Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Shiim

Postitus Postitas Shiim »

Maragratt kirjutas:Tere Shiim.Mul on kaks maa kaardi Õviküla ümbrusest.Kahjuks ma ei oska,kuidas ma neid sinule saan saata.Maragratt
Kui need on arvutis, siis võib-olla e-kirjana? Saadan privaatsõnumiga e-maili aadressi.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
uudishimulik
Liige
Postitusi: 642
Liitunud: 20 Nov, 2006 14:05
Kontakt:

Re: Shiim

Postitus Postitas uudishimulik »

Maragratt kirjutas:Tere Shiim.Nüüd üks väike selkitus.Voldemar Ruus ei saanud surma augusti kuus.Ruus sai surma umbes 12/13/9/44.Ja ta keha jäi venelaste sillapeale.Väike juhatus,kui sa lähed Õvikülast Kärevere suunas siis Õviküla lõpus pöörab üks tee vasakule.Tee lõpus on üks väike talu ühe väga vihase koeraga ja mitte sõbraliku perenaisega.Jalgrada viib jõe äärte.Kus vanasti oli minu punkesr oli nüüd suur kraav kaevatud vist paatide jaoks.Ruusa jagu oli minust 5-6 meetert Kärevere suunas,Venelaste silla pea oli umbes 200meetrit meist Kärevere suunas,Siin om suur võimalus,et Ruusa keha maetid ühes venelastega,kes kes langesid samal päeval...Sulle kõige paremat.Maragratt
Sai täna käidud venelaste sillapeal. Tuli välja 14 76,2mm hülssi, MG 13 trumlid, mingi vene teraskoletise tugiratas ja muud lahingutele viitavaid pudinaid.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Aasta 1949.

Ma ei uskunud, et ma seda aastad näen, kuid imesid juhtub sellel “Külma südamega maakeral”.

Esimesel jõulude pühal ja Uue aasta päevadel on kõik kinni. Välja arvatud kirikud ja ujumise kohad. Lõuna paiku istusin trepil ja vahtisin tühja tänavad. Panin suitsu põlema ja ma mõtlesin - kus on vennas? Kas ta elab või läks Narva rindel kaduma? Ma ei kuulnud kui uks tehti lahti seljataga ja perenaine soovis minule Happy New Year! Soovisin temale sama ja ta soovis, et ma tulen temaga ühes ja sööme ja joome Uue aasta tervituseks. Ma ei ole kunagi tema juures käinud - kui sisse läksime seal oli suur laud kaetud külmade toitudega. Mehed olid kõik väljas, mu perenaine viis mind nende juurte ja tutvustas mind oma mehele ja poegadele. Nimesid ma enam ei mäleta, kuid nad ristisid mind kohe Snow ja see nimi jäi minule külge heaks mitmeks aastaks. (Eriti, kui ma hakkasin mängima jäähokid 1951-55) Poisid tõid minule suure klaasi vahutavad õlut ja meie kõik jõime teineteise terviseks. Perenaine tuli ja kutsus kõiki söögile. Jälle juhtus üks uus asi. Mehed läksid laua äärte, võtsid endale papist taldrekud ja iga üks teenis ennast ise - naised olid kuskil eemal.

Läksime hoovi ja algas mu esimene Austraalia tüüpi lõuna. Kes istus maas, kes seisis püsti või kükitas - oli väga vaba olemine. Nüüd ja jälle, keegi tõi minule suure klaasitäie õlut - nad tahtsid teada, kuidas minule meeldib Austraalia? Kust ma tulen ja mille pärast ma tulin Austraalia? Oma vigases inglise keeles ma katsusin neile selgeks teha, mis juhtus minu sünnimaal - eriti mida kommunistid tegid. Üks mees küsis - miks sa ei kutsunud politseid? Lahkusin nende juurest päris hilja, trepp oli kitsaks jäänud. Magasin hästi sellel ööl.

Hommikul läksin Eesti Majja. Seal oli juba palju inimesi - suuremal jaol olid peavalud. Istusin ja sõin, kui Johnni Pass tuli sisse ja mind nähes tuli kohe minu juure ja ta tahtis teada, kas ma soovin tulla temaga soolavee järve äärte? Kui ma soovin, siis Hellen tuleb minule järele siia paari tunni pärast. Ma pidin minema koju ja võtma endaga midagi ühes. Ta ütles, et nemad elavad seal palja jalu ja lühikeste pükstega. Tegin kiire sõidu Krossi ja võtsin mõned tarvilikud asjad omaga ühes - maksin perenaisele paari nädala renti ette ja põrutasin tagasi Eesti Majja.

Hellen ja Johnn ootasid mind juba. Sõitsime läbi Põhja Sydney, seal oli ilusaid maju - see oli väga ilus Sydney agul. Suur maantee oli väga kitsas ja liikumine oli põrkeraud põrkeraua järele. Pöörasime maanteelt liivasele teele ja siis omakorda kitsale metsateele. Lõpuks pöörasime vasakule, mis oli suurte puude vaheline tee. Jõudsime väikese lagendikule, seal istusid mehed ümber väikese tule ja jõid viina. Hellen laskis meid maha ja ta läks tagasi Sydneysse.

Tutvusin suure mehega, teda kutsuti Kella Karuks - Karla Reimaniga ja paari teise mehega, kelle nimed olen unustanud. Mind joomine ei huvitanud, vaatasin ringi - puude vahelt paistis vesi - läksin sinna ja leidsin paadi, mis oli vee all. Tegin ta korda ja järgmisel hommikul läksin kalale. Niisugune elu kestis peaaegu kaks nädalad. Hellen tuli minule ja Johnnile järele ja ma olin jälle city slik.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Venelaste sillapea
Venelaste sillapea
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Eestlased rannas
Eestlased rannas
boris.jpg (129.33 KiB) Vaadatud 8908 korda
Tagasi Sydneysse.

Jälle sama ruut - Haisty-Taysti hommikusöök, trammiga ja rongiga tööle. Nädal lõpul sai rannal päikest võtta ja mõnda uut sõpra kohata.

See suur mees fotol on Boris, Noora abikaasa. Boris oli sõja aeg Austraalia sõjaväes ja võitles saarte peal jaapanlaste vastu. Sõja lõpus ta sai tiisikuse ja ta lasti sõjaväest invaliidi pentsi peale. Noora lamab ta ees. See on Noora teine mees. Borise selja taga on vana eestlane Kalju.

Suvi tuli lõpule ja ma avastasin jälle, et minu palk on paar naela vähem, kui seda on austraallaste oma. See kord ma ei läinud Johnni juurte, ma läksin linna ja ühel venelasel oli linnas mitu kohvikud. Läksin hr Repini juurte ja tahtsin teada, kas temal tööd on kohvikutes. Sain King str väikese kohvikusse tööle. Palk oli palju parem, kui seda oli Johnni juures ja ma sain kaks toitu - hommiku söögi ja lõuna. Töö algas kella viie aeg hommikul ja ma olin vaba kella kahe aeg. Töö ei olnud raske - tegin uksed lahti, puhastasin põrandad ja kõik toolid-lauad ja igasugused teised asjad, mida vaja oli teha. Lasksin sisse pagari - piima mehe - lihuniku ja igat teist, kes tõid varustust resturaani. Kohvi ma võisin juua nii palju kui ma tahtsin. Kella kaheksa aeg tuli kokk ja peale kokka hakkasid ettekandjad tulema. Oli päris lõbus töökoht.

