1. leht 1-st

Ljubov Rimm

Postitatud: 09 Mai, 2017 14:09
Postitas Tarmo Männard
Nõukogude luurajat Ljubov Rimmi põnev spioonielu Stalini käest ei päästnud


Heili Reinart

9. mai 2017


Viljandimaalt Tuhalaanest pärit Ljubov Muti abikaasa oli nõukogude luuraja Karl Rimm. Igaks juhuks pani punavõim ta pärast sõda ligi 20 aastaks vangi. 1957 naine rehabiliteeriti ning elas personaalpensionärina Viljandis oma elu lõpuni. Ljubov Mutt on kirjanik Mihkel Muti vanavanaonu pojatütar.


Juba koolis sidus end revolutsioonilise tegevusega

Ljubov sündis 10. septembril 1894 Tuhalaane vallas Arukülas Taki talus Joann ja Anna Muti vanima lapsena. Isa pidas Kuusiku kõrtsi ja poodi ning oli tuntud kui Poe Jaan. Hiljem sündisid perre veel kaks tütart, Veera ja Nadežda. Kuna perekond oli õigeusklik, siis sealt ka tütarde venepärased nimed.
Alghariduse sai Ljubov Tuhalaane algkoolis. 1906. aastal kolisid vanemad Pärnusse tööd otsima ja Ljuba koolitee jätkus Pärnu Eesti kooliseltsi koolis. Juba seal oli noortel väike revolutsiooniline põrandaalune ring Laine, mille liikmetest Ljubov Mutt oli noorim. Vahel korraldasid nad kõnekoosolekuid ja nii mõnigi kord leidsid need aset Muti korteris, kui vanemad olid pühapäeviti kirikusse läinud. Enne 1. maid käisid tüdrukud salaja ka lendlehti tänavatele kleepimas.
Kui kool oli lõpetatud, kerkis üles küsimus tööle asumisest. Ljubov oli käinud saksa ja prantsuse keele kursustel ja sai soovituse lapsehoidja kohale vene ohvitseri Andrei Razderišini perekonda. Kui perekond pärast suvitushooaja lõppu Pärnust lahkus, kutsusid nad noorukese tütarlapse endaga kaasa Moskvasse, et ta jätkaks nende poja Volodja kasvatamist. Razderišinid olid aristokraadid. Ljubovile tulid edaspidises elus vägagi kasuks vene keele oskus ja need peened kombed, mida ta tänu sellele perekonnale õppis.
Kui algas revolutsioon, langes ohvitseriperekond terrori ohvriks. Kuid Ljubov pääses. Kuna talle oli alati meeldinud lilledega tegelda, läks ta lillekasvatajate kursustele. Kuid see oli täielik läbikukkumine – keegi ei vajanud sellisel ajal Venemaal lilli. Polnud parata, tuli minna õdede kursustele. 1918 astus ta Moskva meditsiinitehnikumi. Ljuba arvas, et siis ta saaks vähemalt rindele minna.
Ühel päeval sai ta teada, et Aleksandra Kollontai peab ühes kinos kõnekoosolekut. Ka tema läks sinna. Kollontai ettekanne oli nii sugestiivne, et Ljubov on öelnud: «Kui sa enne enamlane polnud, siis pärast selle kõne kuulamist sa olid kommunist.»

