Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

[toomas tyrk]

Ma valmistasin oma punkri ära ja ta oli päris mugav. Minul oli voodi elektrivalgustus ja voodi kõrval oli roomamiseks kraav, milles ma võisin roomata oma laskuri pessa. Kapten tuli seda vaatama ja tahtis oma käskjala käest teada, et miks temal niisugust punkrit ei ole.

Järgmisel lõunaajal tulid uued poisid Austraaliast. Lõin nad ritta ja tutvustasin ennast, nägin jälle, kuidas poiste näod vajusid alla - ma peaaegu võisin nende mõtteid lugeda - bloody new Australian! Ma ei käskinud neid - ainult ütlesin, et üksusel pole jaoülemaid olemas, ma annan teile tund aega, et teie valite ise oma juhid - samuti luuregrupi, kuulipildujagrupi ja püssigrupi. Lasin neil minna telki.

Kapten tuli vaatama mida ma teen - ma istusin kivi otsas ja suitsetasin oma piipu. Ta tahtis teada, kuhu on uued mehed kadunud - ma teatasin temale, et mehed tunnevad teineteist paremini, kui mina tunnen neid ja nad valivad oma juhatuse ja lahingugrupi. Ta ainult kehitas õlgu ja teatas - ma loodan et sa tead, mida sa teed.

Ootasin tund aega ja siis käsutasin jaoülemad välja tulla. Kolm poissi tulid välja - rühm oli neid valinud. Ajasin nendega vähe juttu ja üks ütles - sgt sa ei ole Austraallane. Ma tahtsin teada, kuidas ta seda teab? Tema teatas, et minul on väga kõva murrak. Ma küsisin tema käest, kui palju sa maksid, et sinust sai Austraallane? Samal ajal ma ütlesin temale, et minu Austraalia kodakondsus maksis 20nd naela ja ma olen selle riigi elanik.

Nad tahtsid ka teada, mis kogemused minul on. Teatasin neile, et ma võitlesin kommunistide vastu oma sünnimaal Eestis, siis Malaias ja nüüd siin. Tahtsin teada, kas neil rohkem küsimusi on?

Enne kui nad lahkusid ma tahtsin teada, kas nende seas on poissi kes tunneb väliraadioid. Ootasin vähe aega ja kaks pikka poissi tulid minu juurde, ma viisin nad kompanii lattu ja nad said mõlemad raadiod. Meestele jagati välja relvad ja laskemoon.

Laagris ringikäimine kuulus kolme järku.
(1) Sa kannad oma relva kaasas igasse kohta, kuhu sa lähed ja su relva magasin on sul taskus. See tähendab, et hädaoht ei ole lähedal.
(2) Kui sa hakkad teisele poole traataeda minema, siis sa paned magasini püssile alla.
(3) Nii pea kui oled traataia taga - sa paned kuuli rauda ja teed kindlaks, et su püss ei lähe kogemata lahti.

Samuti täna õhtul me teeme esimese puhastuse patrulli, mida tuleb teha igal hommikul ja õhtul.

Maragratt

Esimene operatsioon. Küla piiramine ja vaenlase otsimine.

1_op_1.jpg (23.94 KiB) Vaadatud 9023 korda

Esimene operatsioon. Küla piiramine ja vaenlase otsimine.

1_op_2.jpg (29.29 KiB) Vaadatud 9023 korda

[toomas tyrk]

Enne pimeda tulekut Task Force is stand to! Iga mees on lahinguvalmis ja igast üksusest läheb välja “Puhastuse Patrull”. Patrulli liikumine muutub iga kord, kui patrull läheb väljapoole traataedasi. Patrullid lähevad välja igal varahommikul ja enne pimeduse tulekut õhtul. Patrullil on raadio, kuulipilduja MG60, käsirelvad - ameeriklaste M16 austraallaste SLR (Self loading rifle).

Minu relvaks oli M69 ja Owen püstolkuulipilduja. Vietnamis tuli välja, et Owen ei olnud väga hea relv ja mehed, kellel olid Owen püstolkuulipilduja, said M16. Relvastus oli väga hea ja laskemoona võis igaüks kanda nii palju kui sõduril oli jõudu. Seda õpiti peale Long Tani lahingut.

Ma kogusin oma puhastuse patrulli kokku - vaatasin, et kõigil olid relvad ja laskemoon - samuti tahtsin teada, kas raadiomees teab parooli

Mina paremal piibuga, lt Graham ja kahurväelane. Esimene lahing on seljataga, tagajärg 0:0.

1_op_3.jpg (103.45 KiB) Vaadatud 8920 korda

[toomas tyrk]

Esimene puhastuse patrull on alati täis ohtu - poisid pole varemalt vaenlase käest tina saanud ja sa kunagi ei tea, mis võib juhtuda kui kokkupõrge tuleb.Task Force'ist väljaspool pind oli kaetud igasuguste traataedadega, madalam traataed oli kasvanud rohtu ja kui vaenlane mõtles, et tal nüüd on vaba jooks, siis ta pidi olema pettunud - see aed oli ainult vähem kui pool meetrit kõrge. Jalgrada, mis otseteed välja viis, ta võis olla 300-350 meetrit, aga ta ei käinud sirgelt. Traataia ja väikese metsa vahel oli lage maa, umbes paarsada meetrit, siis oli väike võsastik ja peale võsa oli vana riisipõld ja teiselpool põldu nii umbes paar km eemal oli küla, kus ameeriklastel olid suured kaotused ja austraallased hävitasid selle küla ära ja viisid naised lapsed Task Force ligi olevasse külla Wha Long. Sellega tehti suur viga - VCid käisid tihtipeale oma perekonnal külas.

Nüüd tagasi poiste esimesele puhastus patrullile. Me liikusime Noolepea formatis. Poisid tahtsid koguaeg kokku koguneda, et pundis olla - punt justkui andis neile julgust. Esimene patrull on alati kõige kardetavam – seda ma õppisin Malaiast, üks loom võib jooksu panna ja ta teeb palju kära ja kohe on tulistamine lahti. Jõudsime võsa lõppu ja ma käsin poistel ahelik võtta ja ümbrust uurida. Samal ajal ma ütlesin raadiopoisile, et ta teataks, et kõik on NTR (Nothing to report). Liikusime tagasi, teekonna lõpul ootas meid korrapidajaohvitser ja tema pani lõksud teerajale. Raadiomees teatas, et oleme tagasi. Poisid tühjendasid oma püssid, ma tegin kindlaks, et ühtegi kuuli polnud jäänud rauda. Nüüd niisugune patrull toimus igal hommikul ja õhtul. Kui ma olin kindel, et poisid teavad, mida nad teevad, siis juhatuse võtsid üle nende valitud jaoülemad.

Mina hakkasin neid igal hommikul jooksma, mitte ennem kui puhastuse patrull tuli tagasi baasi. Alguses kui ma hakkasin nendega jooksma, mind kutsuti salaja igasugu nimedega, peamine nimi oli BLOODY REFFO! miks ta ei jäänud sinna, kust ta tuli. Võttis nädal või kaks ja poisid olid juba valmis jooksmiseks ennem, kui mina nende juurde jõudsin - jooksmine oli Task Force tänavatel.

Ühel päeval kapten soovitas,et ma viiksin poisid väljaspool traataeda. Task Force ees oli suur raudne värat ja seal olid MPis valvel - öösel see suur värat suleti ja kedagi ei lastud sisse peale stand too'd. Meie liikusime väravast välja ja seal dzunglis käis kõva töö - austraallased ehitasid uut teed, nii et kohalikud ei saanud Task Forcile ligi. Kohtasin mehi kes töötasid seal, tundsin paljusi neist, kunagi olime koos noortelaagris. Üks tuli ja hoiatas, et mõned VCid liiguvad ringi ja uurivad, mida meie teeme. Ma tänasin teda ja liikusin Wha Longi küla taha - hakkasin poistele meelde tuletama, missugune liikumine on missugusel maastikul kõige parem. Esimene luure läks ette ja meie algasime jälgimist, kui esimene luure tuli jookstes tagasi ja karjusid - hey sgt there are men over there and they uniform is black! Lõin kohe mehed ahelikku ja liikusime sinna, kus luure oli näinud vaenlasi. Kahjuks kõik oli vaikne ja vaenlane oli kadunud.