Ühel päeval Repin tuli ja tahtis teada, kuidas minule töö meeldib. Ma ütlesin temale, et resturaani põrandad tahavad palju puhastust, kuna vana põranda polish tuleb ära võtta, nii et saaks uut põrandale peale panna. Mees kratsis oma pead ja tahtis teada, kuna ma soovin seda teha? Ma teatasin temale, et ainuke päev, kuna seda saab teha on pühapäev. Ta ütles, et see maksab temale palju raha. Ma ütlesin, et temal pole vaja muretseta raha pärast - maksa minule nii palju, kui sa tahad. Järgmisel pühapäeval ma algasin tööd kella kuue aeg hommikul ja ma lõpetasin kella kaheksa aeg õhtul. Järgmisel hommikul ma olin jälle tööl - kokk tuli sisse ja imestas, et kõik läikis - samuti teised töölised olid täitsa rahul. Repin tuli ja vaatas ringi, ta kutsus mind kõrvale ja pani mu pihku 20 naela - see oli rohkem, kui ma nädalas teenisin.

Johnni Pass leidis mind ülese ja kutsus mind tagasi tööle, ta tõstab mu palga vähe kõrgemale, kui seda on teistel töötajatel. Jätsin Repiniga nägemist ja ta ütles, et kui ma kunagi tööd tahan, siis ma olen tere tulemast, tema uks on alati lahti. Johnni viis mind järve äärte, kus ma pühitsesin jõulud ja Uut Aastad. Jälle tagasi Kings Crossi - ta hakkas minule meeldima. Juuni 1950 ma ostsin ajalehe ja seal oli suur lehekülg - WAR!

Sellel hommikul ma tööle ei läinud vaid läksin Victoria Barracki, kus juba oli mehed ootamas, et minna sõtta. Oli arstlik läbivaatus, vaadati kas või missugune on su haridus ja iga suguseid imelike küsimusi küsiti. Näit. Kui sa kõnnid mere ääres kõrgel kaljul - kas sul on niisugune tunne, et sa tahad alla hüpata - Või kui sa ujud vee all, kas sa saad hoida oma hinge kauem, kui keegi teine. Sinna ma panin küsimuse märgi. Küsimus, kas sa kannatad rohkem valu, kui keegi teine inimene. Panin jälle küsimuse märgi. Kas sa oled teeninud väljaspool Austraaliad mõnes sõjaväes - yes or no. Kas sa oled kunagi sõjast osa võtnud väljaspool Austraaliad. Nende kahe küsimusele ma ei vastanud.

Kirjutasin kindrallille - siin ma olen ja keegi ei taha mind - ma soovin astuda Austraalia sõjaväkke. Möödus paar nädalad ja siis ma hakkasin saama kirju - Canberrast-Melbournist ja Sydneyst - Palun ärge tülitage kindralid, teie palvekiri on uurimise all ja meie teatame mis juhtub. Ma hakkasin kirja saama iga kuu sama sisuga - see kestis viis aastad.

Maragratt
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Shiim »

Maragrati saadetud kaardid. Ühe pani Toomas juba üles, aga ma retušeerisin natuke:
Manused
ÕviKaart1.jpg
ÕviKaart2.jpg
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Fotol Peeter, mina ja Leo Kask

51 aastal ma kolisin Peeter ja Veera Rae juurde elama. Mõlemad tulid Austraalia enne sõda. Ets (Peeter) oli kokk ühes suures hotellis ja Veera töötas ühes riiete poes. Leo Kask oli juba minust ette jõudnud ja temal oli tagumine tuba. Dr Turvas võttis minu toa üle Kings Crossis. Ma juhatasin tema kreeklase juurte, kus mina alati söömas käisin. Toa hind oli sama Etsi juures, kui seda oli Crossis.

Minul tuli jälle vaidlus Johnni Passiga ja ma läksin maale saeveskisse tööle. Keha justkui vajas raskemad tööd. Töötasin seal ungarlastega koos. Üks oli sõjaaeg palga maksja Ungari pataljonile ja temal oli kohver täis Ungari raha. Sõda lõppes ennem, kui ta jõudis oma üksuse juurte ja ta kandis seda raha kogu aeg endaga. Ta kartis, et komud süüdistavad teda, et ta oli suure summaga jalga lasknud. Ungarlased olid toredad kaastöölised.

Talve tulekuga ma andsin bossile kahe nädala notice, et ma lahkun. Ta tuli minule kallale ja lõi mind seljali - ma haiged ei saanud. Ma tahtsin temaga vähe arveid õiendada, kuid töölised tulid vahele ja kõik kõndisid töö kohast minema. Ma läksin oma onni, panin oma asjad kokku, kui bossi poeg tuli ja tõi minule raha - seal oli palju rohkem, kui mina teenisin. Ma pakkusin raha tagasi, kuid poiss pani lõikama. Kõndisin raudtee jaama ja jäin rongi ootama. Bossi vanem poeg tuli ja vabandas oma isa eest - extra raha oli minu valude jaoks ja poiss ütles, et minul ei ole vaja enam kaugemale minna, et kohus maksab palju raha. Nüüd ma sai aru, miks ma sain rohkem raha.

Koju jõudes ma hakkasin otsima uut tööd, käisin jälle Repini juures ja sain ühte teise kohviku tööle. Ma ütlesin Repinile, et ma olen siin tööl nii kaua, kui ma leian uue töökoha. Repin oli sellega nõus. Ühel lõuna ajal üks trobikond “Suuri ninasi” tuli kohviku - nendel oli olnud mingisugune koosolek. Üks mees vahtis mind kogu aeg ja viimaks tuli minu juurte ja tahtis teada, kas ma kunagi töötasin Rylstonis? Kui ma vastasin yes, siis ta ütles või küsis, kas ma soovin paremad töökohta ja suuremad palka? Ta tahtis teada, mis kellal ma töö lõpetan ja peale tööd siis räägime. Ta pakus minule tööd suures saeveskis - panna välja laudasi mida inimesed on tellinud. Palk 20 naela nädalas ja kui ma soovin töötada pool päeva laupäeval, siis tööd on olemas. Ta andis minule oma telefoni numbri ja ütles - aega on küllalt.

