Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas
Postitatud: 03 Nov, 2004 22:24
Panen siia üles kolme sõja veterani Leo Jaago mälestused sõduriteekonnast Malaisias.
Austraalias, Chain Valley Bay's elab pensionärina kolme kommunistide vastase sõja veteran Leo Jaago. Ta oli kahtlemata üks noorematest eesti sõjameestest Teises maailmasõjas, olles sündinud 5. jaanuaril 1927 - astus ta 14-aastasena sõjateekonnale, tehes läbi ka suurlahingud Dünaburgi (Daugavpils), Tartu, Riia ja Oppelni all. Siirdunud Austraaliasse, töötas algul metsatööl ja siis Sydneys ühe vanaeestlase juures. Leo oli 1949. a. üks kiiremaid uisutajaid New South Wales osariigis. 1950. aastal munsterdas ta end Austraalia sõjaväkke ning 1957. aastal, pärast vastavat väljaõpet, oli ta juba Malaias punaste vastu võitlemas.
Seljataga oli meil kuuenädalaline džunglisõja õppus. Teadsime, et olime määratud oma üksusega Malaiasse, kus kommunistlikud sissid püüdsid võimu üle võtta. Neid toetasid ka mitmed mittekommunistlikud ringkonnad, kes pettunud inglastes nende sõnamurdlikkuse pärast. Nagu teada, murdsid jaapanlased Teises maailmasõjas kiiresti vastupanu Malaias, sest inglastest polnud tol ajal veel neile õiget vastast. Paljud kohalikud elanikud alustasid aga sissisõda jaapanlaste vastu, nende seas ka paljud kommunistid, kelledeks olid peamiselt hiinlased. Inglise sõjavägi hakkas neid sõja lõpupoolel ka relvadega toetama, kusjuures lubati ja tõotati igale jaapanlaste vastasele partisanile sõjaväe palka ning tükikese maad pärast sõda autasuks.
Kui sõda lõppes ning Londonis oli korraldatud suur võiduparaad, marssis üks malailastest partisanide kommunistlikke juhte paraadi ees. Temale anti küll kõrge medal, kuid Malaias anti välja käskkiri, et kõik partisanid peavad oma relvad valitsusvõimudele ära andma. Kommunistid seda aga ei teinud. Neil olid juba siis teised plaanid. Nad peitsid relvad ja laskemoona džunglisse.
Partisanid, väljaarvatud kommunistid, ootasid kannatlikult neli aastat, et inglased lunastaksid oma lubadusi. Kuna seda aga ei järgnenud, siis a. 1949 algaski mäss, mille õhutajateks olid kommunistid. Ühe ööga tapeti suuremate kummiistanduste omanikud ning järgmiseks rünnati külasid ja väiksemaid linnakesi Peraki osariigis.
Inglismaalt saadeti abijõude kohalikkudele garnisonidele. Sellest tuli, et külad ja linnad olid punaterroristidele (tollal nimetatud CT -- communist terrorist) kättesaadamatud, kuid nad kontrollisid džungleid ja riisipõlde ning ööseti olid külade ja linnade vahelised teed hädaohtlikud. Et abistada inglasi, saatis Austraalia 1955. a. Malaiasse ühe jalaväepataljoni ja kahurväge, kuna lennuüksus oli seal olnud juba varem.
Laev, millega lahkusin Sydneyst, oli inglise sõjaväe transpordilaev „Uus Austraalia“. Palju inimesi oli tulnud sadamasse meid ära saatma, kahjuks ainult mõni eestlane. Meid eestlasi oli ju ainult kaks. Arvatavasti ei olnud paljud teadlikudki minu lahkumisest. Laeval oli hea elamine ja toit korralik. Igal õhtul saime kaks pudelit õlut ja vaatasime filme. Päeval pidasid ohvitserid meile ettekandeid elust Malaias, eriti rõhutades taudide ja suguhaiguste ohtu.
Ühel õhtul, kui olin oma kaks pudelit õlut juba konsumeerinud ning teisele korrale oma koikusse roninud - lamasin suletud silmil mediteerides. Äkki käis raksatus ja lendasin kaares põrandale. Aknast välja vaadates nägin äkki merd leekides. Ajasin oma naabri üles, kes mu juhatusel ka aknast välja piilus, kuid tema ei näinud seal midagi. Ronisime tagasi voodisse, ent siis tuli alarm. Kõik käsutati üles päästepaatide juurde. Jõudes sinna, teatati, et meie laev oli kokku põrganud ühe teise laevaga. Istusime paatides kuni hommikuni. Siis selgus, et kokkupõrge oli olnud tühja norra õlilaevaga. Vigastus polnud suur, vaid 20-30 jala pikkune lõhe. Ronisime tagasi pardale ning meile anti hommikueinet. Vett aga ei saanud, sest merevesi oli tunginud joogivee paakidesse. Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna laeval oli küllalt õlut ja limonaadi, mis veelgi parem.
Ühel õhtupoolikul tundsime all ruumis imelikku lehka, oli päris jube hais. Saime siis teada, et olime Singapuri lähedal. Öösel keerlesid peas igasugused mõtted ja mured: kuidas harjun kliimaga, džunglieluga, kõigi nende madude, skorpionide, verekaanide ja tiigritega Malaias?
Hommikul lahkudes laevalt, laaditi meid inglise sõjaväe veoautodele. Istusime masina keskel, kuna selle katusel oli inglise sõdur kergekuulipildujaga. Sõites läbi Singapurist, ühinesid meiega soomusautod, laskevalmis kuulipildujatega. Läbisime Johore-Bahru osariigi, kus nägime riisipõldude vahel külasid, mis piiratud kahe-kolme kõrge traataiaga!
Peagi sõitsime sisse suurest traataia väravast, mõlemal pool betoonist punkrid sõduritega kuulipildujate taga. Olime jõudnud Kota Tingi inglise sõjaväe treeninglaagrisse.
Astusime maha autodelt ja jõime parajasti limonaadi, kui inglased hakkasid äkitselt jooksma. Vaatasin ringi ja märkasin mäe tagant üles kerkivat suurt musta pilve. Mõni minut hiljem algas vihmasadu, mis tegi meid läbimärjaks mõne sekundiga. Sadu kestis vaid 20 minutit, siis oli taas taevas sinine.
Barakis saime kolme peale toa, kus igal oma voodi, kapp ja veel üks suurem kapp riiete jaoks kolme peale. Meile jagati ka kohe varustust välja, mille hulka kuulus ka sääsevõrk.
Hommikul kell kuus äratas meid pasun. Tuli sisse üks hindu, kes pakkus teed, kohvi ja mailod (viimane on kohalik jook). Pidime selle eest maksma. Pärast kohvijoomist läksin pesuruumi poole, mis oli eemal. Minuga ühines 6-7 meest. Järsku käis plaksatus ja tolm lendas õhus meie ees. Hüüdsin meeste poole: „Hit the road!“, viskudes tee äärde maha. Oli kuulda kuulipilduja valangut. Siis tuli meie juurde üks inglise kapral ning seletas, et niisugust asja tuleb tihti ette, kuna iga uus CT pidavat ründama mõnda sõjaväeasutust, et teha oma „eksam“. Seni polevat aga veel keegi pihta saanud.
Pärast hommikusööki anti igale mehele relv, milleks oli FN poolautomaat püss kolme magasiniga ning 7,62 laskemoonaga. Samuti saime ka inglise džungli vormiriietuse, mis oli parem austraalia omast, eriti saapad.
Algas treening. Esimesel nädalal algas tegevus hommikul kell viis miilipikkuse jooksuga, spordiriietuses. Teisel nädalal pikkade pükstega ja džunglisaabastega, kolmandal nädalal täies vormis, neljandal lisaks püss ja viiendal nädalal täies varustuses. Sellega pidime olema aklimatiseeritud! Muidugi käis õppus ka relva tundmises ja muus. Imelikult sadas igal päeval kella kolme paiku vihma pool tundi, siis oli taas kuiv. Tegime läbi õppuse ka nn. „sneaker lines“, milleks olid kitsad jalgrajad, poole miili pikkused, kust hüppasid üles laskekujud, mida pidi tulistama kahe lasuga õlalt, puusalt laskmine oli keelatud. Õppus oli põhjalik ja pidime seda tegema rasketes oludes, vahel põlvini poris, teinekord rinnuni vees või mudas.
Kuuendal nädalal läksime juba tegelikule operatsioonile vaenlase vastu, kus esialgu küll lasime maha vaid CT koera, kuna punased ise pääsesid põgenema.
Operatsioon kestis kolm päeva ja mingil seletamatul põhjusel hakkas džungel mulle äkki meeldima.
Jõudnud tagasi, teatati mulle, et mind oli valitud pataljoni laskurmeeskonda. Võtsin siis ka osa laskevõistlustest, kus meie pataljoni esindav meeskond võitis teisi gruppe, välja arvatud gurkad (mägirahvas Tiibeti – India piirimaadelt. Nad on tuntud nii Inglise kui India armees kui vastupidavad sõdurid), kes näisid olevat peale muu ka head laskurid. Kaotasime neile ainult kahe punktiga, mis ei olnud sugugi paha!
Saime teada, et paari päeva pärast liigume, edasi Peraki osariiki, kus me asukohaks osutus väike linnake nimega Sungei Siput. See linn asub seitseteist miili Ipoho'st põhja pool, kust suundub Kinda Valley maantee Tai kuningriiki. Suurem enamik elanikkonnast on seal malaia-hiinlased. See on ka koht, kust algas 1948. aastal kommunistlik mäss.
