Tsiteeri:
Ma jätkan oma elu 1945. Burgi koolimaja oli meie uus haigla. Jaan ja mind viidi teisekorra peale, seal olid kahekordset narid. Kuna Jaan ei saanud tarvitada oma käsi siis ma sain ülemise nari. Voodis linasid ei olnud - voodi peal oli (2) kaks tekki, padi ja õhukene mattrats. Meile teatati, et köök ei ole veel valmis, kuid linna lahkusele meie saame võileivad ja kuuma vett.
Esimene öö möödus vaikselt ma ei saanud magada jalg valutas. Järgmisel hommikul kästi meil valvel seista naride kõrval. Üks vanem mees tuli ja sorteeris meid välja. Selles toas, kellel olid kõige raskemad haavad oli Jaan. Selle õhtupoole Jaan viidi minema. Saime esimest korda mingisugust paksu suppi ja paar kääru leiba, Samal ajal hakkasid täid mulle liiga tegema - suured sinise persega elajad. Ma ei tea, kas nad olid tekkide seas või ma sain nad kaela kuskil mujal - samuti mu viimane saun oli Neuhammeris. Ka siin haiglas oli pesu ruum, kuid sooja vett ei olnud. Käisin väljakäigus täisi tapmas.
Minu haavale panti mingisugust rohelist libedat salmi peale ja haava peale mähiti paberist mähkmed. Paar päeva möödus ja Jaan tuli tagasi. Ta oli olnud Magdenburgi haiglas ja arstid on ta käe luud hõbeda niidiga kokku pannud. Meie mundrid võeti ära ja visati keldri, vastu saime vanad äralapitud sakslaste mundrid. Läksime Jaaniga kinno - kinost välja tulles inimesed meie ees rääkisid Eesti keelt. Tutvustasime ennast ja nad kutsusid meid enda juurte kohvi jooma. Mõlemad töötasid Magdenburgi lennuki tehases. Saime ka teada,et sakslased ehitavad uut tüüpi lennukit, mis on palju kiirem, kui ükski teine lennuk maailmas.
Lahkusime ja sellel ööl oli üks suurematest liitlaste õhurünnak. Meid löödi keldri varju. Mina ja Jaan peitsime ennast ühte suurte kappi - lennukite mürin oli kohutav. Kaugemal oli kuulda plahvatusi –lennukite mürin kestis pea aegu terve öö. Istusin akna juures üks läks nii kiiresti mööda ja kui ta oli möödunud siis alles kuulsin hulgumist. Niisugust lennukid ma pole varem näinud - see oli siis see Hitleri ime relv.
Jaaniga käisime eestlastel külas, keda me kohtusime kino ees. Nende käest saime teada, et Dresten on saanud väga kõvasti pihta ja seal on olnud suur tule torm. Järgmisel hommikul kutsuti mind ülem arsti juurte ta teatas, et mina üks teine eestlane läheme Taani. Järgmisel hommikul jätsin Jaani ja teised eestlased jälle nägenemist. Saime rongi Berliini ja siis ma tegin väikese lolluse ja leidsin rongi mis läheb Meyenburgi. Mu kaaslane oli selle vastu, kuid minu taskus oli paberid. Jõudsime Meyenburgi hommiku vara, kõndisime hotelli, kus ma viibisin puhkuse. Vanamehel oli hea meel mind näha-ta tõi meile kruusi täie kuuma kohvi ja kuiviku. Ma jätsin oma kaaslase sinna ja läksin otsima Edithit. Leidsin ta kuid temal oli juba uus pulga junker, see kord sakslane. Sakslane ütles, et siit mitte väga kaugel töötavad eestlannad. Leidsin nad ülese. nad istusid päikese paistel ja koorisid kartuleid. Milvi ja Silvi olevad saadetud Berliini, üks tütarlaps ütles et läheme vähe kõndima. Istusime ühes vaikses kohas ja tüdrukut kartsid, et venelased on siin varsti. Ma soovitasin, et kui neil on võimalus siis minna Lääne suunas.
Kõndisime tagasi jätsin tütarlapsed nägemist ja läksin tagasi hotelli. Peremees oli väga hirmu täis SA on tulnud ja viinud mu reisikaaslase minema. Ta juhatas kus nende asukoht on. Kõndisin sinna mu noor kaaslane värises hirmust. Üks noor mees tuli minu juurte ja küsis mu marsi käsku. Ulatasin selle temale. Ta tahtis teada, et miks meie kohe otseteed ei läinud Taani. Oma vigases saksa keeles ma teatasin temale, et ma tahtsin veelkord näha seda lahked tütarlast, kes hoolitses minu eest, kui ma olin siin puhkusel. Mees naeratas ja viis meid raudtee jaama ja tegi kindlaks, et seekord meie läheme õiges suunas.
Paaris kohas vahetasime ronge ja ühes jaamas tuli rongipeale hulk eestlasi. Nad tegid nii palju lärmi Eesti keeles, mis mind pani imestama, et neil kõigil olid igasugused vahvuse märgid. Lähivõitluse pannal - hõbe rünnaku märk - hõbe haavata saanud märk ja 1941-42 talvesõja lint. Nad vist mõtlesid, et meie kaks noort oleme sakslased. Mida ma nende juttust aru sain, et nad olid elukutselised rändajad - nüüd on neil õiged marsi käsud ja nad nüüd lähevad Taani. Krenzburgis läksime läbi ühe koridori ja koridori lõpus oli väljakäik, kõik pidid oma kõhud tühjendama enne, kui meie võisime edasi minna. Väljakäigus ärakäinud suunadi meid ühte suurte tuppa, kus meie saime raha vahetada.
Maragratt