Hilde ja Felix tulid minule külla ja tõid minule Eestist saadetud kirja. Üks austraallane oli kirja toonud nende poodi Rylstonist. Isa kiri oli lühikene - ta tänas õnne, et ma olen jõudnud Austraalia ja samal ajal ta kirjutas, kui sinul on mõtted tagasi minna - mõtle ainult, et sa lähed edasi. Mu vennast ta ei teadnud midagi - isa vennapoeg Vasulast on jõudnud tagasi koju ja nüüd on ta hea kommunist. Isa vennapoeg langes Narva rindel ja üks õepoeg läks kaduma, õde elas Vara mõisas. Isa soovis minule kõige paremat ja ma võisin temale kirju saata. Üle hulga aja sain head uudised Eestist. Õieti see oli esimene kiri, mille ma sain Eestist. aadress oli sama, kuid ei olnud enam Fortuna tänav vaid Kalda tänav.

Hakkasin kirju saama Melbournist - sinu application on ikka veel uurimise all - lähemal tulevikus meie teatame sulle. Neid tuli iga kuu - kuna ma ei olnud Austraalia kodanik, siis igakord kui ma läksin kuskile elama ma pidin emigrationi departmanile teatama, kus ma olen.

Maragratt
Manused
leo_kask.jpg
leo_kask.jpg (71.95 KiB) Vaadatud 8752 korda
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Elasin Austraalia perekonnas ja töötasin Sydney trammide peal (Nüüd neid tramme enam ei ole) Alguses pileti müüjana ja hiljem ajutine trammi juht. Need olid ärevad ajad - Hiina langes kommudele - Koreas oli rahu, kuid kui kauaks? Malaias käis kõva dzungli sõda ja Austraalia lennuvägi ja kahurvägi ühes Uue Meremaa kahurväega olid juba Malayas.

Ühel päeval mind ootas kiri ees ja keegi tahtis teada, kas ma ikka veel soovin astuda Austraalia sõjaväkke, kui vastus on ja, siis ma pean minema Double Bay mereväe-lennuväe peakorterisse. Võtsin trammide pealt päeva vabaks ja sõitsin trammiga Double Bay peatusse. Mereväelane värava peal tahtis teada, kuhu ma tahan minna - ma näitasin temale kirja, mille ma olin saanud. Ta vajutas kella nupu peale ja üks madrus tuli ja juhatas kuhu ma pidin minema.

Seal oli pikk koridor ja palju uksi, ta koputas ja uks tehti seestpoolt lahti. Mereväelane läks minema - üks naisterahvas istus laua taga, ka temal oli mingisugune munder seljas. Ta käskis minul istuda ja oodata. Ma istusin seal vähe aega ja üks erariides mees kutsus mind sisse. Laua taga oli neli meest, kõik erariides - nad tahtsid teada - miks ma soovin astuda Austraalia sõjaväkke. Ma ütlesin, et tänu kommunistidele ma kaotasin oma sünnimaa ja ma vihkan seda reziimi. Siis küsiti - kuidas minule meeldib Austraalia? Mu vastus oli - ma ei taha näha sama asja Austraalias, mis juhtus minu sünnimaal. Neil oli suur patsakas paberisi laual. Üks ütles, et ma olin päris noor, kui ma hakkasin võitlema kommunistide vastu ja ta tahtis teada miks? Ma ütlesin temale, et mis juhtus mu sünnimaal on raske sõnadega selgeks teha, kui isik pole ise sellest möllust läbikäinud. Üks mees ütles, et meie teame sinu minevikku parem, kui seda sa ise tead. Igatahes kui sa tahad astuda Austraalia sõjaväkke - su uks on lahti.

Üks sõjaväe auto viis mind South Heady. Seal olid igasugused testid - minul sooviti, et ma lähen õhtukooli paariks nädalaks, et täiendada oma inglise keelt ja ma pean tööl teatama, et ma lõpetan trammide peal töö. Asjad liikusid kiiresti - õhtukool ei olnud väga kaugel kus ma elasin. Käisin 10me õhtud koolis ja siis õpetaja teatas, et tema minule rohkem Inglise keelt ei õpeta, keel mis minul on olemas on küllalt hea sõjaväe jaoks.

South Headys anti minule number, mida ma pidin meeles pidama. Jätsin oma perenaise nägemist (Õieti oleks pidanud nad jätma jumalaga, kui ma Malayast tagasi tulin olid mõlemad lahkunud siit maailmast) Järgmine peatus oli Marrickwille, kus oli üks väike sõjaväe baas. Sisse minnes küsiti kohe - mis on sinu number - ma ütlesin seda ja üks noor sõdur viis mind ühte pika tuppa - seal oli 10 voodit - ta näitas minule missugune on minu voodi ja ta ka näitas, kuidas tuleb voodid teha igal hommikul. Voodi kõrval oli kapp, kuhu ma võisin panna oma varanduse - mida ei olnud väga palju.

Umbes kella nelja paiku tuli üks trobikond noori poisse sisse. Kõik tutvustasid ennast ja nad kohe ristisid mind snow. Üks oli umbes minu vanune ja tema nimi oli Jack - meist said head sõbrad. Sõjaväe korda seal kohas ei olnud - hommiku loeti nimed, siis oli hommiku toit. voodid pidid ilusti ära tegema ja siis oli vaba aeg, kuni lõunani. Hommikul sgt küsis, kes ei ole siin lõunaks nii et kokk teadis kui palju mehi on lõunaks. Igale ilusale viili vedamisele tuleb lõpp. Ühel hommikul sgt teatas, et nüüd on kinnine baas ja keegi ei või välja minna. Järgmisel hommikul löödi vara maast lahti - pidime kõik asjad, mida meie siin saime, tagasi lattu viima. Samal õhtul viidi meid Centrali jaama ja panti vagunisse.

Vaguni põrandal olid suured tinast asjad, mis välja nägid kui suured padjad. Sain Jacki käest teada, et need tinast asja on täis kuuma liiva - mai kuu hakkab Austraalias külmaks saama, eriti ööd, Imelik kui ma Eestis astusin sõjaväkke oli 15-5 ja nüüd, kus algab mu uus teekond ma astusin Austraalia sõjaväkke 16-5. Istusin Jackiga kõrvuti - siis ta järsku ärkas ülese, et ma olen Uus Austraalane.

Hommikul rong jäi seisma ja keegi karjus every body out! Väljas seisis vana sgt, ta käskis meil bussile peale minna. Meid oli umbes 30nd meest. Buss sõitis umbes pool tundi, väljas oli veel pool pime ja buss jäi seisma ühe värava ette. Sõdur püssiga vaatas sisse ja ütles You be sorry! Buss sõitis vähe maad ja sgt käskis meil välja tulla. Seisime seal ja hea toidu lõhn tuli ninna - olime köögi ligidal. Järsku, kõik tule hakkasid põlema ja pasun hakkas kõvasti puhuma - mehed jooksid barrackidest välja ja meid nähes - iga mees karjus you be sorry! Sgt viis meid söögisaali, sealt saime toidunõud ja noored sõdurid jagasid meile toitu - kaks muna - praetud beacon ja praetud kartulid ja kõrvetatud leib. Puuvili oli laual - samuti või-suhkur ja igasuguseid teisi asju - valida oli kohvi, tee või piim. Toit oli päris hea. Sgt tuli ja juhatas meid iglo tüüpi majja - 10 meest ühes toas - maja alguses ja lõpus oli üksikud toad - Jack sai ühe ja mina teise.