Tagasi jõudes baasi ma tahtsin poisse näha peale õhtusööki. Kohtasime nende Canteenis. Ma keelasin poistel narrida neid luure poisse, kes jooksid tagasi nn nõu küsima. Peamiselt rääkimine oli kokkupõrke drillist - see on poistele pähe raiutud, aga kabinas ununeb ja nemad on siin esimest korda, kus vaenlane ei tarvita paukpadruneid. Jätsin poisid ja läksin enda nn klubisse. Kapten kutsus mind kõrvale ja teatas minule, et ma pean minema Task Force ülema Ogruppi (Orders Grupp).

Järgmisel päeval peale lõunat ma läksin sinna kus peeti seda meetingut. Sisse minnes ruumi - ruum oli täis ohvitsere, madalam aukraad oli kapten. Istusin viimasesse ritta, seal ei olnud ühtegi teist. Adjutant tuli ja kamandas valvel! Võtsime istumisel valvelistumise, käed on põlvel ja keha on sirge. Task Force ülemus tuli sisse ja käsutas vabalt - tundsin mehe ära, ta oli minu pataljoni ülem Malayas 1957-59. Homme varahommikul algab suur Long Phuoc küla piiramine ja läbi otsimine. Andmete järgi peab seal olema VCde tunneleid. Adjutant jagas igale ülemusele maakaardi, kus oli märgitud kuhu iga üksus läheb. Ülemus rääkis ja rääkis ja kui ta vaikseks jäi ma mõtlesin, et ta on lõpetanud oma kõne ja ma küsisin tema käest - mis kella aeg meie liigume välja ja kas meil juhtisi on? Oli tükk aega vaikust, ülemus vaatas minu suunas ja teatas, et tema oli ainult hinge tõmmanud ja mina olevat rääkinud, mida tema on tahtnud öelda. Ohvitseride seast kostis hääl - You bloody Estonian - you are here! Kõik panid naerma ja jää oli lõhutud - ainult minul oli niisugune tunne, et kas või poe tooli alla. Ülemus lõpetas oma OG ja tuli minu juurde - ta tahtis teada, kas meie oleme varem kohanud. Yes Sir, sa olid minu pataljoni ülem Malayas. Ta tahtis teada, mida ma nüüd teen? Kui ma ütlesin temale, et ma olen 1.A.R.Us, siis ta ütles, et see ei ole koht minusugusele. Ma ei tea mida ta sellega mõtles.

Tagasi jõudes teatasin kaptenile, mis homme varahommikul juhtub. Järgmisel hommikul mehed löödi maast lahti - hommikutoit ja kohe ühes reas liikumine läbi traataia - meil oli teejuht. Oli väga pime hommik ja jaoülematel oli kompass üle õla pandud ja siis enam vähem mees hoidis mehest kinni. Saime kokku vasema tiiva meestega ja saime ka ühenduse parema tiivaga. Lt Graham käskis poistel vabalt olla ja silmad lahti hoida ettepoole ja tahapoole. Koiduaeg algas valjuhääldaja Vietnami keeles käskusid andma. Poisid lihtsalt lamasid ja hoidsid silmi lahti. Teiselpool küla käis suur plahvatus ja tume suitsupilv tuli ülesse. Käsk tuli raadiost, et mitte traataeda katsuda - lõksud on ülesse seatud Lõuna Vietnami sõdurite poolt. Ma ei ole nii kiiret liikumist näinud, kuidas poisid tõmbasid ennast eemale traataia eest.

Tagasi baasis saime teada, et kaks Austraalia ohvitseri on surma saanud ja üks raadiooperator. Üks major ei jõudnud kraavist üle hüpata ja ta hüppas kraavi - seal oli Vietnami sõdurite poolt vaenlase vastu ülesseatud M16 hüppav miin. Tagajärg 3:0.

Maragratt

[toomas tyrk]

Austraalia saatis kolmanda jalaväepataljoni Vietnami, nüüd oli seal kolm jalaväepataljoni ja support üksused. Soomusväge veel Vietnamis ei olnud, ehki peale Long –Tan lahingut Hanoi oli ära hävitanud austraallaste soomusväed. Tankid tulid hiljem. 1.A.R.U kasvas ka - saime juurde palju noori ohvitserisi. (Meie vanad sõdurid kutsusime neid "Kolme kuu Supermannid". Tuli ka uus kompanii vanem, WO2 - mees oli läbi käinud Korea sõja ja Malaia dzunglisõja.

Ma pidin patrulli välja viima, kuid ta ütles, et ta teeb seda minu asemel. Ma andsin temale kõik koodid, mida ta pidi tarvitama kolme päeva jooksul. Ma ei hakka kirjutama, missugused need koodid olid, kuid peaaegu samasugused nagu sakslaste allveelaevad tarvitasid Teises Maailmasõjas. Ta lahkus umbes 45-50 poisiga. Patrulli seadus ütleb, et sa pead ühendust võtma baasiga iga 45 minuti järele ja teatad, kuidas olukord on. Kui midagi pole juhtunud, sa saadad koodi sõnad tagasi, kus sa asud. (Põhjus: kahurvägi teadis kohe, kus sa olid ja olid valmis abi andma)

Möödus üle tunni ja tema patrullist polnud midagi kuulda - kapten sai väga murelikuks - viimati WO2 tuli eetrisse ja ütles, et temal ei ole midagi tähtsat teatada. Kapten tahtis teada, kus ta asub oma üksusega - mees saatis kaptenile lahtiselt kaardi numbrid. Nüüd ka vaenlane teadis, kus ta oli. Temale anti käsk kohe baasi tagasi tulla. Ta jõudis tagasi järgmisel hommikul. Põhjus - ta oli seadnud ilma loata üles lõksu vaenlasele. Kapten pani ta laagri tööle.

Ühel õhtul oli jälle nalja ja naeru “Klubis”, kui algas laskmine telkide suunast - ma krabasin ruttu oma vöörihma, mille küljes oli mu revolver - joostes tõmbasin kuuli rauda. Minule tuli joostes vastu WO2 ja ta vandus, et keegi tahtis teda maha lasta. Ma panin oma revolvri tagasi tuppe ja läksin suurde telki, seal oli 30-35 poissi. Nagu ma sisse astusin - üks noor poiss pani minule SLR nina alla ja lubas mind maha lasta. Ma näitasin, et mu käed on tühjad ja kas ei ole parem, et sa paneks püssi ära ja räägime ,miks sa tulistasid relvast. Telgis olevad poisid ütlesid ka poisile - ega see sgt pole ju sulle midagi teinud - kuulame, mis nõu ta annab. Ma pärisin poisi käest - mis juhtus, et sa relva tarvitasid. Nüüd tuli lugu välja, nimelt tema on ainuke laps ja ema on suremas vähki ja ta tahab oma ema näha ennem, kui ema sureb. Ta on seda rääkinud WO2 ja sellest on möödunud kolm neli päeva ja see mees pole midagi teinud ja kui ta tuli täna õhtul telke kontrollimas, ta on W02 käest jälle küsinud, et kuidas lood on - W02 on öelnud shoot you mouth and piss off! Peale seda ta ei mäleta mis juhtus, ta oli nii vihaseks saanud. Ma ütlesin temale, et ma pean kapteniga rääkima ja kui sa ei valeta, sa oled teel Austraalia homme õhtul, aga kui sa valetad, sind ootab ees võib-olla 99 päeva kartsas.

Tuled kustusid ja ma läksin tagasi “Klubisse”. Kapten istus seal lambi valguses ja tahtis teada mis juhtus. Ma rääkisin, mida see poiss minule rääkis, kapten mõtles vähe aega ja läks raadiopunkri. Mida ta seal tegi ma ei tea, kuid ma kallasin endale hea suutäie kangemat. Ma läksin oma punkri, kuid silm ei tahtnud looja minna. Järgmisel hommikul Task Force kutsus kapteni sinna, kui ta tagasi tuli oli ta nägu naerul ja ta käsutas mind - bring the young bastard here! Ma läksin telki, poisid olid lõpetanud oma hommikueine ja ma läksin selle noore sõduri juurte ja teatasin, et kapten tahab teda näha. Poiss hakkas värisema - ma sosistasin temale tasakesi - ära sa nüüd muretse, sa muretse siis, kui sa tagasi tuled. Sa ei oleks pidanud tarvitama relva.

