www.militaar.net

Järgmisel hommikul kutsuti nimede järgi ja viidi rongi peale. Niisuguseid vaguneid ma pole varem näinud - nad olid päris vanad - mugavust kui niisugust asja neil ei olnud. Kuus meest ühte kupeesse, üks mees pidi alati ülese tõusma, kui keegi tahtis minna “Kus Keiser jala käis”. Ootamist ei olnud palju - kolm vilet ja meie liikusime uue elamise kohale.

Siin ja seal vagunite seinadel oli suurte tähtedega kirjutus - LOOK OUT Danger! Ühel mehel oli Inglise-Eesti sõnaraamat, kuid see ei aidanud meid palju. Look Eesti keeles tähendab vaata - out tähendab väljas - danger tähendab kardetav ja kõige naljakam oli, et need hoiatused ei olnud ukse ega akna ligidal. Vaidlusi oli palju, kuid siis Uno Peedu avastas, et see silt oli häda piduri jaoks. Kuradi Inglise keel on üks imelik keel, oli meie otsus.

Rongil meile jagati võileivad mis olid ära kuivanud, kuid maitsesid ilusti. Rong ei peatanud üheski jaamas, maa oli pruun ja vahete-vahel rohelist metsa. Albury jaamas rong peatus ja meil kästi maha tulla ja minna busside peale. Muuseas - Albury linn on piirilinn NSW ja Victoria osariikide vahel. Mis oli veel hullem - igal osariigil oli teistmoodi raudtee laius. Kui sa tahtsid Melbournist Brisbane'i sõita siis sa vahetasid rongi Sydneys ja jõudsid Brisbani - Q’landis on jälle kitsam raudtee , kui seda oli NSW. (Nüüd on üle Austraalia sama laiusega raudteed, sa saad sõita Melbournist Q’landi sama rongiga)

Umbes tunni sõidu järele jõudsime suurte sõjaväe laagri. Keegi käsutas every body out! Siis valju hääldaja teatas Wellcome to Bonegilla! Siin lahutasid meid rahvuste vahel ära. Igal rahvusel oli oma köök ja peakorter. 10 meest barakki - väljanägemine oli sama mis oli Lääne Austraalias, kuid seekord oli ruumis kaks lauda ja igal mehel oli tool. Valju hääldaja teatas, et õhtusöök on valmis - supp-praad-magustoit ja puuvili. Ma panin apelsini tasku.

Peale õhtusööki ma läksin maad kuulama. Barakid asusid väikese nõlvaku taga, ma kõndisin ülese ja nõlvaku taga oli suur järv - ainuke asi mis minule imelik paistis, et surnud puutüved olid igas kohas. Läksin järvele ligemale ja sain suure ehmatuse - kuradi meetri pikkuseid krokodilli elukaid oli igas kohas - mina panin ühele poole jooksma ja kui ma üle õla vaatasin nemad kõik läksid vette ja kadusid. Ma läksin tagasi poiste juurte ja ütlesin, et see kuradi järv on täis krokodillisi!

Järgmine hommikul saime teada, et need on suured Austraalia sisalikud, nad ei tee inimestele midagi viga, kui inimene jätab nad rahule. Tulid jõulud - lõunaks oli külm kanasalat ja igasugust teist külma aiavilja, aga olemine oli täitsa tõsine. Paljudel viimased jõulud olid Eestis perekonna juures 1943ndal aastal. Õhtu oli väga vaikne, keegi ei rääkinud nagu seda tehti igal õhtul. Vana aasta öö ja Uue aasta hommik möödus ka vaikselt.

Dr Turvas ja mina tegime otsuse, et meie hakkame kõndima ja jooksma igal hommikul. Ume tamm oli meist umbes kaks miili, see oli üks suurematest tammidest Austraalias tol ajal. Seisime tammi peal ja imestasime selle suurust. Jõe äär oli täis puhkusel olevaid inimesi. Karavanist tuli mees välja spordipüssiga. kõndis tükk maad ja seal oli väli täis jäneseid. Mees lasi paugu, kuid mitte ühtegi jänest ei langenud, siis ta laskis teise ja kolmanda lasu - sama tagajärg. Mees viskas püssi karavani alla ja läks karavani. Ma hiilisin karavani juurte, vaatasin seda püssi, päris tore riist. Salves oli veel mõned padrunid järgi jäänud, ma võtsin püss kõndisin vähe maad, leidsin kena künka, viskasin ennast pikali ja jäin ootama jäneseid. Ei võtnud palju aega ja jänesed olid jälle platsil. Nad olid minule kaunis ligi. Ma lasksin kolm lasku ja sain kolm jänest. Läksin karavani juurte ja koputasin uksele, mees tuli välja ma ulatasin talle tema püssi ja kolm jänest. Ta hakkas minuga Inglise keeles rääkima - ma raputasin pead, siis ta küsis kas ma saan aru Saksa keelest. Ajasime Saksa keeles vähe juttu ja dr Turvas ühines meiega - mees tõi karavanist välja paar pudelit õlut ja jõime teine teise terviseks. Ta kirjutas üles meie nimed ja lubas meid laagris vaatama tulla.

Mõned päevad möödusid ja valjuhääldaja tahtis, et mina ja dr Turvas peame minema laagri juhataja juure. Meie südame tunnistus oli puhas, aga kõhe tunne tuli südamesse. Laagri juhatuse juures seisis mr Wulf ja ta tahtis, et meie võtaks paar tütarlast ühes ja meie läheme Albury linna. Dr Turvas tundis Tiiud ja tema “Õde” - nemad tulid meiega ühes. (Nendest ma saatsin varem foto) Oli ilus päev olla linnas - käisime resturaanis ja vaatasime linnas ringi. Mr Wulf võttis mõned fotod ja ta andis meile tema Melbourni aadressi.

