www.militaar.net

Wyangry väljaõpet ma ei unusta kunagi. Mul on oma elus külm olnud, kuid see oli teistmoodi külm - hambad lõgisesid kogu aeg - kuid meie pidime mõtlema, et meie oleme sügavas Malaya dzunglis. Peamine drill oli kokkupõrke drill. Nii kui esimene luure karjus contact front/back or kuskil, siis iga grupp automaatselt teadis mida teha. Üks asi, mis meile tambiti pähe, oli, et jao ülem ei lähe kunagi esimesest luurest mööda. (Poiss kes võttis minu jao üle ja läks Vietnami, tegi just seda - Ta keha leiti alles paar aastat tagasi. Vaenlane oli ta ilusti ära matnud ja isegi talle oli jäetud maa kaart).

Inimene harjub ära kõigiga, nii nad ütlevad - kuid mitte külmaga. Viimasel nädalal leidsime ülese vaenlase laagri - loomulikult meile jäi võit! Peale selle meile lubati teha suured tuled ja soojendada ennast. Meie kõik mõtlesime, et hommikul läheme tuldud teed tagasi ja rongi peale. ”Boss” tuli tagasi ja ta oli päris tõsine - uudised olid kehvad, meie väljaõpe lõpeb siit 25 miili olevas O’Raily parkis. (Umbes 1937 reisijate lennuk läks kaduma, olid suured otsimised, kuid keegi ei leidnud lennuki rususid. Riik pani hea summa raha välja inimesele, kes leiab lennuki. Raily läks hobusega metsa otsima ja te leidis lennuki rusud ja elavaid inimesi. Raily ratsutas kiiresti tagasi ja juhtis kiirabi läbi metsa lennuki rusude juurte. O’Raily päästis palju inimesi. Ja tasu eest ta ehitas väga ilusa ümbruse, kus ta elas. Sellest sai O’Railys National Park)

Mis üllatas meid, et liikumine algab kohe ja kestab läbi öö. Saime ka teada, et jalgrada on olemas. Hakkasime viskama - külma enam ei tundnud. Pane aju neutrally ja viska edasi. Päevavalguse tulekuga saime kiiremini liikuda. Tee äär igas kohas oli magavaid mehi täis. Jagu kuhu mina kuulusin, panime pea alla ja tagumik ülesse ja viskasime - jõudsime O’Raily maja juurte umbes kella kaheksa aeg hommikul, palju mehi oli juba seal.

”Fast Gun” jõudis kohale peale meid. Ees ootas kuum kohvi ja BQ vorstid - saime ka kuuma dušši all ära käia. Lõuna paiku löödi meid veomasinate peale ja sõit algas tagasi Ganungra. Viimasel päeval pataljon panti rivisse - nüüd meil kõigil olid seljas talvemundrid ja need tundusid väga kuumana. Pataljoniülem tuli ja teatas, et meie tegime väga hea välja õppe ja varsti oleme teel Malayasse. Enne ärasõitu meie saame kaks nädalat puhkust, et võimalus on öelda perekonnale I Will be back!

Ma viibisin oma kaks nädalad Hilde ja Felixi juures. Laagrisse tagasi jõudes meile panti numbrid mütsi ette ja sõitsime bussidega Sydney sadama. Ees ootas inglaste transportlaev New Australia. Kõndisime uksest sisse ja meid juhatati numbri järele kus meie pidime elama - ühes cabiinis oli 2 meest. Õhtu eel laev tõmbas ankru ja meie seisime reelingul ja vahtisime nii kaua, kui Sydndey kadus silma piirilt.

Magamine sellel ööl ei tulnud kergelt. Dzungel tegi vähe muret.

Maragratt

Juuni 1944

Nüüd ma kuulun 37nda pataljoni koosseisu. Kolmanda kompanii ülem on ü/lt Reiksaar. (Ta kirjutas kunagi raamatu “Minu surmaotsus täideti".) Kuna mina olin noor jõmm ja täis igasuguseid vallatusi, siis ühel päeval ma rääkisin poistele pudi keeles, nagu seda Reiksaar rääkis, ainuke viga oli see, et Reiksaar seisis minu seljataga. (Ega mina ei teadnud, et politrukk oli temale hea mitu kuuli lasknud ja üks, mille politrukk laskis kuklasse, vigastas Reiksaare keelt) Ma sain endale vaenlase nii kauaks, kui ta sai enne Riia lahinguid haavata.

Alguses kompanii asus parun ühekülkse mõisas, hiljem viidi taludesse elama. Jaanipäev Vigalas oli päris rõõmus olemine - talude taga soos mühisesid puskarivabrikud. Mu rühmaülem oli veebel Seim - väga tore mees - ja jaoülem oli Voldemar Ruus. Elmo Rahumäe ja mind määras Reiksaar esimeseks luureks. Ma tean, miks ta minule seda tegi, kuid Elmo? (Elmo jõudis Austraalia, ta poeg elab Adelaidis, kuid Elmo lahkus siit maailmast ilma, et meie oleks kohtunud, kuid meie rääkisime telefoni tihtipeale. Meie mõlemad ületasime Elbe jõe, kus tema ületas oli praam ja temal vedas)

Tuli Jaanipäev ja ma küsisin Seimi käest - kas ma võin paariks päevaks minna Haapsallu? Ta oli sellega nõus. Minul võttis peaaegu terve päev jõuda Haapsallu. Seal elasid kaks õde, ühe õe mees oli Venemaal, teine oli noor ja vallatu nagu mina. Viitsin kolm päeva nende juures, mehkeldasin ennast rongi peale ja pugesin naise seeliku alla. ”Ketikoerad” kontrollisid iga sõduri pabereid. Tulin Keilast rongilt maha ja hakkasin jala viskama Vigala. Jõudsin sinna õhtul ja mind löödi kohe 7 päevaks kartsa. Karts oli talu aidas. Perenaine tuli hommikul ja tahtis teada - missugune kurjategija ma olen, et ma olen ju nii noor. Ma tegin temale selgeks, mida ma tegin ja mille pärast ma kartsas istun. Perenaine tuli paar korda päevas aita ja temal oli alati panges minu jaoks midagi. Õieti ma sõin paremini, kui seda tegid vabad mehed.