Sidemete tekkimine luurega

Ljubov Mutt oli õdede kursuste üks paremaid lõpetajaid ja pärast seda sai temast lasteaiakasvataja. Aastail 1919–1932 töötas ta vanemõe ja instruktorina laste ja emade kaitse riiklikus teaduslikus instituudis. Töö emade ja lastega viis teda kokku Vladimir Lenini noorema venna Dimitri Uljanoviga, Inessa Armandi, Jelena Stassova, Sergei Jessenini ja tema abikaasa Zinaidaga, samuti Alice Stein-Anveltiga. Ta kasvatas Jessenini poega ja Anvelti tütart.
Aastail 1926–1932 oli Ljubov Moskvas Mõisaküla endise kooliõpetaja Jaan Sihveri nimelise Eesti kommunistide klubi juhatuse liige, hiljem ka juhataja.
Klubis olevat ta kohtunud ka hilisema (1940-1941) EK(b)P sekretäri Karl Särega, kes temasse armus. Noortel olevat olnud plaanis isegi abielluda, kuid partei soovitas Särel abiellumine edasi lükata, sest ta pidi tööle suunatama Kominterni Kaug-Ida büroosse. Mõned Särest kirjutanud autorid on maininud, nagu oleks olnud nende suhe viljakas ja Ljubov olevat sunnitud olnud tegema aborti oma mehe nõudmisel, mille tagajärjel jäänud viljatuks. Uurija Tiit Noormets on avaldanud arvamust, et siinkohal on tegemist siiski kena väljamõeldisega. Üheski kompartei arhiivis sisalduvas dokumendis ei kajastu fakti, nagu oleks Karl Säre 1925. aasta algul viibinud Moskvas. Seega arvab Noormets, et tegemist ongi ilusa luiskelooga.
1925. aastal tutvus Ljubov oma tulevase abikaasa Karl Rimmiga. Karl Rimm, kelle GRU (Glavnoje Razvedõvatelnoje Upravlenije Generalnovo Štaba) ülem Jan Berzin oli juba tolleks ajaks välisluuresse värvanud, võttis suhet Ljubov Mutiga algul kui töökohustust, sest luurajal pidi olema kattevarjuks abikaasa. Ljuba aga kiindus Karlisse ja abiellus Rimmiga kolm aastat hiljem ning sellest said mõjutatud nii tema maailmavaade kui tulevik.
Ljubov teadis, et tema mees oli luuraja. Aga samuti ta teadis, et selle kohta ei tohtinud küsimusi esitada. Kui mees saadeti kuhugile operatsioonile, võis ta teda küll autos rongijaama saata, kuid mitte kaugemale.
1931. aasta tõi pöörde Ljubov Rimmi ellu. Ühel päeval kutsuti ta mehe ülemuse Jan Berzini ehk Stariki juurde. Talle tehti ettepanek hakata kaastööliseks. Ljubat pani see veidikeseks kõhklema, sest just oli ta astunud meditsiinikooli ja saanud seal õppida vaid aasta. Kuid ta võttis ettepaneku vastu. Algas väljaõpe, mis kestis mõned kuud.
Esimeseks ülesandeks saadeti naine Shanghaisse. Mees Karl oli saadetud sinna juba varem luuraja Richard Sorge sõjaliseks nõuandjaks. Peale Hiina nurjunud revolutsiooni oli Nõukogude Venemaa hakanud selle piirkonna vastu erilist huvi tundma.
Väljaõppe saanud Ljubov Rimm sõitis valenime all Riiga ja sealt Berliini. Talle oli antud parool ja hotelli nimi, kus peatuda. Samuti kokku lepitud kohtumine ühel tänaval Berliini kaastöötajaga. Kokkulepitud ajal sai ta kokku ühe naisterahvaga, kes andis talle dokumendid Luise Klaasi nimega, käskis tal riided vahetada ja kolida koos kohvritega hotelli Keiserhof.
Mõne tunni pärast siseneski nimetatud peenesse hotelli kommersandi abikaasa, kes oli teel oma mehe juurde Shanghaisse. Proua broneeris piletid Veneetsiast lahkuvale laevale Conto Rosso ja asus peagi Müncheni kaudu Itaalia poole teele.
Laevareis kestis pea poolteist kuud, sest tähendas see ju reisi pea üle poole maakera. Laev peatus paljudes sadamates. Noor naine, kes tahtis ka ilma näha, võttis ette sadamate külastusi nii Indias, Singapuris kui Hongkongis. Alati tõi see kaasa tolliformaalsusi, mis olid veidi hirmutavad, kuid tema identiteet pidas ja kõik läks hästi. Mõnigi kord kohtas ta laeval ka eestlasi. Siis tuli paratamatult nendega ka seltskondlikku läbikäimisse laskuda ja olla ettevaatlik oma vestlustes, et mitte reeta oma isikut. Ljubov tavatses end nimetada väliseestlaseks ja siis jäeti lähem usutlemine ära.