Siis tuli minule järsku meelde et täna on 5-1-1948 ja on minu sünnipäev. Tagasi jõudes mr Wulf andis meile väikese klaasi täie mingisugust magusad jooki, kõik jõid minu terviseks. See magus jook oli väga-väga kõva - hea oli, et mr Wulf sõidutas meid tagasi laagri. See oli väga kange jook. Jalad olid nõrgad kui läksin tekki alla ja lasin silmad looja.

Maragratt

Aeg möödus Bonegillas väga aeglaselt, iga päev paistis olema sama - hommikusöök - järve äärte - lõuna - järve äärte - õhtusöök - mina ja dr Turvas tegime oma jooksud ja kõndimised. (Dr Turba nimi oli V. Juul, ta lahkus siit maailmast hea mitu aastad tagasi)

Ühel hommikul ma läksin kõndima ja jõe ääres oli üks väike onn ja kaks meest istusid seal ja jõid teed. Ma läksin nende juure ja küsisin - ai luuk job. Sõrmedega ja kõnedega tehti minule selgeks, et nad maksavad minule 2 schilling tunnis. Mind viidi suurte välja juurde, mis oli täis ohakaid ja minule anti suur nuga. Mees näitas minule mida ma pean tegema. Algasin tööle - kuna minul ei olnud mingisugust kaitsed ohaka nõelade vastu, siis õhtuks ma olin täis ohaka nõelu. Ma teenisin endale ühe naela. Läksin tagasi laagri, olin hiljaks jäänud õhtu söögiks. Seal ligidal oli pood, sain oma esimese Meat Pei. (Nii kaua, kui meie olime Bonegillas, meie saime taskuraha 5 schillingid nädalas - selle eest sai osta pakk tubakad, suitsu paberid ja toos tikke, siis jäi schilling üle nelja peale, mille eest meie saime osta pudeli Port veini). Nael taskus järgmine päev ma olin rikkas mees - läksime järve äärte, et teha otsuse, mida teha selle rahaga. Dr Turvas läks vabatahtlikult viina tooma. See oli üks lõbus õhtu.

Järgmine päev dr Turvas pigistas suurem jagu ohaka nõeladest välja. Ühel hommikul peale hommiku sööki valjuhääldaja kutsus dzago mitu korda - ma läksin järve äärte päikest võtma. Ats tuli ja teatas, et mind on hüütud juba mitu korda ja et ma pean kohe minema laagri juhatuse juure. Ma läksin sinna ja laagri juht oli väga vihane ja tahtis tõlgi läbi teada, et kas ma oma nime enam ei tunne? Ma teatasin temale, et minu nimi on Jaago mitte Szago. Nüüd tuleb välja, et ma olen ainuke inimene Austraalias kelle nimi on Jaago. Nad ütlesid, et võibolla ma olen teinud vea oma nimega, et mu nimi peaks olema Jago, mis on hea scotti nimi.

Sain teada, et mina ja kaks leedulast läheme homme varahommikul Albury jaama ja saame sealt rongi Sydney peajaama ja seal ootab meid üks mees, kellel on võileivad ja sõidu piletid Raylstoni. Löödi maast lahti päris vara, oli veel pime. Üks mees, kes rääkis saksa keelt, oli meie auto juhiks - tema ulatas piletid ja toidupakki leedulasele. (Vanema leeduka nimi oli Adam ja noorema nimi Jan?) Aulburis oli rong juba valmis minema. (Toll korral oli Austraalias kolme moodi raudtee laiust. Kui sa tahtsid Melbournist sõita rongiga põhja Q’landi, siis sa vahetasid rongi Aulbrys-Sydneys, ja kui sa jõudsid Brisbani, siis sa pidid seal jälle ringi istuma. Q’landis olid ainult kitsarööpalised raudteed. Nüüd sa võid sõita igasse kohta Austraalias sama vaguniga) Adam ja Jan rääkisid kogu aeg Leedu keelt ja ma istusin seal, kui tola. Kuna meie olime kolmekesi kupees, siis ma viskasin ennast pikali ja lasin silmad looja. Adam äratas mind ülese ja meie sõime oma võileibu. Maastik ei olnud just väga kena. Kõik oli pruun, vihma pole üle hulga aja sadanud.

Umbes kella kolme vahel meie jõudsime Sydney pea jaama Central. Välja minnes uksepeal mees võttis meie piletid. Jõudsime suurte ruumi, mis oli inimesi täis. Meie läksime ühte nurka ja jäime ootama meest, kes pidi meile andma uued piletid ja võileivad. Ootasin 15-20 minutid, siis läksin seal seisva politsei juurte ja näitasin temale tükki paberit, millel oli Sydney Eesti Seltsi aadress. Mees rääkis tükk aega ja siis ta sai aru, et ma ei räägi inglise keelt. Ta võttis minul õlast kinni ja ütles - lets go my boy. Kogu tee ta rääkis midagi, millest minul polnud aimugi. Jäime seisma ühe kena maja ees, politsei tegi värava lahti ja maja ukse kõrval kasvas kask. See oli esimene kask, mida ma olen näinud siin uuel maal. Sees poolt oli kuulda ilusad muusikad, läksime väiksest trepist alla ja politsei tegi ukse lahti - muusika jäi seisma. Üks mees tuli meie juurte ja rääkis inglise keelt - ma sain paarist sõnast aru - kuid politsei ütles, et ma ei ole crim. Ta hakkas lahkuma ja tema sõnad on minul veel praegugi meeles - Good luck, snow.