Terve päev meid jäeti rahule. Sellel õhtul uni ei tulnud väga ruttu - pea oli täis igasuguseid mõtteid - mida homme toob või mis on tulevik.

Maragratt

Minu uus sõber piibuga - kahjuks temale sõduri elu ei meeldinud ja ta ainult teenis kolm aastad. Ta ei tulnud minuga dzungli sõtta.
Noorsõdurid
Noorsõdurid
Eesti cowboy Austraalias
cowboy
cowboy


Nagu sa fotol näed, meil veel ei olnud rohelisi mundreid. Neid saime alles kui meie jõudsime Malayasse, siis saime inglaste dzungli mundrid, mis olid väga head. Austraalia rohelised mundrid olid liiga paksud ja kui märjaks said, siis oli peaaegu võimatu neid kuivaks saada dzunglis.

Dzunglis sa olid alati märg, kui mitte vihmast siis higist.
Väljaõppel juuni 1955
Väljaõppel juuni 1955
3_copy.jpg (65.32 KiB) Vaadatud 8512 korda
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Järgmine päev olime me veel erariides. Peale lõunat marsiti meid riiete lattu, kus hakkasime saama varustust. 2pr saapaid - 1pr kingi - 1pr spordikingi - 3 paari sokke - kolm suve aluspesu ja kolm talve aluspesu - 2 talve mundrid - 3 särki ja kaks paari treeningu pükse - 1pr trakse - püksi rihm - 1 lips - üks kaabu - üks baret ja üks töömüts. Kaks seljakotti - üks suur ja teine väike. Üks veepudel- üks kruus - sett nuga-kahvel-lusikas. Kataloog - habeme ajamise värgid ja peegel metallist. Pruun kott ja puust kast, kuhu meie võisime panna lukku alla oma varanduse. 3 käterätti - 6 rohelist taskurätti - metallist seebi karp - üks inglise vintpüss ja lukk pluss pikk tääk. kui ma olen midagi ära unustanud, küll tuleb hiljem meelde. Kaks mütsimärki - üks suur ja teine väike - ja veel suur taskunuga.

Panime kõik kraamid pruuni kotti ja jätsime puukastid lattu. Viisime oma kraami oma tuppa ja siis läksime tagasi puukastide järele. Ma vaatasin oma vara üle ja mis minule vähe muret tegi, et tank saapad olid punakad pruunid ja meile öeldi, et need peavad esmaspäevaks olema mustad ja läikima. Pidasin Jackiga nõu, tema läks laagri poodi asju uurima. Ta tuli tagas 2 karpi musta saapa polish ja Brasso. Brasso oli vase läikimise jaoks. Mütsi märgid olid vasest - kõik pandlad olid vasest ja suurel rihmal oli kaks vasest lukku ja kaks vasest triipu - need ühes saabastega pidid läikima. Samuti seljakott pidi värvima liiva karva - nagu rihm ja väike kott. Paistis, et meie pidime oma varustuse juures töötama neli päeva. Saabastega oli kõige suurem töö - ma töötasin oma saabastega kuni õhtuni ja siis nad olid mustad, kuid mitte läikivad. Käisin sõjaväe poes ja ostsin tärklist ja pesupulbrid ja samal õhtul ma pesin oma särgid ja töötamise püksid ära ja panin pange tärklist - loputasin asjad tärklises ja viisin kuivatuse ruumi - ah jah, ma panin iga asjale oma nime peale, nii et keegi neid hõlma alla ei löö.

Istusin Jackiga trepil ja tegime suitsu - meie olime kõige vanemad selles rühmas. Ma sain oma asjad kõik enamvähem korda, päev ennem kui treening algab. Vasega oli vähe tegemist, kuid sain ka need korda. Saapad oleks võinud olla paremad, kuid eks näe mida esimene päev toob.

Esimesel päeva hommikul löödi meid maast lahti 0600 - kõik kästi välja tulla - ilm oli veel pool pime ja hommik oli külm. Punase peaga corporal hõikas meie nimesid ja meie pidime vastama here corporal! Corporal oli pärit Inglismaalt, nagu meie hiljem saime teada ja ta sai kohe endale hüüdnime RED ROOSTER! Kuna temal olid punased juuksed. Nüüd oli meil tund aega enne hommikusööki - pidime voodid tegema - habe ära ajama ja toa korda lööma. Siis uus vile ja meid panti ritta ja marsiti söökla - aega anti pool tundi. Tagasi oma tuppa ja meie pidime seisma voodi kõrval. Inspection - üks Warrand Officer tegi selle inspectioni. Ta tuli minu tuppa vaatas ringi tõmbas sõrmega siit ja sealt ta vist otsis tolmu. Ta vaatas mu saapaid ja ütles, et ma pean panema rohkem küünarnukki tööle, et need saapad oleks läikivad, nagu seda on tema omad.

Siis uuesti välja, seal ootas meid ees Red Rooster ta pani meid ritta ja hakkas meid õieti kõndima treenimise väljakule. Noh ma pole nii palju vasaku jala mehi näinud - mõned tahtsid ilusasti marssida, kuid teised ajasid neil jalad segamini. Kui meie jõudsime treeningu väljale nagu lamba kari. Kui ma nüüd mõtlen, siis ma naeratan ja muigan. Kui käsk tuli halt siis mõned jäid õige jala pealt alt, kuid siis oli mehi kes kõndisid neile selga. Red Rooster muigas ja käskis meil teha vasak pool. Ma ei tea miks, kuid mõned tegid parema poole, aga suurem jagu tegid vasaku poole. Siis tuli uus käsk - Right dress! Keegi ei teadnud mida teha. Red Rooster teatas, et ei maksa muretseta kolme kuu pärast olete nagu mina olen - sõdur.

Ees ootas kaks kaprali - iga kapral sai kümme meest. (Elu on imelik - ma kohtasin ühte kaprali Vietnamis ja meie mõlemad olime Warrand Officerid) Nüüd algas treening - üks kümme tegid vasak-parem pool ja ümber pööramist. Teine 10 tegi tervitamist ja kolmas kümme tegid marssi. Iga 50 minuti järele oli 10 minutid suitsutamist ja siis oli vahetus paremalt vasakule. Kella 10ne aeg tuli morning tea ja mingisugune kook. Siis jälle tagasi väljaõppele. Peale lõunat oli paar sisemist tundi - peamiselt sõjaväe ja laagri seadused ja aukraadid. Nooremast leitnantist alates pidid tervitama ja kui ta sinuga rääkis, pidid olema valvel seisakul ja kutsuma teda Siriks. Warrant Officeri pole vaja au anda, kuid sa pead teda kutsuma Siriks ja seisma tema ees valvelt.