Ma ei tea mis juhtus selle poisile, kui ta tagasi tuli. WO2 saadeti Saigoni mingisugust tööd tegema. (Paar aastad hiljem ta ühines AATTV üksusega, kuna ta oli väga paks mees, siis ühel vietnami üksuse patrullil ta sai südamerabanduse ja ennem, kui choper jõudis kohale, mees oli surnud)

Veel üks väike lugu - ma olin korrapidaja ja ma kõndisin ringi. “Klubi” juurest mööda minnes ma kuulsin, et keegi nutab - läksin sisse ja seal istus mr Nic ja töinas. Ma tahtsin teada, et mis viga on. Ta teatas, et kui ta ei kohtu oma kallimaga paari nädala pärast - tema kallim otsib uue ja parema mehe. Rääkisime vähe ja ma ütlesin temale, et ta võib ju saada 5 päeva RR, et kui ta lendab Singapuri, siis on temal vabadust oma tütarlapsega ligi nädal aega. See pani ta mõtlema - ma mõtlesin, et tal pole raha, et olla Singapuris hotellis - ma ütlesin temale, et kui sinul pole raha, minul on paartuhat naela palgaraamatus ja sa võid seda laenata. See pani tema naerma - tead sgt, minu perekonnal on suur farm põhja Q’landis ja meie ei ole vaesed, kuid tänan väga pakkunise eest. (Mr Nicist sai väga hea jalaväe ohvitser, kuid ta jäi sõjaväkke ainult kolmeks aastaks ja siis ta läks farmi tagasi)

Maragratt

[toomas tyrk]

Minust sai jälle kompanii vanem. Ühel õhtul ma istusin oma punkris, kui üks noor poiss tahtis minuga rääkida. Ta kurtis, et üks uus ohvitser ei tea mida ta teeb ja poisid on vähe hirmul temaga puhastuse patrulli minema. Ta tahtis oma nime minule anda, kuid ma teatasin temale, et ma tean, kes sa oled ja sa ära ütle minule oma nime. Kui kapten küsib minu käest, siis ma lihtsalt vastan, et kuulsin, mida poisid rääkisid omavahel. Käisin kapteni juures, rääkisin, mida ma olen kuulnud ja ma sain tema käest loa minna järgmisel hommikul patrulliga ühes.

Järgmisel hommikul ühinesin patrulliga, see noor ohvitser oli üllatanud, et mina ühinesin tema patrulliga. Ta ei käskinud poistel midagi teha - ma ütlesin raadiomehele, et üksuse patrull liigub välja. Ohvitser ei ütelnud midagi - riisipõllu juurde jõudes ta käskis poistel ringi pöörata, ta unustas jälle raadiomehele käsku andmast, raadiomees teatas baasi, et meie tuleme tagasi. Noor ohvitser ei kontrollinud püsside tühjendust, ta lihtsalt kõndis minema. Poisid teatasid, et niisugune asi juhtub iga kord kui see noor ohvitser viib puhastuspatrullisi välja. Ma rääkisin kaptenile, mis juhtus ja mees kutsuti kapteni juurte.

Mõni päev möödus ja kapten teatas, et 35 mehe patrull läheb välja kolmeks päevaks ja mina pean minema ühes selle patrulliga. Kes oli patrulli ülemus - oli mu “Vana noor ohvitser”. Oli kuiv aeg ja ma võtsin endaga ühes neli veepudelit ja soolatablette. Kuumusega sa higistad palju ja kui sa jood palju vett ja ei neela soolatablette, siis sa kaua vastu ei pea. See kord see noor ohvitser teadis, et ma tulen temaga ühes. Ma andsin temale tasakesi nõu - kas ta on uurinud, kas kõigil on olemas 3 või 4 veepudelit ja kas need pudelit on täis vett. (Minule juhtus Malaias, kus ma viisin kaugluure jao välja ja mehed jooksid veest tühjaks - minul vedas, ma ei kaotanud ühtegi meest, kuid ma õppisin midagi) Kas neil on olemas soolatablette jne.

Liikusime välja, tee ääres ootasid meid APCid ja need viisid meid Dat-Dost läbi ja meie liikusime Long Greeni dzungli. Long Green oli üks VCide peidupaik. Peatusime lõunaks, ta pani kuulipildujad kohale ja siis kadus ta ära. Vähe aega hiljem ühe kuulipilduja number kaks tuli minu juurte ja teatas, et eespool on liikumist. Läksin poisiga kuulipilduri juurde, lamasin tema kõrval ja sosistasin - ära enne lase kui ma ütlen Fire! Tundsin kui poisi keha oli pingul - dzunglist tuli välja meie noor ohvitser - ta ei öelnud kellelegi, et ta läheb ringist välja! (Mu sõber sgt tegi sama vea ja ta oli teist korda Vietnamis. Ta pani kuulipildurid välja ja ta ei öelnud, et ta läheb vaatama, kuidas kuulipildurid näevad välja. Poiss kuulipilduja taga laskis valangu, 3-5 lasku ja sgt sai valangu kõhtu. Ma olin Vung Tau haiglas, kui chopper tuli ja keegi karjus - Berny on saanud pihta. Berny suri haiglas - see on ainult oletus, et ta läks kuulipilduri asukohti uurima) Kurat ma olin vihane - kuid sir on sir ja meie olime vaenlaste maaalal.

Liikusime edasi Long Hai mägede suunas, siis tegime tiiru Ümber Dat-Do ja jäime Task Force ja Dat-Do ligidal ööseks. Jõgi ei olnud väga kaugel kus meie peatasime ja ma läksin ja korjasin tühjad veepudelid ja liikusin ühe jaoga jõe suunas. Jõgi oli ära kuivanud - jälgisime jõge ja leidsime sügava porilombi. Kuna meil olid olemas filtrid, siis sai pudelid täita. Seda vett ei võinud kohe juua - kui sa aga keetsid endale kohvi või teed, siis maitses OK.

Järgmisel hommikul oli stand to ja ohvitser käskis meestel hommikusööki tegema hakata. Ma hakkasin jälle tühje veepudeleid korjama ja ta tahtis teada miks. Ma ütlesin temale, et kui meie saime vett seal möödunud õhtul - kust saab vett Viet Cong? Mees sai vihaseks, käskis minul jääda meeste juurde ja tema läheb paari poisiga vett tooma.

Maragratt

Vietnam 1967, puhastuspatrull tuleb vihma ajal tagasi baasi.

puhastuspatrull.jpg (75.64 KiB) Vaadatud 8554 korda

[toomas tyrk]

Keetsin endale kohvi kui laskmine algas. Andsin käsu, et üksus oleks lahinguvalmis, laskmine vaibus, ma võtsin paar poissi endaga ühes ja liikusime ettevaatlikult jõe suunas. Üks poiss, kes tuli minuga ühes oli raadiomees. Ma käsutasin temal kiiresti saata lahtine sõnum, et nii ja niisuguse maakaarti peal oli olnud tulevahetus. Noor ohvitser ei olnud endaga ühes võtnud raadiomeest. Jõudsime jõe ligi, siis ma nägin ühte surnukeha - ta oli poolpaljas. Noor ohvitser hakkas teda ümber pöörama ja ma karjusin - ole ettevaatlik ja tarvita toggel rope! Iga austraalia sõdur kandis tugevat köit, pooleteise meetri pikkune, ühes otsas oli sõlm ja teises otsas puupulk. Noor ohvitser keeras mehe seljapeale ja mehe peos oli luger pistol. Sellel noorel ohvitseril vedas, Viet Cong oli surnud. Ma ütlesin ohvitserile, et sa parem saada after action report to 1.A.R.U ja ka taskforce peakorterisse. Selle suure tulistamise tagajärg oli, et ainult kaks kuuli tabasid Viet Congi. Kuiv riisipõld oli täis rullide viisi Vietnami raha - paar kuuli oli läbinud tema seljakoti, kus oli see raha sees. Kapten ilmus oma grupiga kohale - tal oli nii hea meel, et meie grupp oli maha lasknud ühe vaenlase. (Hiljem tuli välja, et see Viet Cong oli osariigi Kommunist Parti tax collector ja kaunis suure aukraadiga) Keha, relv ja raha viidi minema ja meie jätkasime oma patrulli.