Ruumis oli neli meest - hr Rae - Kleeser - Karu - ?. Mehed tahtsid teada, kust ma tulin, et ma siia juhtusin. Kleeser tõi minule sülti ja musta leiba. Nad pärisid palju mis eesti välja nägi, kui ma teda viimati nägin. Ma rääkisin nii palju, kui ma teadsin ja minul tuli väike hirm - mis juhtub jaamas. Ma ütlesin neile, mida ma tegin. Kleeser ja Rae kõndisid minuga tagasi Centrali. Seal ootas mind ees üks väga vihane ametnik, ta oli nii vihane, et ta suu oli vahune ja viina hais tuli sealt välja. Hr Rae rääkis temaga vähe ja sama tegi Kleeser ja mees jäi vait. Adam ütles, et temal on piletid ja toidukraam. Kleeser ütles minule vaikselt, et ta on öelnud selle mehele, et kui ta ei ole viisakas, siis ta kirjutab kirja selle mehe töökohta, et see mees oli purjus. Jätsime mehed jälle nägemist, kuid hr Rae viis meid vaguni juurte ja leidis meie istmed. Samal ajal ta teatas, et meie oleme uustulnukad ja kas pileti kontroll oleks nii hea, et ta paneks meid Rylstonis maha.

Maragratt

Rong lahkus Sydneyst, oli veel valge. Olime sõitnud umbes pool tundi, kui rong jõudis esimesse jaama. Ma vahtisin aknast välja ja mida ma nägin pani mind imestama. Nii pea, kui rong jäi seisma, mehed hüppasid rongist välja ja jooksid elu eest ooteruumi. Rong vilistas kolm korda ja mehed tulid jookstes tagasi rongile. Järgmise jaama ligidal rong tasandas kiirust - nii pea, kui ma nägin jaama, ma tegin ukse lahti ja ennem kui rong peatas ma hüppasin välja ja hakkasin jooksma, jõudsin ooteruumi - selle kõrval oli kõrts, mees baari taga küsis minu käest midagi, kuid ma ei saanud sellest aru. Siis oli ruum mehi täis, keegi ulatas minule klaasi täis õlut. Ma ei näinud kes andja oli, kuid õlu maitses päris hästi. Ma ei oodanud veduri vilet ja ma kõndisin õlle klaasiga oma vaguni juurte, keegi ütles no glass ja võttis minu klaasi ära. Jäin magama, ei mäleta ühtegi teist peatust.

Piletikorjaja tuli ja teatas - next stop Rylstone. Rong peatas ja meie tulime välja. Platvorm oli tühi - läksime oote ruumi, istusime seal - leedukad rääkisid kogu aeg omavahel, mind just kui ei olnud. Ilm valgenes ja üks mees tuli ja kutsus meid ühes. Läksime hotelli kööki, seal ootas meie hommikusöök - praetud sink - kaks praetud muna ja kartulid - seal oli veel teisi toite, kuid meie ei teadnud mis nad olid. Peale sööki meid viidi hotelli ooteruumi ja kästi sinna jääda. Valgusega tuli üks mees ja kutsus meid temale järele tulla.

Väljas ootas taxi - süda läks kergemaks - paistab, et saeveski ei ole Rylstonist mitte väga kaugel. Sõitsime Rylstonist välja ja mu lootus, et saeveski on linnale ligi, purunesid. Maantee pealt pöörasime metsateele, mis oli väga kitsas ja puude vahel. Lõpuks jõudsime ühele lagendikule, ees olid onnid - neid oli neli - ja paremal oli saeveski. Ronisime taxist välja ja meid tervitas üks pikk suur mees. Adam oli ka suur mees, kuid see mees oli suur. Ta teatas, et ta nimi on Bill ja ta on formann selles saeveskis. Ta juhatas leedulased ühte onni ja ma sain teise onni omale.

Sees oli voodi, laud, paar tooli ja suur lahtine tulease. Bill tahtis teada, kas meile anti toidukraam ühes? Saime Billile selgeks teha, et meil pole midagi söödavad, ega ka ühtegi sööginõu. Bill kratsis oma pead ja ütles - do not worry. Ta pani veoautoga minema - ma läksin enda tuppa, voodi peal oli kaks tekki ja padi - paistab, et elamine just mitte kõige mugavam. Bill tuli tagasi kolm-neli tundi hiljem - ta tõi meile lusikad, noad ja kahvlid, keetmiseks oli paar paariliitrist plekist purki. Ta tõi ka leiba - võid - suhkrud – liha - kartulid ja palju teisi asju. Tuli välja, et meie peame ise keetma oma toidu. Sellel õhtul Bill valmistas meile mingisuguse pudru, kuid maitses hästi. Saime ka teada, et homme tööd ei ole - teised töölised tulevad tagasi homme õhtul.

Ma pugesin põhku vara. Suur müra mu katusel äratas mind ülese. Ma jätsin oma või lauale ja hommikul oli või ühes paberiga ära kadunud. Bossum oli see röövel, ma sain teada, kui ma rääkisin kätega Billile.

Pean lõpetama.

Maragratt

Bill äratas mind hommikul ja tahtis teada, kas ma soovin saada kuuma leiba ja teed - ütlesin OK. Billi kuum leib oli pruuniks põletatud leivakäärud ja suur kruusitäis musta magusat kohvi - rääkimist palju ei olnud. Bill läks midagi tegema ja ma läksin maad uurima. Saeveskist mitte kaugel oli päris tore ujumise koht - suured kivid ja ujumise koht paistis päris sügav olema. Vesi oli läbipaistev ja puhas - kõndisin edasi ja siis ma nägin musta ussi, ta oli üle kahe meetri ja ta kõhu alune oli punakas. Vahtisime teine teist vähe aega ja uss ujus üle oja. Mõnes kohas oja oli väga lai ja mõnes kohas ma võisin teisele poole kallast hüpata. Jälgisin seda oja-jõge paar kolm kilomeetrit, siis pöörasin ringi ja läksin tagasi veski juurte.

