Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

See esimene õhtu Emajõe kaldal ei unune kunagi. Mehed kihutasid heinamaal ringi amide veomasinatega - neid oli iga sugust - üks mu lapsepõlve sõber istus suure riide ja varustuse veomasina peal - ma pärisin kas sa ei leiaks minule särgi ja saapad - sain mõlemad - Made in USA! Tagasi minnes märgasin ühte masinad jõe kaldal, paistis, et keegi ei olnud seal sees käinud. Läksin sisse - missugune mugav masin - laual oli suur maakaart, kahjuks venekeeles - laua all oli nahast kaarti tasku, panini selle üle õla. Viskasin kõik sinna punkri mida Ruus näitas peale rünnakud. Leidsin suure punaseristi masina - see oli täis igasuguseid pudeleid - nuusutasin kuna viimati leidsin puhta piirituse suure pudeli, pidin teda kandma kahe käega. Tähtvere metsa suunas hakkas Stalini orel huilgama. Jooksin oma punkri suunas, komistasin ja lendasin ninuli - mürsud lõhkesid teisel pool maanteed, kuid kahjuks mu pudel purunes.

Meil kästi istuda ameeriklaste masinate peale. Siis tulid Soome poisid ja nemad tahtsid ka saada saaki! Siis tulid sakslased ja nemad tahtsid kõik endale saada. Lt Kalda, kes oli meie rühma ülem, käskis meil istuda masina peal - tuli ka veebel Anupõld ja meie istusime. Paistab, et lõpuks tehti mingisugune otsus.

Meid viidi Õvikülast vasakule ühte tallu, kuhu jäime ööseks ja järgmisel päeval. Järgmisel hommikul oli meil esimene kaotus - Kullastu poiss läks oma püssi sisse laskma, kuid vene snaiper laskis ta küünarnuki puruks. Sellel õhtul Ruusa jagu läks Emajõe kaldale, kus oli valmis tehtud punkrit. Kõik oli vaikne mõned päevad, kuid ühel hommikul Eha läks punkrist välja “Vett viskama” - tal vedas - kuulipilduja valang oli liiga madal. Nüüd meie enam ei võinud päeval oma nina välja panna. (Kus tehti suur viga - keegi ei patrullinud Emajõe kaldaid ja tagajärg maksis palju kompanii meeste elud)

Ühel hommikul istusin punkris ja sõin ameeriklaste konserve, kui Reiksaare käskjalg tuli ja ütles - Maragratt ole valmis minna ründama venelaste sillapead! Sillapea on meist ainult 100-150 meetrid eemal ja meil polnud aimugi. Saksa lennuk on teinud fotod ja seal leiti see sillapea. Ronisin punkrist välja - südames oli kõhe tunne. Ruus pani meid aheliku ja meie hakkasime liikuma. meil polnud aimugi, kus see sillapea asus. Kalju järsku hõikas - Maragratt ole ettevaatlik! Ma viskasin ennast pikali ja ma ei näinud ühtegi auku ega ka jooksu kraave. Eha viskas granaadi ma vahtisin granaadi lendu ja ta kadus silmis siis nägin ja kuulsin lõhkemist ja räbalad lendasid üles. Ma tõusin üles, kuid Ruus karjus meile - andke minule kaitse tuld! (Ruusal oli ainuke kone - Dünaburgi rindel meie saime nii palju püstol kuulipildujad, et igal mehel oleks olnu üks. Reiksaar andis käsu, et kõik püstolkuulipildujad peavad ära andma - põhjus laskemoona puudus! Dünaburgi lahinguväli oli kone laskemoona täis!) Ruus jooksis ette ja karjus meile - see mees on surnud - siis ta käsustas Rukhi Verh! Verine käsi tuli üles ja siis käis pauk - Ruus langes poolestsaadik venelase laskuri pessa ja ta ei liikunud.

Siis järsku läks põrgu lahti - oli niisugune tunne, et olen põrgus - meil vedas, kuna heinamaa oli pehme. Ma hakkasin roomama Ruusi suunas, kuid siis märkasin, et teised jooksid tagasi oma punkri suunas. Mina hakkasin jooksma roomama magistraal kraavi suunas - ma olin kaetud poriga, kui tegin viimase hüppe ja lendasin ühe mehele selga. Ma ei tea, kes ehmatas rohkem - tema või mina. Mees oli Timmermann, ta parandas telefoni traate. (Timmermann jõudis Austraalia ja suri siin. Üks Kanada eestlane kirjutas raamatu, kus tema ja Timmermann põgenesid tsehhis) Panime suitsud põlema ja meie mõlemate käed värisesid. Heinamaa ümber lõhkesid ikka veel mürsud. Ma läksin kraavipidi niikaua kui ma jõudsin sillani. Silla peal seisis Gleeser - hakkasime rääkima, kui järsku oli üks hirmus vihin ma hüppasin paremale ja Gleeser vasakule. Ta sai täis tabamuse, hiljem keegi leidis tema saapa. Suitsust hakkas välja tulema kõndivaid haavatuid, siis mehed kanderaamidega - ühe kanderaami peal oli allohvitser Oper, tal olid mõlemad jalad pihta saanud. Siis tuli kanderaam velsker Kelderi surnukeha ja teise peal oli voorimehe keha. Seisin seal, kui Reiksaar karjus - allohvitser Ruus, ma tahan sind kohe näha! Vaikus - ma läksin Reiksaare juurte ja teatasin, et Ruus sai surma ja ta keha jäi venelaste kätte. Ta karjus minule - kao kurat mu silmis! Läksin Lõhmuse juurde ja ma rääkisin temale mis juhtus. Färdil oli külma kohvi, rüüpasime seda, kui käskjalg tuli ja käskis minul kohe Reiksaare juure minema. Ma läksin Reiksaare juure, väljas sadas vähe seene vihma. Färdi ulatas minule vene ohvitseri vihma mantli ja ütles - vaata et sa tood ta tagasi!

Maragratt.

Sellest on möödunud 68 aastad.See oli üks verine heinamaa!
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kõige pealt vabandust. Ma kirjutasin, et sellest kõigest on möödunud 68 aastat. Õieti sellest möllust on möödunud 69 aastat.

