Edward Lucht (Eduard Luht ?)

[Manowar]

Axis History foorumis jäi silma selline nimi. Eestipärane kirjapilt on siis Edvard või Eduard Luht äkki. Oskab keegi rääkida midagi sellest mehest ja kuidas ta otsaga hiinlastega sõdima sattus 1929. aastal.



Soviet 68th Separate Naval Aircraft Squad in 1929 - MR-1 type aircrafts. That squad took part in Sungari operation. The officer in the left is the commander of the squad Edward Lucht (from Estonia). It is stated that he personally sunk some Chinese men-of-war in Lahasusu and Fugding:

[Lemet]

http://www.slovoart.ru/node/1201

Muuhulgas on jutuksoleva isanda eestvõttel loodud siiani vistist ainuke jõelaevast lennukiemalaev, mis relvastet nelja lennukiga R-1.

[Castellum]

Tema sünnikoht on ilmselt ikkagi Sõrt-Karaktšora küla, teisi sobivaid eesti asundusi seal pole...


kaardilt:

[Lemet]

Sõjaväe- ja polaarlendur Eduard Luht( Эдуард Лухт)
• Южаков Виктор

2004 aastal saabus Tjumeni ajaloomälestiste hoolduse ja säilitamise inspektsiooni linnavõimu korraldus rekonstrueerida polaarlenduri Eduard Luhti hauasammas Tekutjevski kalmistul. Inspektsiooni kaastöölised pöördusid meie organisatsiooni poole. Nii kuulsin ma esmakordselt Eduard Martõnovitš Luhtist- huvitavama saatusega inimesest.

Pikki aastaid kroonis hauaplatsi puust obelisk, millele oli kinnitatud punast värvi propeller. Pikapeale puit kõdunes, propeller kadus ja järele jäi vaid rohtu kasvanud malmplaat, millelt võis vaevu välja veerida „Luht Eduard Martõnovitš 1893-1940, kolmekordne ordenikandja“
Eskiisi kallal töötades tegin vanast plaadist kompositsiooni keskme. Hädavajalik oli hauasamba ja seda ümbritseva piirde restaureerimisel säilitada malmis talletatud tükikest toonasest ajast. Kui töö oli lõpetatud ning inspektsiooni poolt vastu võetud, mõistsin, et kõik pole siiski veel tehtud.
Tutvusin lenduri biograafiaga ning leidsin tema poja, kes elab Moskvas. Eduard Eduardovitš on praeguseks peale pikki aastaid tehases freesijana töötamist teenitud puhkusel. Telefonijutuajamise käigus jutustats ta isast palju huvitavat, sealhulgas ka fakte, milliseid laiem üldsus siiani ei tea…

Madrus Luht, kes osales Oktoobrirevolutsiooni käigus Talvepalee vallutamises, unistas Balti laevastiku õhubrigaadi motoristiks olles lendamisest. 1918-ndal aastal osales tuntud Jääretkes, evakueerides Esimese õhubrigaadi varustust, 1919 teenis Volga jõeflotilli hüdrosalgas. Saatus viis ta kokku Frunzega, kes, saanud teada motoristi unistusest, suunas Luhti õppima Gatšina mereväelendurite kooli. Saanud hariduse, tõusis Luht lennukil taevasse. Sõdis Turkestani ja Lõunarindel. Võitles kindral Wrangeliga. Lendur esitleti kahel korral Punalipu ordenile ja kahel korral jäi see tal saamata. Ordeni sai Luht juba rahuajal- lendude eest Wrangeli(sedapuhku küll teise Wrangeli, meresõitja Ferdinand Peetri poja) saarele ja õhutrasside avamise eest Jakuutiasse.
1927-ndal aastal suundus aurikul „Kolõma“ polaarjoone taha ekspeditsioon tähtsate kaupadega põhja jahimeeste jaoks. Reisiseltskonna seas oli ka Luht, kes pidi jäistes tingimustes piloteerima lennupaati „Savoia-16“. Luht koos kolleegi Jefim Košeleviga toimetasid talvitujatele kätte posti, medikamente ja toiduaineid. Tagasi lennati karusnahku täis lennukiga.
Hiilgavalt kulgenud esimesest nõukogude polaarekspeditsioonist kuulis terve maailm. Lendurite, kes riskisid lennata ääretute jäälagendike kohal, nimed olid ajakirjade ning ajalehtede esikaantel. Ekspeditsioonist osavõtjat autasustati Jakuutia Kesktäitevkomitee spetsiaalsete hõbedast rinnamärkidega ekspeditsiooni eest Wrangeli saarele ja „Jakuutia õhuteede esmaavastajale“. Jakuutia autonoomse vabariigi juhtkond autasustas neid aukirjadega ning esitles ekspeditsioonis osalejad autasustamiseks Punatähe ordeniga.