Kui meie sinna jõudsime, oli punastel ainult üks kompanii võitlejaid, kuid kui palju kohalikke elanikke neile abi andsid, ei teadnud me arvata. Inglased toimisid siin karmilt: nad ajasid kõik hiinlased ja hindud kokku ning kolisid need uutesse küladesse, kus kehtestati öine liikluskeeld. Ükski ei tohtinud külast väljuda enne kella kuut hommikul ning kõik pidid olema tagasi külas pärast kella kuut õhtul. Külade sees olid Malaia välipolitsei üksused ja inglise sõjaväe osad asusid väljaspool külasid. See oli kõigiti efektiivne korraldus, mis hakkas peagi tagajärgi andma. Nälg hakkas punaseid piinama, külaelanikud ei saanud neid enam varustada toitainetega, ravimite või muuga. Soola puudus oli suureks probleemiks, sest selles kliimas riknes toit kiiresti ilma soolata.
Kui keegi lahkus hommikul pärast kella kuut külast, kas põllule või mujale, otsiti ta läbi. Nad võisid kaasa viia ainult keedetud toitu ühe päeva jaoks. Konservipurgile löödi auk sisse, et seda ei saaks tagavaraks paigutada ja säilitada pikemat aega.
1949. aastal olid punaste kompanii partisanid, enamikus džunglisõja veteranid, kes olid sõdinud jaapanlaste vastu. Nende moraal näis esialgu olevat üpris hea, kuid kokkupõrked inglise sõjaväe üksustega oli kahandanud nende kompanii vaid 30-40 meheliseks rühmaks, kelle hulgas oli ka mitmeid naisi.
Kui esimene austraalia kompanii saabus Sungei Siputisse., anti teada, et umbes rühmasuurune punaste partisanide üksus on ümbruskonnas. Kui suur on aga nende toetajate kaader, ei osanud keegi arvata.
Praktiline ja mõistlik oli inglastelt antud korraldus Malaias: nimelt ei lubatud ühtegi ajalehe ega TV-jaama reporterit võitluste piirkonda, vaid nad pidid leppima sellega, mida sõjavägi neile teatas. Siinne kord oli sootuks erinev sellest, mida USA sõjavägi lubas Vietnamis eksisteerida, kus reporterid võisid pääseda igale poole sõjaliselt salajastesse kohtadesse ning kirjutasid siis demoraliseerivaid artikleid. Ei, siin oli veel kord majas!
Üks esimesi suuremaid kokkupõrkeid austraallastel punastega oli 1957. aastal. Varem oli inglise pataljonil olnud väiksemaid tulevahetusi kommunistlike partisanidega, samuti ka austraalia üksusel, kuid neist ei olnud küll palju tulu, sest punased tundsid Sungei Siputi ümbrust kui oma püksitaskut ning kadusid esimesel hädaohu momendil džunglisse. Seda austraallaste esimest suuremat tulevahetust tunti hiljem „Pipeline ambushi“ nime all.
Malaia välipolitsei patrullis tavaliselt igal hommikul veetoru, mis, tõi jõest vett läbi džungli külla. Ühel hommikul vahetas austraalia rühm Malaia politseinikud välja. Juhtus aga, et punased olid otsustanud rünnata just seda Malaia. üksust ja olid koondanud selleks üle kuuekümne partisani.
Teerada torude, vahel oli kitsas ja džungel mõlemal pool. Meie rühm liikus hanereas, meeste vahemaa, olenedes maastikust, silmside kaugusel. Rühmal oli kaasas kolm „Bren“ kergekuulipildujat, „FN“ automaatpüssid ning „Oven“ püstolkuulipildujad. Ühes kohas oli tee eriti kitsas, raiutuna kaljuseina sisse. See teerada oli umbes 70-80 meetrit pikk. Kaljuserva all voolas kärestikuline džunglijõgi, nii umbes 5-6 meetrit teerajast allpool. Punased, kes varitsesid meid džunglis ja keda kohapeal kutsutakse CT (kommunistlikud terroristid), lasksid meie esimesed kaks jagu läbi minna, kuid avasid tule kolmandale jaole, kus ka rühmaülem oli. Rühmaülem, olles tule tõttu maha surutud, ei saanud palju midagi ette võtta, kuid neljas jagu, kellest punased ei teadnudki, haaras punaseid küljelt risttule alla. Punased lasid kabuhirmus jalga, jättes maha oma raskemad relvad. Nad olid olnud kärsitud ja alustasid oma rünnakut liiga vara.
Pärast seda vahejuhtumit läksid punased laiali ja opereerisid ainult jaosuuruste gruppidena.
Üks meie luureüksus leidis ühel õhtul punaste väikese toidulao NV kummipuuistanduse tühjas majas. Selles majas harilikult sõid töölised lõunat, kuna veoauto läks sinna igal õhtupoolikul, et korjata peale toorest kummi.
Luureüksus jättis punaste toidulao nii nagu leitud. Öösel aga hiilisid kolm meie meest sinna ja ootasid toidule järeletulijaid. Terve nädal möödus ja kedagi ei ilmunud. Õhtul kell pool seitse läksime sinna ja hommikul kell kuus lahkusime. Kaunis pikk aeg, eriti suitsumehele, sest tuld me ei tohtinud teha ega ka suitsetada. Ära minnes pidime kindlaks tegema, et me mingisuguseid jälgi maha ei jätnud. Päeva ajal proovisime oma püstolkuulipildujaid ning pesime endid ainult veega dussi all - seepi ei tohtinud kasutada! Ülejooksnud punased ütlesid, et meie seebilõhn reedab meid! Vahetasime ka endile vormiriided, mis olid pestud jõevees. Igal mehel oli valvel olles kaks pudelit vett ja püstolkuulipilduja nelja magasiniga. See oli ka kogu meie varustus, kui pidasime toidulaos vahti.
Istusin ühel õhtul kahe teise mehega toidulao põrandal vahis. Sel punaste laol oli kolm ust. Istusime selg selja vastu, iga mees näoga ühe ukse poole, püstolkuulipildujad laskevalmis peos. Oli kottpime. Kui panid oma sõrme nina ette, ei näinud midagi! Väljas hakkas sadama. Sääsed tegid liiga, kuid neid vihaga lüüa ei tohtinud, oleks teinud plaksu!
Korraga haugatas väljas koer. Tundsin, kuidas meestel käis värin läbi keha. Koer haugatas jälle, kuid seekord juba palju lähemal, millele teine koer sekundeeris . . . ja siis kolmas. Korraga kuulsin jalasamme minust paremal. Trepi astmed nagisesid. Kontrollisin, et mu kuulipildujal oleks päästik vaba. Kuulsin kui uks avanes, kaks inimest rääkisid, kolmas ühines nendega. Sain väikese nõksu oma naabri käest ja siis tõmbasime neile tule peale ja tühjendasime magasinid.
Laadisin relva uue magasiniga ning jooksin ukse suunas, kukkusin üle ühe laiba, veeretasin end ukse poole, teine surnukeha, edasi trepist alla, kolmas laip! Mu ülemus hõikas seest: „Leo, kus sa oled?“ Hüüdsin vastu: „Olen väljas. Leidsin kolm laipa!“
Teised ühinesid minuga väljas. Siis kostsid jooksusammud, saatsime mõned valangud jooksumüdina suunas. Kuulsime kedagi prantsatavat vette ja korisemist vees. Keegi meile vastu ei tulistanud.
Lamasime maja all ja ootasime vasturünnakut, mida aga ei järgnenud. Vihmasadu tihenes, korisemine vees oli vaikinud.
Kümme minutit enne kuut läksime tagasi küla poole, et teatada, mis oli juhtunud. Enne kella kuut aga väravaid tavaliselt ei avatud. Nüüd aga malailastest politsei ei avanud ka meile väravaid. Vist pidas meid kahtlasteks. Meie juht läks siis politsei peakorterisse, kus helistas meie ülemusele. Ka külas ootasid inimesed, et minna tööle, kuid pidid ootama väravate taga, kuni meie kompanii ülem saabus kohale, kaasas patrullkoerad, et minna ühe rühmaga sinna istanduse majja, kus olime äsja punastele valu andnud. Kell kaheksa lasti alles töölised välja. Malailastest politseinikud sulgesid kõik teed ja kammisid läbi ümbruse. Kuulsime, et meie teine kompanii oli samuti andnud punastele nahapeale, tekitades neile kaotusi.
Mõni nädal hiljem saadeti mind jalajälgede lugemise kursustele, milliste lõpetamisel ülendati mind vanemkapraliks. Nüüd sain enda käsutusse kolm „sarawaki rangerit“ (Sarawak – Inglise protektoraat põhja Borneol. Seal moodustavad elanikkonna enamuse pärismaalased – dajakid ja malailased) ning neli austraallast, moodustades neist nn. „jalajälgede jao“.
1958. aastal alustasime agressiivse patrullteenistusega. Meie kompanii 1. rühm, kuhu kuulusin, lahkus veomasinatel enne päikesetõusu džungliteid mööda Sungei Siputist. Metsa vahel hüppasime liikuvatelt masinatelt maha ja kadusime džunglisse. Mõni päev hiljem tegi teine rühm sedasama, jälgides esimese rühma poolt tallatud jalajälgi.
Et punaseid petta, alustasid veomasinad soomusmasinate kaitse all tihedat igahommikust liiklust Sungei Siputi ja Lasha vahel. Peagi harjusid kohalikud inimesed sellega, pidades seda mingiks vajalikuks järelveoks. Punased leidsid peagi esimese rühma jäljed ning arvestades, et rühm on lahkunud, tegid julgesti oma laagrid sinnasamasse, kust rühm oli juba läbi läinud. Teine rühm aga tuli järele, leidis punaste partisanide pesa ja hävitas selle täielikult.