Kolmandal päeval tehti uks lahti ja minul kästi kiires korras oma kompanii juurte minna. Sinna jõudes sain teada, et kolm politsei pataljoni on nüüd rügement ja rügementi ülem on major Saimre. Jagati välja kolme päeva kuivtoit ja laskemoon. Pataljon viskas jala Risti jaama - vagunid juba ootasid ees. Elmar Alt ja mina pidasime nõu - kas minna Haapsallu või mitte. Gleeser ja keegi teine ühines meiega. Haapsalu rong peatus ja meie krabasime oma seljakotid ja püssi ja ühinesime Haapsalu rongiga. Hea oli, et “Ketikoeri” ei olnud Haapsalu jaamas. Tüdrukud käisid iga paari tunni järele postkontoris ja kõlistasid Risti jaama - meie rong ootas vedurit.

Järgmisel hommikul, kui jälle kõlistati, rong oli lahkunud. Meil vedas - Tallinna minev rong oli Haapsalu jaamas. Saime ilusti peale, kuna Gleeser rääkis saksa keelt, siis ta oli esimene kes lahkus rongist, kui jõudsime Tallinna. Sõjaväe politsei tahtis näha paberid - Gleeser ütles, et viimasel mehel on paberid - viimane mees oli Elmar Alt - sakslased küsisid tema käest paberid ja Elmar vastas NIX PAPIEREN! ja pani jooksma. Meie kõik saime ilusti trammi peale ennem kui sakslased ärkasid ülese. Ülemiste jaama juures meie lamasime kraavis ja ootasime kolmandat vile ja kui vile tuli - meie hakkasime jooksma rongi peale. Sakslased ei peatanud meid kinni.

Tulime õhtul Valgast rongist maha ja Gleeser läks uurima, kas meil on võimalus saada marsikäsku, kuna meie jäime kogemata üksuse rongist maha. Gleeser tuli suure toidukraamiga tagasi - meil oli nüüd olemas marsikäsk ja kolm päeva kuiva toitu. Öösel saime rongi Riiga, sealt saime teada, et rong Dünaburgi lahkub Riiast õhtul. Kõndisime Riias ringi - meile ta oli päris suur linn. Käisime kinos ja kõndisime jaama - magasime jaama põrandal ja hommikul läksime “Sõdurite Kodusse”, kus meie saime kuuma kohvi ja hernesupi.

Jõudsime Dünaburki järgmisel lõuna ajal. Jaam oli kõvasti pihta saanud. Leidsime mõned sakslased ja nende käest saime teada, et hommikul sõidab laskemoona suur veomasin kahurväe juurte, kes aitavad eestlasi. Järgmisel hommikul ronisime laskemoona kastide otsa ja masina juht ütles meile - kui näete venelaste lennukeid, siis siis koputage ja karjuge Flieger Alarm! Olime sõitnud tükk maad, kui ma nägin metsa vahel kompaniivanemat Muiri. Peatasime masina ja ronisime maha. Muiril oli hea meel näha meid - ta mõtles, et meie oleme väejooksikud. Reiksaare kompanii oli kohe teisel pool teed. Mina olin ainuke, kes kuulus sinna.

Meldisin ennast rühmavanem Seimile - mees naeratas ja sosistas. Reiksaar sööb su elusalt ära.

Maragratt

Väike mälestus Vietnamist
http://www.awm.gov.au/collection/PJE/71/0045/VN/
Maragratt

Kalju Eha kutsus mind enda laskuri pessa. Ta rääkis mis juhtus paar päeva tagasi. Pataljon on ühes jaamas või jaama ligidal välja tulnud ja hakanud kõndima ja järsku on venelaste tankid metsast välja tulnud, algas kõva jooks teise metsa suunas. Metsa jõudes ta märkas, et sakslaste tankitõrje kahurid ootasid vene tanke. Reiksaar on mehed kokku korjanud ja viinud sügavasse metsa. Nad on ainult kuulnud kõvad tankitõrje ja tankide kahurite mürinad. See kestis tükk aega ja siis olevat olnud surmavaikus. Kompanii hakkas tuldud teed tagasi kõndima. Kalju ütles, et ta varem pole näinud niisugust möllu, mis pidi juhtuma seal. Tankid põlesid - paljudel olid kuplid õhku lennanud ja kõrbenud haisu oli igas kohas. Ka sakslastel olid suured kaotused - ta ütles, et nad lihtsalt vahtisid maha ja kõndisid, hais olevad olnud nii kõva, et paljud mehed on oksendanud.