Läksin Reiksaare juure ja ta ütles, et sakslased annavad kõva tulelöögi venelaste sillapeale ja siis nende üksus ründab sillapead. Järsku hakkas hirmus ulumine, jooksime välja - tee peal oli kaks masinad ja neil olid imelikud torud peal ja need tegid koledat lõugamist - just kui Stalini orel. Sillapea oli kaetud lõhkevate mürskudega - kuulsime ka venelaste karjumist. Sakslaste masinad kadusid tee pealt. Vähe aega hiljem oli juba päris pime. Reiksaar käskis minul minna ja tuua tagasi Ruusa surnukeha. Ma ütlesin temale, et Ruus on suur mees ja mina ei jõua teda kanda. Reiksaar viskas minul pundi köit ja käskis minul Ruusa keha vedada.

Nüüd vihma tuli päris kõvasti ja oli väga pime, jõudsin heinakuhja juure, kus mehed kiskusid heinu kuhjast. Ma ühinesin nendega ja võtsin endale ka sületäis heinu, et abi anda oma sakslastele. Mehed minu ees viskasid heinad ühte kohta kuhu teised viskasid, teised läksid tagasi ja mina läksin otsima Ruusa surnukeha. Hüppasin ühte laskuri pessa ja minule vahtis vastu venelane. Me vist mõlemad ehmusime. Venelane vahtis mind ja mina teda - siis ta ütles - jobvõi math nemetsh - ja ma vastasin temale - jobvõi math ruski! Nägin, kuidas ta käsi hakkas liikuma tema relva suunas, kuna minu püssi toru oli minul seljataga, siis ma teda lasta ei saanud. Viskasin temale köie pundi vastu vahtimist ja hüppasin august välja.

Ma jooksin liiga kiiresti ja lendasin ninuli - venelase kone valang läks minust üle. Sain ühe suurema mätta taha ja ma mõtlesin, et see on üks venelane, kes varjab ennast sakslaste eest. Karjusin siis oma vigases saksa keeles - kameraaden nicht süssen ich bien estlander. vastuseks sain uue kone valangu. Kõndisin, õieti jooksin sinnapoole kus oli Reiksaare peakorter. Veebel Anupõld peatas mind kinni ja tahtis teada miks ma karjun.

Jõudsime Reiksaare juurte, teatasin temale, et venelased on ikka veel sillapeal. Ta kutsus mind argpüksiks ja süüdistas mind, et ma pole veel sillapeal käinud! Telefon kõlises ja Reiksaar võttis kõne vastu, ta kuulas vähe aega ja siis viskas toru minema. Kuradi sakslased on sillapeast mööda kõndinud, ütles ta vaikselt. ta läks oma tuppa ja lõi ukse kinni. Anupõld lohutas mind - ära pane tähele, Reiksaarel on palju muresi, ta kaotas palju mehi hommikusel rünnakul.

Ronisin laua alla ja ennem, kui silmad looja vajusid - ma mõtlesin mis homne päev toob?

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Ärkasin ülese, mis mind äratas oli poiste vaidlemine - Kalju tahtis teada, mis juhtus Maragrattile? Keegi ei teadnud, keegi isegi ei mäletanud, kuhu ma olin kadunud. Lasin neil vähe vaielda ja kui ma kuulsin, kui Kalju ütles - lähme teda otsima pimeduse tulekuga. Miks te ei vaata laua alla siis te leiate kadunud Maragratti.

Poistel oli hea meel, et ma olin elus, kuid samal ajal nad olid pahased, et ma öölist rünnakust osa ei võtnud. Kompaniil oli jälle suured kaotused, ennem kui mehed jõudsid heina kuhja juurte - kahurvägi ja miinipildujad avasid tule ja jällegi oli päästja pehme maa. Saime kuuma kohvi ja tükk leiba, samal ajal veebel Anupõld teatas, et meie ei või tagasi minna jõe kaldale. Viisin vihma mantli tagasi Färdile ja pimeduse tulekuga hiilisin tagasi oma punkri juurte, et kätte saada kaardi taskud - seal oli sees veel palju asju.

Järgmisel hommikul veebel Anupõld kutsus meid kokku ja teatas, et meie saame puhastuseks kaks või kolm päeva. Viimane kord kui meie ennast pesime oli mere ääres augusti kuu keskel - Keila Joal. Pimeduse tulekul liikusime tallu mis asus Õvikülast vasakul metsa sees. Magasime terve öö ja hommikul vara hakkasime suure pesupäevaga. Lamasime alasti päikese käes, kui Tartu suunas algas suur kõmin - mürskude vahel plahvatusi ei olnu - lihtsalt üks kõmin. Õhtu poole Anupõld teatas, et venelased on rindest läbimurdnud Luunja juures. Margidender jõudis kohale - paar pudelit veini, paarsada sigaretti ja pudeli konjakit. Istusime koos ja pudel käis käest kätte - jõime kõikide langenutte mälestuseks.

Kalju peale teist pudelit küsis Rutsi käest - lähme teeme venelastele vähe nalja - Ruts oli sellega kohe nõus. Võttis oma kergekuulipilduja ja ütles patjom teie kõik. Läksime eelposti juurte ja Kalju teatas temale, et meie läheme väikesele luurele. Hiilisime nii kaugele, kui nägime venelasi istumas väljaspool oma laskuri pesa. Ruts avas oma kuulipildujast tule, meie lasksime mõned paugud ja siis hakkasime jooksma tagasi. Venelaste pool oli karjumist ja mürsud lendasi heinamaale. Eelposti juurte jõudes - ees ootas vihane Reiksaar - käsutas meid kohe tema silmade eest kaduda.

Järgmisel õhtul läksime uuele positsioonile, mis oli maantee ääres. Keegi enne mind oli teinud kividest mingisuguse varjendi. Ronisin sinna sisse ja jäin ootama päikese tõusu. Sain ennast mugavast teha, kui Reiksaare käskjalg tuli ja teatas - meie liigume siit välja ja läheme Koogi asula juurte ja kaevame ennast sisse ja see on käsk! Lt Kalda oli pannud rühma hane ritta ja alguses meie liikusime Laeva suunas, siis pöördusime ühe metsa teele. Toitlustaja vankri rattas oli purunenud ja ta palus meid, et meie kannaks tema kraami. Vankril oli igasugust kraami meie, võtsime ainult suitsud ja liikusime edasi. Jõudsime maantee peale, ümbrus oli kole tuttav - keegi ütles, et kui meie tagasi läheme siis oleme Voldis. Siis see polnud imelik, et ma tundsin seda ümbrust. Ma käisin Tabivere ligidal talus karjas 4 või viis aastad.