Džunglis tegutsedes pidime seljas kandma umbes 65-70-naelalist kandamit, mis sisaldas kümne päeva toiduratsiooni ja suitsud, paar veepudelit, laskemoona, pool telktekki, üks kuulipilduja magasin, tagavara raadiopatarei, lisapüksid ja -särk (milles magasime), tenniskingad, kummist maalina, labidas, džunglinuga ja muud varustust. Üheksandal päeval heideti meile lennukilt järgmise kümne päeva toiduratsioonid langevarjudega alla.
Džunglis liikumine oli väga aeglane, kõnelemine toimus sõrmedega, et mitte end häälega reeta. Elu džunglis pole sugugi niisugune, nagu me seda näeme ameerika filmides. Ehkki meil oli kaasas džunglinuga, ei võinud me seda kasutada, sest sellegagi raiumine võis kosta vaenlase kõrvu ning ära anda meie asukoha.
Džunglis on juba kell kolm pärast lõunat poolpime. Tuleb sõrmedel käsk rühmaülemalt: teha pööre vasakule, astuda niimitu sammu edasi ja jääda siis seisma. Moodustame sööri, mille keskel asub rühma „peakorter“ ühes raadiojaamaga. Iga jagu paneb välja kuuldeposti, seatakse üles madalad telgid magamisasemetega. Telgid aga ühendatakse nööriga nii, et jaoülemate juurest suundub nöör rühmaülema juurde. Kõik see oli mõeldud sidepidamiseks džungli kottpimedas öös. Vahiposte vahetati iga tunni järele. Kõik võtsid osa vahiteenistusest, vaatamata kraadile. Ainuke mees, kes oli sellest vaba, oli raadio-operaator.
Algul magasime maapinnal, kuid kui olime džunglieluga juba rohkem harjunud, tegi iga mees iseendale bambusraami, maast paar jalga kõrgemal. Nõnda oli märksa kuivem magada.
Hommikul kell 7:30 läks kaks jagu luurele, üks jäi laagri kaitseks. Rühm jäi kohale tavaliselt üheksaks päevaks, siis oli selle rajooni džungel läbi kammitud ja lennuk tuli, viskas meile alla riided ja saapad ning kümne päeva toidumoona. Vanad riided ja saapad lõikasime katki ja matsime maha.
Algul oli mul džunglis olles kõhe tunne. Pelgasin kohtumisi suurte madude, tiigrite ja igasuguste teiste loomadega. Kuid pärast paari kuud hakkas džungel mulle meeldima. Vastikuks tegid elu aga verekaanid, eriti monsuun-vihma ajal näis neid otse sadavat kaela. Kandsin algul loomulikult sokke, kuid sokid olid peagi verd täis. Nimelt ronisid väikesed kaanid läbi saabaste nööriaukude soki sisse, imesid siis end verd täis ega saanud tagasi välja. Kõndimisel hõõrusin nad muidugi puruks ja sokid imbusid verd täis. Teiseks piinajaks olid puutäid, milliseid noppisime igal õhtul riietest.
Kaanid osutusid aga kasulikeks kalapüüdmisel. Džungli jõed olid täis igasuguseid kalu ja kaani oli vaga lihtne konksu otsa panna ja söödaks kasutada. Hiljem, kui töötasin Sarawaki „rangerite“ üksuses, saime ka värsket liha. Millegipärast jäi mulle aga mulje, et sõime suuri sisalikke. Kuna aga liha maitses väga hästi, ei tihanud ma küsida selle päritolu. Kui see kõlbas teistele, pidi ta kõlbama ka minule!
Sügav, vana džungel, kus me opereerisime, oli looduskaunis ürgmets, siin-seal lõhestatud kärestikulistest jõgedest või ojadest, millede vesi oli puhas ja karastav. Kahju, et tegutsesime tiheda lehestiku varjus ja poolpimedas, saamata võimalust looduse ilu nautimiseks.
Kokkupõrked punastega olid äkilised ja lühikesed, sest neil oli laskemoonast suur nappus. Nad tarvitasid Teisest maailmasõjast mahajäetud relvi ja laskemoona. Malaia punaste partisanide esimene juht langes kohe konflikti alguses, kokkupõrkel inglastega ning nende juhiks hakkas seejärel noor hiinlasest Malaia kommunistide partei peasekretär - Chin Peng. Kommunistid hellitasid lootust, et võidavad selle sõja kümne aastaga, kuid sõda kestis kaksteist ja nad kaotasid. Otsustavaks teguriks oli inglise sõjaväes kehtiv kindel kord, samuti ka välisabi äralõikamine punastele. Öisest liikluskeelust peeti ka rangelt kinni ning kes tabati liikumas määruste vastaselt, võeti kinni või lasti maha kohapeal. Selline kõva kord kestis kaksteist aastat. Kaotused olid mõlemal poolel kaunis suured: punased kaotasid 6398 surnutena ja 2760 haavatutena, inglise ja teiste maade sõjaväeüksuste kaotused registreeriti 1851 surnutena ja 2526 haavatutena, eraisikuid - mehi, naisi ja lapsi – oli tapetud 2 461 ja haavatud 1 383. Meil, austraallastel oli kaotusi vähe.
Peraki osariigis, kus meie opereerisime, oli kommunistide juhiks Lam Poh, kes langes austraallaste kätte vangi 1959. aastal, kuid pääses põgenema. Teda jälitati koertega, kuid monsuunivihma tõttu kadusid ta jäljed. Hiljem aga reetis tema asukoha üks naisterahvas. Tal oli vangistamisel kuul läbinud kaela, mis aga ei olnud surmav. Talle anti pärast armu ning kui mina teda viimati nägin, elas ta oma naisega Sungi Siputis.
Kui meie kompanii 1959. aastal tegutses Kedah osariigis, oli seal kommunistide juhiks Siu-Nah. Neil oli seal ainult üks rühm. Meie patrullid tegid nende elu seal nii kibedaks, et üks Siu-Nah'i ihukaitselane läks inglaste juurde ja reetis Siu-Nah'i peidukoha. Ta saadi kätte pärast tulevahetust ja lasti maha.
1959. aasta keskel patrullis meie üksus Pahang osariigis, kus kommunistide juhiks oli Foo Thin. Meie igapäevane patrullimine väsitas punased sedavõrd ära, et isegi Foo Thin andis end ise kätte. Seejärel viidi meie üksus tagasi Sungi Siputi, kus otsisime ülejäänud Lam Pohi mehi.
Hiljem viidi minu jagu Singapuri, kus olime vahiteenistuses. Siin juhtus huvitav seik. Ühel päeval, kui olin teenistusest vaba, seisin inglise sõjaväelaste klubi ees ja ootasin taksot. Minust möödus neli meest, kes rääkisid omavahel vene keelt. Ütlesin neile valjult eesti keeles: „Kuradi venelased, pidage oma lõuad kinni!“ Üks nendest pöördus ümber, tuli minu juurde ja ütles puhtas eesti keeles: „Sa, kurat, oled eestlane!“ Ta kutsus mind endale külla laevale, mis seisis Singapuri sadamas. Ma ei läinud, sest mine sa tea kas sealt nõukogudelaste laevast enam tulema oleks saanud.
1957-ndal ja järgneval aastal olin ma džunglieluga päris rahul, sest olin rütmiga juba harjunud. Tihtipeale viidi meid džunglisse helikopteriga. Niipea kui maandusime, kadusime kohe džunglisse, kuhu toit ja muu varustus kohale toodi õhutranspordiga. Kokkupõrkeid punastega oli üldiselt vähe. Leidsime küll vaenlase laagreid, vahel isegi nii äkitselt, et söed olid veel päris kuumad. Vististi kartsid CT-d (s.t. kommunistlikud terroristid) meiega tulevahetusse astuda.
Mis meid aga kõige enam rivist välja viis, olid troopilised haigused. Kui meil algul oli rühmas üle kolmekümne löögivõimelise mehe, siis hiljem oli hea, kui sai rühmast 18 meest operatsioonile välja saata. Kõige enam piinas mehi mingi neeru ja maksa haigus - leptospirosis.
Tulin ühel õhtul luurelt tagasi: läbimärg, jalatalla nahk ja kollakasvalged sõrmed kortsus. Põletasin ihu pealt verekaane suitsuotsaga, kui korraga keha hakkas värisema nii, et ei saanud isegi suitsu suhu panna. Katsusin oma kaelanäärmeid - need olid kui kaks suurt muna. Rühma velsker kraadis ja leidis, et mul oli kõrge palavik: +104 F. Kogu öö higistasin ja vähkresin valudes, hommikuks tõusis palavik koguni 105-le kraadile. Rühmaülem kutsus raadio kaudu helikopterit, et mind haiglasse viia, seda aga ei saanud. Vaevlesin neli päeva džunglis enne kui tuli käsk mind viia tee peale, edasitoimetamiseks haiglasse. Üks jagu tuli mind viima. Minnes pikkamööda läbi džungli kuulsime äkki tulevahetust eespool. Kamandasin jao ahelikku, joostes ka ise kaasa. See aga võttis mul hinge seest välja võtta. Kukkusin ja leidsin end ristselili jooksvas ojavees, püstolkuulipilduja rinnal. Ülestõusmiseks aga puudus mul jõud. Vististi ei olnud ma seal kaua, enne kui mehed mu leidsid. Peagi olin veomasinal ja mind viidi inglise sõjaväelaagri haiglasse. Laagri nimi oli GRIK, kus džunglist tulnud inglise sõdurid puhkasid paar päeva enne uutele operatsioonidele asumist.