Oli huvitav esimene päev. Ma ei või nuriseda, et midagi minule raskusi tegi, kuna minu Inglise keel ei olnud just väga hea (Isegi nüüd ta pole kõige parem)

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

lohakas sõdur
lohakas sõdur
lohakas.jpg (59.45 KiB) Vaadatud 8240 korda
Noore väljaõpe on peaaegu seljataga. Kapooka oli noorte väljaõppe laager. Ta ei olnud väga mugav, mugavust kui niisugust asja seal ei olnud. Igloo tüüpi majad - tehtud rauast, olid väga külmad talvel ja väga kuumad suvel. Ma ei hakka kirjutama palju väljaõppest, kuid üks asi oli parem, kui seda oli Neuhammeris, õieti palju asju olid paremad, kui seda olid Neuhammeris - väljaõppe. Üks treener ja kümme noort. Samuti keegi ei röökinud su peale, kui midagi valesti tegid, siis tehti sulle kohe selgeks, kus sa tegid vea. Igakord kui treening algas oli käsk - by the right number! Ja sa pidid oma numbrit meeles pidama. Nime ei tarvitatud, ainult numbrid. Väljaõpe kestis kolm nädalat ja siis oli töönädal - kelner ohvitseride messis - vahtkonnas - hoolitsesid kuuma vee eest ja palju teisi väikesi töid.

Minu esimene töö oli kelner ohvitseride messis - see oli minusugusele vähe raske, eriti kui ruumis on palju lärmi. Hea oli, et barman teadis mida keegi joob. Kõik ohvitserid kadusid kella 9-10 vahel aga üks noor ohvitser tellis piiritust kõvasti. Kell oli juba 12 ja tema tellis kahekordse brandy. Ma korjasin kõik pool tühjad klaasid kokku ja tegin temale ühe kõva jooki. Ta jõi terve klaasi täis ära ühe suu täiega ja siis jooksis välja ja hakkas oksendama. Baari mees raputas oma pead ja teatas, et mina olen big-big trouble tomorrow! Ma läksin oma tuppa ja pugesin põhku - korrapidaja ohvitseri käskjalg äratas mind üles ja teatas, et minul on nüüd uus töökoht - hoolitseda laagri sooja vee eest. (1963 ma olin Terendaki laagris Malacca osariigis, kus oli inglastel suur laager. Mind ja mu jagu saadeti Austraali lennuväe laagri, mis asus vastu Penangi saart. Meie sõitsime sinna kahe Roveriga. Ja ma kohtasin oma uut juhti, seekord oli ta juba kapten - sama mees, keda ma tahtsin ära mürgitada, kui sellest hiljem, kui meeldib)

Teine asi mis juhtus - esimene kuus nädalat oli kinnine laager. Esimesel laupäeva õhtul seisime reas ja üks noor ohvitser uuris meid, kuidas meie välja näeme. Ta jäi minu taha seisma ja küsis - noor sõdur kuna sa viimati käisid juuksuri juures? Ma vastasin, et sellest on möödud paar päeva. Ta küsis minu käest uuesti ja ma vastasin samuti - ta rebis mu linnaloa puruks ja käskis rivist lahkuda! Kui ma temast mööda kõndisin ta küsis minu käest, kuidas sa ohvitseri kutsud ma vastasin - Sir. Nüüd sa tead, miks ma su linnaloa puruks rebisin. Ma kõndisin oma elukoha poole kui mu kompanii ülem tuli vastu, ma viskasin temale “Kulpi” ja ta käsis minu käest, et miks ma linna ei lähe? Rääkisin temale ära mis juhtus ja ta ütles - järgne minule. Läksime üksuse staapi ja sealt ma sain kapteni käest uue linnaloa. (Mind ülendati Sgt 1965 ja mu uus postitus oli dzunglisõja kool Canungra, ma võtsin üle Demo rühma ja kes oli minu ülem seal - oli mu kapten Kapookast, kuid see kord ta oli Col/lt) Tol ajal oli Austraalias ainult kolm jalaväe pataljoni ja ülendust oli väga raske saada, kuid minul vedas. Ma vist meeldisin mõne suuremale juhile!

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

nagu tigu kannan oma maja seljas
nagu tigu kannan oma maja seljas
tigu.jpg (34.18 KiB) Vaadatud 8076 korda
Kuna ilmad olid päris külmad juunis ja juulis, siis ma tegin otsuse, et rumm on hea jook külma vastu. Ainuke asi oli, et igakord kui meie tulime bussiga tagasi laagri, siis otsiti meid läbi ja kõik kangem kraam võeti ära. Laagris oli canteen, kuid seal müüdi ainult lahjad õlut ja kes tahab õlut juua külma päeva või ööga. Mida ma märkasin, et taskud otsitakse läbi ja isegi katsutakse püksi sääri, kuid keegi ei vaata kaabu alla. Ostsin endale kaks väiksemat lamedat pudelit ja need mahtusid ilusti kaabu alla. Tõin nad ilusti oma tuppa ja peitsin ära. Igal õhtul sai väikese nippy rummi võtta. Koputati seinale, et corporal nuhib asju. Ma panin ruttu oma viimase pudeli kaabu alla, kuna oli külm siis oli minul sinel üle magamise riiete ja kaabu oli peas. Corporal tormas tuppa ja ta tahtis teada, kus on minu pudelid rummiga - ta ütles, et ta tunneb toas rummi lõhna. Ta otsis mind läbi, käskis kasti lukust lahti teha, kuid ta ei leidnud midagi. (Aastad hiljem meie olime õpetajad seersantide kursusele, mõlemad olime WO2 ja ühel päeval ta küsis - leo ma tean, et sinul oli rummi, kuid ma ei tea kus sa seda hoidsid. Ma küsisin tema käest, kas sa ei imestanud, et ma seisin seal kaabu peas? You are bastard Len, ütles ta ja me mõlemad hakkasime naerma.

Tegime viimased testid ja siis ühe kaupa käisime toas - seal küsiti kuhu ja mis väeossa sa tahad minna. Kui minu kord tuli, siis see vana sgt ütles, et mida tema minust kuulnud on - mina pean minema signals! Ma vaidlesin vastu, et minu inglise keel ei ole küllalt hea, et ma ei tahaks olla signalist. Tema vaidles vastu, et tulevik on kui ma edasi jään signals. Lõpuks ma sain mida ma tahtsin - jalavägi. Tulin hea meelega välja ja seal juba ootas Jack, ka tema on postitatud jalaväkke. Järgmisel hommikul loeti nimed välja, kes jäävad edasi Kapookasse - üks nendest olin mina. On tehtud otsus, et meie haridus ei ole veel kõige parem ja meie peame minema teise Kapooka laagri, kus on kool olemas.

