Tsiteeri:
Verine september 1944.
Üksus tuli Dünaburgi rindelt tagasi kodumaale. Rong peatas Tartus ja ma käisin kodus. Isa oli kodus ja ta oli mures Viktori pärast. Viktor on olnud tulevahetuses sakslastega ja ta nüüd istub Tallinnas vangis. Läksin jaama tagasi ja sain enamvähem loa Reiksaare käest, et ma võin minna Tallinna ja vaadata, mis on juhtunud vennale.
Tallinna vangla jõudes sain teada, et vennas on saadetud Paldiski. Sain ühe leegionääri käest veomasina peale ja jõudsin Paldiski. Sealt sain teada, et vennas on saadetud Narva rindele. (Järgmine kord kui ma kuulsin, et vennas oli elus, oli Austraalias 1949.a) Jõudsin Keila ja sealt viskasin jala edasi Keila-Joale. Kompanii jõudis Keila-Joale järgmisel hommikul. Seal olles õppisime tundma tanki rusikaid ja saime täiendust. Saime teada, et Tartu ligidal käivad kõvad lahingud.
Järgmisel hommikul löödi meid maast lahti ja meie saime teada, et venelane on tulnud üle Emajõe ja liigub Voldi suunas. Kiirmarsil Keila, rong ootas seal - peatusime Tallinnas, kus teised kompaniid tulid rongile. Saime ka teada,et major Karl Saimre on nüüd meie pataljoni ülem. Ta pidas meile väikese kõne, millest meie saime aru, et kolm pataljoni läheb Kärevere rindele, kuid ka võimalus olla, et meil on venelastega kokkupõrke ennem, kui meie rong jõuab Tabivere jaama. Meie ees rongil on “Soomepoisid” nendele järgneb 38. pataljon ja siis meie. Meie rongil olid kõik teed lahti. Rong peatus Kärkna ligi, eespool käis kõva madin. Hüppasime vagunitest välja ja hakkasime liikuma üle põldude Laeva metsade suunas. Meist vasakul, kus olid nn soomepoisid käis kõva lahing, samuti meist paremal, kus oli 38. pataljon käis kõva madin.
Õhtuks jõudsime Nõela metsavahi maja juurte. Jäime sinna ööseks. Hommikul saime teada, et soomepoistel on olnud suured kaotused ja Reiksaare kompanii võtab edasi liikumise üle. Reiksaar hõikas kahte nime - reamees Rahumäe ja reamees Jaago. Saime Elmoga teada, et meie mõlemad oleme nüüd esimesed luured! (Dünaburgi rindel venelane murdis sakslaste juurest rindest läbi ja Reiksaare kompanii tegi vastu rünnaku ja lõi venelased välja - veebel Voldemar Seim sai surmavalt haavata ja mind ja Elmot Reiksaar saatis eelpostile, kus meie olime kaks nädalat. Ma pole elus nii väsinud ja porine olnud, kui ma olin seal eelpostil. Kuna vasturünnak tuli teha kiiresti, siis meie jätsime kõik oma varustuse maha. Samuti Reiksaar ütles kompaniile, et meie tuleme tagasi! Meil ei olnud toidunõusi ja kõht lõi nurru. Tegin väikese luure - Seimi surnukeha kõrval oli suur rida leibu, krabasin paar pätsi kaenla alla ja hiilisin tagasi. Tagasi teel leidsin gaasi torbiku, mille sees oli tubakad ja palju teisi asju ja nii meie elasime kaks nädalad. Supp toodi järgmisel ööl ja elu käis edasi) Liikusime teine teiselpool teed metsa varjus, kui miinipilduja hakkas köhima meist eespool, hea oli, et sinna kus meie olime, oli keegi kaevanud laskuri pesad. Saime sinna varjule ennem kui miinid lõhkesid meie taga.
Jõudsime metsa servale ees oli talu hooned ja venelane kõndis ringi õuel. Kaks vene lennukit lendasid üle ja tõmbasid pardarelvadega meie suunas tule, kuid need valangud läksid meile selja taha. Paarsada meetrit meis vasakul oli kividest ehitatud küün ja selle pööningul olid venelased kuulipildujaga, tulistasid pealetungivaid soomepoisse. Talu hoovil sõitis ameeriklaste suur veomasin ja venelased ronisid pardale. Meie ikka veel ei saanud käsku lasta neid. Pärna Rutsil sai elu täis ja saatis valangu kaduvalle masinale järele. Meile tuli käsk edasi liikuda. Jõudsime talu hoovile kui tulime kuulipilduja tule alla küünist. Sealtpoolt kostis granaadi plahvatusi ja tuli vaikis. Soome poisid olid jõudnud küünini! Nüüd liikusime üle lageda rukki põllu, põld oli täis rukki hakke. Ma jõudsin magistraal kraavini, hüppasin sinna ja käsk tuli seisma jääda. Piilusin üle kraavi ääre kui kuul lõi silmad täis mulda. Istusin kraavi põhjas, kui kuulsin soomusmasinate mürinat, südamest käis külm juga läbi - kas on venelaste omad? Piilusin üle kraavi serva - masinad kuulusid sakslastele ja nad liikusid Kärevere suunas. Istusin kraavis ja panin suitsu põlema, jäin ootama edasiliikumise käsku.
Üks soome poiss peatas ja tahtis teada, et kas ma enam sõjast osa ei taha võtta? Ma ütlesin temale, et üks venelane tahtis mu pead purustad ja ma ootan käsku, et edasi liikuda. Ta ütles, et meie oleme jänesed ja liikus edasi. Saime käsu, et järgmine peatus on Emajõgi! Jõudsime maantee peale ja silmi ees avanes üks heinamaa, mis oli täis igasuguseid masinaid - suurtükke igasuguseid. Ma ei ole oma elus niipalju soomust näinud. (Nagu hiljem teada saime meie purustasime kaks venelaste diviisi) Kahjuks major Saimre sa surmavalt haavata, kuid meie kaotused olid väikesed, need tulid hiljem.
Allohvitser Ruus korjas meid kokku ja näitas meile, kus on meie tulevane kodu Emajõe kaldal. Minul oli kahe mehe punker. Algas soomuse tegenemine - kõik head kraamid olid Made in USA. Voldemar Ruus oli jao ülem. Pärna Ruts oli kuulipilduja peal Eha Kalju oli tema abi. Endel Engel - Rahumäe Elmo ja mina Maragratt. Kalju tahtis teada, kas ma mahvi tahan? Tõmbasin mahvi ja istusin maha - pea hakkas ringi käima - see oli ameeriklaste sigaret Camel.