Luurajana Shanghais

Lõpuks jõudis ta pärale. Laevale oli vastu tulnud Karl Rimm, kes Hiinas tegutses Zelman Klaasi nime all. Kohvritega manipuleerides õnnestus Ljubal tolli eest varjatult kaasa võtta šifreerimisraamat. Autoga sõidutas abikaasa teda nende uude seitsmetoalisse korterisse. Maja oli väga sobiv konspiratsiooniks. See oli siseõuega nelinurkne ehitis, millel olid igas küljes välisuksed. Seega, kui keegi olekski jälitanud, siis ei saadud teada, kuhu korterisse jälitatav sisenes.
Zelman Klaas oli end Shanghais sisse seadnud kui ärimees. Ta oli kaasomanik väikeses fotoateljees ja restoranis. Karl oli muutunud noobliks härrasmeheks, kes suhtles isegi inglise kohaliku salapolitsei šefiga. Aeg-ajalt astus nende juurde sisse ka saksa põllumajandusajakirja korrespondent Aleksander Johnson alias Richard Sorge, et peremehega malet mängida. Ta oli sage külaline ka õhtustel koosviibimistel nende korteris, kuhu kogunes teisigi luurajaid. Ljuba saatis tavaliselt siis oma teenijannad ja koka minema ning serveeris söögid ise. Pärast kuulati muusikat ja tantsiti. Sorge olevat olnud hea tantsija, kuigi ta veidi oma haavatud jala pärast lonkas. Omavahel suheldi seltskonnas ainult saksa keeles.
Sorge oli nõukogude luure töötaja hüüdnimega Ramsay, 1933. aastast luuraja Jaapanis, kus ta kogus infot selle riigi koostöö kohta Saksamaaga. Sorge arreteeriti 1941. aastal ning hukati 1944. Seda luuregruppi kureeris Kommunistliku Internatsionaali kaudu tolleaegne GRU ülema asetäitja ja hilisem Soome president Otto Kuusinen. Shanghais töötas ka Kuusineni abikaasa Aina Kuusinen. Sidet Jaapani, Shanghai ja GRU vahel korraldas Amuuri laevastiku eestlasest luureülem kapten Felliks Kert.
Peene seltskonnadaamina tuli proua Klaasil ka seltskonnas käia. Samuti kirikus ja vastuvõttudel. Kuid tegelik töö seisis dešifreerimises, sõnumite edastamises ja kontaktidega kohtumises. Ljubov on meenutanud ühte eriti närvesöövat kohtumist, mis leidis aset tüüpilise spionaažifilmi stsenaariumi järgi. Ta kohtus mingis pargis oma kontaktisikuga. Mõlemad tulid punastes vihmamantlites, käes ajaleht ja istusid ühele pingile. Veidi aja pärast lahkuti ajalehti vahetades. Kui Ljuba oli oma pakikese taskusse pistnud ja hakkas pargist väljuma, märkas ta järsku, et tema järel sõidavad viis jalgratturit, kes tundusid teda kahtlaselt piidlevat. Naisel läksid jalad nõrgaks, kui nad temast möödusid ja peatusid tänavanurgal politsei läheduses. Kiirelt astus naine edasi, ületas tänava ja põikas esimesse kõrvaltänavasse. Seal võttis ta takso ja mitu korda autot vahetades jõudis lõpuks kohtumisele oma mehega. Pakki avades selgus, et seekord oli seal olnud tõeliselt väärtuslik info.
Luuretöö oli närvesööv. Karta tuli mitte ainult enda pärast, vaid ka oma mehe pärast. Väidetavalt käinud Ljubovi tööülesannete hulka ka mõne kohapealse residendi võrgutamine. On vihjatud, et Ljubovil õnnestus Hiinas võrgutada inglane Roger Hollis, kes oli hiljem üks Briti sõjaväeluure juhte, kuid kinnitust pole sellele leitud. 1933. aasta algul kutsuti Sorge Moskvasse, kuid Ljubov jäi koos Karl Rimmiga oma tööd jätkama.

Tagasi Moskvas

Vahelejäämisohu kasvades kutsuti Rimmid 1935. aastal tagasi Moskvasse. Karl ja Ljubov sõitsid Jaapanisse ja sealt aurikuga Vladivostokki. Kui nad lõpuks mehega Moskvasse jõudsid, anti neile seal kahetoaline korter. Kuna Ljubovi isa oli selleks ajaks juba surnud, kutsus ta ema Anna Moskvasse elama.
Ljuba põhitööks sai aastail 1935–1937 šifreerimine GRU peamajas. Ja ülemuse abina tegutses ta ka luurevalitsuse raamatukogus. Ljubov Rimmi lisatööks oli diplomaatilise korpuse prouadele seltskondlikke tegevusi organiseerida ehk värvata ja ka infot välja meelitada.
Paraku ei päästnud kogu see ennastsalgav tegevus perekond Rimmi Stalini repressioonidest. Ljubov ja Karl arreteeriti 11. detsembril 1937. Pärast arreteerimist visati Ljubov parteist välja. Karl Rimm mõisteti süüdi «kontrrevolutsioonilises terroriorganisatsioonis osalemises» ja hukati 22. augustil 1938. aastal.
Ljubov aga istus 1937. aasta detsembrist kuni 1939. aasta juulini Moskvas Butõrka vanglas. NKVD erinõupidamine mõistis Ljubov Rimmile kui rahvavaenlasele 20. aprillil 1939 kaheksa aastat vabadusekaotust. Ljuba ema suri 1943. aastal Moskvas nälga.

Voroneži sõjatribunal rehabiliteeris Ljubov Rimmi 23. aprillil 1957. Pärast seda oli naine lõpuks vaba ja võis tulla elama Eestisse.

Elu Viljandis personaalpensionärina

Kuna esialgu Ljubal kusagil linnas elada ei lubatud, peatus ta oma onu Jaan Puskari ja noorema õe Veera Ergi juurde Kesk-Eestis. Pika asjaajamise käigus õnnestus naisel lõpuks saada luba asuda elama Viljandisse. Linna elamute valitsuse partorg Marta Jonova aitas Ljubovil saada korteri Oru tänavale.
Aeg oli muutunud. Ljubov Rimmist hakati kirjutama. 1958. aastal võeti naine uuesti kommunistlikku parteisse ja talle anti 1965 isegi Punatähe orden. Naine hakkas aktiivselt tegutsema pensionäride nõukogus ja valiti ka partei rajoonikomitee liikmeks.
Kurnavad vangla-aastad aga olid mõjunud tervisele. 1957 elas Ljubov üle raske maksaoperatsiooni. Et sanatooriumis käimine oli kulukas, taotles ta personaalpensioni. 1965 saigi temast ainus üleliidulise tähtsusega personaalpensionär Viljandimaal. Pensioni suurus oli sada kümme rubla kuus.
Ljubov Rimm suri Viljandi keskhaiglas 29. juulil 1976. aastal maksavähki ja ta maeti Viljandi Metsakalmistule.

Re: Ljubov Rimm

Postitatud: 09 Mai, 2017 19:21
Postitas donnervetter
Otto Kuusinen oli üks võimalikest punaste presidendikandidaatidest ning "Soome Demokraatlik Vabariigi" president, mitte Soome president.

Re: Ljubov Rimm

Postitatud: 09 Mai, 2017 19:32
Postitas Kriku
Heili Reinart on hullematki jama kirjutanud. Miks teda on ajaloo peale pandud, jääb arusaamatuks, aga ega kõigest peagi inemine siin maailmas lõpuni aru saama.