Paar tundi peale “Lahingut” poisid hakkasid oksendama. Minul oli niisugune tunne, et nad ei keetnud oma vett ära ja “Suure lahingu” järel nad jõid toorest vett. Soovitasin, et ülemus kutsub APCid ja meid viiakse tagasi laagri. Olime õhtul tagasi baasis. Kaptenil oli väga hea meel, et tema “Rohelised” poisid olid kätte saanud nii suure tegelase. Järgmisel päeval oli Austraalia ajalehtedes, et on kätte saadud üks suur kommunist ja tänu ühele noorele ohvitserile ja tema juhtimisele. See noor ohvitser läks ühe jalaväepataljoni rühmaülemaks. (Uuest miiniväljast ma kirjutan hiljem, kuid selle noore ohvitseri rühm saadeti mehi kaitsma, kes panid hüppavaid miine kahe traataia vahele. Kuna keegi ei patrullinud miinivälja, siis vaenlane varastas miinid ja panid nad vähe ette poole ja austraallastel oli nende miinide läbi suured kaotused. See noor ohvitser läks suure kivi peale ja pidas kõne oma meestele. Ta ei läinud tuldud teed tagasi, vaid hüppas kivilt kõrvale ja Viet Cong oli ühe miini pannud kivi kõrvale - see noor ohvitser võttis omaga ühes paar temale kuulunud meest. Temast ei jäänud palju järele)

Midagi oli õhus - patrullide suurus suurenes ja suurem jagu patrulle oli Horse Shoe mäe juures. (Horse Shoe mägi paistis välja nagu hobuse jalaraud) Austraalia jalaväe kompanii, APCid ja teised suport üksused võtsid Horse Shoe mäe üle ja ennem kui vaenlane jälle üles ärkas, oli üks nende tee mägedesse ära lõigatud. Nüüd tuli uus plaan, et ehitada miiniväli Dat Do'st kuni Lõuna Hiina Mereni (Umbes 5 km peamiselt M16 hüppavad miinid.) See miiniväli maksis palju austraallaste elusi. Viet Cong korjas miinid öösel ülesse ja viisid nad igasse kohta enda kaitseks - eriti Long Hai mägedesse. Sellest ma kirjutan hiljem.

Ühel päeval kapten saatis mind Task Force peakorteri, sealt tagasi tulles ma kohtasin oma vana pataljoniülemat. Ta hakkas minuga rääkima ja ma võtsin valvel seisangu. Ta teatas, et temal on minu jaoks uus job! Kuid praegu ta ei ole veel päris kindel, kuidas AATTV selle üle mõtleb. Läksin tagasi oma üksuse juurte ja kapten teatas, et ta lahkub järgmisel nädalal ja läheb ühte kooli, kust ta saab majori auastme. Meie uus ülemus on kapten Mench!

Maragratt

[toomas tyrk]

Kapten teatas peale hommikusööki, et meie läheme vaatama oma uusi elamise kohti. Uus kahurväeüksus võtab meie lõigu üle. Lt Graham ühines meiega ja sõitsime Roveriga vaatama uut elukohta. (Rover on või oli inglaste maastikumasin) Meie üksus vahetab välja ühe jalaväe kompanii. Läksime nende kommando punkri, minu silmad läksid suureks - niisugust punkert ma pole oma elus näinud. Seal oli raadio raadio kõrval, telefonid igasse kohta, miinivälja kaart ja igasuguseid teisi imevärke. Ohvitserid jätsid mind ühe WO2 hoole alla.

Kõige põnevam oli miini välja mapp. Ta teatas, et seal on 24 Clymore miini - miini jalad on tsemenditud kolme-jalase raudposti külge nii, et vaenlane ei saa neid ära viia, ega ka ümber pöörata. (Seda juhtus paar korda ameeriklastele, kui nad olid öölaagris. Vaenlane pööras miini ringi ja siis tegi palju kära ja kui ameeriklased lasksid miini õhku - siis nad olid õnnelikud, kui nende enda miin neid maha ei löönud. Ma pean oma vaenlasele au andma - ta oli hea võitleja!) WO2 tegi minule selgeks, kuidas tuleb selle miinivälja nuppe tarvitada. Miiniväljaga võisid tarvitada elektrit või patareid, sa võisid õhkida ühe kaupa või nii palju miine, kui vaja oli. Ma panin kõik oma taskuraamatusse.

Järgmisel päeval meie liikusime. Uus koht oli palju parem - minul oli ilusasti vooderdatud laudadega punker. Ta oli väike, kuid mugav. Kapteni punker oli minu selja taga, see oli palju suurem. Poisid lõid oma telgid ülesse ja kord oli jälle majas. Poistel uues kohas oli oma baar, kus nad võisid olla vabal ajal, s.o. peale stand to. Joomine ei olnud keelatud, kuid purju jäämine enne patrulli minekut oli karistatav. Ohvitseridel ja sgt oli ka palju parem Clubi, ainuke asi mis puudus oli TV.

Ühel õhtul kapten tahtis teada, mida meie homme teeme? Iga asja, mida mina ütlesin, vastus oli no. Lõpuks ma lõin käega - siis ta teatas, et Roy (CIA) on muretsenud meile chopperi ja meie lendame suurde ameeriklaste baasi ja ostame nende PIXis TV. Bien Hoas oli suur ameeriklaste lennuväe baas. Hommikul läksime lennuväljale ja Roy juba ootas meid ees. Tema ei juhtinud chopperit, aga chopper oli tema käsutuses. Graham ja Karl olid ohvitserid, kuna mina olin sgt - see tähendab, et nemad võivad minna ohvitseride klubisse, kuid sgt ees on uks kinni. Karl ülendas mind WO2 ja ma pidin oma käised ülese keerama, et amid ei näe, et minul on särgi peal kolm triipu.

Meid võeti väga lahkelt vastu - toit oli värske ja siis hakkas kapten Karl oma trikkiga mängima. Tema leppis, et tema lamab kolme tooli peal. Üks tool hoiab jalgu, teine pead ja kolmas selga. Kolmas tool tõmmatakse alt ära ning ta lamab 15 sekundit sirgelt. Kui keegi ameeriklastest saab seda teha, siis tema kui austraalia sõjaväe ohvitser ostab igale ühele, kes on klubis sellel õhtul, kõik mida keegi juua jõuab. Kapten tegi oma nõksu ära, tooli tõmbasin tema selja alt ära ja ta lamas sirgelt 15 sekundid. Siis hakkas see nali peale, kuid keegi ei pidanud vastu - niipea kui seljaalune tool tõmmati ära, nii mees lendas põrandale. Nalja ja naeru oli palju. Tihtipeale need lendurid käisid meie klubis külas - või kui nad tulid vaenulennust tagasi, siis nad lendasid Task Force'st madalalt üle.

Järgmisel hommikul ostsime TV ja Roy juba ootas meid. Lõunaks olime tagasi Nui Dati baasis ja õhtul vahtisime Batmanni!

Maragratt

[toomas tyrk]

Ühel õhtupoolel ma tulin lahingupatrullist tagasi ja pesin ennast ära ja läksin Clubisse, seal istus noor kapten. Ma vaatasin tema poole ja kõndisin edasi baari juure ja tellisin rummi, mille viskasin hinge alla. Märkasin, et kapten kirjutas midagi oma taskuraamatu. Samal õhtul kapten Karl tutvustas meile kapten Menchi. Mench paistis olevat pettunud ja ta lahkus Clubist. Unustasin kirja panna, et lt Graham lahkus ka paar päeva tagasi. Clubis oli suur pidu! (Järgmine kord, kui ma Grahami nägin, siis ta oli major ja peale selle katkes ühendus. Ta tuli minule külla ennem, kui ta lahkus siit maailmast, ta oli väga tore ohvitser ja väga paljud ühe tärniga ohvitserid ei tõuse kõrgemale, kui majori auastmeni)

Järgmine päev oli kapteni ära saatmine - ta tahtis mind panna 44-galloni veetünni, kuid ta ei saanud mind ülesse tõsta, kuna ma hoidsin tema jalgadest kinni. Karl lahkus ja mina läksin järgmisel hommikul lahingupatrulliga välja kolmeks päevaks. Tagasi tulles patrullist ma sain käsu kohe minna kapten Menchi juurte. Seal oli üks väga vihane noor kapten, kes teatas minule, et kui ma järgmine kord maadlen ohvitseriga, siis ta paneb mind aresti. Nüüd enam ei istu ohvitserid ja teised ühes lauas - samuti vabal ajal ohvitserid ja teised ei tohi seguneda. Coast Guardi meremehed allapoole sgt auastmeid ei või enam tulla meie Clubisse! Nüüd on meil kord majas ja kes korda rikub saab karistada minu poolt. Ma ütlesin Yes Sir ja lahkusin.