Lõunaks tegin endale kartuli pudru ja sõin vähe soolast liha. Peale lõunat lasin silmad looja. Suur kära äratas mind ülese - väljas oli kaks purjus meest. Bill tuli nende juurte ja viis mehed minema. Õhtu eel läksin vaatama seda saeveskit - seal oli kahte moodi saage ja igasugust teist värki. kui hääl minu selja taga ütles hallo. Ütleja oli vanem mees, ta näitas näpuga, et tema on selle veduri hoolitseja ja ta nimi oli Charly. Minule paistis, et ta oli poolpurjus. (Hiljem tuli välja,et Charly jõi rummi iga päev)

Leedukad hoidsid ennast ikka minust eemale. Järgmisel hommikul vile äratas mind ülesse, kuna minul kella ei olnud, siis ma mõtlesin, et tuleb tööle minna. Läksin veskisse ja kohtasin kahte uut meest - Allan ja Snow. Nendel olid kruusid käes, et saada kuuma vett Charly masina käest. Jälle üks väike õppetund. Teise vile järgi algas töö - mind panti vända juurte - ma pidin väntama iga puu nii kaugele, kui saag lõikas ta ära ja teise palgi osa ma pidin rullide peal tagasi saatma saagijale - kes oli Adam. Väntamisega sain endale esimesed villid, enne morning tea.

Vile jälle ja Charly tõi meile teed ja mingisuguse valged jahused väikesed ümmargused leivatükid, mille peal oli maasika moos. Vile jälle ja töö käis edasi. Lõuna aeg oli minu kätel vill villi peal. Bill tuli ja pani mingisugust vedeliku mu kätele - see kustutas suuremad valud. Õhtuks olid mõlema pihud verised ja lõhkenud ville täis. Bill pani minule jälle mingisugust möga kätele ja valud kadusid. Sel õhtul söögi isu ei olnud.Hommikul vile äratas mind jälle ja elu läks edasi.

Reedel veski jäi seisma lõuna aeg. Suur boss tuli välja ja andis iga mehele tseki - minu oma oli Viis naela viisteist schilling ja six pence. Bill tahtis teada, kas ma soovin tulla Rylstoni - ma sain temale selgest teha, et ma tahan vähe raha koguda ja siis tulen küll. Jan läks austraallastega ühes - veskisse jäi ainult mina ja Charly. Ennem kui Bill lahkus ma sain temale selgest teha, et ta ostaks minule kalapüüdmise värgi ja tooks minule toidukraami. Ma antsin oma tsheki tema hoole alla. Ühel õhtul ma läksin jälle jalutama - jõudsin ühe lagendiku äärte ja see lagendik oli täis jäneseid ja kangaruusi - ilmatu suur kari. istusin, tegin suitsu ja imetlesin, kui suured mõned loomad olid.

Nädal kadus nädala järgi. Jan ei tulnud Sydneyst tagasi ja ühel päeval sama asi juhtus Adamile. Sain Adami käest kirja ja kutsus mind Adelaidi - mõlemad töötavad soola kaevanduses ja nende palk on kolm korda suurem, kui oli seda saeveskis. Viiendal või kuuendal nädalal ma tegin otsuse, et nüüd on minul küllalt raha, et minna Sydney linna. Allan ja Snow lubasid minu järele hoolitseta.

Jõudsime Rylstony. Allan ütles, et ta läheb jaama ja osatab kolm edasi tagasi sõidupiletit. Ma pakkusin temale raha, kuid ta ütles - kui sa lähed järgmine kord Sydneysse, siis sa ostad meile pileti. Snow ja mina läksime hotelli ja järgmine asi mida ma mäletan, kui ma silmad lahti tegin, hall lagi vahtis minule vastu - pöörasin pead ja minu all olid istmed. Siis ma sain aru, et ma olen võrgus kuhu reisijad panevad oma kohvrit. Pea valutas ja ma ronisin alla - vaatasin aknast välja ja ma olin Sydney keskjaamas. Hirm tuli peale - Allani käes on minu pilet, aga kus on Allan ja Snow. Hakkasin väljapoole liikuma, kui ma kuulsin nende naeru. Allan tahtis teada, et kas ma tean kuhu ma lähen - ta ulatas minule oma telefoni numbri ja tegi selgeks ,kui olen hädas - kõlista teda. Kohtame jälle pühapäeva õhtul jaamas.

Maragratt

See foto on võetud umbes 1950. Eespildil on Vello Mäeserv lennuväe abiteenistuse poiss. (Vello suri kõhu vähki) Tema taga Felix Tiikmann, kes oli minule väga-väga hea sõber, justkui vanem vend. (Ka tema on siit maailmast lahkunud) Mina olen tema taga. Minu kõrval on Hilde Tiikmann, üks väga-väga kena ja lahke naisterahvas, ta oli minule kui vanem õde. (Ka tema on siit maailmast lahkunud) Hilde kõrval on Leo Kask, ta teenis Ameerika kaubalaevade peal, sõja aeg ta oli laeva kapten. Pärit Saaremaalt. (Ta ostis endale maja ja elas rahuliku elu. Hilde ja Felix ei olnud temast midagi kuulnud ja nad leidsid Leo surnukeha telefoni ligidalt. Insult.) Leo kõrval on Noora Indriaus, kes oli abielus Borisega - Borise foto ma saadan hiljem. Noora kõrval on Veera Rae, ma kirjutasin Peeter Raest varem. Veera kõrval lamab noor poiss Uuve. (Uuve suri mõni aasta tagasi kõhu vähka) Ja kui sa ülese poole vaatad, seal on kaks tütarlast. Üks on Elfriida Lentsius, kelle isa oli insener , kes ehitas Kärevere silla ja see sild vajus kokku. Elfrida õde oli enne sõda Eesti kuldujuja. See oli üks imelik grupp, välja arvatud hr ja pr Tiikmann ja Kase Leo, Kase Leo oli suur mees ja ma kutsusin teda väikseks Leoks ja ta kutsus mind suureks Leoks.