Jõudsime Koogi tee ristile. Käsk tuli, et meie peame sisse kaevama ja jääma ootama venelasi. Märkasin,et Färdi oli oma Maximi ülesse seadnud ta viipas ja ma viipasin vastu. (See oli kuna ma nägin Färdid viimast korda Eestis, Järgmine kohtamine oli 1949 Austraalias Sydneys Eesti Majas) Panin suitsu põlema ja jäin ootama. Keegi hõikas - siin nad tulevad. Ameeriklaste maastikku masin tuli üle põldude ja kaks venelast istusid seal, nad vist mõtlesid, et see maa kuulub juba neile. Färdi avas Maximist tule, masin hakkas aurama ja mõlemad venelased kadusid silmi alt. Poisid tahtsid vaatama minna, kuid lt Kalda ei lubanud. Ümber nurga tulid amide veo masinad täis venelasi. Färdi avas tule ja siis terve kompanii tegi sama. Ei tea kui palju venelasi langes seal, kuid nad algasid rünnakud väga kiiresti. Esimene rünnaku lõime tagasi - siis tulid uued veomasinad ja nende peal olid miinipildujad. Millegi pärast nende miinipilduja tuli langes meile seljataha olevale teele ja venelased algasid uut rünnakud - taganesime majade taha - teed pidi ei saanud minna, kuna venelaste miinipilduja tuli oli selle tee äralõiganud. Läksime metsa ja suure tiiruga jõudsime tee peale - seljataga käis ikka veel kõva venelaste tuli.

Hommikul jõudsime Pedja jõe äärte - käsk tuli, et meie peame ennast sisse kaevama, kuid keegi vist unustas ütlema käsutajale, et meil puuduvad labidat.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Istusime talu-vesiveski ligidal, kui perenaine tuli meie juurte rääkisime vähe ja ta tahtis teada, kui kaugel on venelased? Meie teatasime temale, et meie ootame neid - naisterahvas hakkas vähe värisema ja oli väga hirmu täis. Enne, kui ta lahkus ta ütles, et kui meie piima või koort soovime, siis need on kõik kaevus. Ta tahtis ka teada, kas meie midagi muud soovime. Ruts ütles, et meie ei ole head maa leiba söönud hea tükk aega ja kas perenaisel on võimalik vähe leiba meile kinkida? Perenaine läks minema ja väheaja pärast tuli üks poiss ja temal oli suur päts värsked leiba. Tal oli kaenla all üks raamat - ma küsisin, kas ma võin seda raamatud vaadata? Poiss ulatas minule selle raamatu sõnadega - kui sa tagasi tuled, siis too see raamat tagasi ja ta pani jooksma. raamatu nimi oli Garibaldi. (Wulfgrundis 1945 sai mu seljakott täis tabamuse, sellega ma kaotasin Garibaldi ja ka oma pesu)

Istusime veski ligidal, kus kasvas suur puu ja maa oli vähe kõrgem - ümberringi oli vesine maa. Meist paremal algas tulevahetus - Kalju saatis mind maad kuulama. Üks 38nda pataljoni veebel läks mööda ja temal järgnesid väga ärevad sõdureid - veebli nägu oli verine, tal oli kuul läinud mõlematest põskedest läbi ühes hammastega. Sain poiste käest teada, et nad on leidnud ühe suure sakslaste toidu lao - täis igasuguseid häid asju, mida nemad polnud näinud hea mitu aastad. Nad ei märganud, et venelaste luure grupp on tulnud sisse teisest uksest, ennem kui veebel karjus - kuradi venelased on siin! Venelane on veebli suunas lasknud valangu, kuid õnneks üks kuul ainult tabas tema põske. Suure jooksmise järele nad on ära visanud kõik head asjad.

Hakkasin tagasi minema oma poiste juurte, kui Reiksaare käskjalg käskis minul vaadata teisele poole jõge. Seal oli mets ja metsa vahel oli siht ja sihi lõpus oli venelaste maastikku masin. Läksin poiste juurte tagasi ja rääkisin neile, mis on juhtunud. Tuli pimedus, hakkasime saama venelaste tuld teiselpool jõge. Saime käsu, mitte vastu lasta - venelaste laskmine tahab teada saada, kus on meie relvad. Esimene, kes pihta sai oli sakslane, kes oli endale teinud heina kuhja oma laskuri pesa. Ta karjus päris kõvasti - siis oli jälle vaikus väljaarvatud üksikud lasud venelaste poolel.

Oli päris pime, kui kuul riivas mu kiiverd - samal ajal venelased ületasid jõe. Kalju käskis meil vait olla! Kuulsime kui üks grupp läks meist mööda - meie nägime ainult varju liikumas. Ootasime vähe aega ja siis Kalju sosistas lähme ja otsime ülesse Reiksaare. Liikusime ettevaatlikult, kartsime et oma poisid võivad meile tule peale tõmmata. Leidsime Reiksaare tee peal. Kalju rääkis temaga - Reiksaar saatis oma käskjala välja ja mehi hakkas ilmuma pimeduses. Kõik käis nii vaikselt. Veebel Anupõld tuli ja käskis meil liikuda vasakpool maantee kraavis - teised rühmad liikusid paremal ja siis vasemal. Liikusime kraavis tükk aega siis saime loa astuda maanteele.

Hommikul jõudsime ühe jõe äärte - sakslased käsksid meil tagasi minna, et nad peavad silla õhkama. Seal oli üks väga ärev moment - Reiksaarel oli revolver pihus ja käsutas meid minna üle silla - sakslased olid väga vihased. Olime kõndinud 3-4oo meetrid, kui sakslased sõitsid meist mööda ja siis sild lendas õhku - prahti lendas meist ümberringi, kuid keegi ei saanud pihta. Pimeduses jõudsime Põltsamaale - veebel Anupõld läks maad kuulama. Meie istusime maantee kraavi ja panime suitsud põlema. Möödus tükk aega ja Anupõld tuli tagasi - meie köök ei ole väga kaugel ja kokk on organaist palju toidu nõud. Üle hulga aja saime jälle sooja suppi.