Mida ma unustasin kirjutada, ennem kui kapten lahkus meie istusime tema punkris ja ta teatas, mis homme juhtub. Tema telefon kõlises ja Task Force korrapidajaohvitser teatas, et liikumist on nähtud meie ligidal traataia taga. Üks noor ohvitser palus, et tema läheb ja seab Clymore miinid valmis tulistamiseks. Kapten andis selleks loa ja käskis minul jääda istuma. Järsku käis üks hirmus plahvatus - kapten ütles, et meie oleme vist vaenlase raketitule all! Ma ütlesin - fuck him, my Clymore field just went up! Punkri tuli valge näoga noor leitnant, ta värises kui haava leht. Kapteni telefon ja raadio hakkasid kisama, et küsida mis on juhtunud? Kapten ütles - paistab, et mürsud lõhkesid meie traataia sees. Minul oli kolm-neli päeva palju tööd - kuna traadid miinini olid maa all, siis ma pidin iga traati katsuma, missugune traat on missugusele miinile. Sain miinivälja valmis ennem, kui kapten lahkus.

Elu ei olnud enam sama - kõik istusid morni näoga, meie Clubi ei olnud enam sama rõõmus Clubi. (Kapten Mench sai endale kolonel-lt aukraadi ja ühel väljaõppel Austraalias ta seisis mäe serval ja serv purunes ja ta kukkus alla ja murdis oma kaelaluu. Ennem kui abi jõudis temani, oli ta siit maailmast lahkunud) Ma käisin Canteenis, et midagi abikaasale koju saata, kui põrkasin kokku Brigadieriga. Ta peatas mind kinni ja küsis, kuidas sulle meeldib, kui sa hakkad treenima Lõuna Vietnami pataljoni? Ma ütlesin temale, et see paistab olema huvitav job. Järgmisel päeval kompanii kirjutaja teatas minule, et kaptenile minusugune sõdur ei meeldi ja tema soovitas kedagi teist. Brigadier olevat kutsunud kapteni enda juurde. Keegi ei tea, mis nende vahel juhtus, kuid ma sain kapteni käest käsu, et ma valin 1.A.R.U'st 10 meest ja ma pean neid treenima, et see grupp oleks valmis nädalaga. Samuti ma pidin tegema nimekirja, mida minule oli vaja selleks uueks tööks.

Ma läksin sõdurite Clubisse ja valisin mõned poisid välja, ma olin neil silma peal hoidnud. Kaks olid corporalid, ma käskisin neil mõlemal välja valida 5 meest ja teatada minule nende nimed järgmisel hommikul. Kõik läks ilusti - kapten tuli ja teatas, et meie peame sõitma Dat Do külla, kus asub 3/48 ARVAN pataljoni Peakorter. Sinna jõudes kapten teatas minule, et ma pean olema väga viisakas, kui nende ohvitserid räägivad minuga. Dat Dosse jõudes meid kutsuti ühte suurde tuppa ja seal oli pataljoni ülem ja tema adjutant. Sisse minnes ma võtsin mütsi peast - see oli austraallaste komme - toas ei võinud mütsi peas olla. Vietnami kolonel tahtis teada, et miks meie ei tervita käega nagu ameeriklased ja vietnamlased seda teevad. Kapten hakkas pikalt ja laialt seletama, see ülemus tuli minu juurte ja tahtis teada, kui vana ma olen? Ma ütlesin temale tõsise näoga 99, sir - ta justkui hüppas nõks tagasi ja siis tuli minu juurte ja ütles puhtas inglise keeles - I think I like you. Siis ta tahtis teada, miks üks minu vuntsi ots läheb ülese poole ja teine allapoole - Sir, I have split personality - ütlesin temale tõsise näoga.

Oleks pidanud nägema minu kapteni nägu, kui tema pilk oleks mind tabanud, siis ma oleks surnud mees, aga Oleks on sitt poiss.

Maragratt

[toomas tyrk]

Nui Datist lõunapoole asuvad Long Hai mäed - need mäed paistsid välja kui üks saar merepeal. Mägedest lõuna poole oli Hiina meri ja peaaegu ümberringi olid soolavee sood, ainult idapoolt sa said minna mägede ligidale. Seal asusid mahajäetud riisipõllud ja vana Prantsuse kindlus. Mere kaldal asus üks kalameeste küla Phuog Hai. Selles külas asus 3/48 Vietnami regulaarkompanii. Nemad pidid kontrollima ja patrullima seda uut miinivälja, mida austraallased planeerisid. Kahjuks seda see kompanii ei teinud, igal õhtul pandi lõksud välja ja kompanii varjas ennast külas. Sellepärast 3/48th pataljoni ülem tahtis saada Austraalia sõjaväe treeningut.

Minu ülemuseks oli noor Uus Meremaa ohvitser, keda ma kohtasin ainult paar korda treeningul. Ma istusin oma punkris ja uurisin treeningu programme - kaks nädalat treeningut ühe kompaniiga ja siis nendega kolmepäevane lahingupatrull. Käskjalg tuli ja teatas, et kapten tahab mind näha - ees ootas mind jälle üks vihane kapten! Ta süüdistas mind, et ma olen ameeriklastega ühendust võtnud ja ma tahtsin nendega minna homme Long Hai mägedesse. Minul polnud aimugi, mida see mees rääkis - kui ta vaikis, ma teatasin temale, et minul pole aimugi millest ta räägib ja ma ei tea midagi Long Hai lahingugrupist. Ta tahtis teada, kuidas siis Brigadier teab, et sa lähed? Ma ütlesin temale - Sir, why don’t you ask him? Nõks aega läks mööda ja kapten tuli tagasi ja ta lubas minul minna Dat Do, kus chopperid võttavad 3/48th kompanii peale ja viivad Lon Hai mägede tippu - see on ainult ühe päeva op.

Rover ja paar kaitsemeest viisid mind Dat Do lennuväljale, seal olid ootamas rivis chopperid. Kohtasin ameerika kaptenit - väga tore noor ohvitser - go go go and let’s go! Long Hai mäed ei ole väga kaugel Dat Do'st. Üks 10ne minutine lend ja kohe chopperist välja ja lahinguvalmis. Kompanii maabus õnnelikult - hakkasime mäest ühes reas alla minema, kui käis üks lask - kompanii võttis kiiresti jookstes lahinguformati - siis algas põrgu peale, mehed, kes jooksid vasakule või paremale tiivale, jooksid M16 hüppavate miinide peale, teised mehed jooksid nendele appi ja seadsid lõhkema uusi miine. Mina ja ameeriklane lamasime suure kivi taga ja ma vahtisin seda suurt kurbmängu - külmajudinad tulid selga. (Isegi tänapäev ma ei tea Vietnami keeles sõna seis! Ärge liikuge!) Ma karjusin Eesti, Saksa ja Vene keeles, kuid nemad ei saanud aru ja see noor ameeriklane ka ei oskanud kohalikku keelt. Siis ma kuulsin karjumist - Uc min Uc min (Austraallaste miinid!)

Kompaniiülema abi tuli ameeriklase juurte ja tahtis teada, mida meie nüüd teeme? Meil on suured kaotused ja meil pole enam võimalik edasi minna. Kompül on surma saanud ja ta ei tea veel, kui palju tema mehi on langenud. Ameeriklane kutsus DUST OFF on choper, mis viib haavatud haigla. Ma andsin temale vähe nõu - nii muuseas, et kas ei oleks parem, kui ülejäänud kompanii saadab ühe rühma meie selja taha, et kindlaks teha, et LZ ei ole vaenlase tule all. Üks järelejäänud rühm, õieti pool rühma läksid seda tegema. Ma panin oma piibu kivi vahele ja unustasin ta ära. (1970ndal aastal ma viisin selles ümbruses läbi lahingupatrulli ja ütlesin kapten Binhile, et ma olen siin varem olnud. Usu või ära usu - muu piip oli seal kivi vahel. Alguses ma kartsin, et sinna ligidale on seatud lõks, kuid kõik lõppes õnnelikult ja kui ma sõjaväest välja tulin, oli minul kopsupõletik kopsupõletiku järgi ja mu kallis abikaasa viskas mu piibud prügikasti. Ma olin nõks vihane, ma tahtsin neile anda sõjaväelise ärasaatmise, kuid kes saab naisega vaielda, eriti - mis on üks PIIP!?)

Chopperid tulid ja alguses viisid haavatud ära - siis ameeriklane kutsus meile chopperi ja meie lendasime Dat Do lennuväljale. Ma küsisin, et kas kapten ei telliks Nui Datist minule Rover'i. Ta viis mind nõuandjate majja, meie võtsime paar kõva napsu ja siis ta ütles, et ta sõidutab mind ise Nui Dati. Kapten oli väga üllatanud, et ma nii ruttu tagasi tulin. Ma rääkisin temale, mis juhtus Long Hai mägedes ja et Vietnami sõdurid süüdistavad australlaasi, et need miinid on vaenlase poolt ära võetud miiniväljalt ja plaanitud nende ette.