Nüüd tagasi sellele hommikule kui ma jõudsin Sydneysse. Lahkusin Centralist ja katsusin mälus hoida seda teed, kui ma käisin Eesti Majas esimest korda. Ma vist paistsin imelik välja - minul olid jalas sõjaväe tanksaapad - peas hall kaabu - hallid püksid - hall särk ja hall pintsak. Need riided ma sain Bonegilla laagrist. Jõudsin Eesti Seltsi maja ette - seest oli kuulda ilusad kodumaa muusikad. Tegin ukse lahti - see viis mind eeskotta, tegin teise ukse lahti ja ehmatasin ära - inimesed istusid laudade ääres, jõid kohvi ja kuulasid muusikad. Mida ma pidin tegema - panin silmad maha ja astusin saali. Muusika vaikis - ma kõndisin üle saali põranda ja mu saapad tegid suurt müra. Minul oli niisugune tunne, et kõigi seal olevate silmad olid suunatud minu suunas. Läksin alla söögi tuppa, kus ma olin esimesel päeval, kui ma Sydneysse jõudsin. Hr Kleeser võttis mind lahkesti vastu ja ta tahtis teada, mida ma soovin kõhu alla panna. Sain jälle sülti ja musta leiba. Istusin seal kui üks kena naisterahvas tuli ja tutvustas ennast - Hilde, ma vastasin - Leo. Ta kutsus mind ülesse, et ma kohtaks teisi eestlasi. Lauas istus Noora Indreaus - Veera Rae ja Helle Lell. (Enne sõda kapten Lell oli Tallinna sadama kapten) Küsimusi oli palju, ma lubasin nendega rääkida hiljem, kuna ma pidin endale riideid ja kingi ostma, ennem kui poed sulgevad kella 1200ne aeg laupäeval. Hilde ütles, et ma ootaks paar minutid ja ta abikaasa Felix on varsti siin ja ta viib mind shoppingule.

Maragratt

Laupäeva hommikul Eesti Majas. Felix ilmus kohale, ennem kui ta sai mind tundma õppida, sai ta Hilde käest käsu, et ta mind kohe viiks Oxford streeti riideid ostma. Uksest välja minnes ma tutvustasin ennast - uus Austraallane, nimi Leo, sündinud Tartu linnas. Felix oli väga huvitanud Tartust, ka tema on elanud Tartus ja kõik ta suguvõsa, peale ema, elavad Tartus, ema elab Sydneys.

Väikene jalutuskäik ja olimegi Oxfordi tänaval. Üks pool tänav oli täis igasuguseid poode. Ostsin endale mustad kingad - riide poes taheti saada riide kupongisi. Õnneks need olid minul olemas - ostsin kaks paari pükse, ühe lühikese käisega särgi ja ühe pikka käisega särgi ja paar taskurätti. (Austraalias olid ikka veel kupongid - riie - või - suhkur - suitsud ja tee. Aga kui sa söögimajja läksid sööma, siis sul polnud vaja kupongisi)

Läksime tagasi Eesti Seltsi suunas kui Felix tegi otsuse, et üks õlu ei tee meile liiga - ilm oli kaunis kuum ja see suur üks õlu tegi minu jalad vähe nõrgaks. Eesti Majja tagasi jõudes inimesed hakkasid lahkuma. Hilde tahtis teada, et mis plaanid minul on? Teatasin temale, et ma kõlistan Allanid ja ta tuleb minule järele. Hilde käskis minul suu kinni pidada ja ma pean nendega ühes minema. Felix peatas taxi ja sõit läks lahti. Loomulikult mina mõtlesin, et nemad elavad Eesti Maja ligi. Sõitsime hea tükk maad, tee peal, kuhu me pöörasime, olid trammi liinid. Peatasime ühe kena telliskivi maja ees - õues oli suur palmi puu. Mind viidi ilusasti sisse ja Hilde ütles, et tunne nagu sa oled oma kodus.

Hilde oli Tallinnast ja ta oli mures oma venna pärast. Felix oli Tartus üleskasvanud ja suurem jagu tema perekonda elas ikka veel Tartus - ta lootis, et kõik on ellu jäänud. Minul kästi vann võtta ja siis puhata, kuna Eesti Majas on täna õhtul tants. Leotasin ennast hästi lõhnavas vannis. Mida rohkem ma lamasin ja pesin ennast - vesi läks pruuniks - ma isegi ei mäleta, kuna ma viimati olin vannis. Katsusin seda pruuni värvi vanni servadelt ära pesta, kuid see pruun värv ei tulnud. Panin rätiku omale ümber keha ja kutsusin Felxi - Felix kutsus Hilde - Hilde hakkas naerma ja tõi mingisuguse valge pulbri ja puhastas vanni ära. Ta soovitas, et ma võtaks uue vanni - uue vanni vesi oli palju puhtam kui ma vannist välja tulin.

Hilde oli valmistanud mingisuguse toidu - palju asju oli salatil sees, millest minul polnud aimugi. Käsk tuli Hilde käest, et meie kõik peame puhkama, ennem kui meie läheme tagasi Eesti Majja. Minule uni tuli väga ruttu - Felix äratas mind üles - neil olid seljas õhtu riided ja mõlemad nägid välja päris kenad. Minul olid püksid - uued kingad ja särk - sain Felixi käest lipsu. Sõitsime jälle taxiga Eesti Majja.