Varsti peale polaarekspeditsiooni lõppu määrati E.M. Luht habarovskis paikneva ja Amuuri jõeflotilli kindlustava 68-nda hüdrolennuväesalga komandöriks. Kaitse rahvakomissari Vorošilovi käskkirjaga loodi Kaug-Ida eriarmee( ОДВА — Особая Дальневосточная армия) Selle komandöriks sai V.K. Blücher, Amuuri flotill, mille koosseisu kuulus ka 68-s hüdrolennuväe salk, allutati operatiivselt Kaug-Ida eriarmee juhtkonnale.Flotilli laevad väljusid põhibaasistHabarovskist ja suundusid riigipiiri poole, koos nendega liikus sinna ka lennukiemalaev „Amur“
Mida siis kujutas endast see maailma esimene jõeemalaev? Eduard Luhti initsiatiivil ehitati kahuripaat ümber, dekilt eemaldati pealisehitised ning nende asemel paigaldati angaar-töökoda mahutavusega neli ujukitega lennukit. Salgakomandör Luht võttis kõige raskemad ülesanded reeglina enda kanda. Lendas tihti luurele ja rekognostseerimisele. Seda kahel korral Blücheri ja paljudel kordadel Amuuri flotilli komandöri Ozoliniga. Kord sattus Amuuri kohal lennates paksu udu sisse ja ootamatult ilmus lennuki ette hiiglaslik raudteesild. Sewllest „üle hüpata“ oli võimatu ning Luht võttis vastu ainuõige otsuse- lükkas juhise endast eemale ning kihutas peaaegu veepinda puudutades sillakonstruktsioonide alt läbi.
1929-sooritas punaarmee Ida-Hiina raudtee (КВЖД) piirkonnas tõelise kangelasteo. Maailm nägi nõukogude „välksõda“- nõukogude vägede poolt purustati 300 000 meheline Mukdeni armee. Nõukogude väegrupi arvukus oli kõigest 18 521 meest, 150 suurtükki 25 lennukit ja 14 Amuuri flotilli laeva.. Jämedates joontes oli NSVL olukord regioonis lootusetu. 1929 aasta mais tungis Hiina politsei Harbiinis asuvasse nõukogude konsulaati, pani seal toime läbiotsimise peksis ja röövis saatkonna töötajaid. Areteeriti ka NSVL peakonsul. Tõsi küll, mõne tunni pärast diplomaadid vabastati. Võit valgehiina üle näis võimatuna, vaenlasel oli kolossaalne ülekaal. Läänes arutleti juba täiesti avalikult, kuidas jagatakse Kaug-Ida peale kõigi arvates vältimatut Nõukogude Liidu purustamist.
Lahingutegevus Kaug-Ida lõigul algas Lahasusu (Tongjiang) rajoonis Sungari jõesuudmes asuva Hiina flotilli vastu 12-ndal oktoobril. 40-nda eskadrilli ja 68-nda salga lennukid andsid vaenlase kindlustuste, laevade ja tulepunktide pihta pommilööke ning soodustasid olulisel määral Lahasusu vallutamist. Operatsiooni teisel etapil, 30-ndal oktoobril, liikus nõukogude flotill üles mööda Sungarit, ülesandega purustada vastane Fujini piirkonnas. Hiina laevad ja kaldakindlustused avasid tugeva tule. Samal hetkel ilmusid reidi kohale salgakomandöri Eduard Luhti ja staabiülema D. Borovikovi lennukite MR-1 paar. Kiirelt valisid nad välja peamise sihtmärgi- vaenuliku flotilli flagmani, kahuripaadi „Kiang-Heng“. Lennukid läksid käigult rünnakule, heitsid vaatamata tihedale kuulipildujate ja käsirelvade tulele lauges pikees laevale lähenedes pommid ja tulistasid seda kuulipildujatest. Selle tulemusena vajus kahuripaat vasakule pardale ja seejärel uppus. Kuni 1943.nda aastani peeti seda suurimaks vaenlase laevaks, mille nõukogude lennuvägi on uputanud.
Peale kahuripaadiga arvete klaarimist ründasid Luht ja Borovikov kolmesajast ratsanikust koosnevat ratsaväeüksust, mis puudis dessanti jõkke tagasi paisata ning sundisid selle korratult taganema. Selle juures sattusid 50 meetrises kõrguses tegutsevad lennukid tugeva tule alla maalt. Nii näiteks luges baasi tagasi pöörtunud Luht oma lennukil ära 14 kuuliauku nii keres kui tiibadel. Lennukid siiski lahingukõlbulikust ei kaotanud. 1929 aasta 22. Detsembril toimus Habarovskis Nõukogude Liidu ja Hiina vahelise lepingu allkirjastamine, mis nägi ette konflikti lõpetamise ning Ida-Hiina raudteel endise olukorra taastamise. Flotilli juhtkonna esildise põhjal autasustati Eduard Luhti teise Lahingupunalipu ordeniga, mille andis talle üle väegrupi komandör Blücher.
Peale valgehiinlaste väljaastumise mahasurumist jätkas Luht teenistust Habarovskis. Ehitas lennuvälju, kasarmuid, andis oma lahingu- ja lennukogemusi edasi noortele. Tema praktiline mõistus leidis alati midagi uut, kasulikku, vajalikku. Nii näiteks soovitas ta tasuta maa seest tulevate soojaveeallikate vett kasutada kasvuhoonete kütmiseks. Selle tulemusena oli aviaatorite laual aastaringselt värsked köögiviljad.