Minule jäi ette üks suur küsimuse märk. Kuidas vaenlane teadis, kuhu meie maabume ja kuidas ta teadis, mis suunas meie hakkame liikuma? Kompanii kaotas peaaegu pool oma meestest.

Maragratt

[toomas tyrk]

Asjad hakkasid liikuma päris kiirelt. Saime uue varustuse - 2 Land Roverit, 2 m60 7.62 kerget kuulipildujad, 1 seljaskantav raadio (Range Rover'itel olid juba raadiod olemas), 1 M79 ja igasuguseid suitsugranaate. Tegime mõned proovid teiste poiste abiga, mis tuleb teha kui lõksu sõidame. Roverite vahe oli silmnägemise kaugusel. Proovid läksid hästi, poisid ei olnud unustanud lõksude drilli.

Sõitsime Van Kiep'i, kus oli mingisugune ameeriklaste baas. (Lõuna Vietnami sõjavägi tarvitas Teise Maailmasõja ameeriklaste relvi, kuna vaenlasel olid tuliuued venelaste ja hiinlaste relvad nagu näiteks AK47 või RPG - niisuguseid relvi Lõuna Vietnami sõjaväel ei olnud). Van Kiepis amid võtsid minu poisid oma hoole alla ja hakkasid neile õpetama oma vana ameerika “Kola”. Üks yank kutsus mind baari, et meie võtaks ja maitseks yanki õlut. Ma tänasin teda väga, ma ütlesin temale, et ma ei joo kui ma olen on Duty.

Ta pani minema - tagasi minnes tuli minule vastu 3/48th pataljoni ülem, ma viskasin temale “Kulpi” ja kõndisin edasi - kuulsin kui tema hüüdis, mis minule kuuldus nagu "Trungsi Rau" - Ma tahan sinuga vähe rääkida. Läksin tema juurde - noh ma olen sõdureid näinud, kuid mitte niisugust läikivat. Ta tahtis teada, et kas kõik mu treeningplaanid on käes ja siis, just kui muu seas, ta ütles - Tema on vana sõjamees, sõdinud ühes prantslastega ja nüüd ta sõdib nn Pikkade Ninadega Made in USA. Ta tahtis teada, mis kogemusi minul on? Ma teatasin temale, et ma sõdisin mõned kuud kommunistide vastu oma sünnimaal. Tulin Austraalia ja ühinesin Austraalia sõjaväega - olin Malaias dzunglisõjas kaks aastat ja läksin tagasi Malayasse jälle kaheks aastaks. Ta tahtis teada, kus ma sündisin. Estonia - oli minu vastus. Ta ei olevat niisugust riiki varem kuulnud. Ma ütlesin talle, et nüüd kõik kuulub Suurele Venemaale. See pani ta vähe mõtlema, kui ta hakkas ära minema ma viskasin temale ilusa tervituse, kuid ta vastas ainult oma nahast kepiga.

Läksime tagasi Nui Dat'i - poisid olid omale saanud vanad ameeriklaste relvad, et nendega harjutada. Järgmisel päeval sõitsime Dat Do'sse, sealt võtsime peale kolm tõlki ja adjutandi. Sõitsime Long Phouc Ai külla, et uurida, kuidas meie saame kasutada maa-ala, kus meie peame treenima seda pataljon. Oli kuradi ilus koht - sinine meri, paadid sõidavad edasi-tagasi, eespool oli Lõuna-ida hiina meri, läänepool olid suured Long Hai mäed. (Kui Vung Tau poolt sa vaatad Long Hai mägesid, siis sa näed prantslaste suvilaid mäeservadel. Enne sõda käisid prantslased siin suvitamas). Idapoole on liivarannad üksteise otsas. Siinpool on võimalik teha kokkupõrke manöövreid.

Üks tõlk sai väga sõbraks minuga. Ma ütlesin neile, et meie viime teid laupäeva hommikul Nui Dat'i.
(1) Teie ei või väljas käia oma telgist.
(2) Teie elate minu poistega ja sööte sgt Messis, kuna teil kõigil on sgt aukraad.
(3) Võite osta õlut, sigarette ja igasugust teist kaupa, mis on minu poistele saadaval
(4) Iga 18ne päeva järgi teie võite koju minna ja seal olla kolm kuni viis päeva. Minu poisid tulevad teile järele kui jälle aeg tuleb, et välja õpetada uut kompaniid.

Nendele anti söögi ja magamise asjad. Nüüd on minul kaks päeva vabadust ja ma lähen külla oma vanade sõpradele - The US Coast Guard.

Maragratt

[toomas tyrk]

Pühapäeva hommikul olin tagasi baasis. Korjasin oma poisid kokku ja me tegime viimased harjutamised lõksu jooksmise vastu. Meie tõlgid tahtsid seda pealt vaadata, kuid ma ei käskinud vaid soovitasin, et nemad peavad ühinema minu poistega. Nurinat palju ei olnud.

Drillid käisid - lõks ees! - mida see või teine masinagrupp teeb? Kõige raskem lõks oli lõks seljatagant - see võttis vähe aega, et kõik saaks täpset aru, mida nad peavad teadma, mida nad peavad tegema ja et kõik peab juhtuma kiiremalt kui kiire - oma ja sõprade elu on hädaohus.

Lõpetasime treeningu ära ja võtsime Clubis mõned õlled. Läksin oma punkri ja lugesin veelkord kahe nädala treeninguplaani läbi. Järgmisel hommikul meile oli tellitud hommikutoit varem. Uurisin ja küsisin ühte ja teist poiste käest, paistis, et poistel oli tulevik teada. MP laskis meid väravast välja - peatasin masinad ja andsin käsu relvad laadida - samuti raadiomees teatas, et meie liigume välja ja tulistame õhku iga 45 minuti järel, s.o. kui midagi teel ei juhtu. (Kõik need sõnumid olid saadetud "in code")

Läbisime Anh Nat'i, järgmine suurem asula oli Dat Do - sealt pööras tee lõuna poole. Paremal oli väike ARVANi peatus ja nad tahtsid otsida läbi minu masinaid. Tõlgid tegid neile selgeks, et osariigi ülemus teab mida meie teeme (Mõni kuu hiljem mu kaks sõpra, kes olid kõvades lahinguis olnud, saadeti siia kosuma. Nad olid vanad 3.R.A.R poisid. Kuid kahjuks nad jäid hooletuiks - nad käisid meie Clubis õlut joomas, alguses nad olid relvastatud hambuni, siis ainult revolvritega. Tagasi sõites Bin Ba'sse nad said kutse, et minna Duc-Tan'i, kus ameeriklane tahab nendega rääkida. Neil oli lahtine raadio ja signal punker kuulas nende kõnet - fuck, they are not South Vietnami soldiers, ja siis algas tulevahetus, mis ei kestnud väga kaua, Ennem, kui Duc Tan'ist jõudis abivägi, olid Roveri juures kaks laipa)


Maragratt’

[toomas tyrk]

Sõitsime Who Longi külast läbi, varsti pole seda teed enam vaja tarvitada - austraallased ehitasid uue tee, mis ei tule Nui Dat baasile liiga ligi.

Esimene sõit on alati kõige raskem, inimesed liiguvad teel - kes on sõber, kes on vaenlane? Läbisime Baria (Baria oli osariigi pealinn, väga ilus linn). Vietnami liikluspolitsei laskis minu Roveri mööda, kuid pidas teise Roveri kinni, et lasta liiklust teisele poole. Ma tüürisin oma Roveri tee äärte ja andsin käsu, et kui midagi juhtub, siis laske see politsei maha! (Vietnami politseidel oli valge riie üle nende mütsi. Nende hüüdnimi oli Valge Hiir). Lõpuks ta viipas, et teine Rover võib edasi sõita.

Sõitsime läbi An Nuth'i ja järgmine suurem linn oli Dat Do. Sealt tee pööras ida poole mere suunas. Ees oli üks väikene küla, ma nime enam ei mäleta - seal oli kõige kardetavam koht - tee tegi järsu pöörde ja kahe masina vahel kadus nägemine mõneks sekundiks.

Jõudsime kohale ja Viet kompanii ootas meid juba. Ma pidasin neile väikese kõne, mida minu tõlk selgitas neile. Kõigepealt me jagasime kompanii kolme gruppi - alguses oli relva lahtivõtmine ja puhastamine. Järgnes jao luuregrupiga, siis rühma luuregrupiga trenn - kuna minul ei olnud küllalt mehi, siis neil oli värvitud kiivrid. (Seda ma õppisin kui ma olin Canungras). Enne lõunat ma tahtsin teada, kas kellelgi küsimusi on? Poistel küsimusi ei olnud.