Nendel oli laud tellitud - istusin ja vahtisin inimesi, kõigil olid õhtu riided seljas ja kõigil naistel olid pikad kleidid. Niisugust riietust ma pole varem elus näinud. See oli üks väga huvitav õhtu - ma sain palju uusi sõpru ja ma olin esimene Uus Australlane, kes külastas Eesti Maja. Järgmisel õhtul Felix viis mind Centrali ja ma tutvustasin temale Allanid ja Snowd. Sain Felixi telefoni numbri ja aadressi, kus nad elasid. Jätsin teda nägemist.

Järgmisel hommikul olin tagasi Rylstonis ja Sydneys käimine oli nagu unenägu.

Maragratt

Päevad ja nädalad möödusid kiiresti - talv tuli ja hommikul oli jää pesemise kausi peal. Olen juba Sydneys paar korda käinud ja hr ja pr Tiikmannide uks oli alati lahti ja tuba ootamas. Vahepeal ostsin endale sporti püssi, millega sai jäneseid lasta. Bill soovitas, et ma muretsen endale kuus jänese püünist, kuna jäneste nahk maksab rohkem raha, kui seda teeb jänes. Ostsin endale kuus püünist - Bill näitas kuidas neid tuleb ülese panna. Kuus jänese nahka oli üks nael ja selle eest ma sain 7s ja 6p.

Siis tuli suur vihm - saeveski oli kui väike saar - elasime nädal aega jänese lihast ja kartulist. Tuli jälle palgapäev ja suur boss ulatas meile ümbrikud, ma tegin oma lahti ja ma olin järsku saanud kahe naelalise palga tõusu, kuid siis ma märkasin, et see polnud minu nimi vaid Allani oma. Me vahetasime ümbrikud ja ma läksin suure bossi juure ja oma vigases inglise keeles ma tahtsin teada, miks minu palk on madalam kui seda on teistel töölistel? Vastus minule oli väga üllatav - Seadus! Ma näitasin temale kahe sõrme tervituse ja ütlesin fuck you I go. Ta ainult naeratas ja teatas, et kui ma lähen siis ma pean kõndima Rylstoni. Võtsin oma “Seitse” asja ja astusin teele. Olin vist kõndinud paar miili, kui Bill tuli minule järgi veoautoga - ta viis mind Rylstoni. Oh jah - suure bossi viimased sõnad olid - politsei toob su tagasi.

Ostsin igaks juhuks edasi-tagasi pileti. Kõndisin jaama suunas, kui politsei tuli vastu, süda tegi väikese hüppe, kuid politsei soovis minule palju õnne tulevikuks. Rongis istudes muresid oli väga palju, aga ma teadsin, et mind Saksamaale tagasi ei saadeta. Rong jõudis Sydney Central jaama ja ma ronisin välja vagunist - südames oli väike hirm - mida tulevik toob. Ma läksin sinna, kus Tiikmannidel oli pood, uks oli kinni, kuid Felix tuli tagumisest toast ja ta märkas mind. Ta laskis mind sisse ja samal ajal on temal palju tegemist, ennem kui pood saab lahti teha. Ütlesin ainult, et ma lahkusin kus ma töötasin ja ma otsin nüüd uut töö kohta. Ta kõlistas Hildele ja rääkis ainult mõned sõnad, siis ta pöördus minu poole ja teatas, et Hilde tahab teada, kas ma oskan rongiga Rockdale sõita? Felix laskis mind poest välja ja ma läksin jaama, kus elektrirongid sõidavad.

Jõudsin Rockdale ja sain trammiga sõita päris ligidale, kus Tiikmannid elasid. Hildel oli kiire tööle minna. Ta ainult tervitas ja teatas, et tunne ennast kodus. Võtsin jälle vanni ja sama asi juhtus - vannil oli pruun rõngas ümber. Puhastasin vanni ära ja hakkasin Felixi habeme ajamise noaga oma kahte kolme karva ära lõikama, kuna ma niisugust nuga pole varem tarvitanud, siis ma lõikasin väikese haava oma lõuale. Vaatasin ringi ja leidsin ühe pudeli, mille peal oli mees vuntsidega - ma mõtlesin, et see on mingisugune asi või vedelik, mida sa paned oma näole peale habeme ajamist. Kallasin kaunis palju oma käe peale ja hõõrusin sisu oma näole - pidin peaaegu nahast välja hüppama, terve nägu tundus, et keegi on visanud tuli kuuma vett minule vastu vahtimist. Pesin oma nägu mitu korda külma ja kuuma veega - viimati see valu kahanes, kuid mu nägu oli tulipunane. Kui Felix ja Hilde koju jõudsid nad tahtsid teada, mida on juhtunud minu näole. Kui ma rääkisin, mida ma tegin, siis mõlemad algasid naerma suure häälega ja Hildel olid silmad täis pisaraid. Tuli välja, et Felixi selg valutab vahede vahe ja Hilde masseerib seda rohtu Felixi seljale.

Õhtu poole sõitsime külastama Johnni Passi. (Felix ja Hilde olid endale ostnud väikese sõidu auto Austin) Sõit kestis paar tundi ja siis meie jõudsime ühte suurte farmi. Peatasime ühe pikka maja ees ja üks mees tuli ja tahtis teada, mida meie soovime - mees rääkis Eesti keelt. Ta tutvustas ennast Endel Pass ja ta töötab Johnni Passi farmis. Lõpuks meie leidsime hr Passi, ta istus saunas ja pruulis õlut. Felix rääkis Johnniga ja tutvustas mind. Nad jäid omavahel kõnelema - mina ja Hilde läksime vaatama missugune farm on Johnnil.