Kool kestis kaks nädalad ja ainult paar poissi jäid sinna täiendama oma haridust. Nüüd ma panin oma asjad selga ja sõit algas Sydney poole. Jõudsime sinna hommiku vara. Väike buss ootas meid ja meid viidi Ingelburni kus asus 4.R.A.R. Õieti ta oli School of Infantry. Kohtasin jälle Jackiga - ta kurtis, et õppused on raskemad, kui seda olid nad Kapookas. Oli laupäeva hommik - ma sain oma magamise asjad ja siis sain nädalalõpu linnaloa. Kõigepealt ma läksin külla Hildele ja Felixile, neil oli hea meel mind näha ja nad käsutasid mind, et ma jään nende juurte ööseks. Sain ka teada, et Eesti Majas on tants täna õhtul. Kuna minul oli seljas talve munder ja jalas tanksaapad ma ei tahtnud just sinna minna, kuid läksin. Keda ma kohtasin seal sellel õhtul oli minu vana kooliõpetaja Aavik.

Ilm on väike.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Viimane välaõpe
Viimane välaõpe
viimane.jpg (56.61 KiB) Vaadatud 7752 korda
Viimati enne jõulud 1955 meie treening lõppes. Mõned poisid saadeti teiste väeosadesse kus polnud vaja palju marssimist. Sain teada, et mina lähen 3 Royal Australia Regimenti. Regiment asus Holsworhtis. Umbes 20 miili Sydneyst ja väga ligidal Liverpooli raudtee jaamast. Veomasin viis meid sinna ja meile näidati, kus on meie eluruumid. 20 meest ruumis, iga voodi vahel oli riiete kapp - see kord igal mehel oli oma kapp.

3 R.A.R sai väga kuulsaks Korea sõjas - pataljon pani seisma hiinlaste rünnaku ja sellega päästsid paljude ameeriklaste elu. Terve pataljon sai ameerika presidenti käest aumärgi, mida nüüd võib kanda iga sõdur, kes kuulub 3.R.A.R, aga kui nad lähevad mõnda teiste üksusesse, siis võetakse see aumärk ära. Ainult 3.R.A.R. mehed võivad seda kanda. Kuna üksus oli hiljuti tulnud tagasi Koreast, siis midagi suuremad laagris ei juhtunud. Peamine töö oli “Emu pop” - NCO juhatusel meie korjasime sigarettide otsasi ja igat teist rämpsu. Kompaniis ei olnud väga palju mehi ja meie kuulsime, et meie kõik läheme puhkusele kolmeks nädalaks - so, kes on lucky! Enne jõulud panti nimekiri seinale ja minu nimi oli seal - kuulusin laagri vahtkonda - 24 tundi teenistust ja 48 tundi vabadust. Ma kõlistasin Hilde ja Felixille, et ma kahjuks olen teenistuses jõulude aeg ja ma pean olema laagris.

Esimesel ööl vahtkonnas, korrapidaja ohvitser tuli - ma karjusin seis, kes tuleb seal!? Tule ligemalle, et ma tunneks sind ära! Ta hakkas minu poole tulema ja järsku tuli minule meelde parool. Kamandasin jälle - seis! Parool! Ma vist tegin ta vähe vihaseks, ta ütles parooli ja siis tahtis ta teada mis on minu amet siin? Ma ütlesin temale, et ma pean laagrid valvama nagu kord ja kohus on. Ja ta tahtis teada, mis on see kord ja kohus? Ma vastasin, et ma pean valvama seda laagrit ja et keegi eraisik ei tule laagri. Lõpuks ta läks minema.

Jaanuaris kompanii hakkas saama rohkem uusi mehi ja uusi jaoülemaid - suurem jagu jaoülemad olid pärit Inglismaalt. Saime uue kompanii vanema - see oli suur mees ja ta hakkas meile valu tegema. Temale eriti meeldis täägivõitlus ja seda meie tegime paar kolm tundi päevas. Isegi täna veel on minul tema käsk meeles. In - out - on guard / in - out - on guard!

Ho need mälestused.

Maragratt
3 poissi ja üks vanem poiss
3 poissi ja üks vanem poiss
3_poissi.jpg (49.37 KiB) Vaadatud 7752 korda
Uued juhid tulid ja väljaõppus hakkas kõvasti peale. Saime uue rühma vanema - see mees oli vähe ülbe - ta vist mõtles, et ilma temata sõjaväge ei ole. Saime noore rühma ülema - ta tuli ohvitseride koolist meile, see oli tema esimene postitus. Igal esmaspäeval võtsime oma varustuse ühes ja hakkasime “Jalutama”. Treenimise maa oli meist otsejoones ainult mõned miilid, kuid millegipärast meie pidime ümberringi kõndima, kuni õhtuni. Siis pidime ülese panema nelja-mehe telgid ja tooma voodid veomasinate pealt. Väljaõppus kestis, kuni reede lõunani - siis pidime telgid maha võtma ja rullida nagu meie nad alguses saime. Rivisse ja siis algas kiirmarss tagasi laagri, mis võttis umbes 45 min. Laagris loeti nimed ette, kellel ei olnud võimalus nädala lõppu luba saada. Kes läks vahtkonda - kes läks kööki tööle ja kellel olid linnaload ootamas.

Mu sõber Jackile ei meeldinud meie uus rühma vanem ja ühel hommikul seisime reas ja rühma vanem uuris meie mundreid, kui ta Jacki juurte jõudis ta leidis, et Jacki kuue zipper oli nõks allapoole, kui seda sõjaväe seadus lubas. Ta tõmbas Jacki zipperi üles ja samal ajal ta käsi libises ja Jack sai obaduse vastu lõuga ja lendas selja peale. Jack hakkas vanduma ja ma ütlesin Jackile - pea lõuad kinni - kuid Jack seda ei teinud, ta tarvitas väga kõvasid sõnu rühma vanema vastu. Rühma vanem pani Jacki valve alla ja süüdistas Jacki mitme asjaga. Tuli kohus, ma olin tunnistaja ja paar teist poissi samuti - meie rääkisime mis juhtus. Oleks Jack oma suu kinni pannud oleks rühma vanem karistust saanud, aga Jack tarvitas igasuguseid sõnu ja ta mõisteti süüdi. 35 päeva sõjaväe vanglas. Meie noor rühma ülem ei saanud läbi rühma vanemaga ja loomulikult rühm kannatas. Mida ma veel välja leidsin kompanii kirjutaja käest, et minu isiku paberitele oli löödud pitsat. NEVER TO BE PROMOTED!

Nagu ma varem olen kirjutanud elu on naljakas.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

old mates meet
old mates meet
old_mates.jpg (184.37 KiB) Vaadatud 7585 korda
Ühel päeval saime teada, et meil on ees suur väljaõpe. Meie peame seisma panema SAS luurejao, kes tulevad ühel ööl allveelaevaga randa ja meie ülesanne oli neid kinni pidada. Rühm viidi veomasinatega jõe äärte mis voolas merre ja SAS mehed pidid siin maale tulema. Rühmül pani meid kõrtsi ligi ja tema läks paari mehega luurele. Sgt viis rühma kõrtsi hoovi ja ta ei pannud tähele, et poisid käisid kõrtsis joomas. Ja kui rühmül tuli tagasi, siis peaaegu terve rühm oli purjus. See sgt tahtis näidata, kes on juht.