Anupõld kutsus rühma kokku ja teatas mis on juhtunud ja mis juhtub. Meie pidime minema Pärnu, et sealt saada laeva Saksamaale või Saaremaale, kuid venelaste tankid on tee sinna ära lõiganud. Nüüd meie uus tee on Viljandi suunas ja sealt Lätti ja mis edasi juhtub, keegi veel ei tea. Hakkasime liikuma pimeduse katte all Viljandi - väsimus hakkas liiga tegema, silmad hakkasid vägisi looja minema, komistusi oli palju.

Õhtupoole jõudsime Viljandi - linn paistis tühi olema, järsku kohale ilmus grupp mehi, kellel olid punased lindid ümber käevarre. Käsk tuli - neid rahule jätta, ainult siis, kui nad hakkavad meiega tüli norima. Möödusime ja põrnitsesime ühte teist. Läbisime Viljandi ja kaotasime mõned mehed, kes läksid otsima Viljandi kuulsad piirituse tööstust. Järgmine asi mida ma mäletan, ärkasin ülese maantee kraavis, öö oli väga udune. Ma ei teadnud, mis või kus poole ma hakkan kõndima. Kuulsin läbi udu, kui keegi karjus na bravo net na leevo. Hirm äratas mind päris ülesse ja ma hakkasin jooksma, olin jooksnud viis või kümme minutid kui vastu tulid Elmo ja Ruts - nad tulid mind otsima. Jõudsime Reiksaare juurte ja ma ütlesin temale, et venelased on minu seljataga. Jõudsime järgmisel päeval Karksi-Nuia ja jäime ootama, mida tulevik toob?

Kompanii oli ära sulanud - mehed olid lihtsalt ära kadunud. Jäime ühe talu juurte seisma ma istusin maha ja ärkasin järgmisel hommikul - kõik poisid magasid maantee kraavis. Mida toob meile järgmine päev? Saime teada,et võibolla me liigume Lätti.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Ruusa jagu istus maantee kraavis ühe talu ligidal. Kõhud olid jälle tühjad, otsisime maja läbi - sööma jaoks polnud seal midagi. Eespool kuulsime kõvad mootori põrinad, Ruts hüppas kuulipilduja taha ja meie jäime ootama. Meil oli peaaegu tulevahetus Leegioni poistega - ma ei tea miks, kuid meid nähes masin jäi seisma, masina peal oli kaks poissi. Üks oli mu venna koolivend - poisid olid väga ärevil, nad on sõitnud venelastest mööda, ennem kui venelased said aru. Pärisin mu venna koolivenna käest - kas ta teab mis või kus mu vend on või oli. Ta ütles, et mu vend sai vist haavata aga kus ta nüüd on, seda ta ei teadnud. (Mu vend Viktor kukkus venelaste kätte vangi veebruari lõpus venelaste patrullile 1945. Ta sai kõvasti peksa, kuid ta jäi kindlaks, et ta nimi oli Viktor Veedla ja ta suri selle nime all. Ta elas Püssi alevis ja abiellus seal ja kui ta sai täie vabaduse ta läks Tartu elama, kus ta ka suri. Ta teenis 36 rinde pataljonis, teenis RR2 - käis alljuhtide koolis ja suri Tartus 1987 kopsu vähiga)

Liikusime Karksi-Nuiast välja ja ületasime Lätti piiri 25-26-9-44. Pärna Ruts ja Kalju Eha olid viimased eestlased, kes lahkusid seda teed. Kõndisime mõned kilomeetrid ja siis saime kahe veomasina peale - kompanii oli nii ära kuivanud, et vähe ruumi jäi üle. Masinad peatasid ühe järve ääres, ümbrus oli täis magavaid mehi. Meiega oli segamini 38 pataljoni poisid. Elmo äratas mind ülesse, tal oli kone käes ja kutsus, et ma tulen temaga ühes. Kokk on temale öelnud, et temal on kõiki maaviljad olemas, kuid puudub liha - meie ülese anne oli, et meie toome tagasi liha.

Läksime metsa ja peale vähe ringi käimist meie kuulsime lammaste määkimist. Läksime häälde suunas. Üks lätlaste perekond istus põõsaste all - meid nähes nad olid väga hirmunud. Tegime neile selgeks, et meie ei ole söönud hea mitu päeva - mees oli vihane ja ütles meile - pipel tirsha jauks kongs. Elmo pööras ringi ja ütles - neh jauks kunks prauks Riga. Lätlane ehmatas vähe ja näitas meile ühe lamba. Elmo laskis lambale kuuli pähe ja ta ulatas minule kone ja ütles hoia silmad lahti - sa kunagi ei tea mis võib juhtuda su selja taga.

Jõudsime kompanii juurte tagasi. Kompanii vanem (Vanem veebel MUIR?) ma ei ole seda meest kunagi näinud naeratamas aga seekord ta nägu oli täis naeru ja ta teatas, et tänu õhtul mehed saavad hea kõhu täie. Viisime lamba kokale ja ma läksin tagasi, kus Elmo äratas mind ülesse ja lasin silmad looja. Läbi une ma kuulsin plahvatamist ja karjumist, kuid ma mõtlesin, et see oli une näos. Kalju äratas mind ülese ja ta teatas, et kompanii vanem ja Muda Juhan on saanud pihta. Kompanii vanema telki on langenud mürsk ja ta on saanud täis tabamuse ja Muda Juhan on väga raskelt haavata saanud. Käsk tuli, et peame siit kohe lahkuma (Ma ei tea mis tehti lambaga)

Kõndisime terve öö ja pool päeva, siis jäime peatuma ühe järve ääres - nüüd nälg tegi juba liiga. Elmo kutsus mind jälle ühes - see kord oli temal käsi kaikas - ta teatas, et lähme kalale. Järve ääres oli paat ja aerud olid ka seal. Elmo ütles, et mina pean sõudma ja tema laseb vaikselt kaika vette. Käis plahvatus ja kalu oli igas suuruses, kogusime nii palju kui saime kätte, kuid suuremad kalad saivad põrutusest kiiresti üle ja panid minema. Meil oli küllalt kalasi, et viis poissi said küllalt süüa.