Ruus hõikas mu nime - ma läksin tema juurte - ta ei olnud minu peale tige, ta ainult tahtis, et ma vahetaks Elmo küünist välja, kust ta hoiab silma venelaste suunas. Ma tahtsin teada, kus see rinne asub? Sain teada, et ma seisan rindel nüüd ja venelased on teiselpool madalikku. Ma läksin küüni, Elmo istus seal ühe augu ees ja tõmbas suitsu. Ta tegi minule selgeks, kus venelased asuvad, eriti teiselpool madalikku on talu ja selle all on venelaste laskurpesa. Ta kõndis minema ja hakkasin uurima ümbrust. Küün asus mäe nõlvakul - minul otse ees oli lage väli - heinamaa - vasakul paistis olema soine maa ja seal olid kaks sakslaste tanki - sohu kinni jäänud - liikumist ma seal ei näinud. Paremal oli võsastik päris tihe, istusin kus Elmo oli istunud, panin ka suitsu põlema.

Järsku sakslaste kahurvägi avas tule ja mürsud vuhisesid õhus ja lõhkesid selle maja ees, kus olid venelaste laskurpesad. Kuulsin kõnelemist ja piilusin endale selja taha - neli ohvitseri seisid minust paremal ja uurisid ümbrust. Tundsin kahte - kapten Kivi ja major Saimre - teisi ma ei tunnud. Ruus kutsus mind küünist välja ja meie saime teada, et terve Rügement teeb rünnaku, et ära purustada venelaste kiilu. Meist vasakul on 38ndas pataljon ja paremal tiival 42 pataljon. Rünnak kestab, kuni meie jõuame järveni, mis on umbes 3-4km eemal.

Kahurvägi alustas tulistamist ja meie liikusime ahelikus oma laskurpesadest välja. Meist paremal käis kõva laskmine (Kuulsin hiljem, et mehed hirmust lahti saamiseks põmmutasid mõned paugud). Tulime mäest alla ja mäe all lamasid kolm venelaste surnukeha. Mürsk oli nendele keskele tulnud. Paukumisi oli igas kohas, kuid ma ei näinud kedagi, keda ma võiks lasta. Jõudsime maja juurte, seal oli verd ja poisid said endale paar venelaste kone. Liikusime edasi kuni tulime kõva miinipilduja tule alla - väga raske oli maast ülesse tõusta - läbi suitsu tuli allohvitser “Maat” ja käsutas meid maast ülesse tõusta ja tulest läbi joosta, mida meie ka tegime - senini kompaniil kaotusi ei olnud.

Jõudsime kohale, kus venelaste miinipildujad meid tulistasid. Venelased olid läinud, kuid nad jätsid maha kõik oma miinipildujad ja laskemoona. Hiljem ma kuulsin, et 6 toru ühes suure hulga laskemoona jäid meie kätte. Jõudsime teele, päike oli juba looja läinud, kuid valgust oli külluses. Käsk tuli seisma jääda ja saime teada, et meie jääme siia ööseks. Ma keerasin ennast kraavi kerasse ja uni tuli väga kiirelt.

Elmo äratas mind ülesse ja teatas,et Reiksaar tahab meid näha. Kalju ja Ruts olid juba seal - Reiksaar teatas, et meil pole ühendust vasaku tiivaga, kus asub 38 pataljon ja meie nelja kohus on, et meie loome sidemed 38nda pataljoniga. Hakkasime astuma tee peal, saime kõndida umbes pool kilti kui kuulsime appi hüüdu. Läksime hüüdja hääle suunas ja leidsime mehe kraavist, ta oli oma põlve ära väänanud. Meie ütlesime temale, et ta nii palju ja kõvasti ei karju, et ka siia jäänud venelased kuulavad teda. Lubasime temale abi saata nii ruttu kui võimalik.

Liikusime edasi, siis Kalju tegi otsuse, et liigume järve suunas, võib-olla 38. pataljon läks järveni. Õhtu hakkas uduseks minema - kõndisime järve suunas, kui kuulsime jutukõminat. Ruts ja Kalju teatasid minule, et mine ja vaata, kes need kõnelejad on. Ma andsin neile oma püssi ja kõndisin häältele vastu. Ma karjusin Eesti keeles, kes teie olete? Ja vastuseks ma sain sõnad - kuradi igaunia poiss on siin! Läksin neile vastu - vastutulijad olid Läti politseipataljoni mehed. Üks neist oli pärit Valgast ja rääkis päris head Eesti keelt. Tegime neile selgeks, et otsime 38. pataljoni. Kolm lätlast tulid meiega ühes, et sidet teha, kui mees kargas põõsast välja ja käsutas meil käed ülese panna. Hea oli, et ta seda käsku andis eesti keeles, kuna temal oli peas Itaalia kiiver - mis on peaaegu sarnane vene omaga. Lätlasel oli juba kone puusal. Nüüd meil oli ühendus kõigiga. Läksime tagasi, Kalju läks Reiksaare juurte reportima - Mina keerasin ennast kerra maantee kraavi ja lasin silmad looja.

Sellel rünnakul kompaniil kaotusi ei olnud. Ma mõtlesin enne magama jäämist, et oleks kõik tulevikku rünnakud nii kerged.

Maragratt

Hommikul jõudis köök kohale - ainuke asi mida meie saime oli must kuum kohvi. Mina isiklikule sõin viimase leivatükki ära Dünaburgist üksuse juure tulles. Mehed nurisesid, et nende viimane toit oli mineval hommikul. Rühma vanemad tulid ja teatasid, et venelased on läbimurdest välja löödud ja sakslased on võtnud rinde jälle üle. Nüüd on tagasi minek ahelikus ja meie korjame iga relva ja laskemoona, mida venelased on maha jätnud. Meiega ühines hobune ja vanker. (Mees, kes oli hobuse juht, ka tema jõudis Austraalia ja suri siin)

Ahelik peatselt muutus väikesteks gruppideks ja järsku ma leidsin, kui ma ühe talu hoovist välja tulin, et ma olin üksinda. Edasi minnes ma leidsin ees suure maasika välja, täis mustavaid valmis maasikaid. Istusin maha ja hakkasin neid hoolega sööma - üks suhu ja teine mütsi, poistele. Järsku kuulsin suurt lennukite mootorite põrinat ja üle metsa ja väga madalalt tuli suur hulk venelaste pommitajaid. Litsusin ennast peenarte vahele, kui nad algasid tulistama parda relvadega - oli niisugune tunne, et keegi on minu peapeal ja taob trummi. See mürin kestis ainult lühikest aega, kuid seal lamades oli tunne, et see mürin ei lõppe kunagi. Kui kõik oli vaikseks jäänud ma tõusin püsti ja imestasin, et ma ei olnud pardarelvade tulest pihta saanud.

Poiste juurte jõudes Elmo jooksis minu juurte ja tahtis teada, kas ma olen saanud peast pihta? Ta teatas, et mu nägu on punane ära kuivanud verest. Ma vaatasin oma mütsi, mis oli täis purustatud maasikaid. Sealt kus see “Veri” tuli. Poisid hakkasid lusikaga mütsist maasikaid sööma.

Liikusime edasi, ühe talu ümbruses rukkis oli palju jälgi - ma läksin uurima, kuhu need jäljed viivad. Vähe maad rukkis istus venelane - ma käsutasin temal rukhi verh! Mees tõusis ülese ja ta tõstis ka oma käed ülese. Noh soldat, patjom - ütlesin temale - ma hoidsin ennast temast vähe eemale. Ütlesin temale stoi, zatites - mees istus maha. Ma läksin ja võtsin maast tema kone - pakkusin temale suitsu, mida mees võttis vastu. Ma istusin temast vähe eemal ja ta vist mõtles, et see on tema viimane suits, ennem kui ma teda maha lasen. Kui ta oli suitsu lõpetanud, siis ma ütlesin temale patjom. Ma nägin kui mehe silmad läksid suureks ja talle justkui tuli uus elu sisse. Ta pani käe tasku ja võttis midagi taskust välja - ma pidin teda peaaegu maha laskma, kuid ta käes oli mingisugune karp ja ta tahtis seda minule anda. Ma käsin temal karbi maha panna, mida ta ka tegi - edasi minnes korjasin karbi ülesse ja panin tasku.

Kompanii juurte jõudes Reiksaar sõimas mu näo täis ja kompanii vanem võttis mu vangi üle. Saime lõuna - suppi ja kuiva toidu - saime ka teada, et meie saame Rünnaku pakki. Reiksaar jagas meestele pakid välja, kui minu kord tuli siis ta ütles, et ma olen liiga noor, et ma ei või suitsu tõmmata! Imelik, rindel olles meie saime 12 sigaretti päevas ja nüüd järsku mina olevat liiga noor! Iga mees kompaniis andis minule midagi - õieti ma sain rohkem asju endale, kui sai üks mees.

Liikusime vähe ja Reiksaar tegi otsuse, et kompanii jääb siia ööseks. Ma olin just ennast kerra tõmmanud, kui Reiksaar karjus - Reamees Jaago ja reamees Rahumäe, minul on teile üks väikene töö, mille teie peate kohe ära tegema. Kuhu Reiksaar oli teinud oma öö koha seal ligi oli üks mürsust surma saanud lehm ja ta haises päris kõvasti. Elmo ja mina vedasime seda lehma ja oksendasime. Reiksaar naeris ja käskis meil magama minna.

Järgmine nädal või nii meie kaevasime jooksukraavisi öösel ja magasime päeval. Ühel hommikul keegi märkas, et aias on üks vasikas, kellel üks jalg oli purunenud. Loom lasti maha ja riputati õunapuu oksa külge ja kokk hakkas teda nülgima. Kõigil oli vist peas mõtte, et täna õhtul saame ilusa vasika liha ja värske aiavilja suppi. Istusime seal ja jälgisime nülgimist, kui veebel Temmer tormas aeda - ta teatas, et venelased on murdnud sakslaste juurest rinde läbi ja meie peame minema vasturünnakule! Kaasa võtta ainult relv ja laskemoon, kui kõik läheb hästi siis oleme tagasi paari tunni pärast!

TARGA MEHE VIIMASED SÕNAD.

Maragratt

Kui ma nüüd mõtlen seda vasturünnakut - paneb mind muhelema. Meie õnneks, et venelane ei teinud meile vasturünnakut. Seim kogus meid joonte ja meie hakkasime liikuma, kus pidi see läbimurre olema. Sakslasi jooksis meist mööda - järsku Pärna Ruts küsis Eha käest - kas sa võtsid kuulipilduja laskemoona endaga ühes? Tuli välja, et Eha unustas kuulipilduja kettad ühes kotiga maha. Seim saatis mind tagasi, et otsida ülesse see kott. Ma läksin pooljoostes sinna, kust meie rünnaku teekond algas ja ma leidsin selle kotti ja läksin pooljoostes tagasi. Hoidsin ennast mäe nõlvakust allapoole. Kuulipilduja valang tuli minule jalgu ette, viskasin ennast selili ja panin laskemoona koti endale pea ette, ootasin vähe aega ja hakkasin jälle liikuma laskmise suunas.

Jõudsin ühe gruppi meeste juurte - Ruus laskis valangu ja karjus - näe kus kuradid jooksevad - mina ei näinud kedagi. Paremalt meist käis äge lahing. Muda Juhan tuli meist mööda ja vedas Kontsa poole telgi peal. (Tänapäevani minul on niisugune tunne, et Pärna Ruts laskis minu suunas selle valangu, kuid ta salgab seda. Kontsaga ma olin ühes Belgias vangilaagris ja Muda Juhanit Ma nägin Fürthis, kui ma töötasin amide juures. Ta sai päris kõvasti pihta kui kompanii vanem sai surma, ennem kui meie jõudsime Riia rindele)

Reiksaar ilmus kohale, samuti ka mu rühmaülem. Reiksaar kutsus Elmo Rahumäe ja mind enda juurte. Ta ütles, et meist vähe maad eemal on sakslaste jooksukraav. Elmo ja mina pidime minema selle kraavi lõppu ja jääda sinna nii kauaks, kui meid vahetatakse välja. Läksime lahinguvalmis jooksu kraavi, seal oli veriseid sidemeid ja mõned sakslaste kiivrid. Jõudsime jooksu kraavi lõppu.

Istusime kraavis ja ootasime väljavahetust. Meil polnud aimugi, kus olid venelased, pimedus tuli ja hakkas sadama udust vihma. Ma ütlesin Elmole, et ma teen ühe väikese luure ja vaatan, et kas meie saame midagi hamba alla panna. Liikusin ettevaatlikult ja jõudsin ühe punkri juure, punkri ees seisis vahipost. Punkri kõrval oli kaks hunnikut, kaetud telgiga. Tõstsin esimese hunniku telgiotsa ülese ja minule vahtis vastu surnud rühmavanem Seim. Ma panin ruttu telgi otsa tagasi ja vaatasin teist hunnikut, seal olid ritta laotud leivad. Vaikselt panin kaks pätsi leiba oma kaenla alla ja hiilisin tagasi.

Tagasi minnes komistasin ühe gaasitorbiku üle, korjasin selle ülese ja samal ajal üks päts leiba kukkus porri - korjasin ta ülese ja jõudsin õnnelikult tagasi Elmo juurte. Sõime kuiva leiba ja siis uurisime mis on torbiku sees. Meil jälle vedas - sees olid sigaretid - tubakas ja tuletikud. See öö oli üks pikk öö - ootasime hommikut, et saada midagi hamba alla. Lõpuks Elmo läks maad kuulama - meid olid kõik ära unustanud. Õhtul tuli üks mees ja teatas, et kuum supp on kohal ja et üks meist võib tulla suppi järele.

Kõik meie moon jäi sinna tallu, ühes selle vasikaga. Tühjendasime gaasitorbiku ja Elmo läks suppi tooma. Kuna kõik meie sööginõud jäid sinna tallu, siis meie rüüpasime suppi ja kui vedelik lõppes - sõime oma poriste sõrmedega paksemad ülejäänud suppi. Kuna meie saapad ja jalad olid märjad, siis ma läksin Reiksaare punkri ja tahtsin, et keegi vahetaks meid välja, et meie saaks oma saapad ja jalad ära kuivatada ja otsida üles oma toidunõud. Reiksaar vaatas minule otsa ja küsis - kas ma ei tea, et ma olen sõjas? Kasi jalamaid tagasi, kust sa tulid ja kurat ära jätta oma relvavenda kunagi üksinda. Niisugune elu kestis meil kahel kui ma ei eksi 10 päeva või kaks nädalat. Siis tuli Ruus ja teatas, et sakslased võttavad meie laskuri pesa üle ja meie liigume paremale.

Liikusime välja pimeduse tulekuga. Peatasime ühel mäeserval ja Elmot ja mind saadeti ette lagedale heinamaale, kus keegi oli kaevanud laskuri pesa, kuid peakatteid ei olnud. Elmo nägi valget “Lauda” ja läks seda ära tooma - ta tuli tühja kätega tagasi - see valge laud oli surnud alasti naise keha. Istusime augus ja nüüd meie olime kindlad, et see auk on meie haud. Enne päikesetõusu tuli Eha ja käskis meil ruttu ülese minna, et meil hakkab suur taganemine, ennem kui meie jääme kotti. Esimesel päeval meie viskasime Leedu piirini ja järgmisel hommikul minul vedas - ma sain sakslase tankitõrje kahuri toru peale ja sõitsin umbes 25km.

Jäin istuma ja ootama kompaniid.

Maragratt

Nendest päevadest on jäänud järele lõbusad ja kurvad mälestused. Mõnikord isegi sai sõduri nalja.