Grikist saadeti mind Taipingi, inglise sõjaväehaiglasse, kus võeti vereproove ja tehti süste, kuid kui üheksa päeva hiljem oli mu palavik ikka veel kõrge ja nägin välja kui luu ja nahk, tõid inglased Singapurist spetsialisti, kes uuris mind ja andis siis kaks tabletti. Järgmisel päeval oli palavik kadunud. Selgus, et olin olnud „scrub tüüfuses“, haiguses mis oli olnud selles maailmaosas Teise maailmasõja päevil suurimaks tõveks.
Pärast kolmenädalast Taipingi haiglas viibimist saadeti mind Cameron Highlandi mägedes asuvasse puhkekodusse, kus olin veel paar nädalat, siis taas tagasi Sungei Siputisse.
Kui 1958. aastal Malaia sai iseseisvaks Malaisia riigiks, kadus kommunistlikel terroristidel moraalne põhjus võitlemiseks, sest nende endi propaganda alusel võitlesid nad ju Malaia vabaduse eest. 1958. a. lõpul ja 1959. a. algul panidki suurem osa CT-sid oma relvad maha ja tulid džunglist välja. Enamikule neist anti nende patud andeks ning nad läksid oma küladesse tagasi ja elasid jälle normaalset elu.
Chin Peng, kommunistide juht, läks aga oma staabiga Tai piiriäärsesse metsikusse džunglisse ning hiljem, kui neid sealgi rahule ei jäetud, põgenesid nad üle piiri Taisse (Siiamisse). Sinna aga polnud ei meil ega inglastel luba järele minna.
Sellal kui olin Singapuris vahiteenistuses, leidis üks meie üksustest Sungei Siputi ligidal värsked CT-de jäljed ning neid hakati jälitama. Videviku tulekul peatuti ja jäädi laagrisse. Öösel uhtus aga vihm kõik jäljed ja hommikul ei olnud muud nõu kui tagasi pöörduda. Juhuslikult satuti aga kokku CT-meestega, kes kõik tulevahetuses langesid. Millest selline juhuslik kokkusattumine? Punaterroristidel oli oma taktika. Nad ei käinud kunagi otse, vaid tegid kõverikke tagaajajate petmiseks. Seda taktikat kasutades ka sel korral, olid nad sattunud niimoodi meie meeste seljataha, kes hommikul tagasi pöördudes neid otse eest leidsid ja nad seal ka hävitasid. Selles kokkupõrkes meie meestel kaotusi ei olnud.
Sõda Malaias kandis peamiselt patrullteenistuse iseloomu. Vaenlast jälitati peamiselt jalajälgede kaudu ning hävitati tabamisel. Tihti tuli aga varitseda ja lamada päevi ja öid, enne kui vaenlase tabasime. Juhtus aga siiski kordi, kus operatsioon ei andnud tagajärgi.
Mida ma õppisin Malaias, oli hiinlase kannatus ning mis mind tihtipeale aitas, oli eestlase jonn. Võitlustaktika ja kogemused, mida olin ammutanud Malaias, päästis mu elu hiljem Vietnamis. Olin tähele pannud, et viibides pikemat aega samas paigas džunglis, harjuvad linnud-loomad sinu juuresoleku ja rutiiniga ning elu läheb vanaviisi edasi. Kui siis aga korraga kõik häälitsemised ümbruskonnas vaikivad, võib kindel olla, et keegi võõras on tulnud lähedusse ning peab olema otsekohe lahinguvalmis. See tähelepanek ja kogemus ei aidanud kahjuks üksnes meid, vaid samuti ka CT-sid.
Olen kirjeldanud seni džunglielu ja vähemal määral puhke või treeninguperioodidest, millised veetsime peamiselt linnades. Kuid needki olid huvipakkuvad, vahel koguni ohtlikud.
Kui džunglipatrullist tagasi jõudsime, peatusime Siputi laagris. Laagrisse jõudnud, viskasime oma haisevad riided ja saapad nurka. Seejärel puhastasime relvad ning paigutasime need relvuri hoolde. Järgnes põhjalik kümblus. Kuum vesi ja seep tundusid jumalikena, eriti kehaosadel, mis olid täis verekaanide imemise märke. Pannes jalga puhtad püksid, oli minek arstlikule ülevaatusele. Arst tegi kindlaks, et meil polnud džunglist paiseid ega puutäisid, ka mitte mädanevaid varbanahku või muud.
Pärast arstikontrolli tõmbasime endile puhtad erariided selga ja siis kohe kantiini, õlut jooma! Õhtusöögile järgnes veel õlletund ning siis kutsus voodi.
Järgmisel päeval läksime tavaliselt kas Ipoh linna või Penengi saarele. Minnes Ipoh linna, oli meil ikka esimeseks peatuseks retk „Mrs. Railway“ juurde. Kutsusime seda pisikest kõrtsi nii, kuna see asus raudtee ääres ja kõrtsipidaja ise oli kaunis paks vanem hiina naine. Railways jõime paar potti õlut ning kõndisime siis edasi „Mrs. Halfway House“ juurde. Ka see väike kõrts kuulus ühele vanemale hiina naisele. Siin võtsime kehakinnituseks head hiina toitu. Edasi läks teekond „Mr. Granaadi“ joogikohta. See joogikoht sai oma nimetuse aasta varem, kui üks punapartisan jalgrattal sõites viskas sinna sisse käsigranaadi. Kõrts oli täis austraalia sõdureid, kuid õnnekombel ei saanud keegi vigastada. Seina, puurinud kildude jäljed olid aga veelgi parandamata. Pärast paari õlut läksime Sunei Siputi turule, kus kauplesime endile taksoauto. Ägeda kauplemise tulemusena, lubas taksojuht sõidutada meid viit meest Ipoh linna. See 17-miiline ots maksis seitse kohalikku dollarit. Ipoh'is oli meie alaliseks peatuskohaks „Printsessi“ hotell oma puhaste tubade ja hea toiduga. Kino oli samas ümber nurga ja inglaste kantiin võrdlemisi lähedal.
Penangi saarele puhkusele minnes, sõitsime veomasinatega, laskevalmis relvad käes ja kuulipilduja auto katusel. Butherworth'is andsime relvad inglaste kätte hoiule ja sõitsime laevaga edasi saarele. Penengi saarel asus suur inglaste sõjaväelaager ning muidugi ka paar sõdurite klubi. Saarel elasid ka australlastest sõjameeste perekonnad. Peatusin siin sageli ühe austraallasest sõbra juures, kes oli samuti kui mina, kirglik kalamees. Ta langes Vietnamis 1964. a.
Pärast puhkust oleme tagasi Sungi-Siputis. Taas toimub relvade puhastamine ja siis sammume laskeväljakule. Laseme ära kõik vana laskemoona ning laeme magasinid uue laskemoonaga. Nii polnud meil ka kunagi tõrkeid, nagu seda tihti juhtus CT-del.
Malaia operatsioonide lõpupoole, kui tegutsesime Tai (Siiami) piiri läheduses, läksime iga paari nädala järel inglise sõjaväelaagrisse Krottis (Peraki osariigis), kus puhastasime endid ning teostus arstlik läbivaatus ning relvade puhastus. Jõime jällegi head õlut ja magasime puhaste linade vahel. Üks hindust vanamees puhastas meile relvad, saapad ja riided ning tegi kõik muu poiste rõõmustamiseks, välja arvatud naisterahvaste kohale toomine.
Viimasel puhkepäeval kutsus rühmavanem mind enda juurde ja informeeris, et inglise salaluure andmeil tulevat üks CT-de salk Krohi lähedale külla toitu muretsema. Meie grupp sai ülesandeks punased kahjutuks teha. Läksime oma grupiga järgmisel hommikul välja, uurides lähedal asuvas külas elanike käike kogu päeva. Kuuvalgel ööl leidsime koha, mis paistis sobivat CT-de haaramiseks. Minu jao vaatluspunkt, kuhu liikusime järgmisel ööl, oli ühe väikese kingu otsas. Moodustasime väikese ringi, selle keskele paigutasime vahimehe seisma. Selline formatsioon võimaldas aktsiooni korral ringkaitse. Kuna sel ööl midagi ei juhtunud, liikusime tagasi Krohi laagrisse, kus koostasime aktsiooniplaani järgmiseks ööks. Kavatsesime ka vähemalt ühe punase vangi võtta. Seda arvestades oli minu eriülesandeks hüpata künka otsast viimasele küllaminevale punasele selga ja hoida teda maas kuni tulevahetuse lõpuni, et teda siis kinni siduda. Valvasime viis ööd, kuid ei juhtunud midagi. Kuuendal ööl aga kõndisid meie haardesse küla metsatöölised. Oli hea seegi, et keegi meist ei avanud tuld. Metsatöölised istusid jalgu puhkama otse meie ringi keskele, meie lähedalolu aimamata. Nad tegid suitsu ja ajasid lobajuttu. Kuid siis läks üks töölistest oma loomulikku asja õiendama, minekul aga komistas meie rühmavanemale. Töölise ehmatuskisa oli vist kuulda saja kilomeetri kaugusele.
Malailased panid nüüd suure kisaga küla värava poole. Seega oli meie aktsiooniplaan ebaõnnestunud ning läksime kui vaimud Krohi tagasi.
Sõitsime tagasi Sungi-Siputisse ja kuna kommunistide tegevus Malaias oli tol korral vaibunud, oli ka minu sõjateekond seekord Malaias lõppenud. Järgnevast, Vietnami aktsioonist, kirjutan kunagi edaspidi.