Liikusime jälle edasi - puhkasime vahede vahel tee peal. Lõuna paiku jõudsime ühte suuremasse asulasse, ringi hulkus palju purjus mehi - Ruusi väike grupp istus ja vahtis - siis järsku keegi karjus - venelaste tankid. Meie ligidal oli üks sakslane ühe suure vankriga, mille ees oli kaks hobust. Lükkasime sakslase vankri peale, kui tankid avasid tule jooksvatte meestele. Meie kihutasime oma vankriga ja korjasime purjus ja kaineid mehi vankrile. Reiksaare käskjalg peatas meid kinni ja teatas, et Reiksaar on saanud killu kõhtu - kas meie ei võtaks teda peale? Kihutasime, kuni jõudsime metsa äärte - seal olid sakslased ülese seadnud tankitõrje kahurid. (Madisso Voldemar kirjutab oma raamatus, et ta on vahtinud, kuidas lt Viksen Rolf on jooksma pistnud oma rühmaga - miks ta ei kirjutanud, kui ta tõelikult oli sea, et terve kolmas kompanii pani jooksu. Siis küsimus on - kuhu jäid Madisso Voldemari mehed sõja lõpul?) Liikusime tankitõrje kahuritest mööda ja jõudsime sakslaste esimese abi kohta, nad võtsid Reiksaare oma hoole alla.

Minul pole aimugi, kes võttis kompanii juhatuse üle. Saime teada, et meie nüüd liigume Riia lähedale, kus pidid olema väga head punkrit ja meid ootab kolme päeva toit. Jõudsime uuele liinile - üllatus oli suur - nii mugavaid punkreid ma pole veel varem näinud. Kokk ootas meid paksu suppiga. Siis oli kõik tume - ärkasin ülese punkris ja teised Ruusa jao poisid magasid. Mis toob homme –kes kurat teab - lasin jälle oma silmad looja.

Olime Riia rindel viimased päevad septembris.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Vahelduseks veel mõned pildid

Zedelgehmi sõjavangilaagri plaan
scan0006.jpg

Väino Londi foto
lond.jpg
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Shiim »

Lugupeetud Maragratt - kas Koogi külas langenute hulgas võis olla mees nimega Ervin Kenke? Väidetavalt on just sellise nimega mehe haud Koogi-Laeva maantee ääres (nime järgi võiks ka sakslane olla). Läheduses on teada veel mõne 37 pp. mehe hauad, kuid nende puhul on nimed ja täpne asukoht teadmata.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Maragratt »

Shiim kirjutas:Lugupeetud Maragratt - kas Koogi külas langenute hulgas võis olla mees nimega Ervin Kenke? Väidetavalt on just sellise nimega mehe haud Koogi-Laeva maantee ääres (nime järgi võiks ka sakslane olla). Läheduses on teada veel mõne 37 pp. mehe hauad, kuid nende puhul on nimed ja täpne asukoht teadmata.
Tere sheem!Kahjuks minule see nimi on võeras.Koogil minuteada meil kaotusi ei olnud.Võib-olla 38 pataljon kaotas seal mõned mehed.Kui sa oled audatest huvitanud,siis vaata rohkem Käreve mõisa suunas.Seal oli 37nda ja 38nda pataljoni surnuaed.Kahjuks ma isiklikult pole seal käinud,kuid keegi eestlane ameerikast kirjutas ühes raamatus,kus olid nimed.Seal oli üks nimi VOLDEMAR RUUS!RUUS oli minu jao ülem,Dünaburgi lahingus ja esimesel rünnakul venelaste sillapeale RUUS langes ja TEMA KEHA JÄI VENELASTE KÄTTE!Kui see kirjutaja oleks pannud kirja VOLDEMAR KELDER kes sai surma samal päeval.Riia ligital peaks olema ka 37nda ja 38nda pataljoni meeste audu.37nda pataljoni ülem kapten SUUDE langes seal ja palju teisi.Maragratt
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Shiim »

Kärevere kalmistul on selline kivi:

Pilt

Kalmistu taastamisest: http://kultuur.elu.ee/ke469_ristideta_hauad.htm
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Endine Ruusa jagu oli päris rahul uue eluga. Meil ei pidanud olema mingisuguseid muresid - nimelt meie oleme teisel kaitseliinil. Mu sääred hakkasid sügelema ja nendest tulid välja kaunis suured paised. Anupõld käskis minul minna pataljoni arsti juure. Võtsin oma püssi ja astusin teele. Umbes kaks kilomeetrid rindest eemal oli pataljoni haigla. Läksin sinna, ülemveebel sanitar Rosenberg uuris mu paised ja tegi otsuse, et ma jään siia mõneks päevaks ja tema ravib mu paised. Ta käskis minul ennast ära puhastada ja ma sain endale voodi linaga ja padjapüürega. Niisugust luksust ma sain viimati kui olin Meyenburgis puhkusel. Roosenberg hoolitse mu jalgade eest väga häste. Igal hommikul - lõunal ja õhtul sain pritsi. Ühel hommikul algas suur kahuri mürin ja paistis tulevat meie positsioonil. Keegi ütles, et üks venelasest kindral lubas kinkida Riia Stalinile 1-10-44. Ja täna oli see päev.

Anupõld jooksis sisse ja tahtis teada, kas meie seas on mehi, et minna vasturünnakule. Venelaste käes on meie punkrid! Palju mehi ühines Anupõlluga - meiega ühines ka endine Ruusa jagu. Liikusime ahelas - põõsaste varjust välja tulles märkasime, et koka ja hobuse surnukehad lamasid teel. Mis tegi poisid vihaseks veel rohkem, venelased sõid meie suppi. Tõmbasime neile tule peale - mõned venelased põgenesid meie punkri. Selle punkri ukse ees kasvas suur puu - poisid viskasid granaate, kuid puu takistas granaadi sisseminekut. Rutsil sai elu täis - jättis oma kuulipilduja maha ja jooksis punkri uksest ja puust mööda ja viskas granaadi punkri. Käis plahvatus, suitsu tuli punkrist välja.

Liikusime ettevaatlikult punkri sisse, seal oli viis või kuus venelase keha. Reiksaare käskjälg läks tagasi välja ja tuli tagasi väikese heina varrega ja hakkas kõditama ühe venelase nina - mees aevastas. Ta kartis, et meie laseme ta maha, kuid Reiksaare käskjalg viis ta minema. Järgmisel päeval tankid ründasid meid, kuid sakslastel olid hästi sisse seadud tanki lõksud. Meie ees väli oli põlevaid tanke täis.