Seal oli väga suur apelsini väli - pirnid - õunad - ploomid ja kirsid. Siis tal oli suur kanafarm - 4000 kana. (Tol ajal Pass oli üks rikkamaist eestlastest Austraalias) Kõndisime tagasi - Felix ütles, et ma võin siia jääda ööseks ja nad tulevad tagasi homme, et mind viia tagasi Rockdali. Saun oli valmis - istusime ja higistasime ja rüüpasime kodu tehtud õlut. Johnni ütles, et ma võin tema juure tööle tulla - ma töötan 5 ja pool päeva nädalas ja ta maksab mulle seitse naela nädalas - vaba toit ja korter. Minul pole isegi vaja pesta oma pesu. Minu töö pidi olema sööta kanu kaks korda päevas ja korjata mune kaks korda päevas. Ta ütles, et munade jaoks ta on ehitanud väikese raudtee ümber farmi - muna korjaja pidid vaguneid lükkama,

Olin jalust vähe nõrk, kui Johnni juhatas mind minu uute korteri. Uni tuli ruttu - mure oli kadunud.

Maragratt

Töötasin Johnni kanafarmis neli nädalad ilma vaheta, meie leping oli, et ma töötan 5 ja pool päeva. Elu hakkas täis saama, igakord kui ma Johnniga hakkasin rääkima, ta kutsus mind kõrvale ja me võtsime mõned napsud ja Johnni andis minule uued tõotused. Siis ühel päeval tuli farmi uus eestlane Kulli Karla - meremees Rootsist - minu vanune. Asjad hakkasid huvitavamaks saama.

Ühel laupäeva õhtul munavedaja veomasin hakkas farmist välja sõitma ja meie hüppasime peale. Ta laskis meid maha masinast Central jaama ligi ja meie kõndisime Eesti Majja. Muusika mängis saalis, kuid meie läksime sisse tagavara uksest. Kleeser tervitas meid ja meie tellisime kaks konjakid. Istusime seal ja mõnulesime - muusikad ja konjakid. Järsku Johnni nägu tuli uksejuurest välja, ta vaatas ja siis kadus ära. Meie tellisime uued joogid ja siis tuli kohale vihane Johnni - ta tahtis teada, kes hoolitseb farmi eest? Ma teatasin temale, et meie leping oli viis ja pool päeva, mitte viis ja pool nädalad. Lõpuks ta rahunes ja kutsus Uno, kes oli soomlane, et ta viiks meid tagasi farmi taxoga. Ta ulatas Unole raha ja Uno tellis taxi.

Kui jõudsime tagasi farmi, Uno hakkas taxi juhile raha maksma, kuid samal ajal üks veomasin läks mööda ja meie hüppasime masinale peale. Masin peatas Paramattas ja enam kaugemale ta ei läinud. Ostsime pileti Centrali, sinna jõudes kõndisime tagasi Eesti Majja. Tellisime jälle konjakid, kuid ei saanud ära juua, kui Johnni ilmus kohale. Ta tahtis teada, kus on Uno? Ütlesime, et Uno jäi farmi. Johnn kadus ära ja kohale tuli Hellen, Jhonni pruut. Hellen ei olnud vihane, kuid ta teatas, et asju saab teist moodi teha, mitte nii kuidas meie tegime. Ma tegin Hellenile selgeks, et ma olen üle kuu tööd teinud ja minul on igasugune õigus laupäeva õhtul vaba olla ja minna kuhu ma tahan. Hellen oli sellega nõus. Johnni tuli meie juurte ja ütles, et täna öösel meie magame tema tööstuse tubades ja homme räägime pikkemalt.

Taxi tuli, Johnni istus juhi kõrvale, Karla ja mina tagumisel istmel. Kui Jhonni istus siis tema taskust libises suur rull raha Karla jala ette. Karla pani raha enda tasku. Sõitsime tükk aega ja taxi peatas ühe vana maja ees. Karla ja ma tulime välja ja hakkasime seda nalja vaatama, Johnni peaaegu pööras taxi ümber, taxi juht tahtis teada, mida ta otsib? Jhonni ütles, et ta on oma raha ärakaotanud. Taxi juht sai vihaseks ja tahtis teada, et kas tema on sündinud eile - sinusuguseid mehi ma kohtan iga päev! Karla läks taxi juhi juurte, ta sai teada, kui palju see sõit maksab ja ta maksis sõidu kinni Johnni rahaga.

Läksime teise korra peale, seal oli ühes toas kaks voodid ja teises üks. Johnni läks oma tuppa ja kui ta hakkas norskama - Karla läks tasakesi ja pani selle raha rulli Johnni nina alla. Ja meie saime rahulikult naeruga magama minna.

Maragratt

Järgmisel hommikul Johnnil oli hea meel, et ta ei kaotanud ära oma raha, kui Hellen oleks sellest teada saanud?

Järgmisel hommikul Hellen jõudis ja tahtis teada, mida meie soovime teha? Karla soovis minna tagasi farmi, kuid mina teatasin, et ma tahan õppida oma elus mingisugust ametid, mis oleks minul tulevikus võimalus tarvitada. Tulid otsusele, et ma jään siia, kui ma leian endale elukoha. Karla läks tagasi kanafarmi ja see oli kui ma teda viimati kohtasin.

Kuna minu oli raha, siis ma sõitsin Centrali ja läksin Felixi ja Hilde juurte poodi - neil oli hea meel mind jälle näha. Hilde tuli minuga Rockdali ja sealt ta hakkas telefoniga rääkima. Lõpuks ta pööras minu poole ja teatas, et miks ma ei jää nende juure niikauaks kui ma leian endale elamise koha.

Järgmisel päeval ma läksin tööle - tutvusin formannig, kes oli eestlane. Boris Rumm. Ta viis mind suurte tuppa, kus olid õmbluse masinad, nende taga oli kuus naist - üks oli Noora Hindrehaus - eestlane. Teised kõik olid austraallased, mehed olid vanemad, kuid tütarlapsed olid minu vanused, välja arvatud Noora. Boris viis mind teise korra peale ja hakkas mind õpetama, kuidas tuleb panna raamid käekottide külge. Purustasin paar voodrid kuid lõuna paiku oli minul töö selge.