Väljaõpe läks SAS korda väga hästi - tänu minule! ”Boss” saatis mind järgmisel õhtul eelpostile. Ma istusin suurel kivil ja ei märganud, et tõus lõikas mind maalt ära. Allveelaev tuli ja ma ei saanud midagi teha - istusin kivil nii kaua, kui mõõn tuli.

Loomulikult “Boss” oli meie kõigi peale vihane. Veomasinad viisid meid tagasi laagri ja siis hakkas “Boss” meid karistama. Meie jooksime ja tema käsutas-karjus kõigest jõust - sosin käis läbi rühma, keegi ei või välja kukkuda. Seal kus rühm kuulus kokku. Nii pea kui “Boss” kaotas oma hääle ta andis juhtimise üle sgt. Nüüd hakkas nali peale - jaoülemad läksid kompülli juure ja repportisid, et neid on karistatud ühes reameestega. Mis on suur NO NO! Kompanii ülem kutsus “Bossi” enda tuppa ja meie kuulasime, kuidas tema sai peapesu kompanii ülema käest. ”Boss” tuli treppi peale ja meie suureks üllatuseks ta vabandas ja teatas, et ta on noor ohvitser ja ta tegi suure vea! ”Boss”tõusis meeste seas kaunis palju.

Esimene asi mida “Boss” tegi, millest meie saime hiljem teada - ta käis kompanii ülemaga rääkimas ja mõne päeva pärast oli sgt kadunud. Tuli uus rühmavanem. Korea veteran ja üks väga tore sõdur. Fotol minu kõrval seisab mu vana rühmavanem ja me kohtusime Jalaväe koolis. Mina tulin õppima, kuidas minust saab Warrant Officer ja tema kuulis, et ma seal olin ja tuli minule külla. Ta oli teises koolis, et temast saab Warrant Officer klass 1. Jälle nägemine oli hea.

Tema oli üks esimestest Austraalia nõuandjaks Vietnami ohvitseridele. Ta käis Vietnami sõjas kolm korda. Paar aastat tagasi ma lugesin, et ta lahkus siit maailmast. Vähk! Nii palju Vietnami veteranid on surnud igasugusesse vähki. Mineval aastal mu esimene “Boss” suri maksavähki. Poisid kellega ma olin Vietnamis AATTV-MAT1 on siit maailmast lahkunud. Mina ja üks teine oleme veel elus. Minul võetakse vere proovid iga kolme või kuue kuu järele. Nimelt minu selgroo üdi ei tee küllalt valgeid vereliblesi. Nii et kui kunagi minu käest te pole kuulnud paar nädalat, siis ma olen läinud Taara juure puhkama.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Mu kompanii ülem oli teise maailmasõja sõdur - aukraad major - ta oli üks vähestest, kellel on või oli kaks Military Crossi. Kui ta alguses tutvustas ennast, meie mõtlesime, et see mees keksib. Tema esimesed sõnad olid - selle käega ma tapsin 7-8 jaapanlast, näitas teise käe peale ja ütles - selle käega ma ainult tapsin 2-3 jaapanlast, kuna ma olen parema käeline. Kui ta meiega rääkis tal ei olnud rinnas ühtegi medalit. Kui oli esimene pataljoni paraad, siis tal oli medalid küllalt palju - ning noored poisid hakkasid temast rohkem lugu pidama. Teda kutsuti seljataga “Judy the fast gun”.

Iga rännaku, mida meie tegime 5miili - 9 miili või 25 miili, mees kõndis meie kõrval. Kõmu käis ringi, et üksus läheb enne jõulu Malai kodusõtta. Nüüd löödi meile mahv peale - igal hommikul paari-miilised jooksud enne hommikusööki. Tutvumine, kuidas inimesed elavad seal dzunglis. Ühel hommikul saime käsu, et kõik oma asjad kokku panna, mida ei ole vaja treeningul. Kõik eraasjad läksid lattu. Järgmisel õhtul saime rongi ja nüüd saime teada, et läheme Canungra, mis on Austraalia sõjaväe ettevalmistuslaager, ennem kui sõdur läheb teisele poole merd sõdima.

Hommikul olime Brisbanis - seal ootasid meid veomasinad ja meie sõitsime kolonnis läbi Brisbani. Politsei hoidis teid lahti. Paari tunni järele jõudsime selle “Kurikuulsa Canungra laagri”, ees ootas meid nelja mehe telk ja voodi kolme tekkiga ja padi. Toit Canungras oli hea, kuna ta oli väga raske treeningu laager, siis mehed said poolteist korda rohkem toitu.

Järgmisel hommikul “Nali algas”. Ülese 0600 - kellel oli särk seljas see kästi kohe ära võtta ja nüüd algas igahommikune jooks ümber laagri, mis oli umbes 3 miili. Siis hommikusöök ja kohe jälle rivisse - juuni kuu on külm kuu siinpool kandis - hommikul oli rohi valge. Uus käsk tuli - nii kaua, kui meie oleme siin, meie ei tohi aluspesu kanda. Täna on see lubatud, kuid homme hommikul ei või keegi kanda aluspesu. kõik liikumine käis pooljoostes või joostes. Demo rühm näitas kokkupõrke drilli - järgmine demo oli umbes pool miili kaugemal ja seda maad meie jooksime hea meelega, et sooja saada. Ma unustasin, et kogu aeg meie kantsime vanad inglise vintpüsse endaga ühes.

Kella 10ne aeg oli morning tea time. Kuum kruusitäis teed ja mingisugune magus kook, kuum tee tegi jälle ihu vähe soojemaks. Poisid vandusid, et kas need “Suured Ninad” ei tea, et siin on talv ja Malaias on teistmoodi kuum kliima. Minu arust oli, et esimene päev oli kõige raskem. Kui meid jälle õhtupoole rivvi löödi, siis meie mõtlesime, et päeva treening on lõppenud! Jooksime ja ees ootas kompanii vanem. Nüüd saime teada, et igal õhtul peale treeningud meie peame läbi tegema nn enese kindlustuse kursuse. Ja see peab kõik olema “Team WORK!”.

Esimesed tõkked ei olnud väga rasked. Köiega viskad ennast suurte võrku ja siis pead võrku pidi ülese minema ja ennast viskama üle jämeda puu, mis hoidis võrku ja sealt veeretasid ennast alla. Ees ootas tunnel - sealt pidid roomama läbi - tunneli lõpus, kui sa pea välja panid, siis sa nägid sügavat kraavi, mis oli täis vett - ümber pöörata ei saanud, pidid minema pea ees sinna kraavi, kui kraavist välja ronisid, siis olid sa läbimärg. Ees oli kõrge vall - poisid jooksid ja tahtsid ülevalt kinni võtta, kuid vall oli liiga kõrge. Rühmavanem ja üks teine mees kutsusid mind nende juurte. Nad kavatsesid mind visata valli otsa, kuid silmamõõduga nägi, et isegi siis ei saaks ma kedagi ülese tõmmata. Rühmavanem mõtles vähe aega ja käskis kõik püssirihmad kokku panna ja tema kätte tuua. Rihmad seoti kinni, mina sain ühe otsa ja plaan oli, et nad viskavad mind valli otsa ja siis mina aitan esimese mehe üle jne. Mind visati ülesse, kuid nad viskasid mind liiga kõrgele ja ma lendasin üle valli. Rühma vanem käskis minul püssirihma ümber keha keerata ja istuda maha ja panna jalad vastu valli. Kõik tulid ilusasti üle.

Viimane tõke oli 15 jala kõrgune torn. Meil kästi püssid maha panna ja üksteise järel torni ronida - ülesse jõudes mees tahtis teada, kas sa oled ujuja või mitte. All jões olid päästemeeskond. kui midagi oleks juhtunud, nad oleks kohe sind välja tõmmanud ja pannud esimese abi masinale. Ma jõudsin ülese ja kõndisin edasi - swimmer or not swimmer - ja kõndisin ilma alla vaatamist tornist alla. Tundsin, kui jalad jõudsid jõe põhja, andsin neile tugeva tõuke ja olin vee peal. Krabasin ruttu oma püssi ja jooksin tagasi oma telki ja seal ma panin püssiluku oma tasku ja püssi voodi alla. Krabasin oma kuivad riided ja saapad, ja läksin kuuma dušši alla.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Esimene nädal möödus väga ruttu, ainult paar meest said külmetuse ja nohu. Mis minule silma paistis, et ohvitserid tegid väljaõppust meiega ühes. Nädala lõpp oli vaba ja veomasin viis meid Brisbani, loomulikult kes tahtis minna.

Veomasin peatas ühe hotelli ees ja ma hüppasin maha. Läksin leti ette ja tellisin endale rummi. Nendel aegadel istumisi harilikus baaris ei olnud, seisin seal ja maitsesin oma rummi, kui üks vanem mees hakkas mind vahtima - nägu justkui oleks olnud tuttav. Neid oli seal viis või kuus meest ja üks ütles mehele, kes mind kogu aeg vahtis - hei Juku, sinu kord osta õlut. Vahtia ütles - just nii, härra kapten! Olin kogemata juhtunud eestlaste sekka. Mees, kes hoidis silma kogu aeg minu suunas, tuli minu juurte ja ütles vigases inglise keeles, et ma näen välja nagu poiss, keda ta õppis tundma Dünaburgi rindel. Tema olevad olnud sanitar. Me vahtisime teine teist ja ma hakkasin naerma - kurat Jukku, sinul on hea mälu.

Juku viis mind teiste eestlaste juurte ja tutvustas mind. Üks nimi, mis on meelde jäänud, on Puurand, keda mehed kutsusid kapteniks. (Ta oligi aukraadis kapten Eesti mereväes) 10 minutid enne kella kuut bar man karjus - last drinks gentlemen! See oli kõige kiirem õlle ostmine, mida mina oma elus olen näinud. Kella kuue aeg uksed löödi kinni ja enam ei saanud õlut osta.

Jäin Jukku juurde ööseks. Temaga juttu ajades tulid jälle meelde need vanad kurvad päevad - Taganemine Eestist. Jukku oli saanud kannikast pihta enne Riia lahinguid. Viibisin terve päeva eestlaste hulgas ja pühapäeva õhtupoole sain veomasinal tagasi Canungra. Esmaspäeva hommikul algas jälle jooksmisega. Siis algas välja õppe tegelikult ja vaatamine demosi. Meile hakati kokkupõrke drille pähe tuupima - vähemalt 3-4 tundi päevas. Kokkupõrke ees - mida iga grupp pidi tegema. Jaos on kolm gruppi - luure - kuulipilduja ja püssi grupp. Jao ülem juhatab kuulipildujad ja jao ülema abi võtab oma hoole alla püssi gruppi. Päev lõppes alati ära tornist jõkke ja siis kiiresti tagasi oma telki ja kuuma dušši alla.

Need väljaõpped kestsid ligi kolm nädalat - siis panti meid rongi peale ja kolme nelja tunni pärast rong peatas ja meie pidime rongist maha tulema. Väljas sadas kõvasti vihma. Mis ma unustasin kirja panna - ennem kui meie lahkusime Canungrast, meie saime neli või viis nõela, igasuguste troopikahaiguste vasta. Jaama nimi oli Kayogal - see oli üks väike küla - suurem jagu inimesi töötasid saeveskis või metsas. Meil ees olid suured mäed. Hakkasime mäest ülese kõndima, kui poolel teel mehed hakkasid välja kukkuma. Sanitar võttis meestel kraadi klaasiga temperatuuri ja meestel oli kõrge palavik. Telliti veomasinad ja haiged mehed viidi mäe otsa - meie aga viskasime edasi nii kaua, kui jõudsime mäe tippu. Ümberringi oli suur põline mets.

Pataljoni arst keelas ära treeningu 48 tunniks ja käskis anda igale mehele veerand kruusitäit rummi. Suure tegemise järele ma sain enda telgi ette teha kaunis hea tule ja see ja rumm soendas minu ja sõprade kehi. Minu telk ei olnud just väga kaugel rühmaülema ja vanema telgist. Ma kuulsin kui üks ütles don’t drink the lot! Ma hiilisin enda telgist välja, õnneks vihma enam ei sadanud, kuid ilm oli kott pime. Silmad harjusid vähe pimedusega, kuid mitte väga palju - ma hiilisin nende telki. Üks ütles - ulata see pudel üle - õnne peale ma panin oma käe välja ja pudel panti minule ilusti pihku. Ma jõin paar lonksu ja panin käe pudeliga edasi. Rühmül ütles, et kuidas sul läks nii kaua pudelit üle anda. Panin jälle oma käe välja ja sain jälle paar lõnksu võtta, kui rühma vanem ütles, et siin on keegi teine mees telgis, kes joob meie rummi. Ma hiilisin tasakesi välja ja kohe oma telki, mu tuli põles veel.

Sgt tuli välja ja karjus - kus sa oled reamees Jaago! Ma ronisin telgist unise näoga välja ja tahtsin teada, mis on lahti? Rühma vanem käskis minul tagasi magama minna. (Aastad hiljem meie kolm kohtasime - “Boss”oli kolonel leitnant - rühmavanem oli WO 1 ja mina olin WO2 - kohtasime Infantry Centeris ja mõlgutasime vanu asju - jutt läks tagasi Rummi ÖÖ peale. ”Boss” tahtis minu käest teada, kas ma tean, kes oli see bastard kes jõi nende rummi? Ma ütlesin temale, et osta minule kahekordne rumm ja ma ütlen sulle, kes see häbemata mees oli. ”Boss” ostis minule rummi ja ma ütlesin rummi varga terviseks ma joon ja kui sa joomari peale vaatad siis sa tead, kes su rummi jõi. Mõlemad mehed hakkasid naerma. See oli ka viimast korda, kui ma neid nägin. Mõlemad on lahkunud siit maailmast.

Maragratt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist