araterl kirjutas:Eestlus väliseestlaste näol on romantika aga reaalsus on see, et 90% kolmandast põlvkonnast räägib ainult kohalikus keeles ja ei aita ka kodumaakülastused ega Migratsioonifondi toetused. Kui isiklik heaolu kõrvale jätta siis vaadates meie demograafilist pilti, immigratsiooniriske ning üleüldist üleilmastumise arengut, siis 200 aasta pärast eestlasi sellisel kujul nagu me praegu oleme niikuinii ei eksisteeri.
Küsimuse esitusviisist oleneb palju. Küsimusele: Kas Sa oled nõus osalema EV kaitsetegevuses? vastab mingi ilus protsent mehi. Kui küsimuse juurde näidata filmilõiku porises kaevikus külmas ja pimedas naabrimehe laiba kõrval ülekaaluka vaenlase tankikolonni varitsevat magamata, loomastunud ja näljas küsitletavat ja küsida: Kas Sa oleksid Eesti nimel seda nõus tegema? siis saame mingi teise protsendi.
Õigupoolest tuleks küsida, et kas oled nõus kaitsetegevuse huvides iga aasta kulutama 2 nädalat sõjalisele väljaõppele (vana Šveitsi mudel, mis ideaalis sobiks ka Eestis rakendada) ja kas oled nõus, et iga kaelakandev noorsand peaks 3-9 kuud veetma aega ajateenistuses. Siis kipub tulema mökkadi-mökk. Eeldame, et kõik küsimised on anonüümsed.
Veel noppeid ja ideid:
- Kaitseliit või siis ERNA seltskond võiks käima panna laste ja noorte ERNA. Light versioon aga karm vastavalt vanusele
...
Emigratsioonis on assimileerumine paratamatus ja väliseestlaste kultuurielu peale II ilmasõda tugines inimestele, kes olid Eestis sündinud ja elanud. Nemad on tänaseks igivanad ja eestikeelne kultuurielu välismaal hääbub 10-15 aastaga. Välismaal sündinud põlvkonnale on Eesti mälestus vanemate ja vanavanemate juttudes, kolmandale on see lihtsalt huvitav etniline päritolu. Segaabielud ja emakeelse suhtlemise puudumine teeb oma töö paari põlvkonnaga.
See kui palju inimesed on nõus riigikaitsesse oma aega panustama, oleneb riigist ja kultuurist. Soomes sa ei ole mees, kui pole ajateenistuses käinud. Juhtivat tööd küsima minnes on parim soovitus reservseeru või -lipniku pagunid. Sveitsi kogu kaitsevägi tugineb sellele, et mehed käivad teatud vanuseni regulaarselt õppustel, seal on normaalne ka see, et tank või jalaväe lahingumasin seisab tanki komandöri garaazis auto kõrval ning meeskond elab samas rajoonis. Iisraelis kestab meeste ajateenistus 3 ja naistel 2 aastat. Seejärel osaletakse aastakümneid iga aasta 1 kuu õppustel. Keegi ei küsi, kas meeldib. Nii on kombeks ja nii on kõik harjunud.
Eestlased poevad nahast välja ja mõtlevad endale igasugu vigasid külge, et ainult ei peaks Eesti kaitsejõududes aega teenima. Vene armees teeninud isade halvad mälestused ei aita ka poegi armeesse sundida.
Kordusõppusele saadakse läbi häda pooled kutsutud mehed kokku. Kaadrikaitseväelasena teenib 2500 inimest, nende hulgas ka kõik söögitädid ja hiigelstaabid, kes reaalselt relva ei kasuta.
Kaitseliidus on 10000 inimest, neid peavad paljud napakateks, kes ei oska oma vaba aega muudmoodi kui ajuvabade sõjamängudega sisustada elupõletamise ja läbustamise asemel, mida peetakse normaalseks. Kuidas muidu on võimalik, et esmaspäeviti kuuleb töökohtadel pohmellis nägudega meeste kiitlemist, kui palju on vahepeal viina joodud ja mitmel peol osaletud.
Kui KL liikmete hulgast maha arvestada needsamad kaadrikaitseväelased, kellest paljud on KL liikmed, pensionärid, alaealised noorliikmed ja surnud hinged, siis jääb malevast sõltuvalt järgi veerand kuni pool, kes reaalselt KL tegevuses osalevad. Nagu Sveitsiski, on tavalise kaitseliitlase aastakoormus 10-14 päeva õppuseid ja laskeharjutusi.
Reaalse kallaletungi korral on need numbrid veelgi väiksemad. Ma olen kindel, et kaadrikaitseväelastest paljud deserteeruvad, peamiselt venekeelsed mehed, kelle lojaalsus Eestile konflikti korral Venemaaga on alati küsitav. Sama juhtuks KLis, kus kõik võitlusvõimelised mehed kindlasti ei tule kohale. Reservväelastest ilmuks kohale 20-30%, mitte enan, kui isegi kordusõppusele metsa närve puhkama ei tulda, siis lahingusse kindlasti mitte. Natuke aitab seda puudujääki tasandada vabatahtlike tsivilistide hulk, kes tahavad võidelda, kuid kellel puudub nii relvastus kui väljaõppe. Nende kaasamist lahingutesse ma ei poolda, sest koolitamata sõdur saab kiiresti surma. Kindral Laaneots ütles pronksimässu ajal, et EKV suudab kiiresti välja panna ainult 200 meest skaudist, sest ülejäänud on välismaal või ei ole võitlusvalmis. See on reaalsus ja tänaseks pole mitte midagi muutunud peale selle, et skautide hulk väheneb pidevalt.
Ma arvan, et kaadri, KLi, reservväelaste ja vabatahtlike tsivilistidega kokku suudetakse kriisi ajal kokku korjata kolmandil kuni pool operatiivstruktuuri arvukusest, nii 6-8000 võitlejat, ülejäänud väldivad mobilisatsiooni ja pigem põgenevad, kui riskivad lahinguväljale sattumisega. Kuna Moskva ja NATO analüütikud ei ole idioodid, siis teatakse seda nii meie vaenlaste kui sõprade juures. Selle üksusega on võimalik hoida enda käes Tallinna sadamat või Ämari lennuvälja, kuid mõlemat korraga mitte.
Soomlased tegid oma valiku ja 3 miljonit soomlast astus Punaarmeele vastu, peeti maha 2 verist sõda ning kaotati Karjala, kuid riik ja rahvas jäi alles ning tänaseks elab Soomes 5 miljonit soomlast ja riik on edukas ning arenenud.
Eestlased tegid oma valiku ja 1,1 miljonit eestlast okupeeriti ning mehed ei võidelnud oma riigi, vaid peamiselt mõlema okupandi huvides. Sõda, küüditamised ja emigreeerumine võtsid oma. Täna elab Eestis vähem eestlasi kui 1939 aastal, nii et rahvastik on kasvanud ainult okupantide võrra. Viimane rahvaloendus andis 960000 inimese rahvuseks eestlane. Majandus on kusagil Ida-Euroopa keskmiste hulgas, Lääne-Euroopa või kasvõi Soome tasemeni ei jõuta niipea.
Soomlaste juurdekasv peale sõda oli 60 %, sama juurdekasviga oleks eestlasi pidanud täna olema 1,76 miljonit.
Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus, kuid minu arust see näitab väga hästi, kes tegid õige valiku. Iga rahva püsimajäämine sõltub peamiselt sellest rahvast endast, kui inimesed tahavad nautida ja elu põletada laste kasvatamise asemel, siis ei aita emapalgad ega muud boonused, need lükkavad vältimatu ainult natukene edasi. Kahjuks on ajalool kombeks korduda, kui vene karul järgmine marutõve hoog peale tuleb, on soomlased selleks valmis ja moskoviidid sinna suure tõenäosusega ei ronigi, sest oht ennast veristada on suur. Kõik mehed on läbinud armeeteenistuse ja oskavad võidelda. Erakätes on 1,6 miljonit tulirelva 650000 jahimehe ja laskesportlase käes ning iga relva juures on kastide kaupa padruneid. Lisaks armee relvastus, mis on ka Euroopa suurimaid.
Isegi kui eestlased või teised baltlased otsustaksid vastu hakata, ei ole enamik neist meestest sõdima õppunud ja erakätes on relvi 50000, nendest suur osa kuulub venekeelsetele = viiendale kolonnile. Armee relvastusest korjab kokku 1-2 kerget jalaväebrigaadi koos toetusüksustega. 16000 on kogu mobiliseeritud kaitsevägi. Soomlastel on varustatud ja relvastatud koosseisud 350000 inimest.
