Tsiteeri:
Aeg möödus Bonegillas väga aeglaselt, iga päev paistis olema sama - hommikusöök - järve äärte - lõuna - järve äärte - õhtusöök - mina ja dr Turvas tegime oma jooksud ja kõndimised. (Dr Turba nimi oli V. Juul, ta lahkus siit maailmast hea mitu aastad tagasi)
Ühel hommikul ma läksin kõndima ja jõe ääres oli üks väike onn ja kaks meest istusid seal ja jõid teed. Ma läksin nende juure ja küsisin - ai luuk job. Sõrmedega ja kõnedega tehti minule selgeks, et nad maksavad minule 2 schilling tunnis. Mind viidi suurte välja juurde, mis oli täis ohakaid ja minule anti suur nuga. Mees näitas minule mida ma pean tegema. Algasin tööle - kuna minul ei olnud mingisugust kaitsed ohaka nõelade vastu, siis õhtuks ma olin täis ohaka nõelu. Ma teenisin endale ühe naela. Läksin tagasi laagri, olin hiljaks jäänud õhtu söögiks. Seal ligidal oli pood, sain oma esimese Meat Pei. (Nii kaua, kui meie olime Bonegillas, meie saime taskuraha 5 schillingid nädalas - selle eest sai osta pakk tubakad, suitsu paberid ja toos tikke, siis jäi schilling üle nelja peale, mille eest meie saime osta pudeli Port veini). Nael taskus järgmine päev ma olin rikkas mees - läksime järve äärte, et teha otsuse, mida teha selle rahaga. Dr Turvas läks vabatahtlikult viina tooma. See oli üks lõbus õhtu.
Järgmine päev dr Turvas pigistas suurem jagu ohaka nõeladest välja. Ühel hommikul peale hommiku sööki valjuhääldaja kutsus dzago mitu korda - ma läksin järve äärte päikest võtma. Ats tuli ja teatas, et mind on hüütud juba mitu korda ja et ma pean kohe minema laagri juhatuse juure. Ma läksin sinna ja laagri juht oli väga vihane ja tahtis tõlgi läbi teada, et kas ma oma nime enam ei tunne? Ma teatasin temale, et minu nimi on Jaago mitte Szago. Nüüd tuleb välja, et ma olen ainuke inimene Austraalias kelle nimi on Jaago. Nad ütlesid, et võibolla ma olen teinud vea oma nimega, et mu nimi peaks olema Jago, mis on hea scotti nimi.
Sain teada, et mina ja kaks leedulast läheme homme varahommikul Albury jaama ja saame sealt rongi Sydney peajaama ja seal ootab meid üks mees, kellel on võileivad ja sõidu piletid Raylstoni. Löödi maast lahti päris vara, oli veel pime. Üks mees, kes rääkis saksa keelt, oli meie auto juhiks - tema ulatas piletid ja toidupakki leedulasele. (Vanema leeduka nimi oli Adam ja noorema nimi Jan?) Aulburis oli rong juba valmis minema. (Toll korral oli Austraalias kolme moodi raudtee laiust. Kui sa tahtsid Melbournist sõita rongiga põhja Q’landi, siis sa vahetasid rongi Aulbrys-Sydneys, ja kui sa jõudsid Brisbani, siis sa pidid seal jälle ringi istuma. Q’landis olid ainult kitsarööpalised raudteed. Nüüd sa võid sõita igasse kohta Austraalias sama vaguniga) Adam ja Jan rääkisid kogu aeg Leedu keelt ja ma istusin seal, kui tola. Kuna meie olime kolmekesi kupees, siis ma viskasin ennast pikali ja lasin silmad looja. Adam äratas mind ülese ja meie sõime oma võileibu. Maastik ei olnud just väga kena. Kõik oli pruun, vihma pole üle hulga aja sadanud.
Umbes kella kolme vahel meie jõudsime Sydney pea jaama Central. Välja minnes uksepeal mees võttis meie piletid. Jõudsime suurte ruumi, mis oli inimesi täis. Meie läksime ühte nurka ja jäime ootama meest, kes pidi meile andma uued piletid ja võileivad. Ootasin 15-20 minutid, siis läksin seal seisva politsei juurte ja näitasin temale tükki paberit, millel oli Sydney Eesti Seltsi aadress. Mees rääkis tükk aega ja siis ta sai aru, et ma ei räägi inglise keelt. Ta võttis minul õlast kinni ja ütles - lets go my boy. Kogu tee ta rääkis midagi, millest minul polnud aimugi. Jäime seisma ühe kena maja ees, politsei tegi värava lahti ja maja ukse kõrval kasvas kask. See oli esimene kask, mida ma olen näinud siin uuel maal. Sees poolt oli kuulda ilusad muusikad, läksime väiksest trepist alla ja politsei tegi ukse lahti - muusika jäi seisma. Üks mees tuli meie juurte ja rääkis inglise keelt - ma sain paarist sõnast aru - kuid politsei ütles, et ma ei ole crim. Ta hakkas lahkuma ja tema sõnad on minul veel praegugi meeles - Good luck, snow.
Ruumis oli neli meest - hr Rae - Kleeser - Karu - ?. Mehed tahtsid teada, kust ma tulin, et ma siia juhtusin. Kleeser tõi minule sülti ja musta leiba. Nad pärisid palju mis eesti välja nägi, kui ma teda viimati nägin. Ma rääkisin nii palju, kui ma teadsin ja minul tuli väike hirm - mis juhtub jaamas. Ma ütlesin neile, mida ma tegin. Kleeser ja Rae kõndisid minuga tagasi Centrali. Seal ootas mind ees üks väga vihane ametnik, ta oli nii vihane, et ta suu oli vahune ja viina hais tuli sealt välja. Hr Rae rääkis temaga vähe ja sama tegi Kleeser ja mees jäi vait. Adam ütles, et temal on piletid ja toidukraam. Kleeser ütles minule vaikselt, et ta on öelnud selle mehele, et kui ta ei ole viisakas, siis ta kirjutab kirja selle mehe töökohta, et see mees oli purjus. Jätsime mehed jälle nägemist, kuid hr Rae viis meid vaguni juurte ja leidis meie istmed. Samal ajal ta teatas, et meie oleme uustulnukad ja kas pileti kontroll oleks nii hea, et ta paneks meid Rylstonis maha.
Maragratt