Tõlk, kes hakkas minule sõbraks saama, tahtis teada, kuidas minule nende toidud maitsevad? Ma ütlesin temale, et ma olen neid söönud Vung Tau's. Ta ütles, et see, mida sa sööd Vung Taus, ei ole päris tõsine Vietnami söök - see on valmistatud kuidas toit meeldib ameeriklastele. Ta kutsus mind ühes, et lähme päris kalameeste sööklasse. Minu poisid istusid ja sõid võileibu ja jõid külma teed. Tõlk juhatas mind ühe vana lagunenud maja juurde, läksime sisse ja minul läksid silmad suureks - niisugust puhast ruumi ma polnud varem Vietnamis näinud! Kuid samal ajal ma ei ole käinud korralikus Vietnami kodus.

Istusime ja üks vanamees kitsehabemega tuli ja hakkas prantsuse keelt minuga rääkima - tõlk teatas temale, et mina olen uc-da-loi. (Maa kauge mere taga). Tõlk tellis ja meie jäime ootama - poisid tulid ukse juurde vaatama, mida see bloody reffo nüüd teeb. Ma läksin nende juurde ja hakkasin nendega vaikselt rääkima. Ma küsisin nende käest, mis juhtub, kui mõni vaenlane viskab granaadi teile selja taha? Poisid lahkusid.

Vähe aega hiljem vanamees tõi suure kala lauale - kala ümber olid igasugused soustid, meie mõlemad saime väikese kausi, mille sees oli vesi ja kõrval oli valge rätt. Ma vaatasin, mida tõlk hakkab tegema ja ma jälgisin teda. Peaaegu hakkasime sööma, kui vanamees tõi suure potitäie riisi. Tõlk võttis sõrmedega riisi, keeras selle väikeseks palliks, kastis sousti sisse ja see kadus talle suhu. Siis ta võttis sõrmedega kala, kastis kalatüki sousti sisse ja siis ta küsis, miks sa sgt ei söö? Ma ütlesin temale, et kui ma viimati sõrmedega sõin, siis ma olin vangis venelaste käes. Mehel läks suu lahti - nüüd siis asusime mõlemad seda kala ründama. Ja ma pean tõtt ütlema, et niisugust maitsvat kala, sousti ja riisi ma pole varem oma elus söönud.

Vanamees tuli meie juurde ja kui ta sai teada, et ma olen austraallane, siis ta tahtis teada kui palju lapsi minul on. Kui ta sai teada, et ainult üks tütar - ta kõndis minema ja tuli tagasi suure klaasiga täis kollast vedelikku. Ta ütles minu tõlgile - ütle sellele suure vuntsiga mehele, et kui ta joob ära terve selle klaasitäie riisipiiritust, siis temal saab olema palju poegi, kui ta läheb tagasi koju. Panin selle kollase vedeliku ühe sõõmuga hinge alla ja hing jäi vähe kinni. Ümber oli kogunenud palju kalureid ja kõik naersid. Kui ma hinge tagasi sain, ma küsisin vanamehe käest tõlgi läbi - kui palju poisse on tema perekonnas. Vanamees hakkas naerma ja ütles, et temal on neli tütart, kuid ta proovib seda jooki igal õhtul, et ega sa kunagi ei tea.

Läksime tagasi väljaõppele. Kell 1600hr panime oma asjad tagasi Roveri ja sõitsime tagasi Nui Dat'i. Oli aland uus teekond.

Maragratt

[toomas tyrk]

Elu läks enam-vähem rutiini - järgmisel päeval meie lendasime Long Phouc Hai küla juurde. Lõuna aeg ma lasksin ainult kaks poissi ja tõlgi minna “Sööklasse” - mõte oli, et kui midagi juhtub, siis ma kaotan ainult kaks oma meest. Õppus käis edasi ja Vietnami sõduritele meeldis noolepea formatsioon. Õhtul chopper tuli ja viis meid tagasi Nui Dat'i. Järgmisel päeval 2 APC’id viisid ja tõid meid tagasi. Kõige suuremat muret tegi minule liiga suur maaala.

Kuid sa saad asju ainult nii palju vahetada kui sa saad - järgmisel nädalal tehti filmi ühest noorest ohvitserist, kellele tuli kutse, et ta peab astuma sõjaväkke. Film algas ta kodukohast Tasmaaniast, kui ta oli Portsea ohvitseride koolis kolm kuud ja kui ta käis Canungrast läbi. Tol korral mina olin Demo rühma vanem/ülem (Ma nägin seda filmi paar aastat hiljem Austraalias ja tema pidi seal olema minu ülem. Ta andis sgt käsu ja põõsas hakkas liikuma - see olin mina) Nüüd chopperid jälgisid tee peal minu Land Roverisi ja filmisid, nad maandusid Long Phouc Hai küla ligi ja tegid temast ja minust vähe filmi, kuidas tema nüüd treenib Vietnami pataljoni ja siis olid kõik jälle kadunud ja meie läksime tagasi oma igapäevasele tööle.

Kui sa teed midagi huvitavat ja su närvid on kogu aeg pingul, siis aeg kaob ruttu. Olime ühte kompaniid treeninud kaks nädalat ja siis tuli see viimane “Firing and Movement”. Poisid tegid seda väga hästi ja nüüd tuli rühm rühma järele teha laskmist ja liikumist. See oli üks kuradi hirmus tsirkus. Ennem kui nad jõudsid nn vaenlase positsioonile, lõppes neil laskemoon.

Ma kutsusin rühmaülemad kokku ja tahtsin teada, kuhu on ülejäänud laskemoon läinud. Nad kutsusid raadioga kompaniiülema, et ta tuleks siia. Tõlkide ja sõdurite vahel käis kõva sõnavahetus - tõlk, kellega ma mineval nädalal söömas käisin, tuli minu juurde ja teatas, et igal reamehel oli ainult salv padruneid. (Tol ajal Vietnami sõjavägi kasutas püssiks BAR'i, kergemaks relvaks lühikest karabiini ja siis 30cal Browning kuulipildujat) Ühesõnaga - tervel kompaniil olid relvad, kuid mitte ühtegi padrunit.

Minul oli palju laskemoona Roverite peal, kuid vale laskemoon. Kompaniiülem jõudis kohale, sõimas sõdurite ees rühmaülemate näod täis ja siis tuli meie juurde - vabandas, et niisugune asi juhtus. Ma tahtsin teada, kust meie saame kiires korras laskemoona? Tema arvas, et võibolla Saigonist! Ma võtsin ühenduse Nui Datiga ja rääkisin ainult vähe, et kust ma saan uut ja värsket leiba - hea oli, et mees teises otsas sai - aru ta soovitas minul minna Van Kiep'i, et seal on värsket leiba külluses.

Põrutasime kahe Roveriga Van Kiep'i. Ringi küsides jõudsin ühe paksu ameeriklase juurte. Ta ainult naeris, kui ma talle rääkisin mis juhtus. "This mother fuckers are’nt good for fucking thing!" - oli tema vastus minule, ta viis mind jooksukaeviku, mis pani mind jälle imestama - kraavi ülemine ots oli tsemendiga kõvaks tehtud. Kuid see on nende asi. Kaeviku lõpus oli punkeritäis Teise maailmasõja laskemoona. Hea oli, et poisid mulle järgnesid. Iga poiss krabas paar kasti ja viisid Roveri peale. Ma küsisin, kas ta tahab saada allkirja? Nah, you not the enemy!

Tagasi Long Phouc Hai külla, andsin laskemoona rühmaülematele ja samal ajal teatasin neile, et meie läheme esmaspäeval kolme päeva lahingupatrulli. Nad tahtsid teada - kuhu nad lähevad ja kus on nende maakaart. Teatasin, et ma teatan neile seda esmaspäeval ja toon ka kaardid samal ajal. Tõlgid võisid koju minna ja tulla tagasi Nui Dati pühapäeval - neil ei ole vaja muretseda toidu pärast, nad saavad Austraalia sõjaväe toidupakid.

Korrapidaja ohvitseril olid kõik olemas, mida minul oli vaja esmaspäeva hommikul. Pühapäeva õhtul tõlgid tulid MP saatel meie juurde, ma võtsin paar lahjat õlut nendega, siis tegin kindlaks, et poistel oli kõik olemas, mis neil oli tarvis. Samuti tegin kindlaks, et kaks raadiomeest teadsid koode ja ma läksin kommando punkri ja tegin kindlaks, et meid lüüakse maast lahti 0500hrs. Ma tegin kindlaks ka, et minul oli kõik olemas ja maakaart kompaniiülemale ja rühmaülematele.