Kuid teenistusrajad pole kunagi lõpuni siledad. Kord põrkusid öiste grupilendude käigus õhus kokku kaks lennukit. Hukkusid kaks lendurit ja kaks lendur-vaatlejat. Komandöri toimik anti edasi tribunali. Välja aitas rahvakomissar Vorošilov, kes oli saabunud Habarovskisse teenistusasjus. Märganud Luhti vormikuuel mahavõetud ordenitest jäänud augukesi, uuris rahvakomissar: „Miks te ordeneid ei kanna?“
Luht selgitas olukorda.
„Milleks te öiseid lende läbi viite?“ järgnes taas küsimus. Sellele vastas Eduard Martõnovitš, et „Jaapanlased oskavad öösel lennata, meie aga peame lendama neist paremini“
„Kinnitage ordenid kohale tagasi, tribunal jääb ära.“ lõpetas jutuajamise Vorošilov.
1935-ndal aastal tähistas üldsus laialdaselt Luhti lennunduses tegutsemise 20-ndat aastapäeva. Vaat mida kirjutas temast ajaleht „Vaikse ookeani täht“( «Тихоокеанская звезда»)
„…See inimene on armunud Ohhoota mere ududesse, pilvede tagant välja joonistuvatesse Kamtšatka kustunud vulkaanide tippudesse. Ta teab ja armastab ona maad, kaitseb teda koos seltsimeestega jälgib teraselt tema piiridel valitsevat rahu…“
1938-ndal aastal siirdub Luht Tjumeni, kus asus tööle tsiviilõhulaevastiku Obi üksiku lennusalga komandörina. Huvitav, et lennusalku nimetati toona jõgede järgi, sest mööda jõesänge toimus ka õhutrasside mahapanek. Luht tegi palju Tjumenikandi Siberi lennunduses. Avati regulaarsed lennuliinid Tobolskini, Hantõ-Mansiiskini, Berezovo, Salehardi ja paljude teiste asulate vahel. Aviaatoritele muretses Luht enam või vähem heakorrastatud elamispinnad, elades ise väikeses nelja aknaga majakeses Džeržinski tänav seitse.
1940-nda aasta mais Eduard Luht suri, jõudmata oma 47-nda sünnipäevani. Tema lahkumisele eelnes sõit Moskvasse nõupidamisele. Eduard Luhti kuusteist alluvat lendasid Moskvasse päev enne oma ülemust, keda pidasid kinni asjatoimetused Tjumenis. Nõupidamisele saabus Luht üksinda, kõik tema asetäitjad hukkusid lennukatastroofis Uraalides. Lennuk takerdus elektriliinidesse, kukkus maapinnale ja süttis põlema. Juhtunust vapustatud Eduard Martõnovitš saabus tagasi koju, ütles naisele, et on väsinud ja tahab puhata. Heitis diivanile, uinus…ja enam ei ärganudki. NKVD töötajad keelasid lahkamise …
1980-ndal aastal soovis grupp „Aerofloti“ veterane nimetada üks tänav Tjumenis Luhti nimeliseks. Kahjuks pole sellist tänavat siiani.
Виктор ЮЖАКОВ
________________________________________
Luht Eduard Martõnovitš
(10.08.1893, Karakuri küla, Perekopi vallas Tauria kubermangus- 29. 05. 1940, Tjumeni linn) eestlane, lendur. Lõpetas Samara mereväelendurite kooli(1919), Katša kõrgema pilotaažikooli(1924), õppis Žukovski-nimelises kõrgemas sõja-õhujõudude inseneriakadeemias. Aastatel 1914-1917 teenis Balti laevastiku Esimeses õhubrigaadis. Osales Talvepalee vallutamises. Konvoeeris tsaariperekonda Jekaterinburgi. 1918-1921 sõdis Volgal, Uraalides, teenis Volga ja Dnepri flotillide hüdrolennuväesalkades. 1926-ndal aastal osales esimeses õhu-polaarekspeditsioonis. 68-nda lennuväesalga komandörina osales valgehiinlaste purustamises konfliktis Ida-Hiina raudteel. . 1929 aastal kamandas Kaug-Ida Eriarmee õhujõude. 1938-ndal aastal demobiliseeriti polkovniku auastmes(????) ja määrati tsiviilõhulaevastiku Obi üksiku lennusalga komandöriks.