Leo Jaago
Austraalias, Chain Valley Bay's elab pensionärina kolme kommunistide vastase sõja veteran Leo Jaago. Ta oli kahtlemata üks noorematest eesti sõjameestest Teises maailmasõjas, olles sündinud 5. jaanuaril 1927 - astus ta 14-aastasena sõjateekonnale, tehes läbi ka suurlahingud Dünaburgi (Daugavpils), Tartu, Riia ja Oppelni all. Siirdunud Austraaliasse, töötas algul metsatööl ja siis Sydneys ühe vanaeestlase juures. Leo oli 1949. a. üks kiiremaid uisutajaid New South Wales osariigis. 1950. aastal munsterdas ta end Austraalia sõjaväkke ning 1957. aastal, pärast vastavat väljaõpet, oli ta juba Malaias punaste vastu võitlemas.
Seljataga oli meil kuuenädalaline džunglisõja õppus. Teadsime, et olime määratud oma üksusega Malaiasse, kus kommunistlikud sissid püüdsid võimu üle võtta. Neid toetasid ka mitmed mittekommunistlikud ringkonnad, kes pettunud inglastes nende sõnamurdlikkuse pärast. Nagu teada, murdsid jaapanlased Teises maailmasõjas kiiresti vastupanu Malaias, sest inglastest polnud tol ajal veel neile õiget vastast. Paljud kohalikud elanikud alustasid aga sissisõda jaapanlaste vastu, nende seas ka paljud kommunistid, kelledeks olid peamiselt hiinlased. Inglise sõjavägi hakkas neid sõja lõpupoolel ka relvadega toetama, kusjuures lubati ja tõotati igale jaapanlaste vastasele partisanile sõjaväe palka ning tükikese maad pärast sõda autasuks.
Kui sõda lõppes ning Londonis oli korraldatud suur võiduparaad, marssis üks malailastest partisanide kommunistlikke juhte paraadi ees. Temale anti küll kõrge medal, kuid Malaias anti välja käskkiri, et kõik partisanid peavad oma relvad valitsusvõimudele ära andma. Kommunistid seda aga ei teinud. Neil olid juba siis teised plaanid. Nad peitsid relvad ja laskemoona džunglisse.
Partisanid, väljaarvatud kommunistid, ootasid kannatlikult neli aastat, et inglased lunastaksid oma lubadusi. Kuna seda aga ei järgnenud, siis a. 1949 algaski mäss, mille õhutajateks olid kommunistid. Ühe ööga tapeti suuremate kummiistanduste omanikud ning järgmiseks rünnati külasid ja väiksemaid linnakesi Peraki osariigis.
Inglismaalt saadeti abijõude kohalikkudele garnisonidele. Sellest tuli, et külad ja linnad olid punaterroristidele (tollal nimetatud CT -- communist terrorist) kättesaadamatud, kuid nad kontrollisid džungleid ja riisipõlde ning ööseti olid külade ja linnade vahelised teed hädaohtlikud. Et abistada inglasi, saatis Austraalia 1955. a. Malaiasse ühe jalaväepataljoni ja kahurväge, kuna lennuüksus oli seal olnud juba varem.
Laev, millega lahkusin Sydneyst, oli inglise sõjaväe transpordilaev „Uus Austraalia“. Palju inimesi oli tulnud sadamasse meid ära saatma, kahjuks ainult mõni eestlane. Meid eestlasi oli ju ainult kaks. Arvatavasti ei olnud paljud teadlikudki minu lahkumisest. Laeval oli hea elamine ja toit korralik. Igal õhtul saime kaks pudelit õlut ja vaatasime filme. Päeval pidasid ohvitserid meile ettekandeid elust Malaias, eriti rõhutades taudide ja suguhaiguste ohtu.
Ühel õhtul, kui olin oma kaks pudelit õlut juba konsumeerinud ning teisele korrale oma koikusse roninud - lamasin suletud silmil mediteerides. Äkki käis raksatus ja lendasin kaares põrandale. Aknast välja vaadates nägin äkki merd leekides. Ajasin oma naabri üles, kes mu juhatusel ka aknast välja piilus, kuid tema ei näinud seal midagi. Ronisime tagasi voodisse, ent siis tuli alarm. Kõik käsutati üles päästepaatide juurde. Jõudes sinna, teatati, et meie laev oli kokku põrganud ühe teise laevaga. Istusime paatides kuni hommikuni. Siis selgus, et kokkupõrge oli olnud tühja norra õlilaevaga. Vigastus polnud suur, vaid 20-30 jala pikkune lõhe. Ronisime tagasi pardale ning meile anti hommikueinet. Vett aga ei saanud, sest merevesi oli tunginud joogivee paakidesse. Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna laeval oli küllalt õlut ja limonaadi, mis veelgi parem.
Ühel õhtupoolikul tundsime all ruumis imelikku lehka, oli päris jube hais. Saime siis teada, et olime Singapuri lähedal. Öösel keerlesid peas igasugused mõtted ja mured: kuidas harjun kliimaga, džunglieluga, kõigi nende madude, skorpionide, verekaanide ja tiigritega Malaias?
Hommikul lahkudes laevalt, laaditi meid inglise sõjaväe veoautodele. Istusime masina keskel, kuna selle katusel oli inglise sõdur kergekuulipildujaga. Sõites läbi Singapurist, ühinesid meiega soomusautod, laskevalmis kuulipildujatega. Läbisime Johore-Bahru osariigi, kus nägime riisipõldude vahel külasid, mis piiratud kahe-kolme kõrge traataiaga!
Peagi sõitsime sisse suurest traataia väravast, mõlemal pool betoonist punkrid sõduritega kuulipildujate taga. Olime jõudnud Kota Tingi inglise sõjaväe treeninglaagrisse.
Astusime maha autodelt ja jõime parajasti limonaadi, kui inglased hakkasid äkitselt jooksma. Vaatasin ringi ja märkasin mäe tagant üles kerkivat suurt musta pilve. Mõni minut hiljem algas vihmasadu, mis tegi meid läbimärjaks mõne sekundiga. Sadu kestis vaid 20 minutit, siis oli taas taevas sinine.
Barakis saime kolme peale toa, kus igal oma voodi, kapp ja veel üks suurem kapp riiete jaoks kolme peale. Meile jagati ka kohe varustust välja, mille hulka kuulus ka sääsevõrk.
Hommikul kell kuus äratas meid pasun. Tuli sisse üks hindu, kes pakkus teed, kohvi ja mailod (viimane on kohalik jook). Pidime selle eest maksma. Pärast kohvijoomist läksin pesuruumi poole, mis oli eemal. Minuga ühines 6-7 meest. Järsku käis plaksatus ja tolm lendas õhus meie ees. Hüüdsin meeste poole: „Hit the road!“, viskudes tee äärde maha. Oli kuulda kuulipilduja valangut. Siis tuli meie juurde üks inglise kapral ning seletas, et niisugust asja tuleb tihti ette, kuna iga uus CT pidavat ründama mõnda sõjaväeasutust, et teha oma „eksam“. Seni polevat aga veel keegi pihta saanud.
Pärast hommikusööki anti igale mehele relv, milleks oli FN poolautomaat püss kolme magasiniga ning 7,62 laskemoonaga. Samuti saime ka inglise džungli vormiriietuse, mis oli parem austraalia omast, eriti saapad.
Algas treening. Esimesel nädalal algas tegevus hommikul kell viis miilipikkuse jooksuga, spordiriietuses. Teisel nädalal pikkade pükstega ja džunglisaabastega, kolmandal nädalal täies vormis, neljandal lisaks püss ja viiendal nädalal täies varustuses. Sellega pidime olema aklimatiseeritud! Muidugi käis õppus ka relva tundmises ja muus. Imelikult sadas igal päeval kella kolme paiku vihma pool tundi, siis oli taas kuiv. Tegime läbi õppuse ka nn. „sneaker lines“, milleks olid kitsad jalgrajad, poole miili pikkused, kust hüppasid üles laskekujud, mida pidi tulistama kahe lasuga õlalt, puusalt laskmine oli keelatud. Õppus oli põhjalik ja pidime seda tegema rasketes oludes, vahel põlvini poris, teinekord rinnuni vees või mudas.
Kuuendal nädalal läksime juba tegelikule operatsioonile vaenlase vastu, kus esialgu küll lasime maha vaid CT koera, kuna punased ise pääsesid põgenema.
Operatsioon kestis kolm päeva ja mingil seletamatul põhjusel hakkas džungel mulle äkki meeldima.
Jõudnud tagasi, teatati mulle, et mind oli valitud pataljoni laskurmeeskonda. Võtsin siis ka osa laskevõistlustest, kus meie pataljoni esindav meeskond võitis teisi gruppe, välja arvatud gurkad (mägirahvas Tiibeti – India piirimaadelt. Nad on tuntud nii Inglise kui India armees kui vastupidavad sõdurid), kes näisid olevat peale muu ka head laskurid. Kaotasime neile ainult kahe punktiga, mis ei olnud sugugi paha!
Saime teada, et paari päeva pärast liigume, edasi Peraki osariiki, kus me asukohaks osutus väike linnake nimega Sungei Siput. See linn asub seitseteist miili Ipoho'st põhja pool, kust suundub Kinda Valley maantee Tai kuningriiki. Suurem enamik elanikkonnast on seal malaia-hiinlased. See on ka koht, kust algas 1948. aastal kommunistlik mäss.