Kuller äratas mind ülese ja teatas, et poisid on ka maast lahti. Sõime hommikusöögi ja veelkord tegin kindlaks, et poistel olid kõik veepudelid vett täis. Liikusime LZ ja jäime ootama chopperisi. Need tulid justkui vihased parmud - kiiresti sisse ja nad panid kohe minema, väheke kõhe tunne tuli jälle südamesse - nad kuradid lendasid nii madalalt! (Põhjus - siis ei saa Charly neid lasta RPGiga.)

Maabusime küla ligi - kompanii tuli välja, nende ülem väikese nahast kepiga nende ees. Tema oli mundris nagu ta läheks kuskile paraadile! Enne, kui kompanii külast välja tuli, meie kuulsime sea ja kanade kisa. Kompanii kandis oma seljas kolme päeva toitu, kes oli veel elus! Kompanii ülem jalutas minust lihtsalt mööda ja jäi vähe maad minust eemal seisma. Ma läksin tema juurde, võtsin valvel seisaku ja ulatasin temale neli maakaarti. Ta vaatas minule otsa ja tahtis teada, kas ma harilikult ka ohvitseri ei tervita? Ma küsisin tema käest, et kas ta tahab saada vaenlase käest kuuli pähe? Ma teatasin temale, et lahinguolukorras Austraalia sõjaväes ei visata kulpi!

Ta mõtles vähe aega ja ütles, et see on väga hea mõte! Liikusime lahtises formaadis külast ida poole, teisele poole miinivälja ja siis hakkasime läbi elevandiheina liikuma Long Greeni suunas.

Ma oli päris mudane, kuid hein oli kõrge ja varjas meid, vähemasti ma lootsin. Ületasime väikese oja, sõdurid täitsid oma veepudeleid, kui Long Greeni poolt kõlas lask ja siis vähe kaugemalt teine lask. Nüüd vaenlane teab, et meie tuleme.


Maragratt

[toomas tyrk]

Fotol mu esimene luure Long Phuoc Hai õppuse väljakule

Ülemine foto - minu tõlk, mina, adjutant ja kolmanda kompanii ülem.

t6lgid_1.jpg (104.35 KiB) Vaadatud 7794 korda

Alumine foto - 1970 meie kohtume jälle, kaks tõlki minu kõrval, kolmas tõlk sai surma peale minu lahkumist 1967ndal aastal.

[toomas tyrk]

Luuregrupp läks maad uurima - ma saatsin kolm oma poissi nendega ühes. Päike oli juba tõusnud kõrgele ja olemine kõrges heinas läks liiga kuumaks. Ma läksin kompüli juurde, kes oli väga vihane, et tema ilusad saapad on porised. Tõlk tuli minuga ühes - ma soovitasin, et kompanii paneks ennast lahingukorda ja liiguks sellest kuumusest dzunglisse. Ta võttis raadioga ühenduse, samal ajal minu raadiomees teatas, et luuregrupp on leidnud dzunglis tee ja koht on hea ja varjuline lõunaks. Kompaniiülem rääkis tükk aega ja siis ta teatas minule, et tema luuregrupp on leidnud parema koha, kui seda on teinud austraallased.

Jõudsime tihedasse metsa - ees ootasid kompanii mehed ühes minu poistega. Jõudsime teeni - kompaniiülem kutsus rühmaülemad enda juurde, mina läksin ka sinna tõlgiga. Kompül pidas suure kõne ja minu tõlk sosistas minule kogu aeg, mida ta rääkis oma meestele. Tuleb välja, et meie jääme siia öölaagrisse. Siis hakkas kanade tapmine ja nende kraaksumine - põrsas tegi kõige suuremat kisa - ma läksin kapteni juurde ja tahtsin teada, mis on tema plaanid? Sain teada, et tema ja tema sõdurite jalanõud on saanud märjaks ja tema tegi otsuse, et jääme siia ööseks. Ma läksin oma poiste juurde ja käskisin corporalil teha vahtkonna nimekirja, kuhu ka mina kuuluks. Vähemalt kaks meest pidid kuulipilduja juures olema.

Võtsin oma tõlgi ühes ja läksin maad “Kuulama” - kompül oli teele pannud kaks Browning kuulipildujat. Üks oli idapoole ja teine läänepool. Käisin ühe rühmaülema juures, ta teatas tõlgi läbi, et temal on kuulamise patrull dzunglis. Ma ei tea miks, kuid üks noor sõdur paistis minule silma, jäin tõlgiga istuma ja järsku see poiss oli minu silmaringist kadunud. Kiiresti ülesse ja vaadata, kuhu see noor sõdur kadus. Ta rääkis kellegagi, kes oli puu taga ja siis ma nägin AK 47 toru - kõik juhtus nii kiiresti, mina ei saanud lasta, ilma et ma ei oleks mahalasknud seda noort vietnami sõdurit ja sama asi oli ka vist vaenlasel - ta lihtsalt kadus ära. Kutsusime poisi enda juurde ja tahtsime teada, mida ta rääkis vaenlasega. Kas või karju appi poisi vastuse peale - hei, see ei olnud vaenlane, see oli väga sõbralik mees! Ta ainult tahtis teada, kui kauaks meie siia jääme? Tõlk küsis tema käest - kas sa ütlesid seda selle mehele - loomulikult ütlesin, ta oli nii tore mees. Ma ütlesin tõlgile, et seda ei maksa kompaniiülemale rääkida. Enne pimeda tulekut oli Order Group. Homme liigume põhja suunas ja peatame ööseks ja siis teeme suure tiiru ja tuleme tagasi selle tee peale enne austraallaste miinivälja.

Oli vähe kõhe öö - poisid ei maganud palju - nad teadsid, et vaenlane teab nüüd, kui palju meid on. Ma lootsin, et kompaniiülem läheb teelt dzungli, kuid seda ei juhtunud. Lõuna aeg tapeti viimased kanad ja kanade lõugamine jäi vaikseks - nüüd vähemalt saime vaikselt liikuda. Peatusime ja jäime tee äärde ööseks - kuskil hakkas valjuhääldaja lõugama. Uc, we will kill you tonight! Jälle oli enam vähem magamata öö.

Hommikul hakkasime liikuma miinivälja suunas, alguses dzunglis, siis tagasi teepeal. Lõuna paiku jäime peatuma, ma istusin suure puu alla ja tõlk tuli minu ette ja ütles - hei sgt, vaata mis on sinu peakohal puul. Seal oli surnupealuu ja vietnami keelsed kirjutused. Ma pärisin tõlgi käest, mis see kirjutus tähendab. Ühesõnaga kirjutis ütles, et kui sa siit edasi lähed, siis ees ootab surm. Lamasin selle puu all terve öö - hommikul ma kutsusin oma poisid kokku ja teatasin neile, et ees ootab midagi kardetavat ja kui nad ei taha minuga ühes tulla, siis see on OK. Sama ma ütlesin oma sõbralikule tõlgile. Poisid tahtsid teada, mis ees ootab - teatasin neile, et minul pole aimugi. Siis nad nägid surnupealuud ja konte puu peal. Ma ainult ütlesin - OK, I am going to have look, if you boys like to come - you are welcome.

Kõik tulid minuga - ees leidsime kaevikud ja palju lahtivõetuid M16 hüppavaid miine. Ma ei tea, miks nad võtsid lõhkemoona välja. Ma ei ole kunagi näinud M16 vedrut, mis paiskab miini ülesse - nüüd seal oli suur hunnik neid. Mis veel huvitav oli - sa võisid peaaegu näha miinivälja. Loll on mõelda nüüd, et vaenlane vahtis meie mehi panemas miine ja meie poistel ei olnud aimugi. Saatsin paar poissi tagasi, et las ülemus toob oma kompanii siia. Minu raadiomees teatas, mida meie olime leidnud. Lubati homme saata üks rühm seda värki uurima.

Öö möödus vaikselt - APCid tulid Horse Shoe ja meid vahetasid austraallased välja. Meie liikusime tagasi, kust meie algasime oma esimest nn lahingupatrulli. Tagajärg 0-0.

See kompanii ülem oli üks väga vastik mees, talle ei meeldinud, et valge suure ninaga sgt on temale nõuandjaks. Õieti kõik valged olid BIG NOOSE, know all.

Maragratt