Ühel õhtul ilmusid sakslased ja vahetasid meid välja. Hakkasime liikuma Riia suunas - tänavad olid tühjad - vahete vahel vene jahilennuk tahtis Riiad rünnata, kuid saklaste õhutõrje oli päris tugev. Hommikul jõudsime Riia sadama. Meie kompanii panti istuma sadama kaile. Ühele laevale laaditi hobuseid - mõni vaene loom kukkus võrgust välja ja ta jäi sinna ujuma, kuni viimaks vajus lainete alla. Hommikul viidi meid ja 38 pataljoni mehi laevale, mille nimi oli Donau. Laev oli täis matratseid, meie istusime nende peale. Pimeduse tulekuga Donau lahkus Riia sadamast.

Jõudsime Gotenhafeni, meid laaditi maale. Saime teada, et laev hobustega on vene allveelaeva poolt põhja lastud ja venelaste ülemjuhatus teatas, et Donau ühes kahe politseipataljoniga on põhja lastud. Elasime seal alguses ühes küünis, siis lennuväelaste kasarmus kus olid kõik mugavused olemas. Kohtasime inimesi, kes olid Moero peal, need kõik otsisid oma kadunud perekonna liikmeid.

Üks naljakas asi juhtus trammi peal - meie viiekesi istusime ja olime teel seitsmenda silla juurte. kui üks väga kena väike naine korjas pileteid – Ruts ütles - oh kuidas ma tahaks tema pükstesse minna ja imet teha. Piletikorjaja pööras ringi ja küsis Rutsi käest, et kas sa ka oma õele nii räägid? Ehmatus oli meie pool väga suur.

NEUHAMMER OOTAS MEID EES!
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Fürth.

Meie töö polnud enam raske, mina olin ami käskjalg ja minul oli vabadus liikuda iga korra peal. Nõudmisi tuli sisse ja ma viisin meeste kätte, kes täitsid kirjas olevad asjad, nt saapad-kingad-mundrid või toidu pakid. Loomulikult meie tegime “Paremat poolt”, mõne nädalaga meil olid seljas mustaks värvitud ami mundrid ja ka nende saapad. Ami teadis, et meie lööme oma hõlma alla varustust. Ühel hommikul ta teatas, et kui ma ühel päeval teid läbi otsin, siis ma pean kutsuma sõjaväe politsei ja teid lüüakse trellide taha! Eestlastest vahid värava peal otsisid meid ka läbi, kuid imelikul kombel nad ei leidnud meie juurest midagi. Paljudel olid ekstra mundrid tänu meile.

Amil oli soe koht eestlastele. Leidsime välja põhjuse - ühel õhtul tulime tagasi Nürnbergist ameeriklaste bussiga ja meie sgt istus kena eestlasest tütarlapsega. Nüüd oli asi selge, miks meie sgt meeldisid eestlased.

Ühel päeval ami teatas, et Austraalia teeb uksed lahti baltlastele. Arne Martis - Väino Lont - Vassa ja mina tegime otsuse, et läheme Austraalia. Saime prl Leiuse käest teada, et praegusel momendil võetakse austraalaste poolt vastu ainult üksikuid mehi ja naisi. Praegusel momendil värvatakse ainult Inglise tsoonis. Ühel reede õhtul saime Nürmbergist rongi ja ta ka peatas Göttingenis. Meie panime lõikama. Göttingeni jõudes meie läksime külastama ühte mu tuntud tütarlast. Temal oli hea meel näha meid - poisid magasid põrandal.

Järgmisel hommikul triikisime ära oma mundrid ja läksime Mindeni laagri. Nimed kaovad peast vahede vahel. Läksime pr Hünersoni juurte, proua võttis meid lahkesti vastu, kuid ta oli väga pahane, et mina lahkusin ilma, et ma temale ei teatanud. Ta viis meid laagri ülema juurte, kes oli inglise major - see mees vaatas meid ülesse ja alla ja tahtis teada, kust meie saime ameerika mundri. Seletasime pr Hünersonile, et meie töötasime amide juures ja saime need, kui töö riided. Siis ta tahtis teada - miks meie ei taha minna Inglismaale tööle? Meie ütlesime, et Inglismaa on liiga ligidal kommunisti reziimile. Viimaks ta oli nõus meid laagri vastu võtma.

Esimene kes läks tagasi Fürthi oli Arne - ta kurameeris ühe sakslannaga (Sain viimase kirja Arne käest paar aastad tagasi ja siis ta oli juba pentsi peal ja tütarlaps kellepärast ta jäi Saksamaale - nad abiellusid, neil oli kaks tütart ja siis Arne naine oli ühe ameeriklasega jalgalasknud. Paistab ka Arne on siit maailmast lahkunud)

Teine, kes läks tagasi Fürthi oli Vassa (Vassa suri Kanaadas)

Väino kõndis ringi nagu kadunud inimene ja ka tema pani minema. (Keegi on teda kohanud Saksamaal ja Väino olevad teeninud Prantsuse Võeraste Leegionis, siis ta lihtsalt kadus ära) Kunagi 1950ndal aastal minule oli tulnud kiri Eesti Majja Sydneysse, kirjutaja oli Väino, kuid puudus aadress.

Minul läks elu päris kiiresti - inimesed tahtsid teada, miks ma soovin minna Austraalia - arstlik läbi vaatus, kus vaadati kas kas SS märk on kaenla all - X-rayd - ja mind oli vastu võetud. Siis algas reis ühest põgenejate laagrist teiste - jugoslaavlased olid kõige kehvemad toitlustajad. Pidin kõik oma amide varustuse maha müüma toidu eest, peamiselt leib. Lõpuks jõudsime Bremen Haffeni - oli oktoobri lõpp ja sadas lume lörtsi, kui meie kõndisime laeva peale – nimi GENERAL STWERD HEIZELMANN. Ameerika sõjaväe transport laev. Suur neeger seisis ukse ees ja meie saime toidukaardid ja siis juhiti meid trepist alla kus oli suur ruum ja võrkkiiged magamiseks. Meid oli eestlasi kui ma ei eksi 120. Rohkem mehi kui naisi.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

ei siin Euroopas taha elada,
vaid sõidan ära Austraalia.
Austraalia on õnne maa,
kus rahata võib elada.