Kui meie sinna jõudsime, oli punastel ainult üks kompanii võitlejaid, kuid kui palju kohalikke elanikke neile abi andsid, ei teadnud me arvata. Inglased toimisid siin karmilt: nad ajasid kõik hiinlased ja hindud kokku ning kolisid need uutesse küladesse, kus kehtestati öine liikluskeeld. Ükski ei tohtinud külast väljuda enne kella kuut hommikul ning kõik pidid olema tagasi külas pärast kella kuut õhtul. Külade sees olid Malaia välipolitsei üksused ja inglise sõjaväe osad asusid väljaspool külasid. See oli kõigiti efektiivne korraldus, mis hakkas peagi tagajärgi andma. Nälg hakkas punaseid piinama, külaelanikud ei saanud neid enam varustada toitainetega, ravimite või muuga. Soola puudus oli suureks probleemiks, sest selles kliimas riknes toit kiiresti ilma soolata.
Kui keegi lahkus hommikul pärast kella kuut külast, kas põllule või mujale, otsiti ta läbi. Nad võisid kaasa viia ainult keedetud toitu ühe päeva jaoks. Konservipurgile löödi auk sisse, et seda ei saaks tagavaraks paigutada ja säilitada pikemat aega.
1949. aastal olid punaste kompanii partisanid, enamikus džunglisõja veteranid, kes olid sõdinud jaapanlaste vastu. Nende moraal näis esialgu olevat üpris hea, kuid kokkupõrked inglise sõjaväe üksustega oli kahandanud nende kompanii vaid 30-40 meheliseks rühmaks, kelle hulgas oli ka mitmeid naisi.
Kui esimene austraalia kompanii saabus Sungei Siputisse., anti teada, et umbes rühmasuurune punaste partisanide üksus on ümbruskonnas. Kui suur on aga nende toetajate kaader, ei osanud keegi arvata.
Praktiline ja mõistlik oli inglastelt antud korraldus Malaias: nimelt ei lubatud ühtegi ajalehe ega TV-jaama reporterit võitluste piirkonda, vaid nad pidid leppima sellega, mida sõjavägi neile teatas. Siinne kord oli sootuks erinev sellest, mida USA sõjavägi lubas Vietnamis eksisteerida, kus reporterid võisid pääseda igale poole sõjaliselt salajastesse kohtadesse ning kirjutasid siis demoraliseerivaid artikleid. Ei, siin oli veel kord majas!
Üks esimesi suuremaid kokkupõrkeid austraallastel punastega oli 1957. aastal. Varem oli inglise pataljonil olnud väiksemaid tulevahetusi kommunistlike partisanidega, samuti ka austraalia üksusel, kuid neist ei olnud küll palju tulu, sest punased tundsid Sungei Siputi ümbrust kui oma püksitaskut ning kadusid esimesel hädaohu momendil džunglisse. Seda austraallaste esimest suuremat tulevahetust tunti hiljem „Pipeline ambushi“ nime all.
Malaia välipolitsei patrullis tavaliselt igal hommikul veetoru, mis, tõi jõest vett läbi džungli külla. Ühel hommikul vahetas austraalia rühm Malaia politseinikud välja. Juhtus aga, et punased olid otsustanud rünnata just seda Malaia. üksust ja olid koondanud selleks üle kuuekümne partisani.
Teerada torude, vahel oli kitsas ja džungel mõlemal pool. Meie rühm liikus hanereas, meeste vahemaa, olenedes maastikust, silmside kaugusel. Rühmal oli kaasas kolm „Bren“ kergekuulipildujat, „FN“ automaatpüssid ning „Oven“ püstolkuulipildujad. Ühes kohas oli tee eriti kitsas, raiutuna kaljuseina sisse. See teerada oli umbes 70-80 meetrit pikk. Kaljuserva all voolas kärestikuline džunglijõgi, nii umbes 5-6 meetrit teerajast allpool. Punased, kes varitsesid meid džunglis ja keda kohapeal kutsutakse CT (kommunistlikud terroristid), lasksid meie esimesed kaks jagu läbi minna, kuid avasid tule kolmandale jaole, kus ka rühmaülem oli. Rühmaülem, olles tule tõttu maha surutud, ei saanud palju midagi ette võtta, kuid neljas jagu, kellest punased ei teadnudki, haaras punaseid küljelt risttule alla. Punased lasid kabuhirmus jalga, jättes maha oma raskemad relvad. Nad olid olnud kärsitud ja alustasid oma rünnakut liiga vara.
Pärast seda vahejuhtumit läksid punased laiali ja opereerisid ainult jaosuuruste gruppidena.
Üks meie luureüksus leidis ühel õhtul punaste väikese toidulao NV kummipuuistanduse tühjas majas. Selles majas harilikult sõid töölised lõunat, kuna veoauto läks sinna igal õhtupoolikul, et korjata peale toorest kummi.
Luureüksus jättis punaste toidulao nii nagu leitud. Öösel aga hiilisid kolm meie meest sinna ja ootasid toidule järeletulijaid. Terve nädal möödus ja kedagi ei ilmunud. Õhtul kell pool seitse läksime sinna ja hommikul kell kuus lahkusime. Kaunis pikk aeg, eriti suitsumehele, sest tuld me ei tohtinud teha ega ka suitsetada. Ära minnes pidime kindlaks tegema, et me mingisuguseid jälgi maha ei jätnud. Päeva ajal proovisime oma püstolkuulipildujaid ning pesime endid ainult veega dussi all - seepi ei tohtinud kasutada! Ülejooksnud punased ütlesid, et meie seebilõhn reedab meid! Vahetasime ka endile vormiriided, mis olid pestud jõevees. Igal mehel oli valvel olles kaks pudelit vett ja püstolkuulipilduja nelja magasiniga. See oli ka kogu meie varustus, kui pidasime toidulaos vahti.
Istusin ühel õhtul kahe teise mehega toidulao põrandal vahis. Sel punaste laol oli kolm ust. Istusime selg selja vastu, iga mees näoga ühe ukse poole, püstolkuulipildujad laskevalmis peos. Oli kottpime. Kui panid oma sõrme nina ette, ei näinud midagi! Väljas hakkas sadama. Sääsed tegid liiga, kuid neid vihaga lüüa ei tohtinud, oleks teinud plaksu!
Korraga haugatas väljas koer. Tundsin, kuidas meestel käis värin läbi keha. Koer haugatas jälle, kuid seekord juba palju lähemal, millele teine koer sekundeeris . . . ja siis kolmas. Korraga kuulsin jalasamme minust paremal. Trepi astmed nagisesid. Kontrollisin, et mu kuulipildujal oleks päästik vaba. Kuulsin kui uks avanes, kaks inimest rääkisid, kolmas ühines nendega. Sain väikese nõksu oma naabri käest ja siis tõmbasime neile tule peale ja tühjendasime magasinid.
Laadisin relva uue magasiniga ning jooksin ukse suunas, kukkusin üle ühe laiba, veeretasin end ukse poole, teine surnukeha, edasi trepist alla, kolmas laip! Mu ülemus hõikas seest: „Leo, kus sa oled?“ Hüüdsin vastu: „Olen väljas. Leidsin kolm laipa!“
Teised ühinesid minuga väljas. Siis kostsid jooksusammud, saatsime mõned valangud jooksumüdina suunas. Kuulsime kedagi prantsatavat vette ja korisemist vees. Keegi meile vastu ei tulistanud.
Lamasime maja all ja ootasime vasturünnakut, mida aga ei järgnenud. Vihmasadu tihenes, korisemine vees oli vaikinud.
Kümme minutit enne kuut läksime tagasi küla poole, et teatada, mis oli juhtunud. Enne kella kuut aga väravaid tavaliselt ei avatud. Nüüd aga malailastest politsei ei avanud ka meile väravaid. Vist pidas meid kahtlasteks. Meie juht läks siis politsei peakorterisse, kus helistas meie ülemusele. Ka külas ootasid inimesed, et minna tööle, kuid pidid ootama väravate taga, kuni meie kompanii ülem saabus kohale, kaasas patrullkoerad, et minna ühe rühmaga sinna istanduse majja, kus olime äsja punastele valu andnud. Kell kaheksa lasti alles töölised välja. Malailastest politseinikud sulgesid kõik teed ja kammisid läbi ümbruse. Kuulsime, et meie teine kompanii oli samuti andnud punastele nahapeale, tekitades neile kaotusi.
Mõni nädal hiljem saadeti mind jalajälgede lugemise kursustele, milliste lõpetamisel ülendati mind vanemkapraliks. Nüüd sain enda käsutusse kolm „sarawaki rangerit“ (Sarawak – Inglise protektoraat põhja Borneol. Seal moodustavad elanikkonna enamuse pärismaalased – dajakid ja malailased) ning neli austraallast, moodustades neist nn. „jalajälgede jao“.
1958. aastal alustasime agressiivse patrullteenistusega. Meie kompanii 1. rühm, kuhu kuulusin, lahkus veomasinatel enne päikesetõusu džungliteid mööda Sungei Siputist. Metsa vahel hüppasime liikuvatelt masinatelt maha ja kadusime džunglisse. Mõni päev hiljem tegi teine rühm sedasama, jälgides esimese rühma poolt tallatud jalajälgi.
Et punaseid petta, alustasid veomasinad soomusmasinate kaitse all tihedat igahommikust liiklust Sungei Siputi ja Lasha vahel. Peagi harjusid kohalikud inimesed sellega, pidades seda mingiks vajalikuks järelveoks. Punased leidsid peagi esimese rühma jäljed ning arvestades, et rühm on lahkunud, tegid julgesti oma laagrid sinnasamasse, kust rühm oli juba läbi läinud. Teine rühm aga tuli järele, leidis punaste partisanide pesa ja hävitas selle täielikult.
