dubravlag Javassi as. [ar 1303/9863]