Astusime teel ja köök läks mööda. Pärna Ruts ja Elmo Rahumäe küsisid kokka käest, kas ta võtaks meie käsigranaadid oma hoole alla. Kokk oli nõus ja Färdi kogus kokku meie granaadid ja kokk käskis Färdil, et ta paneks granaadid korstnasse, mida Färdi ka tegi. Kokk ja tema abi sõitsid edasi ja meie viskasime jala neile järele. Oli möödunud tund või rohkem, kui jõudsime köögi juurte, koka abi vandus, et tuli ei hakka põlema. Palju mehi oli köögi ümber ja ootasid kohvi. Färdi küsis kokka abi käest, et kus on kokk ja kas ta on granaadid korstnast välja võtnud? Järsku ei olnud ühtegi meest köögi ümber. Färdi hüppas katla peale ja tõmbas granaadid korstnast välja. Granaadi puu oli vähe mustaks läinud. (Iga kord,kui ma Färdil külas käisin meie võtsime vähe napsu ja imestasime, kui ruttu väsinud mehed võivad joosta) Koka abi sai koka käest peapesu.

Teel saime kolmekesi sakslaste veomasina peale. Elmo ja mina istusime mootori ees, jalad olid põrkeraua vastu. Militaarpolitsei pidas masina kinni ja meie kolmekesi ronisime maha ja jäime ootama oma kompaniid. Tuli üks maastikumasin, ees seisis suurte punaste lõpustega sakslane, teda ümbritses kari välipolitseid. See suur “Nina” rääkis paari politseinikuga ja need tulid meie juurte ja teatasid, et her Feldmarssal tahab teada, mida meie teeme siin ja kes meie oleme? Oma viletsas saksa keeles teatasime, et meie oleme estländerid ja ootame oma kompanid. Sakslased läksid tagasi ja see “Suur nina” karjus meile scheer gut. Teel tuli üks saksa kapten, ta oli üksinda, mida meie tähele panime, et temal oli palju aumärke. Feldmarssal tahtis teada, kus on tema mehed? Feldmarssal võttis revolvri välja ja see vaene ohvitser seisis valvel, kui käis pauk. Mees langes teepeale - välipolitsei tahtsid tema keha ühe masina peale panna, aga see suur juht ei lubanud seda teha - keha jäi lamama teele.

Meist eespool algas kõva tulevahetus - “Suur Nina”pööras oma masina ringi ja lahkus oma saatkonnaga. Kompanii jõudis meie juurte. Temmer teatas, et meie oleme peaaegu koti suu juures. Venelased on mõlemaid poole teid päris ligidal ja saksa tankid hoiavad veel teed lahti. Algas jälle suur kõplutamine. Jõudsime enne koti sulgemist välja. Ees oli sakslaste rinne, mille meie läbisime.

Vahetevahel peatusime ja poisid käisid vallamajade juures “Soomust tegemas'’. Peamised asjad, mida võeti oma hoole alla, olid viina margid. Ainuke kaval mees oli Peerna Jaan (Ka tema jõudis Austraalia). Tema leidis pitsati ja ilma pitsatita olid need margid väärtuseta. Lõpuks jõudsime ühe raudteejaama juurte ja meie saime teada, et siin meil tuleb oodata rongi, mis viib meid kodumaale tagasi. Poisid peatselt avastasid, et ilma templita ei ole nende margil mingisugust väärtust. Siis avastati, et Peerna Jaanil oli pitsat. Ta tahtis iga kolmanda pudeli endale saada.

Selles jaamas oli palju joomist ja asula jooksis tühjaks viinast. Ootasime rongi üle nädala.

Maragratt

Ootasime rongi ühes Läti raudteejaamas - igal hommikul ülelugemisel mõni mees oli kadunud. (Poisid teadsid, et sünnimaa oli hädaohus ja panid minema ilma loata) Igal õhtul keegi karjus - minul on maakaart, kas kellelgi on olemas kompass!? Viimati jõudis rong kohale ja rongijuht oli eestlane - tehti mingisugune kokkulepe, et kui rong kuskil jaamas peatub, siis enne ära sõitu ta peab andma kolm pikka vilet ja sõitma jaamast ära väga aeglaselt. Selle eest rongijuht sai mõned pudelid viina.

Enne Valga jaama rong jäi metsavahele peatuma - meie lamasime rongi katustel ja võtsime päikest. Järsku õhk oli täis lennukite põrinat - hilja oli kuskile ennast peita või ära joosta - kõhe tunne oli südames. Metsa tagant tuli suur kari sakslaste stukasid, nad lendasid meist madalalt üle ja siis tõusid õhku ja mõni sekund hiljem nad tulid ühe teise järele alla suure ulumisega, tulid jälle ülesse, alles siis kuulsime plahvatusi. Nad lendasid meist üle ja liputasid oma tiibasi. Hiljem meie saime teada, et venelaste tankikolonn on Võrus läbi murdnud saksa liinist ja tunginud edasi. Ainuke asi mis päästis olukorda olid stukad!

Peatasime Valga jaamas, vedur vist läks kütet ja vett otsima. Meie kolasime jaamas ringi - inimestel oli suur hirm südames ja tahtsid teada, kas rohkem eestlasi tuleb Eestit kaitsma. SD mehed kantsid suuri rohelisi pakke ja üks käskis Färdi Lõhmusel ja Pärna Rutsil neile appi tulla. Meil polnud aimugi, mis olid nende kottide sees, kuid kogemata paar-kolm kotti juhtus meie vagunisse. Vedur tuli tagasi ja poisid hakkasid uurima kottide sisu. Esimene kott oli täis 50pfenninguid, see lendas vaguni uksest välja - teised kaks olid täis suuri venelaste rublasi. (Sõja aeg Eestis rubla eest said kõiki osta) Meeste vahel jagati raha ära, kõik mu taskud ja põu oli täis.