Džunglis tegutsedes pidime seljas kandma umbes 65-70-naelalist kandamit, mis sisaldas kümne päeva toiduratsiooni ja suitsud, paar veepudelit, laskemoona, pool telktekki, üks kuulipilduja magasin, tagavara raadiopatarei, lisapüksid ja -särk (milles magasime), tenniskingad, kummist maalina, labidas, džunglinuga ja muud varustust. Üheksandal päeval heideti meile lennukilt järgmise kümne päeva toiduratsioonid langevarjudega alla.
Džunglis liikumine oli väga aeglane, kõnelemine toimus sõrmedega, et mitte end häälega reeta. Elu džunglis pole sugugi niisugune, nagu me seda näeme ameerika filmides. Ehkki meil oli kaasas džunglinuga, ei võinud me seda kasutada, sest sellegagi raiumine võis kosta vaenlase kõrvu ning ära anda meie asukoha.
Džunglis on juba kell kolm pärast lõunat poolpime. Tuleb sõrmedel käsk rühmaülemalt: teha pööre vasakule, astuda niimitu sammu edasi ja jääda siis seisma. Moodustame sööri, mille keskel asub rühma „peakorter“ ühes raadiojaamaga. Iga jagu paneb välja kuuldeposti, seatakse üles madalad telgid magamisasemetega. Telgid aga ühendatakse nööriga nii, et jaoülemate juurest suundub nöör rühmaülema juurde. Kõik see oli mõeldud sidepidamiseks džungli kottpimedas öös. Vahiposte vahetati iga tunni järele. Kõik võtsid osa vahiteenistusest, vaatamata kraadile. Ainuke mees, kes oli sellest vaba, oli raadio-operaator.
Algul magasime maapinnal, kuid kui olime džunglieluga juba rohkem harjunud, tegi iga mees iseendale bambusraami, maast paar jalga kõrgemal. Nõnda oli märksa kuivem magada.
Hommikul kell 7:30 läks kaks jagu luurele, üks jäi laagri kaitseks. Rühm jäi kohale tavaliselt üheksaks päevaks, siis oli selle rajooni džungel läbi kammitud ja lennuk tuli, viskas meile alla riided ja saapad ning kümne päeva toidumoona. Vanad riided ja saapad lõikasime katki ja matsime maha.
Algul oli mul džunglis olles kõhe tunne. Pelgasin kohtumisi suurte madude, tiigrite ja igasuguste teiste loomadega. Kuid pärast paari kuud hakkas džungel mulle meeldima. Vastikuks tegid elu aga verekaanid, eriti monsuun-vihma ajal näis neid otse sadavat kaela. Kandsin algul loomulikult sokke, kuid sokid olid peagi verd täis. Nimelt ronisid väikesed kaanid läbi saabaste nööriaukude soki sisse, imesid siis end verd täis ega saanud tagasi välja. Kõndimisel hõõrusin nad muidugi puruks ja sokid imbusid verd täis. Teiseks piinajaks olid puutäid, milliseid noppisime igal õhtul riietest.
Kaanid osutusid aga kasulikeks kalapüüdmisel. Džungli jõed olid täis igasuguseid kalu ja kaani oli vaga lihtne konksu otsa panna ja söödaks kasutada. Hiljem, kui töötasin Sarawaki „rangerite“ üksuses, saime ka värsket liha. Millegipärast jäi mulle aga mulje, et sõime suuri sisalikke. Kuna aga liha maitses väga hästi, ei tihanud ma küsida selle päritolu. Kui see kõlbas teistele, pidi ta kõlbama ka minule!
Sügav, vana džungel, kus me opereerisime, oli looduskaunis ürgmets, siin-seal lõhestatud kärestikulistest jõgedest või ojadest, millede vesi oli puhas ja karastav. Kahju, et tegutsesime tiheda lehestiku varjus ja poolpimedas, saamata võimalust looduse ilu nautimiseks.
Kokkupõrked punastega olid äkilised ja lühikesed, sest neil oli laskemoonast suur nappus. Nad tarvitasid Teisest maailmasõjast mahajäetud relvi ja laskemoona. Malaia punaste partisanide esimene juht langes kohe konflikti alguses, kokkupõrkel inglastega ning nende juhiks hakkas seejärel noor hiinlasest Malaia kommunistide partei peasekretär - Chin Peng. Kommunistid hellitasid lootust, et võidavad selle sõja kümne aastaga, kuid sõda kestis kaksteist ja nad kaotasid. Otsustavaks teguriks oli inglise sõjaväes kehtiv kindel kord, samuti ka välisabi äralõikamine punastele. Öisest liikluskeelust peeti ka rangelt kinni ning kes tabati liikumas määruste vastaselt, võeti kinni või lasti maha kohapeal. Selline kõva kord kestis kaksteist aastat. Kaotused olid mõlemal poolel kaunis suured: punased kaotasid 6398 surnutena ja 2760 haavatutena, inglise ja teiste maade sõjaväeüksuste kaotused registreeriti 1851 surnutena ja 2526 haavatutena, eraisikuid - mehi, naisi ja lapsi – oli tapetud 2 461 ja haavatud 1 383. Meil, austraallastel oli kaotusi vähe.
Peraki osariigis, kus meie opereerisime, oli kommunistide juhiks Lam Poh, kes langes austraallaste kätte vangi 1959. aastal, kuid pääses põgenema. Teda jälitati koertega, kuid monsuunivihma tõttu kadusid ta jäljed. Hiljem aga reetis tema asukoha üks naisterahvas. Tal oli vangistamisel kuul läbinud kaela, mis aga ei olnud surmav. Talle anti pärast armu ning kui mina teda viimati nägin, elas ta oma naisega Sungi Siputis.
Kui meie kompanii 1959. aastal tegutses Kedah osariigis, oli seal kommunistide juhiks Siu-Nah. Neil oli seal ainult üks rühm. Meie patrullid tegid nende elu seal nii kibedaks, et üks Siu-Nah'i ihukaitselane läks inglaste juurde ja reetis Siu-Nah'i peidukoha. Ta saadi kätte pärast tulevahetust ja lasti maha.
1959. aasta keskel patrullis meie üksus Pahang osariigis, kus kommunistide juhiks oli Foo Thin. Meie igapäevane patrullimine väsitas punased sedavõrd ära, et isegi Foo Thin andis end ise kätte. Seejärel viidi meie üksus tagasi Sungi Siputi, kus otsisime ülejäänud Lam Pohi mehi.
Hiljem viidi minu jagu Singapuri, kus olime vahiteenistuses. Siin juhtus huvitav seik. Ühel päeval, kui olin teenistusest vaba, seisin inglise sõjaväelaste klubi ees ja ootasin taksot. Minust möödus neli meest, kes rääkisid omavahel vene keelt. Ütlesin neile valjult eesti keeles: „Kuradi venelased, pidage oma lõuad kinni!“ Üks nendest pöördus ümber, tuli minu juurde ja ütles puhtas eesti keeles: „Sa, kurat, oled eestlane!“ Ta kutsus mind endale külla laevale, mis seisis Singapuri sadamas. Ma ei läinud, sest mine sa tea kas sealt nõukogudelaste laevast enam tulema oleks saanud.
1957-ndal ja järgneval aastal olin ma džunglieluga päris rahul, sest olin rütmiga juba harjunud. Tihtipeale viidi meid džunglisse helikopteriga. Niipea kui maandusime, kadusime kohe džunglisse, kuhu toit ja muu varustus kohale toodi õhutranspordiga. Kokkupõrkeid punastega oli üldiselt vähe. Leidsime küll vaenlase laagreid, vahel isegi nii äkitselt, et söed olid veel päris kuumad. Vististi kartsid CT-d (s.t. kommunistlikud terroristid) meiega tulevahetusse astuda.
Mis meid aga kõige enam rivist välja viis, olid troopilised haigused. Kui meil algul oli rühmas üle kolmekümne löögivõimelise mehe, siis hiljem oli hea, kui sai rühmast 18 meest operatsioonile välja saata. Kõige enam piinas mehi mingi neeru ja maksa haigus - leptospirosis.
Tulin ühel õhtul luurelt tagasi: läbimärg, jalatalla nahk ja kollakasvalged sõrmed kortsus. Põletasin ihu pealt verekaane suitsuotsaga, kui korraga keha hakkas värisema nii, et ei saanud isegi suitsu suhu panna. Katsusin oma kaelanäärmeid - need olid kui kaks suurt muna. Rühma velsker kraadis ja leidis, et mul oli kõrge palavik: +104 F. Kogu öö higistasin ja vähkresin valudes, hommikuks tõusis palavik koguni 105-le kraadile. Rühmaülem kutsus raadio kaudu helikopterit, et mind haiglasse viia, seda aga ei saanud. Vaevlesin neli päeva džunglis enne kui tuli käsk mind viia tee peale, edasitoimetamiseks haiglasse. Üks jagu tuli mind viima. Minnes pikkamööda läbi džungli kuulsime äkki tulevahetust eespool. Kamandasin jao ahelikku, joostes ka ise kaasa. See aga võttis mul hinge seest välja võtta. Kukkusin ja leidsin end ristselili jooksvas ojavees, püstolkuulipilduja rinnal. Ülestõusmiseks aga puudus mul jõud. Vististi ei olnud ma seal kaua, enne kui mehed mu leidsid. Peagi olin veomasinal ja mind viidi inglise sõjaväelaagri haiglasse. Laagri nimi oli GRIK, kus džunglist tulnud inglise sõdurid puhkasid paar päeva enne uutele operatsioonidele asumist.
Grikist saadeti mind Taipingi, inglise sõjaväehaiglasse, kus võeti vereproove ja tehti süste, kuid kui üheksa päeva hiljem oli mu palavik ikka veel kõrge ja nägin välja kui luu ja nahk, tõid inglased Singapurist spetsialisti, kes uuris mind ja andis siis kaks tabletti. Järgmisel päeval oli palavik kadunud. Selgus, et olin olnud „scrub tüüfuses“, haiguses mis oli olnud selles maailmaosas Teise maailmasõja päevil suurimaks tõveks.
Pärast kolmenädalast Taipingi haiglas viibimist saadeti mind Cameron Highlandi mägedes asuvasse puhkekodusse, kus olin veel paar nädalat, siis taas tagasi Sungei Siputisse.
Kui 1958. aastal Malaia sai iseseisvaks Malaisia riigiks, kadus kommunistlikel terroristidel moraalne põhjus võitlemiseks, sest nende endi propaganda alusel võitlesid nad ju Malaia vabaduse eest. 1958. a. lõpul ja 1959. a. algul panidki suurem osa CT-sid oma relvad maha ja tulid džunglist välja. Enamikule neist anti nende patud andeks ning nad läksid oma küladesse tagasi ja elasid jälle normaalset elu.
Chin Peng, kommunistide juht, läks aga oma staabiga Tai piiriäärsesse metsikusse džunglisse ning hiljem, kui neid sealgi rahule ei jäetud, põgenesid nad üle piiri Taisse (Siiamisse). Sinna aga polnud ei meil ega inglastel luba järele minna.
Sellal kui olin Singapuris vahiteenistuses, leidis üks meie üksustest Sungei Siputi ligidal värsked CT-de jäljed ning neid hakati jälitama. Videviku tulekul peatuti ja jäädi laagrisse. Öösel uhtus aga vihm kõik jäljed ja hommikul ei olnud muud nõu kui tagasi pöörduda. Juhuslikult satuti aga kokku CT-meestega, kes kõik tulevahetuses langesid. Millest selline juhuslik kokkusattumine? Punaterroristidel oli oma taktika. Nad ei käinud kunagi otse, vaid tegid kõverikke tagaajajate petmiseks. Seda taktikat kasutades ka sel korral, olid nad sattunud niimoodi meie meeste seljataha, kes hommikul tagasi pöördudes neid otse eest leidsid ja nad seal ka hävitasid. Selles kokkupõrkes meie meestel kaotusi ei olnud.
Sõda Malaias kandis peamiselt patrullteenistuse iseloomu. Vaenlast jälitati peamiselt jalajälgede kaudu ning hävitati tabamisel. Tihti tuli aga varitseda ja lamada päevi ja öid, enne kui vaenlase tabasime. Juhtus aga siiski kordi, kus operatsioon ei andnud tagajärgi.
Mida ma õppisin Malaias, oli hiinlase kannatus ning mis mind tihtipeale aitas, oli eestlase jonn. Võitlustaktika ja kogemused, mida olin ammutanud Malaias, päästis mu elu hiljem Vietnamis. Olin tähele pannud, et viibides pikemat aega samas paigas džunglis, harjuvad linnud-loomad sinu juuresoleku ja rutiiniga ning elu läheb vanaviisi edasi. Kui siis aga korraga kõik häälitsemised ümbruskonnas vaikivad, võib kindel olla, et keegi võõras on tulnud lähedusse ning peab olema otsekohe lahinguvalmis. See tähelepanek ja kogemus ei aidanud kahjuks üksnes meid, vaid samuti ka CT-sid.
Olen kirjeldanud seni džunglielu ja vähemal määral puhke või treeninguperioodidest, millised veetsime peamiselt linnades. Kuid needki olid huvipakkuvad, vahel koguni ohtlikud.
Kui džunglipatrullist tagasi jõudsime, peatusime Siputi laagris. Laagrisse jõudnud, viskasime oma haisevad riided ja saapad nurka. Seejärel puhastasime relvad ning paigutasime need relvuri hoolde. Järgnes põhjalik kümblus. Kuum vesi ja seep tundusid jumalikena, eriti kehaosadel, mis olid täis verekaanide imemise märke. Pannes jalga puhtad püksid, oli minek arstlikule ülevaatusele. Arst tegi kindlaks, et meil polnud džunglist paiseid ega puutäisid, ka mitte mädanevaid varbanahku või muud.
Pärast arstikontrolli tõmbasime endile puhtad erariided selga ja siis kohe kantiini, õlut jooma! Õhtusöögile järgnes veel õlletund ning siis kutsus voodi.
Järgmisel päeval läksime tavaliselt kas Ipoh linna või Penengi saarele. Minnes Ipoh linna, oli meil ikka esimeseks peatuseks retk „Mrs. Railway“ juurde. Kutsusime seda pisikest kõrtsi nii, kuna see asus raudtee ääres ja kõrtsipidaja ise oli kaunis paks vanem hiina naine. Railways jõime paar potti õlut ning kõndisime siis edasi „Mrs. Halfway House“ juurde. Ka see väike kõrts kuulus ühele vanemale hiina naisele. Siin võtsime kehakinnituseks head hiina toitu. Edasi läks teekond „Mr. Granaadi“ joogikohta. See joogikoht sai oma nimetuse aasta varem, kui üks punapartisan jalgrattal sõites viskas sinna sisse käsigranaadi. Kõrts oli täis austraalia sõdureid, kuid õnnekombel ei saanud keegi vigastada. Seina, puurinud kildude jäljed olid aga veelgi parandamata. Pärast paari õlut läksime Sunei Siputi turule, kus kauplesime endile taksoauto. Ägeda kauplemise tulemusena, lubas taksojuht sõidutada meid viit meest Ipoh linna. See 17-miiline ots maksis seitse kohalikku dollarit. Ipoh'is oli meie alaliseks peatuskohaks „Printsessi“ hotell oma puhaste tubade ja hea toiduga. Kino oli samas ümber nurga ja inglaste kantiin võrdlemisi lähedal.
Penangi saarele puhkusele minnes, sõitsime veomasinatega, laskevalmis relvad käes ja kuulipilduja auto katusel. Butherworth'is andsime relvad inglaste kätte hoiule ja sõitsime laevaga edasi saarele. Penengi saarel asus suur inglaste sõjaväelaager ning muidugi ka paar sõdurite klubi. Saarel elasid ka australlastest sõjameeste perekonnad. Peatusin siin sageli ühe austraallasest sõbra juures, kes oli samuti kui mina, kirglik kalamees. Ta langes Vietnamis 1964. a.
Pärast puhkust oleme tagasi Sungi-Siputis. Taas toimub relvade puhastamine ja siis sammume laskeväljakule. Laseme ära kõik vana laskemoona ning laeme magasinid uue laskemoonaga. Nii polnud meil ka kunagi tõrkeid, nagu seda tihti juhtus CT-del.
Malaia operatsioonide lõpupoole, kui tegutsesime Tai (Siiami) piiri läheduses, läksime iga paari nädala järel inglise sõjaväelaagrisse Krottis (Peraki osariigis), kus puhastasime endid ning teostus arstlik läbivaatus ning relvade puhastus. Jõime jällegi head õlut ja magasime puhaste linade vahel. Üks hindust vanamees puhastas meile relvad, saapad ja riided ning tegi kõik muu poiste rõõmustamiseks, välja arvatud naisterahvaste kohale toomine.
Viimasel puhkepäeval kutsus rühmavanem mind enda juurde ja informeeris, et inglise salaluure andmeil tulevat üks CT-de salk Krohi lähedale külla toitu muretsema. Meie grupp sai ülesandeks punased kahjutuks teha. Läksime oma grupiga järgmisel hommikul välja, uurides lähedal asuvas külas elanike käike kogu päeva. Kuuvalgel ööl leidsime koha, mis paistis sobivat CT-de haaramiseks. Minu jao vaatluspunkt, kuhu liikusime järgmisel ööl, oli ühe väikese kingu otsas. Moodustasime väikese ringi, selle keskele paigutasime vahimehe seisma. Selline formatsioon võimaldas aktsiooni korral ringkaitse. Kuna sel ööl midagi ei juhtunud, liikusime tagasi Krohi laagrisse, kus koostasime aktsiooniplaani järgmiseks ööks. Kavatsesime ka vähemalt ühe punase vangi võtta. Seda arvestades oli minu eriülesandeks hüpata künka otsast viimasele küllaminevale punasele selga ja hoida teda maas kuni tulevahetuse lõpuni, et teda siis kinni siduda. Valvasime viis ööd, kuid ei juhtunud midagi. Kuuendal ööl aga kõndisid meie haardesse küla metsatöölised. Oli hea seegi, et keegi meist ei avanud tuld. Metsatöölised istusid jalgu puhkama otse meie ringi keskele, meie lähedalolu aimamata. Nad tegid suitsu ja ajasid lobajuttu. Kuid siis läks üks töölistest oma loomulikku asja õiendama, minekul aga komistas meie rühmavanemale. Töölise ehmatuskisa oli vist kuulda saja kilomeetri kaugusele.
Malailased panid nüüd suure kisaga küla värava poole. Seega oli meie aktsiooniplaan ebaõnnestunud ning läksime kui vaimud Krohi tagasi.
Sõitsime tagasi Sungi-Siputisse ja kuna kommunistide tegevus Malaias oli tol korral vaibunud, oli ka minu sõjateekond seekord Malaias lõppenud. Järgnevast, Vietnami aktsioonist, kirjutan kunagi edaspidi.
Leo Jaago