Lõpetasime töö kella nelja aeg - Boris kutsus, et läheme Baari ja võtame mõned külmad õlud. Kuidas ma Felixe ja Hilde juurte sain ma ei mäleta. Hilde noomis mind järgmisel hommikul ja Felix teatas, et Boris on tuntud viinaviskaja. Ma vabandasin ja lubasin neile, et niisugune asi enam ei juhtu!

Töö oli huvitav ja kerge pluss ma sain Noora käest Raadio ja see tegi elamise kergemaks. Üks nn sõber kõlistas minule ja ta teatas, et ta on leidnud minule Korteri Redfernis. Ainuke asi, et ma pidin jagama toa ühe teise mehega. Nädala lõpul ma kolisin sinna. Felix noomis ja teatas, et ma pean olema selles linnaosas väga ettevaatlik - nimelt seal elavad palju abosi.

Lõpetan tänaseks. Sõnadega - Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi.

Maragratt

Tere Shiim.Nüüd üks väike selkitus.Voldemar Ruus ei saanud surma augusti kuus.Ruus sai surma umbes 12/13/9/44.Ja ta keha jäi venelaste sillapeale.Väike juhatus,kui sa lähed Õvikülast Kärevere suunas siis Õviküla lõpus pöörab üks tee vasakule.Tee lõpus on üks väike talu ühe väga vihase koeraga ja mitte sõbraliku perenaisega.Jalgrada viib jõe äärte.Kus vanasti oli minu punkesr oli nüüd suur kraav kaevatud vist paatide jaoks.Ruusa jagu oli minust 5-6 meetert Kärevere suunas,Venelaste silla pea oli umbes 200meetrit meist Kärevere suunas,Siin om suur võimalus,et Ruusa keha maetid ühes venelastega,kes kes langesid samal päeval...Sulle kõige paremat.Maragratt

Sain endale korteri Redferny. Ainuke paha asi oli see, et tuba oli kahe peale. Muidu polnud viga - hommiku söök oli päris hea ja rongi jaam ei olnud kuigi kaugel. Ma õppisin väga ruttu, et Redferny jaama kõndimine ei olnud nalja asi, nimelt kohalikudele mustadele ma ei meeldinud. Peaaegu igal hommikul nad tulid raha või suitsu norima - tihti peale ma andsin varvastele tuld. Lõpuks tegin otsuse, et lähen Centraly jaama - tee oli pikem, kuid tasus ära.

Tööl polnud viga, kõik bossid enamvähem olid mu tööga rahul. Kus ma elama algasin - mu seep algas kadumist - siis mu peenraha ja ühte kui teist läks kaduma. Käisin ühel laupäeva õhtupoole Eesti Majas ja põrkasin kokku Kert Mirlibiga, jälle nägemine oli väga rõõmustav - ta pakus minule raha, kuid ma lõin käega. Ta elab nüüd North Sydneys - oma perega. (Kertil oli õde, kes hiljem abiellus mu koolivenna August Kangroga) Kolasime Sydneys ringi, kuid pühapäeval olid kõik lõbustamise kohad kinni. Peale esimese kohtamist meie kohtasime peaaeg igal nädala lõpul. Sain ühe vana eestlasega kokku ja ta tahtis teada, kas ma ikka veel otsin korterid? Ta viis mind Kings Crossy ja tutvustas mind ühele vana australlase prouale. Korter oli teise korra peal - tuba oli väike, kuid seal olid kõik sees mida mina vajasin - hind oli üks ja pool naela ja tema poolt on sööginõud - voodilinade ja kätterätti pesemine.

Lahkusin Redfernyst samal õhtul. Kings Cross oli Sydney Süda - seal sa kuulsid peaaegu igat keelt. Said osta sülti - musta leiba - suitsetatud angerjaid ja igasugust teist maitsevad kraami. Nüüd algas minu elu rutiin - hommiku söök Hasty-Tastys - mis oli harilikult kaks praetud muna - sink - leib ja kohvi, mis ei olnud väga kallis. Ostsin ajalehe ja sõitsin trammiga ST Jamesi jaama sealt sain rongi Banksia või Rockdali - Rockdalist ma kõndisin jala sinna, kus ma töötasin. Koju tulles ma tulin rongilt maha Centralis ja kõndisin jala Kings Crossi. Crossis oli üks restoran, kus ma sõin sama toitu igal õhtul. Ühel õhtul boss tuli ja tahtis teada, kas ma ei sooviks süüa sama toitu, mida tema sööb. Ma olin sellega nõus ja mu elu paranes Sydneys iga päevaga.

Enne jõulud Johnn tegi oma töölistele suure peo Eesti Majas. Iga tööline sai kingiks ekstra nädala palga. Üks tüdruk tuli minule väga ligi, tegi silma ja noogutas peaga ukse poole. Ta tuli minu poole ja jäi minu juurte hommikuni. (Mõni nädal hiljem ma kohtasin teda, kus ma õppisin tantsima ja ta tutvustas minule oma tuleviku abikaasad. Elu on naljakas.)

Minule jõulud ei ole just olnud väga rõõmsad, siis on aeg kus mõtled, kus on minu vend ja vanemad. Vana aasta õhtul oli suur ball Eesti Majas, kuna minul ei olnud õhtu riietust, siis istusin all ja vahtisin inimesi. Kert oli endale juba muretsenud õhtu riided ja kui ta mind ülese leidis, kus ma istusin, siis ta ühines minuga. Kell 12 kõik karjusid Head Uut Aastad!

Lonkisin koju - aasta 1949. Mis tulevik toob? Senini on minul vedanud.

Maragratt