Rong peatus Tartus ja ma küsisin Reiksaare käest nalja pärast - kas ma võin ära käia - ta oli vist heas tujus ja ütles, et ole tagasi homme hommikul. Võtsin endaga ühes paar sinelid, mõttega et isa saab neist midagi välja teha. Kõndisin jaamast Riia tänavalt alla - õhk oli täis suitsu. (Hiljem kuulsin, et vene lennukid on pommitanud Tartut) Kodu jõudes isa tegi ukse lahti ja tal oli hea meel mind näha. Sinelisi ta ei julgenud vastu võtta, kuid vene rublad tegid temale head meelt. Siis lõi välk majja! Ma küsisin kus on mu vennas Viktor - sain teada, et vennal oli olnud tulevahetus sakslastega ja ta on viidud Tallinna vangla.

Jätsin isaga nägemist ja põrutasin tagasi jaama. Õnneks Reiksaar oli seal ja ma rääkisin mis on minu vennale juhtunud ja kas ma võin kohe Tallinna minna ja minna vaatama, mis vennaga on juhtunud. Imesid juhtub - Reiksaar ütles, et kompanii läheb Keila Joale ja ta näeb mind seal. Vedas jälle - sain rongi Tallinna ja jaamast sain voorimehe, kes viis mind vangla. Koputasin uksele ja väike luuk tehti lahti ja taheti teada, mida ma soovin? Kui ma temale teatasin, et otsin oma venda - ta uuris mingisuguseid pabereid ja teatas, et su vend on saadetud Paldiskisse. Siit ja sealt ma sain sõjaväe masinatega sõita kuni jõudsin Paldiski. Sealt sain teada, et vennas on saadetud Narva rindele. (Mu vanem vend kuulus 36nda pataljoni ja sai RR2 Stalingradi ligidal lahingute eest. Olin temaga viimati koos 1943 sügisel - millegi pärast ta noris tüli iga sakslasega - see ajas minule vähe hirmu naha alla. Lahkusime, tema läks Saksamaale allohvitseride kooli ja mina tagasi Irboskasse. Vennas oli Lauenburgi allohvitseride koolis samal ajal, kui oli Nugiseks.)

Jõudsin Keila Joale ennem, kui seda tegi kompanii - seal oli üks pataljoni ohvitser Viksen, väga tore mees - ta oli ühe rühma ülem. (Mida Voldemar Madisso kirjutas oma raamatus on üks plära - ta kirjutas, et Vikseni rühm pani jooksu! Terve kuradi pataljoni pani jooksu venelaste tankide eest. Veel imelikum on kui ta järsku märkas, kõik mehed olid kadunud??????!!!. Miks teda, kui head ohvitseri ei võetud Diviisi kooseisu? Minu rühmaülem Wulfsgrundi küla lahingus oli moppi ohvitser!) Üks asi veel - ta pani mälestuse samba Kärevere mõisa juurte ühes nimekirjaga. Üks NIMI ON SEAL VOLDEMAR RUUS!. RUUS OLI MINU JAOÜLEM JA TA LANGES EMAJÕE ÄÄRES JA TA KEHA JÄI VENELASTE KÄTTE!)

Kompanii jõudis järgmisel päeval Keila Joale. Saime täiendust ja varsti olime teel Õvi küla alla. Kelle nimi peaks seal olema Kärevere mõisas? Allohvitser Voldemar Kelder. Pärit Võrumaalt. Ta oli kompanii velsker ja ta sai täistabamuse Õvi küla all samal päeval, kui Ruus langes.

Maragratt

Olen vaikinud tükk aega, meel on vähe mõru. Aga see on see vana sõduri elu.

Tihti peale Vietnami ma mõtlesin, mida poisid mõtlevad minust? Minu Inglise keel ei ole mitte koolis õppinud keel. Esimene aasta Vietnamis ma olin uute tulnud kompanii vanem. Ma viisin neid esimest korda teisele poole traataeda - vahete vahel ma tõstsin enda häält - noored sõdurid unustavad ära, et siin enam ei mängita paukpadrunitega, vaid tõsiste kuulidega.

Minul vedas, kui ma olin läbikäijate kompanii vanem. Ma ei kaotanud ühtegi poissi - meil oli tulevahetusi tihti ja nii palju laskemoona raiskamist ei meeldinud minule. Väljaõpe, mille ma sain inglaste dzunglisõja koolis oli - KAKS SIHITUD LASKU! Kui need ei taba, on vaenlane läinud. Kui tulime patrullist tagasi baasi - ma kogusin patrulli kokku ja pidasime arutamise - mida meie oleks teinud paremini.

Paistab,et poistele meeldis, kuidas “Old reffo”nendega käitus.

Maragrat

Jalaväelane meresõjas

Siin on jälle üks pilt minu elust. Minu ülemus oli mures minu pärast, et ma olen teinud väga palju lahingupatrulle ja ta saatis mind merele puhkama. Ta oli saanud ameeriklaste käest loa, et ma võin nendega välja minna.

Elu pardal oli väga ilus, magasin õhuvahetusega kabiinis ja toit oli hea. Ainuke viga oli, et pardal ei võinud napsu võtta - laev oli kuiv. Igal õhtul ma hiilisin välja ja mu veepudeli sees oli midagi kõvemat.

Siis algas see nali peale - mida sa võid lugeda. Kapten Maka tahtis minule mingisuguse medali anda, kuid seal oli jällegi midagi viltu. Minu ülemus oli mind kogu aeg märkinud, et ma olen Nui Datis. Mis tegi asja veel hullemaks - OLI "KANGARUU KOHUS”. Põhjus, et ma olen ilma loata lahkunud laagrist ja keegi ei teadnud, kuhu ma kadusin. Isegi Kapten Maka tuli tunnistajaks ja teatas, et ta pole minusugust isikut kunagi näinud! Siis ma sain aru, et oli Kangaruu kohus.

Ma pidin igale mehele ostma õlle. Ma medalit ei saanud, kuid ameerika rannakaitse tõi meie üksusele suure jääkapi.

Maragratt

1957 tegime läbi kõva Canungra Dzunglisõja kooli. Siis oli paar nädalat puhkust, mille ma viitsin hr ja pr Tiikmannide juures. Siis tagasi laagri ja meile teatati uudiseid, mis on juhtunud Malaias ja mis meie ülesanne on seal. (Unustasin kirjutamisest. Kui olime Canungras siis kompül kutsus mind kõrvale ja pakkus minule jaoülema koha. Ma teatasin temale, et minu inglise keel ei ole väga hea ja kui midagi juhtub ja keegi saab pihta ja pihtasaaja ütleb, et ta ei saanud minust aru, kus ma siis olen? Ta mõtles tükk aega ja ütles OK. Minust sai esimene luure - minule meeldis olla niisugusel ametis.)

Bussid viisid meid Sydney sadama, kus ees ootas inglaste transportlaev New Australia. Elamine oli seal päris hea, kahe peale kabiin, sees olid kahekordsed narid. Jeff oli minust nõks kiirem ja ta sai endale alumise magamise koika. Lahkusime Sydneyst pimeduse tulekuga. All ootas meid päris hea õhtusöök ja iga mees sai osta kaks pudelit õlut. Järgmisel õhtul peatusime Brisbanis, kus tuli rohkem sõdureid pardale ja sõit läks jälle edasi. Elamine oli rahulik - suuremad “Ninad” ei seganud meid. Mõnel õhtul nägime ka filmisid Malaiast.

Ühel õhtul ma olin oma kaks pudelid õlut hinge alla pannud ja hakkasin oma voodi ronima, kui järsku lendasin selja peale. Ma mõtlesin, et kaks pudelit õlut ei ole kunagi mind seljapeale löönud. Vaatasin ümargusest aknast välja ja meri põles - ma ütlesin Jeffile, et meri põleb - ta ronis voodist välja ja vaatas aknast välja - ta ei näinud ühtegi põlevat merd. Ta teatas minule, et minu jaoks on kaks õlut liiga palju! Siis hakkas sireen ulguma ja meil kõigil kästi ülesse tekile minna, ennem kui veekindlad uksed sulgevad. Rabasime oma päästevestid ja jooksime ülesse, kus olid päästepaadid. (Iga paari kolme päeva järele meile tehti õppusi, mida meie peame tegema, kui midagi niisugust juhtub) Istusime päästepaatide juures ja jäime ootama. Istusime seal hea tükk aega ja siis valjuhääldaja teatas, et meil on olnud kokkupõrge Norra tankeriga ja meie ankur on jäänud Norra tankeri külge kinni ja ankurkett on tõmmanud lõhki meie laeva ninas 25 jala pikkuse ava. Laev peab siia jääma niikaua, kui see lõhe parandatakse. Siis tuli teine teade, et soolane merevesi on tunginud sisse meie laeva mageda vee paaki.

Hommikul lubati meil tagasi minna oma elukohta. Saime ka teada, et meie oleme Neljapäeva saare ligi ja sealt tuuakse liiva ja cementi, millega parandatakse ära laev. Olime saare ligidal mõned päevad - puudus tuli õllest ja igasugustest teistest jookidest - kõik söök oli soolane. (Hiljem kuulsime, et meil vedas - oleks see Norra tanker olnud täis petroli, oleks see terve laevatäis sõdureid ära kõrbenud)

Ühel hommikul hakkasime tundma imelikku haisu - üks inglise madrus läks mööda ja teatas, et oleme mõne tunni pärast Singapuris. (Olin Singapuris teel Eesti ja missugune ilus ja puhas linn on nüüd Singapur!) Meid laaditi maale ja kohe veomasinate peale. Veomasinate istmed olid masina keskel, nii et meie istusime selg selja vastu. Inglane oli masina katusel oma kergekuulipildujaga ja kaks püssimeest istusid masin lõpus. Meil relvi ei olnud - pidime need saama, kui jõuame Kota Tingi väljaõppe laagri. Senini meie oleme tarvitanud vanu inglaste vintpüsse.

Huvitav oli vaadata Singapuri ja teistmoodi inimesi. Läbisime Singapuri ja jõudsime Johore osariiki - minule see sõit pakkus palju huvitavaid asju ja inimesi. Jõudsime Kotta Paru inglaste baasi. Käsk tuli masinatest maha ja siis inglased hakkasid järsku jooksma. Meie ei teadnud mida teha. Üle mäe tuli suur must pilve ja mõne sekundiga meie olime läbimärjad. Vihmasadu kestis ainult paar minutit ja siis oli päike jälle väljas.

Saime teada, et jääme siia 4 nädalaks.

Maragratt

Kuna ma olen kirjutanud varem Malaiast (Õieti tegi seda minu kooliõpetaja Haavik) Siis ma saadan mõned fotod kuidas meie elasime dzunglis.

Elamine dzunglis 1957-59 ja jälle 1961-63