Göttingeni punt seisis laeva reelingul ja meie nägime, kui aegselt purunenud Bremeni tuled kadusid uttu. Läksime tagasi oma “Elamu”. Ruum oli soe ja minusugusele päris mugav. Valjuhääldaja teatas, et toit on valmis!

Läksime ja seisime sabas, seal ma kuulsin esimest korda kaebamist - nagu näiteks - miks meie peame seisma sabas? Suured neegrid täitsid meie plekk toidunõud - need olid samasugused, nagu meil olid Fürthis. Toitu oli külluses - jäätis ja banana. Tagasi kiigu peale ja uni tuli väga ruttu.

Valju hääldaja äratas meid - samuti ta teatas, et meie võime mageda dušši võta ainult ükskord päevas - soola vee oma nii palju, kui meie tahame. Hommiku söök oli suitsetatud liha ja praetud muna - värsked leiba nii palju, kui meie tahtsime. Samuti oli laual igasugused moosid ja teisi asju, millest minul polnud aimugi. Inimesed hakkasid jääma merehaigeks, eriti ennem kui meie jõudsime Vahemerre. Ilmad olid ilusad ja meie hakkasime mängima Bridge. Nalja oli laialt - keegi, kelle tema naaber üle pakkus, hakkas teda kingaga mööda laeva taga ajama. Eesti tütarlaste seas oli üks suur punase juustega tütarlaps. Millegi pärast ta ei segunenud teistega. Nädal või nii hiljem poisid said teada, et punapea käib laeva meeskonna juures raha teenimas. Poisid pidasid temale silma peale ja hiilisid ühel ööl temale järele. Poisid tulid tagasi tema riietega! Oli suur pahandus ja tagajärg oli, et laeva juhtkond otsustas panna vahi meie ja meeskonna vahele.

Ühel õhtul peale õhtu sööki ma läksin pardale jalutama.Ühest ümmargusest aknast paistis vilkuv valgus välja. Ma läksin uurima mis see vilkumine tähendab? Laeva ohvitserid vahtisid filmi! Ma jäin akna alla istuma ja vahtisin ka vana Tom Mixi filmi. Läksin tagasi oma koiku juurte ja dr Turvas tahtis teada, kus ma olen olnud? Ma teatasin temale, et olin kinos - ta ütles, et te temale rohkem nalja ei teeks - Kinos? Ilmad olid väga ilusad - inimesed hakkasid saama nn mere jalgu ja kes olid olnud merehaiged olid nüüd palju parema tervise juures - värske mere lõhn ja hea toit! Kuid oli ikka veel inimesi, kes nurisesid toidu üle - imelik oli mõelda, kust nad tulid?

Tuletas meelde Belgia vangilaagrit kus iga mees pidi rääkima, mida nad kodus sõid. Suuremal jaol oli iga päev mingisugune praad ja igasugused magus söögid. Kord tuli minu kätte - ma ütlesin, et iga sügisel isa ostis pool siga Tartu turult ja see kestis talv läbi. Mis oli kõige parem toit - kui tükk sea liha löödi potti, sinna juurte kaalikad-kartulid ja porknaid – kõik löödi suurte potti ja ahju ja kui see toit välja tuli, siis maitses väga hästi paar päeva. Keegi hõikas - pea lõuad Leo!

Laev pidas Alexandrias, araablased tulid laeva juurte kerjama - kahjuks meil ei olnud midagi neile anda. Väikesed paadid tulid ja tahtsid meile bananasi müüa, kuid meil polnud raha. Läbisime Suessi Canali - kanali äär oli täis puruks lastud laeva keri. See oli Rommeli käsitöö. Järgmine peatus oli Colombo saare juures ja siis jälle edasi. Viimaks mehed said aru, kuhu mina ja dr Turvas kadusid ja nüüd mõned mehed enam ei söönud õhtu sööki, nad tegid kindlaks, et neil on võimalus filmi näha. Ühel õhtul laeva meeskond pani suure lina üles ja meie kõik saime näha filmi - kahe vahetusega.

Ühel hommikul keegi karjus LAND! Jooksime kõik ülese vaatama seda landi - süda tegi hüppe - mida meie nägime olid suured liiva mäed, aga mis oli huvitav - liiv oli valge võitu. Valjuhääldaja teatas, et see on Lääne Austraalia rannik. Mida ma unustasin kirja panna. Laeval oli üks abielu paar - naine oli Austraalanna ja mees oli eestlane - naine teenis UNRAs, nad meiega ei segunenud. Liivast randa nägime paar päeva ja siis maastik muutus roheliseks. Valjuhääldaja teatas, et laev jõuab homme Freemandly ja meie peame valmis olema lahkumiseks laevalt. Samal õhtul iga mees sai 10 pakki Ameerika sigarette ja naised said suure purgi täie maiustusi. Uni sellel õhtul oli raske tulema. Seisime reelingu ääres ja tõmbasime suitsu. Olime jõudnud Austraalia.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Sinine taevas - sinine meri - valge - väga väga valge liiv ja mustad luiged. Need olid esimesed asjad mis minule silma paistis. Nimed hõigati ja meie hakkasime lahkuma laevast, mis oli olnud meie kodu umbes 30nd päeva ja ööd. Maal mis jälle silma paistis, olid naeratavad näod! Meid laaditi busside peale ja sõit algas.

Kõik loodus oli nii võõras, puud paistsid kõik oleme samasugused - vanad majad tee ääres, kuid õues seisis uus auto. Kõik oli nii võõras - liikumine oli vasakul poolel ja mõni vastutulev masin alguses ajas juuksed püsti. Peatusime sõjaväe laagris. Meile tulid vastu eraisikud ja mõned neist rääkisid Saksa keelt. Juhatati barakki, 20 meest barakki - barakis olid rauast voodid - iga voodi peal oli kaks voodi lina - kaks tekki - üks käterätt - tükk seepi - habemeajamise asjad - hambahari ühes tuubiga, mille sees oli hammaste puhastamise värk. Voodi ees oli matt ja kahe voodi vahel oli rauast riiete kapp. Ühelpool voodid oli üks väikene kapp, kuhu meie võisime panna oma varustuse, mida meil oli. Kappis olid kruus-lusikas-nuga ja kahvel.