http://www.slovoart.ru/node/1201

[toomas tyrk]

Nõuka-aegsete lennuväes teeninud eestlaste kohta on senini parim allikas Nugis/Poletajevi "Kodumaa tiibadel". Saadaval hästivarustatud antikvariaatides.

Luhtile on seal pühendatud omaette peatükk, kuna allikana on viidatud ka tema teenistuslehele arhiivis, siis kipun arvama, et seal toodud info on pisut täpsem.

Sünnikoht on seal kirjas kui Karaktšura, ehk ilmselt siis Castellumi viidatud Sõrt-Karaktšora on see õige koht. Eduard oli aga juba Eestisse tagasi kolinud. 1914. a. võeti sõjaväeteenistusse Tartust. Sai aviomotoristi väljaõppe ning teenis Tallinnas (tekstis mainitakse igal pool ainult Baltimere laevastiku 1. merelennubrigaadi, aga Tallinnas asus tegelikult 3. merelennujaam ning samuti selle 1. brigaadi staap, ja ühe divisjoni staap mille nr jään hetkel võlgu, ja selle divisjoni mõned salgad). Tallinna seltskond olevat olnud tõesti "revolutsiooniline". See oli sisuliselt tagavarabaas, kus toimus rindele minevate üksuste ettevalmistamine ja varustamine. Sõjategevus (kuni 1917. a.) toimus ju peamiselt Liivi lahel, hiljem Moonsundis.

Kuna ta teenis Tallinnas ning lahkus siit Jääretke nime all tuntud evakuatsiooni käigus, siis loomulikult ei õnnestunud tal osaleda Talvepalee ründamises.

Seejärel teenis ta ilmselt tõesti mingites "revolutsiooniliste madruste" salkades ning võitles maarindel, 1919. a. alguses asus uuesti aviomotoristina teenima Volga jõeflotilli lennusalka, kust saadeti edasi õppima Samaaras asunud merelennukooli. Pikas tekstis mainitud Gattšina koolis ta kohe kindlasti õppida ei saanud, seal valmistati ette maalendureid. Samaara kool oli aga endine Bakuu merelennukool, mis oli evakueerunud sinna. Lõpetas kooli 1919. a. sügisel, novembris oli juba määratud Turkestani (Araali) lennuväe-hüdrosalka lenduriks ja ühtlasi ka komissariks.

1920. a. oli aga juba Mustal merel ning osales Wrangeli armee likvideerimise kampaanias. Tegutses seal kogu nende hüdrolennusalk. Salk ilmselt jäigi sinna, Luhti teenistuse kohta mainitakse vaid et teenis edaspidi Mustamere, seejärel Baltimere ning siis jälle Mustamere laevastikus. 1926. a. oli 53. üksiku merelennusalga lülikomandör. Siis valiti ta välja sellele polaarekspeditsioonile. Sealt tuli tagasi Mustamere laevastikku, kus määrati juba ühe salga ülemaks.

1929. a. saadeti ilmsel koos oma salgaga Kaug-Ida (Amuuri jõe) flotilli käsutusse. Salga number oli siis 68. üksik jne...

Edaspidi teeniski Kaug-Idas. Kuni 1938. a. anti kogu Põhjameretee Peavalitsuse polaarlennuväe valitsuse Obi lennuliin sõjaväe käest üle Tsiviilõhulaevastikule. Luht sai selle Obi üksiku lennusalga ülemaks, ehk tegelikult siis säilitas oma positsiooni nüüd juba tsiviillennunduses. Oli siis tõesti polkovnik. Juhtis seda salka kuni surmani 1940. a. Selle raamatu väitel olevat Tjumenis olnud Luha nimeline tänav. Aga ehk kiirustasid autorid sündmustest ette. Venekeelne originaal ilmus 1981, minu kasutada eestikeelne tõlge 1987. a.

[Lemet]

Pikas tekstis mainitud Gattšina koolis ta kohe kindlasti õppida ei saanud, seal valmistati ette maalendureid

Toona eksisteeris ju kaks pea ühenimelist lennukooli, üks Гатчинская авиационная школа Piiterist siiapoole ja teine Качинское высшее военное авиационное училище лётчиков(КВВАУЛ), mis asus Sevastoopolist 20 km põhja poole ja alates 1916-ndast aastast kandis nime Севастопольская Его Императорского Высочества Великого князя Александра Михайловича военная авиационная школа ning alates 1920-ndast aastast viiel aastal pea igal aastal nime vahetas...
1920 — Тренировочная школа авиации Южного фронта
1921 — Отделение лётной школы авиации № 1
1922 — Лётная школа авиации № 1
1923 — Первая военная школа лётчиков
1925 — Первая военная школа лётчиков им. А. Ф. Мясникова.

Nii et järsku on artikli autor nimed segamini ajanud ja Gatšina lennukooli asemel pidanuks olema Katšina Seda enam, et Katšina lennukooli lõpetanud lendurid lendavate paatidega päris usinasti majandasid.

1 июня 1914 года выпускник Севастопольской авиашколы лейтенант И. И. Кульнев совершил первый испытательный полет на русской летающей лодке М-1 конструктора Д. П. Григоровича. Уже к 1915 году в составе морской авиации Черноморского флота находилось 30 гидропланов, которые базировались на гидрокрейсера «Император Александр I», «Император Николай I» и «Румыния». К исходу первой мировой войны морская авиация Черного моря имела в своем составе уже 152 гидроплана М-5 и М-9.

http://grafskaya.com/?p=5334

Kuna ta teenis Tallinnas ning lahkus siit Jääretke nime all tuntud evakuatsiooni käigus, siis loomulikult ei õnnestunud tal osaleda Talvepalee ründamises.

Miks mitte? Ajaliselt pole see ju siiski teps mitte võimatu, Talvepalee "vallutamine" toimus ju 1917 aasta 25 novembri ööl vastu 26-ndat, Jääretk aga 1918 aasta veebruari lõpul. Segaduste aeg nagu see oli. Kinnitavad seda väidet ju ka Eduard luhti lese Maria Vasiljevna 1981. aastal üleskirjutatud mälestused. Ja siinkohal ka pilt Eduard Luhtist



Ja kel veel soovi lugeda mehest pikemalt, siis http://dustyattic.ru/culture/history_of ... uard_lukht

Jutu lõpus tähendatakse, et lenduri nime hakkab kandma mitte tänav, vaid üks väljakutest, seda siis 80-ndate alguse seisuga. Paraku annavad netiotsingud märksõnadega Tjumen, ulitsa, ploštšad, Luhta vastuseks vaid selles linnas asuva Soome rõivafirma, nii et ilmselt on jutud vaid juttudeks jäänudki.

[toomas tyrk]

Nüüd ma küll hästi aru ei saa, mida Sa Lemet tõestada punnitad?

Katša ning Gattšina on ikka kaks väga erinevat asja ning isegi seal kirevates elulookirjeldustes pole kusagil mainitud, et Luht oleks Sevastoopolis või Katšas õppimas käinud. Lisaks tasuks veel kätte võtta vene kodusõja poliitiline kaart ning vaadata, kelle käes oli Krimm 1919. a. kui Luht lennukooli lõpetas.

Mina millegipärast kipun ikka uskuma, et kui teenistuskirjas on kirjas et lõpetas Samaaras lennukooli, siis ilmselt ikka lõpetas selle. Eriti veel kui seal tõesti tegutses Bakuust sinna evakueeritud merelennukool...

Pealegi oli ka Katša kool maalenduritele. Et mõni selle lõpetanu ka vesilennukeil lendama sattus, see oli pigem alguseaja erand, mitte reegel.

Samuti kahtlen ma väga inimeste kahestumise ning samal ajal mitmes kohas olemise võimes. Neid "Talvepalee ründajaid" oli juba nõuka ajal kordades rohkem olnud kui rünnakust reaalselt osa võtnud isikuid...

[Lemet]

Nüüd ma küll hästi aru ei saa, mida Sa Lemet tõestada punnitad?

Ei ma "punnita" midagi, arutlemiseks ja küsimiseks kutsuvad terve mõistusega inimesed sellist asja. Samas, kui lennukooli osas võib lugupeetavaga nõustuda. Juhul, kui Luht sai koolitatud mereväelenduriks, siis tõenäoliselt õppis Luht Trotski nimelises merelendurite koolis. Gatšina osas- on olemas ka selline võimalus nagu juhtus see Nikolai Rumjantseviga. S.t et saadeti algselt gatšinasse ja sealt edasi. Kuskilt jutul ju alus on tekkinud.

Великий Князь Александр Михайлович распорядился отправить из Гатчинской Военной Авиационной Школы в Петроградскую Гидроавиационную Школу 9-ть лётчиков, обученных полётам на «Фармане-16», для освоения гидропланов.

http://www.ourbaku.com/index.php5/%D0%A ... 1%82%D0%B0.


, siis Talvepalee osas jäävad ju ikkagi vaid "kahtlused". Mitte konkreetne info. Kui isand Toomas sellist infot valdab, mis selle väite 100% ümber lükkab, siis oleks seda huvitav lugeda. Vastasel juhul- võis olla. Aga võis ka mitte. Mina järaks pigem selle tsaariperekonna konvoeerimise jutu kallal. Ehkki mine tea, elu on üks kummaline asi. Mina sain viimati mitu aastat tagaotsitud seltsimehe Frankfurdi lennujaama meestepeldiku pissuaari juures kätte. Kahtlane? Aga nii oli...

[toomas tyrk]

Oma infoallika andsin juba esimeses postituses: Nugis/Poletajevi raamat. Seal oli tema elukäik toodud just järgmiselt. Teenistus Tallinnas 1. Merelennuväe brigaadis, evakuatsioon Jääretkega. Komandeeringust Petrogradi ja Talvepalee ründamisest juttu ei olnud.

[andrus]

http://www.slovoart.ru/node/1201

Muuhulgas on jutuksoleva isanda eestvõttel loodud siiani vistist ainuke jõelaevast lennukiemalaev, mis relvastet nelja lennukiga R-1.

Jõelaevu (praame) ehitasid punased vesilennukite baaslaevadeks juba aastal 1919, nii Volgal kui Põhja-Dvinal. Valged olevat samuti 1919.a. ühe praami vesilennukite tarbeks ümber ehitanud. Sellest on olemas artikkel ajakirjas Gangut nr.42. Lennukikandjaks "авианосец" sellist laeva tänapäeval nimetada on muidugi rumalus.

"Maailma esimese jõelennukikandja" kohta on olemas samuti artikkel (tegelikult vist oleks õigem nimetada seda mõne Venemaa sõjamerelaevastiku keskarhiivist pärit dokumendi, millede vahel on natuke siduvat teksti, avaldamiseks) Ganguti järgmises, 43. numbris iseloomuliku pealkirjaga "vesilennuväe ujuvbaas "Amur"". Paar korda jookseb sealt ka Luhti nimi läbi. Seda igatahes mainitud ei ole, et antud laevuke oleks Luhti initsiatiivil loodud.

[Lemet]

Lihtsalt tähelepanu juhtimiseks- lennukikandja ja lennukiemalaev peaks olema kaks iseasja, ühe dekilt stardivad-maanduvad telikuga masinad, teine on mõeldud hüdroplaanide baasiks.

[andrus]

Artiklis oli kirjas "первый в мире речной авианосец". Minu arvates mõistetakse tänapäeval vene keeles avianosetsi all põhiliselt stardi/maandumisrajaga laeva (lennukikandja). Pakun, et autor kasutas väljendit eelkõige kõlavuse huvides (teine variant teadmatus). Vastasel juhul oleks aviatransport parem olnud, plavbasa kõige täpsem. Samas, "tsort znajet kakoi po nomeru v mire recnaja plavbasa" ei kõla nii vägevalt Kas mitteiseliikuvat ujuvbaasi üldse laevaks saab nimetada, pigem mingi ujuvvahend?

Ja veel, minu arvates katse näidetega tsaariajast midagi punase Venemaa kohta tõestada on samuti suhteliselt libedale teele minek.

[Lemet]

Ilmselt on tegu jah autori näpukaga. olgu see siis tingitud millest iganes Ja ega ma üritanudki midagi tõestada, küll aga markeerida lihtsalt võimalust, et Luht saadeti ühest tuntud nimega koolist lihtsalt edasi mujale, milline variant ka toona ju täiesti võimalik olnuks. Seda enam, et selline toimetamine juba enne kogemuslikult oli olemas. Piltlikult - ei hakatud ju peale 40-ndat aastat meil seoses poliitilise korra muutusega pimesoolt paremalt poolt opereerima, kasutati ikka vana ja sissetöötatud meetodit edasi.

[Lemet]

Netiavarustest veel üks pilt jutuks oleva lenduri kohta "aviamatka" taustal...