Kutsuti lõuna söögile - igal maal oli oma köök - eestlased - lätlased ja leedukad. Minule toit maitses, võibolla ta oli nõks rasvane, kuid ta oli parem kui toit, mida meie laeval sõime. Ma ei kurda, et laeva toit ei meeldinud minule, kuid amid söövad teistmoodi toitu kui seda teevad eestlased. Austraalaste toit meeldis minule rohkem. Kuid seal oli jälle nurisejaid - toit oli liiga rasvane - magustoidul polnud mingid maitsed ja puuvili oli liiga vana.

Mind ja dr Turvast panid need nurisejad mõtlema. Kus nad viibisid Eestis sõja aeg, kus kõigist oli puudus kui sul sugulasi maal ei elanud - kus nad viibisid Saksamaal? Tuli välja hiljem, et suurem jagu nurisejaid tulid Geislingi laagrist - kus sissepääs oli keelatud sõduritele ja koertele.

Teisel pool liivamäge asus meri - meie kõik läksime ujuma - üks laine võttis mind kinni ja ta rullis mind ja siis viskas mind randa - minu ujumise isu oli läinud. Mõned mehed olid rannast päris kaugele ujunud ja üks austraallane karjus - sharks, be careful! Meil polnud aimugi mida see karjumine tähendas - siis tuli üks vanem mees, kes karjus Eesti keeles - kas te kuradit olete hullud, et siia vette lähte - see vesi on täis hai kalu! Poisid vist purustasid iga ujumise rekordi, et jõuda kaldale.

Sellel õhtul kõnelemist oli palju. Kas järgmine päev on sama huvitav?

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Järgmisel päeva õhtupoole Klaari Ats, dr Turvas ja mina tegime otsuse, et enne õhtusööki meie läheme ja külastame Freemantlid. Panime kolm paki sigarette tasku ja läksime esimese bussi peale, mis jäi seisma. Pileti müüa tuli ja tahtis raha saada - ma ulatasin temale pakki Cameli sigarette. Ta võttis suitsud vastu ja meie näitasime sõrmedega, et meie soovime kuhugi minna, kust meie saame õlut. Sõitsime tükk aega ja pileti korjaja viipas ja näitas, kus oli üks kõrts. Meie tänasime teda - nii palju Inglise keelt meie teadsime.

Läksime kõrtsi, kõrts oli pea aegu tühi. Küsisime - please beer. Mees letti taga rääkis suure juttu maha, kuid meie ei saanud aru. Mees tõi meie ette kolm klaasi - üks oli väga väikene, kolmas oli liiga suur, meie valisime keskmise. Oli hea külm õlu, kolme õlle eest maksime pakki sigaretti. Tellisime uued õlut, saime need kätte, kui ukses tungis sisse trobikond mehi ja kõik tellisid neli või viis õlut. Meie vahtisime ja imestasime - meie ei teadnud, et kõik kõrtsid pannakse kinni kella kuue aeg. Uks panti kinni ja mehed jõid õlu tänaval.

Meie läksime teisele poole teed ja jäime ootama bussi. See tuli, meie ronisime peale ja jälle maksime sigarettidega, sõitsime hea tükk maad ja buss peatas. Juht tuli meie juurte ja rääkis pikka juttu maha - meie saime aru ainult mõnest sõnast - tuli välja, et see buss ei lähe enam edasi vaid läheb tagasi. Inimesed vahtisid meid kui ime asju. Lõpuks üks vanapoolne proua tõi kuskilt välja ajalehe ja ta näitas laeva pildile, mis oli meie laev. Proua oli nii hea, et tuli meiega ühes ja pani meid õige bussi peale.

Jäime õhtusöögist ilma, kuid rääkimist teistega oli päris palju. Hommikul saime teada, et Eesti meeste laulukoor läheb laulma Perthy raadiole. Sarapuu oli hakanud valmistama meest laulu koori juba laeva peal - mind laulmine ei huvitanud. Kuna Sarapuul oli üks koht vaba, siis ta pakkus selle minule. Ainuke asi mida ma pidin tegema oli lihtsalt liigutan oma suud. Buss tuli ja viis meid raadio majja. Kõik läks hästi. Poisid laulsid kaks või kolm laulu ja siis Uno Peedu laulis solo "Kord olin ma röövlite päälik". Sarapuu sai raadio jaama käest raha ja meie kõik saime jäätise ja laulkoorile jäi raha üle.

Vedelesime veel mõned päevad ja ühel hommikul valju hääldaja teatas, et meie peame kõik linad - tekkid ja sööginõud voodipeale panema ja bussid viivad meid sadama, kus üks Austraalia laev ootab meid. Bussid tulid ja meid viidi sadama ja madrused juhatasid meile teed - ees ootas meid halb üllatus. Nimelt kail seisis vana ristleja, mis oli väga kitsas laev - laeva nimi oli Kanimbla. Meid juhatati trepist alla, ees oli üks suur ruum täis magamise kiikusid. Teise maailmasõja aeg oli Kanimblast tehtud sõjaväe transport laev. Valjuhääldaja teatas, et lõuna on valmis. Toidul polnud viga, vähe rasvane, kuid maitsev. Õhtu eel laev lahkus Freemantly sadamast.

Sellel õhtul palju juttu ajamist ei olnud. Ma lasksin oma silmad looja, mis mind hommiku poole ööd ülese äratas oli väga suur müra ja koikud peaaegu lendasid ringi - meri oli väga tormine, paljud jäid mere haigeks. Hommiku söögil ei olnud väga palju inimesi. Üks vanem mees tuli minu juurde ja pakkus minul 5 pakki sigarette, kui ma vahetaks temaga magamise kohad. Ma olin sellega nõus - tema ase oli pea aegu laeva ninas ja ma ei saanud seal magada, pidin kogu aeg kuskilt kinni hoidma. Merehaigeid oli väga palju.

Järsku olime vaikses vees ja meil lubati tekile minna - väljas oli ilus kuum päev. Valjuhääldaja teatas, et täna öösel laev randub Melbourni sadamas ja peale hommiku toitu meid viiakse bussidega Bonegilla laagri. Kus Bonegilla asus sellest polnud meil aimugi. Eks näe mida homme toob? Senini on kõik olnud väga huvitav ja uus - ainult Kanimbla peal oli olnud senini kõige kehvem.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Huvipärast sai ka jutus mainitud laevu googeldatud.

USS General Stuart Heintzelman oli tõesti uus laev, võrreldes HMAS Kanimbla'ga

Loo kangelasi võib otsida ka USS GSH reisijate nimekirjast.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist