Karta pole vaja
Postitatud: 05 Nov, 2007 7:37
Postitas Juhani Putkinen
Karta pole vaja ainult sel juhul kui valmistub ette halvimaks.
Soome poliitiline juhtkond oli aastal 1939 naiivne ja lootis:
1. Soome ja Venemaa vahel oli jõus mittekallaletungi pakt;
2. Soome ja Venemaa vahel oli jõus Tartu rahuleping;
3. Soome ja Venemaa vahel oli jõus piirikonfliktide lahendamise leping;
4. Venemaa oli allakirjutanud ÜRO eelkäija Rahvasteliidu põhikirja;
5. Soome lootis Rahvasteliidu peale.
Aga ikka
Venemaa rikkus kõik need lepingud ja lubadused ning ründas Soomet 30.11.1939 alustades Venemaa ja Soome vahel Talvesõja:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... visota.htm
"Siber õpetas" Soomet ja Soome kaitsevägi varustati kõiki võimalusi kasutades. Venemaa tungis Soome kallale järgmise korra alates 22.6.1941 kell 6.05, alustades Venemaa ja Soome vahel Jätkusõja:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... kosota.htm
aga nüüd polnud eriti hullu. Soome sai hakkama sõja algul ja jäi okupeerimata - kahjuks Soome ei teinud kõike võimalikku positsioonisõja ajal aastatel 1942-1943.
Eesti pole nii vaene, et ei saaks endale lubada valmistumist sissisõjaks. On olnud raha näiteks:
a) 800 miljonit miinijahtijatele, milledest pole Eesti kaitsmisel kasu (ja on suured kasutamis- ning ekspluatatsioonikulud pidevalt);
b) Kunstimuuseum KUMU;
c) Vaga kallid remondid näiteks Kaitseministeeriumi hoone, Kaitsejõudude Peastaabi hoone, Kaitseliidu Peastaabi hoone, jne.
d) Kaitsejõududel on sõiduautosid nii, et "tapab";
e) jne.
[parandasin aasta-arvu pärast - jp]
Postitatud: 05 Nov, 2007 23:18
Postitas araterI
Ei taha vähendada sissisõjavalmiduse vajaduse tähtsust aga juhiks tähelepanu ühele asjale:
Kui riik on juba vallutatud, vaenuvägi baasidena mööda riiki laiali paigutatud (midagi igas Eesti maakonnas), siis saab olema väga raske. Reaalselt räägime me mõnekümnest tuhandest partisanist, keda tuleb ka toita ja peita. Oluliselt rohkem Eesti väiksuse ja hõreduse juures ära ei mahuta. Tegelikult peaks mõte olema suunatud sellele, et selleni ei jõutaks aga juhtuda võib see kindlasti.
Kujutame nüüd hetkeks ette, et kõik see mees Tšetšeenia sissisõja kogemusega vene sõjardeid paiknevad siin Eestis laiali koos oma ligadi-logadi aga siiski midagi tegeva tehnikaga. Mis te arvate kui palju šansse on?
Tšetšeenial on maismaapiir, mis sellest et igal poolt mitte hästiläbitav. Eestil on hästikontrollitav merepiir ja kui Lätiga tantsitakse sama tangot siis on praktiliselt ideaalne isolatsioonivõimalus - juhe seinast välja ja vasaraga pähe. Meile.
Ei aita ka sidevõrk (mis reedab teatavasti asukoha kui ultramoodne impulss-side või sat välja jätta), varustuse laod (mis kas lokaliseeritakse või lõppevad otsa). Paraku on ka nii, et kui pealetungi piisavalt kaua kinni peetakse siis jõuab kuni 100 000 putku panna. Mõne päevaga on teoreetiliselt võimalik kuni mõnikümmend tuhat Eestist välja tõmmata.
Mitte, et ma pessimismi tahaks külvata aga tundub, et ühte otsa pidi on Juhani sissimõtted siiski seotud sellega, et kuidas tagada hajusalt paiknevate väeüksuste koordineeritud tegevust olukorras, kus keskused ja baasid on segi pommitatud ning tsiviilinfrastruktuur seinast välja võetud. Seda esiteks.
Teiseks, on küsimus, et kui suured väed peaksid sõdima ja kui paljud peaksid teadlikult vaenlase tagalasse jääma, et vahetult pärast rindejoone üleliikumist sigadusi korraldada.
Alles kolmandaks algab metsavennaromantika. Aga ma ei usu, et keegi meist seda tegelikult väga tahaks.
Vaata Juhani, eestlastel on üks hirm, mida soomlastel nii väga ei ole. Eestlastel on reaalne hirm, et järgmise laksuga on nad maamunalt kadunud. 600 tuhat järelejäänud vanurit ja last teeb sama välja. Erinevus Tšetšeeniast on see, et meil on sündivus mitu korda väiksem. Seepärast on mul kangesti tunne, et kui midagi taas kord valesti läheb (halb ettevalmistus sõjaks, riigiisade mitte eriti avatud tegevus, tähelepanu kõrvale juhtiv rahvusvaheline foon), siis võib peale jääda ellujääjalik pragmaatiline joon. Enesealalhoiu instinkt sunnib nii mõnedki eestlased mitte tegutsema või isegi kollaboratsionismile.
Aga unustame nüüd ära, et ma sellest rääkisin ja mõtleme sealt kus pooleli jäi, edasi
1) autonoomne hajus kommunikatsioonivõrk
2) autonoomne hajus energeetika
3) kohustuslik varjenditevõrgustik (Soomes tänaseni nõutud)
Kõik see lõhnab kangesti Šveitsi järgi, kus iga tsiviilobjekti juures tuleb täita teatud sõjapidamisele orienteeritud nõudeid.
Siit selgineb minu jaoks ka venelaste ründekava
- esiteks üritatakse po-devjanosto-pervomu ehk siis laguneva tehnikaga kolonnides Narva ja Petseri kaudu tulla. Sellega on lihtne - hiljemalt 70 km pärast piiri tehakse neile surmaorgu
- siis läheb neil kops üle maksa ja saadetakse pommitajad arvatavaid vägede koondumiskohti ning teadaolevaid ladusid, lennuvälju jms olulist infrat pommitama. NB Narva tamm tehakse lahti ja kui see ei aita pannakse paar laksu elektrijaamade pihta ning saboteeritakse Soome ja tulevikus Rootsi merekaablit = elektrit lihtsalt pole. Mereblokaad niikuinii.
- järgmisena üritatakse mitmest kohast Narva jõge võtta, hakatakse mööda Petserimaa piiri tehnikat hajutama, võib-olla üritatakse kusagil põhjarannikul samaaegselt dessanti (jätame Läti kaudu tuleku hetkeks kõrvale)
- meie poolt on vastu panna meeleheitlik vastupanu kõigega mis pauku teeb
- huvitav on see, mis edasi saab. Kagu-Eestis on kaitselahingute pidamiseks suhteliselt head tingimused. Kirde-Eestis, kui Ida-Viru kaelast välja saavad, siis hakkavad Viru ja Järvamaa stepid. Järgmine vastupanukoht Tallinn? Ja siis saared?
Siin on üks huvitav moment, äkki sissisõja spetsialistid kommenteerivad:
- äge vastupanu
- kui on näha, et kaitse hakkab murduma, siis ei lasta ennast kurnata vaid ülikiire taganemine järmisele kaitseliinile AGA
- ?? osa mehi jäetakse teadlikult rindejoone taha ??
Postitatud: 07 Nov, 2007 1:20
Postitas Leo
Mul on au isiklikult tunda Juhanit, kes on peamiselt heategevuse korras arendanud oluliset nii side- kui pioneeriasjandust Kaitseliidus. Tema poolt kirjutatut tasub hoolikalt lugeda, sest kahjuks kirjutab ta tõtt.
Juhani poolt kirjeldatud sissitegevus on Eestis võimalik ainult Kaitseliidu baasil, kohaliku kaitse üksused on olnud KL mõte taasasutamisest saadik. KL 10000 liikmest suudaks sissiks koolitada ehk 10-15%, sest väikestes üksustes tegutsemine ei ole lihtne. Nõuab füüsiliselt ja vaimselt tugevaid inimesi. Sisuliselt siis 1000-1500 võitlejat üle Eesti, ehk selline tugev kompanii igas kaitsepiirkonnas, mis moodustab kaugluurepataljoni. Jagudesse ja rühmadesse jagatuna on see tõsine jõud, sest 30 rühma, 100 sissijagu, kes vajadusel jagunevad veel 300 patrulliks, on tõsine probleem vastasele, eriti koostöö korral liitlaste eriüksuslaste ja lennuväega. Selle asemel, et ise varitsust korraldada, suunatakse pommid avastatud vastase üksuse pihta. Kindlasti peab Eestis taastama ka Deep Operations eriala ajateenistuses, mille mehed oleksid kuumas reservis brigaadi kaugluurekompaniis ja seejärel jätkaksid teenistust KL kaugluureüksustes.
Lisan siia mõned samal teemal olevad kirjutised sõdurifoorumist:
Tänane olukord on Eestis sissisõjaga tõesti hull. 1990ndatel, kui NATO hullus veel polnud täielikku laastamistööd teinud, pandi sissikoolitusele rohkem rõhku. Kõige põhjalikumalt muidugi Piirivalve sissikompaniides, millest tänaseks on ainult mälestus jäänud. Soomes näiteks koolitatakse kolmes rajajääkärikomppania's ehk siis piirivalvekompaniis aastas pataljonile võrdne hulk kriisiaja üksuseid. Neid mehi ei panda kriisi korral mitte idapiirile sissetungijate passe tembeldama, nagu Eesti piirivalve sissikompaniide kohta mõnitavalt öeldi, vaid jäetakse vaenlase tagalasse väikeste jao- ja rühmasuuruste üksustena luurama ja vastast häirima. Kokku moodustavad nad kaugluurebrigaadi.
Ajateenistust rajajääkärikomppanias peetakse Soomes väga karmiks ja sinna valitakse hoolega mehi, kes suudaksid pikka aega iseseisvalt väikestes üksustes tegutseda ning antakse neile korralik koolitus Sealt tuli ka mõte EPV sissikompaniideks.
Kaitseliit oli oma taasloomise ajal sisuliselt kohaliku kaitse üksus ja tundub, et maakaitsepataljonide läbikukkunud hullusest tervenedes tullakse jälle selle juurde tagasi, mis on päris mõistlik mõte.
Sisuliselt moodustavad KL üksused kriisile eelneval perioodil, kui viienda kolonni ja diversantide rünnakud riiklikele ja infrastruktuuri punktidele on väga reaalsed, sisekaitse ja kohaliku kaitse üksuseid. Esimeste ülesanne on siis varem kinnitatud objektide valvamine ja kaitsmine. Teistest moodustatakse kerged kohaliku kaitse võitlusgrupid vastaste häirimiseks, kuni EKJ võidukas jalaväebrigaad koos liitlastega vastased jälle Peipsi järve taha peksab.... Sellised head plaanid eeldavad ka muidugi vastavat väljaõpet ja relvastust ning varustust. Kuigi teoreetiliselt on need üksused mobiilsed, autodel, siis praktiliselt kestavad need autod esimese kontaktini. Seejärel on seljakott ja niipalju varustust, kui jaksad kaasa kanda. Lisaks muidugi peidikud, mis tuleb ka enne madina algust ette valmistada ja varustust täis laduda, sest kõik suuremad laod hävitatakse vastase õhuväe ja diversantide rünnakutega.
Siin tasuks uuesti minna müts peos soomlastelt õppima, kellel on need üksused väga maalähedaselt üles ehitatud. Sisuliselt jagunevad kompaniid rühmadeks ja jagudeks, mis koostatakse järgmiste erialade spetsialistidest:
Side;
Meedik;
TT - M69, B300 ja Carl Gustav;
Pioneer - lõhkeasjandus;
KP - lagi on KSP või MG 3;
MP - soomlased kasutavad 81 mm miinipildujat, mis kaalub 45 kg ja lahtivõetuna kannab seda 3 meest;
TL - täpsuslaskur siis tavaliselt poolautomaatse püssiga või automaadiga, millel on optika.
Selline struktuur on eri nüanssidega käigus igal pool, kus sissisõda peetakse. Tegutsev üksus on siis ise pooljaost (ainult KP, TT, pioneer ja TL) kuni rühmani.
Soomlastel tuleb uue teemana sisse ka tulejuhtimine, mis peaks ka eestlaste väljaõppes kindlasti olema, et võimalusel juhtida oma haubitsate või liitlaste pommitajate tegevust. Väga nõrk koht on mõlemas riigis kergete üksuste õhukaitse, sest kantavaid ÕT rakette Eestis ei ole ega tule, sest Eesti ei ole NATOs piisavalt usaldusväärne!!!! Ainuke abinõu on jagada üksused nii väikesteks võitlusgruppideks, et neid oleks õhust raske märgata ja kui rünnak tulebki, siis kaotataks jagu vüi rühm, aga mitte terve võitlusgrupp või kompanii.
Teiste väikeriikide eeskujul ei ole Eesti sildadele kunagi tehtud õhkimiseks vajalikke nummerdatud kohti ja meil ei tea ka konkreetne reservist Ants, et tema ülesanne kriisi korral on õhkida sild või tunnel X, milleks ta võtab varem valmispandud ja nummerdatud lõhkelaengud pioneerilaost Y. Kuid sellest hoolimata peaks kuuluma iga silda kaitsva meeskonna varustusse ka õhkimisjoonis ja piisavalt lõhkeainet objekti hävitamiseks. Kuigi Eestis ei tähenda 1 silla või tunneli õhkulaskmine vastasele edasimineku lõppu ja ringtee otsimist, siis aitab iga veetakistuse ületamine aeglustada vastase tegevust ning muudab ta varitsuse või kaudtule sihtmärgiks. Lõppude lõpuks on sisside peamine tulejõud ju miinid, miinipildujad ja TT granaadiheitjad, sest ülekaalukate jõududega üks-ühele lahing tähendab sissidele hukku.
Arvestades seda, et vastane ei hooli tsiviilelanike kaotustest ja võimalusel pommitab linnu halastamatult, tulebki suuremad üksused peatada enne suuremaid linnu, et tuleklöögid keskenduksid võitlevate üksuste, mitte rahulike elanike pihta. Linnalahingud või sissitegevus linnas, kus paratamatult on palju elanikke, kellel lihtsalt pole kuhugi võimalik põgeneda, tähendaks kümneid hukkunud tsiviile iga hukkunud vastase kohta.
Ma ei usu, et lääne poole koogutavad Kamina "pistrikud" Ukrainast või mujalt Ida-Euroopast kantavaid ÕT-rakette ostavad, sest "need ei vasta NATO standardile" jne. Tegelikult ongi kantava ÕT-võimekuse puudumine Eesti kergete üksuste peamine miinus. Nagu eelmine inimene väga täpselt ütles, on nende relvade peamine teene hoida kopterid ja lennukid oma üksusest võimalikult kaugele. Eesti meestele oleks suureks abiks ka 12,7 kuulipildujad, millega saaks ka helikoptereid tõrjuda ja dessandi maandamist takistada, lisaks vastase soomusautode laskmisele. 12,7 Browningu kulla kaalub koos kolmjalaga 58 kilo. Põhimõtteliselt võiks sellline olla autole paigutatud, nagu ka 81 mm MP, kuid mõlemat on võimalik juppideks võttes seljas tassida, samuti laskemoona. Nii tegid britid Falklandi sõjas, kus kompaniis olnud kolm MPd ja kolm 12,7 mm KPd vedas seljas meeskond. Ülejäänud kompanii kandis iga mees 1 MP miini ja 25 lasku lindis KPle, kokku oli igal mehel lisaraskust 8 kilo. Kompanii peale olis siis igale MPle kaasas 40 lasku ja igale KPle 1000 lasku, mis on juba arvestatav tulejõud. Tõe huvides tuleb küll öelda, et brittidel olid ka kantavad Stingerid, millega SAS lasi alla vähemalt 1 Argentiina lennuki.
Varustuse kaal ja efektiivsus on sissidel tõsine teema, sest raskemaid asju ei jaksa seljas kaugele tassida. Näiteks 1 81 mm MP 45 kilo ja 1 12,7 KP 58 kilo ning moona vedamiseks on vaja rühma. 1 60 mm MP ja 1 7,62 KP koos moonaga veaks kaasa juba iga jagu. Relvastuse kaal versus efektiivus on igavene teema, kus ideaalset lahendust pole olemas. Kindlasti oleks sissidele väga tore kaasas vedada Milanit ja 4 raketti, saab lasta kõiki soomuskoletisi kuni 2 km peale, kuid laskeseadeldis kaalub 17 ja iga lask 12 kilo, kokku siis 65 kilo, mille tassimiseks on vaja 3 meest. Ühekordne tankitõrjegranaadiheitja 86, rootslaste AT 4 saaks sama kaaluga jagada üksusele 10 lasku. Igasse jakku 3. Need on efektiivsed mõnisada meetrit ja läbistavad enamik soomust, v.a. uuemad reaktiivsoomused. Saab lasta ka punkrit või laskepesa. Sama kaaluga jaksaks kanda 3 B300 laskeseadet ja 12 raketti või 3 Granaadiheitjat M 69 ja 24 lasku. Nii et igas jaos oleks 1 TT relv koos moonaga. ÕT raketi laskeseadeldis kaalub koos sihikuga 20 kilo kanti ja iga rakett 5-6 kilo. Kokku siis toru koos 2 raketiga 30 kilo kanti. Kuna operatiivstruktuur on Eestis ikkagi 16000, mitte 50000 võitlejat, siis jaguks oletuslikke 500 ÕT raketti laskeseadmeid igasse rühma, mis oleks juba vastase lenduritele paras õudukas.
Soome sissid eelistavad kanda LAWi, mis on Soomes nimega 66 KES 88, see on siis 66-milline ühekordne TT lask. Kaalub 3 kilo ja laskekaugus on kuni 250 m, piisav soomukite ja kergemate tankide vastu. Soomlaste uus relv on 40 mm granaadipüstol, mis ise kaalub 2,5 kilo ja 12 kildgranaati padrunivöö samuti 2,5 kilo. Maksimaalne kasutuskaugus 350, efektiivne 250 meetrit. Komplektis 24 granaati, kogukaal 7,5 kg.
Näiteks 60 mm MP kaalub 7 kilo, sisuliselt koosneb torust, tugiplaadist ja sihikust ja selle vedamiseks piisab 1 mehest, kes jaksa ka paar miini ühes võtta. Laskekauguse maksimum 2 km, efektiivseim 1,5 km. Miini kaal 2 kilo. Kui nüüd jagada varem mainitud lisakilod võitlejate vahel, siis jagu (9 meest, moodustavad vajadusel 3 3-mehelist sissipatrulli) suudaks kanda 60 mm MPd ja 16 miini, 1 7,62 KP ja 1000 lasku kullalinte.
Need siis jaguneksid näiteks nii:
Jaopealik – automaat ja lisaks 2 MP miini ja külgmiin M14 ning 100 lasku KPle;
Sidemees – automaat ja raadio, lisaks 100 lasku KP;
TT mees – automaat ja B 300 ja 2 raketti, lisaks kaitselaeng 21 ja 2 MP miini;
TT abi – automaat ja 3 raketti, lisaks külgmiin M14 ja 100 las2 MP miini;
KP mees - kannab relva ja 100 lasku, lisaks 2 MP miini;
KP abi – automaat ja 500 lasku KP moona, lisaks kaitselaeng 21;
Täpsuslaskur – täpsuspüss ja 100 lasku KP ning 2 MP miini;
MP mees– automaat ja MP ning 4 MP miini ning kaitselaeng 21;
Laskur-granaadiheitur –automaat ja granaadipüstol ning 24 granaati ja 2 MP miini.
Kokku siis 1 jaol kaasas, enamvähem ühtlaselt jaotatud;
1 MP ja 16 miini;
1 KP ja 1000 lasku lintides;
1 TT relv ja 5 raketti;
2 külgmiini M14;
3 kaitselaengut 21;
7 automaati, igal 3-4 salve ja lahtisi padruneid niipalju kui kanda jaksab;
Käsigranaadid, lõhkeainet, detonaatoreid ja detoneerivat nööri.
Muidugi on siin kirjas 60 mm MP ja 40 mm granaadipüstol, mida hetkel ei ole Eestis, kuid vähemalt viimase analoog on hankeplaanis sees rauaaluse graadiheitjana.
Seda on piisavalt, et teha 1 korralik varitsus ja pommitada MPst segamini vastase laager ning õhkida mõni väiksem sild. Samas on 9 meheline jagu piisavalt väike, et seda on raske õhust märgata ja pommitada. Kui ma oleksin sisside võitlusgrupi või rühma pealik ja miski ime läbi oleksid kasutuses ÕT raketid, TT raketid ja 12,7 KP või 40 mm automaatgranaadiheitja, siis ma ei annaks neid patrullidega ühes, vaid kasutaksin baaslaagri kaitseks või suuremaks rünnakuks, kus osaleb kogu üksus.
Samuti on küsitav MP jaoga kaasatarimise vajadus. 60 mm puhul on see mõeldav. Kui rühmal on näiteks 1 81mm MP, siis seda patrulli kaasa ei veeta, liiga raske ja kohmakas. Vastase tugipunkti avastamisel teatatakse selle asukoht baaslaagrisse ja MP meeskond annab tuld, mille järel on kasulik kohe laagri asukohta vahetada, sest muidu on vasturünnak kiire tulema. 60 mm MP on ka sellepärast parem, et ei paljastata baaslaagrit ja kohe asukohta vahetades on ka vastulöögi oht väiksem. Kui MPd ei kasutata, siis veetakse rohkem kaasa lõhkeainet ja külgmiine ning laskemoona. Siss on igal juhul koormatud nagu kaamel. Koorma optimeerimisel jõuame selleni, et kaalu vähendamiseks on kasulikum kanda 5,56 kaliibriga relvi, sest selle moon poole vähem kui 7,62 ja inimene suudab rohkem kanda. Kuna sissid lasevad reeglina varitsusest ja eemaldumisel, kus vahemaad on väikesed, on 5,56 löögijõud piisav. Inimese vastu paari-kolmesaja meetri kaugusel lastes on mõju sama, ning tegelikult on nii 7,62 kui 5,56 moon ühtemoodi jõuetud nii soomukite kui lennukite vastu.
Kui KSP kaal tühjalt on 12 kg, siis Minimi kaalub 7 kg ja 1 KP mehe tavaline kaasaskantav laskemoonakogus on 600 lasku. Jaos saaks siis olla 2 kerget KPd, millele jõuab kaasa vedada 2000 lasku. Sama kaal, 1 asemel 2 relva ja topelt moona. Siin on, millele mõelda, sest tegelik kaasaveetav varustus ja relvastus sõltub ju kaitsejõudude võimalustest ja püstitatud ülesandest. Tule juhtimiseks vastase konvoi pihta piisab sidemehest ja paarist kaitsemehest automaadiga, samuti on 3-4 meest piisav silla õhkimiseks, varitsuseks on vaja ka miine ja TT relva ning KPd ja TL, sisuliselt kogu jagu. Rünnakul suuremale konvoile või vastase üksusele osaleks kogu võitlusgrupp kõikide kasutada olevate relvadega.
Sissisõda või siis moodsamas inglisekeelses terminoloogias Deep Operations on osa moodsast sõjapidamisest, seda ei saa vastandada regulaararmee tegevusele, sest omavaheline koostöö on pidev.
Eesti puhul on selge, et Vietnami või Afganistani kombel aastaid okupantidega võidelda, ise suurusjärgu võrra rohkem tsiviilelanikke kaotades, on rahvuse hukk, sest põlisvaenlane ei hakka kindlasti tsiviile säästma. Nagu ka kaur3 väga hästi välja toob, on sissisõjal palju erinevaid variatsioone, sõltuvalt üksuste tasemest ja liitlaste tegevusest.
Kõige mustema stsenaariumi puhul, kui Eesti jääb kallaletungi korral üksi, lõppeb ka vastupanu kiiresti, sest oskajad mehed ja sõjamoon saab otsa. Muidugi on võimalik ka vastaselt võetud relvastusega tegutseda, kuid see ei saa olla massiline. Samamoodi oli Vietkongi relvastus pärit peamiselt Põhja-Vietnami armeest ja afgaane varustas Pakistan koos teiste moslemimaade ning USAga.
Ma tahaks ikkagi loota, et probleemide korral Eestit üksi ei jäeta ja liitlased tagavad vähemalt õhuruumi puutumatuse ja tuletoetuse ning varustamise. Selle tuletoetusega peaks kaasas käima ka liitlaste tulejuhid. Need oleks siis mõnemehelised grupid, kes tegutsedes koos eestlastega, juhiksid liitlaste õhulööke vastase üksuste pihta.
Minu arvates on ainuke võimalus, et kaitseliitlased moodustavadki need objektikaitse ja sissiüksused, kelle ülesanne on vastast häirida ja takistada niipalju kui võimalik. Nad saavad tegutseda ainult teadmises, et kusagilt on tulemas Eesti ja liitlaste väed.
Teiselt poolt teab vastane liiga hästi, mida suudavad oma pere kaotanud võitlejad, kellel pole enam midagi kaotada, lihtsalt suur soov kätte maksta kasvõi oma elu hinnaga. Kui suuremad Eesti linnad on sodid ja võitlejate lähedased hukkunud, siis järgnevad kindlasti süvaoperatsioonid Venemaa asulate vastu, kus eesmärgiks on juba võimalikult palju tappa ja hävitada, vahendeid ja sihtmärke valimata. Ennustan, et Venemaal järgneks siis islamiterroristide ajastule balti terroristide ajastu.
Tagala ja logistika toimivus on tõesti see, mis on edu võti, ma tõin varem loetelu, kui palju jaksaks kerge üksus ise lahingumoona kaasas kanda ja et seda jätkuks paariks kontaktiks.
Kui mingi üksuse ülesanne on võitlemine ja vajadusel sissitegevus vastase tagalas X territooriumil, siis tuleb varustuse peidikud varem valmis ehitada ja täita. Soomlased täpselt nii teevadki, on olemas isegi standardsed veekindlad peidikud jaole ja rühmale, mis ohu korral laiali veetakse. Lisaks on suuremad sõjamoona laod sügaval kaljude sees ja tugevasti valvatud, nii et nende hävitamine õhurünnaku või diversantide üksuse poolt on väheusutav.
Sissiüksusel on 2 olukorda, kus neid ähvardab suur oht. Esimene on rünnaku ajal, kus vastane püüab neid siduda, ümber piirata ja hävitada ning võib asuda jälitama. Teine ohuolukord on õhu teel täienduse saamine, seega ma ei soovitaks taktikat sellele üles ehitada. Kui vastasel on olemas radarid ja pilt õhuruumis toimuvast, siis on seal näha, et X piirkonnast lendas üle lennuk või helikopter ja poetas sinne midagi. Vastased ei ole rumalad ja saavad aru, et sinna pandi maha või võeti peale üksus või täiendati kohalolevat üksust. Seega tuleb sinna peatselt vastase üksus, kes asub sisse jälitama. Kui sissid saavad X piirkonnas täiendust, peavad nad sealt kiiresti lahkuma, et mitte kotti jääda.
Sama olukord teistpidi on Afganistanis, kus ISAFi eriüksuseid transporditakse tavaliselt kopteritega öösiti. Sellest piirkonnast, kuhu on kuuldud kopteri maandumist, hoiavad taliibid kilomeetrite kaugusele, sest seal on vastased. Taliibide petmiseks kasutatakse mitut helikopterit, mis korraga eri kohtades maanduvad ja ainult 1 neist paneb päriselt üksuse maha. Või teeb helikopter mitu peatust ja ainult 1 neist läheb üksus maha. Lisaks ei panda üksust kunagi selle künka peale, mis on tema eesmärk, vaid ikka mitu kilomeetrit kaugemale, et taliibid ei teaks täpselt, kus üksus tegutseb.
Eriüksuse avastamise korral on neil suur jama kaelas, tavaliselt koosneb üksus mõnest mehest, harva rohkem kui jagu ja nende tulejõud on nõrk. Taliibid jooksevad neist lihtsalt üle või pommitavad miinipildujaga segamini. Nii on otsa saanud paljud eriüksuslased, kelle positsioon on avastatud. ISAFi lahingureeglid ei luba konspiratsiooni säilitamiseks tappa tsiviilelanikke, näiteks karjuseid, kes juhuslikult üksust näevad, kuid nende käest jõuab inff kiiresti taliibideni. Seega on avastamise korral ainuke võimalus kiire asukoha vahetus või evakueerimine.
Eesti on õnneks oluliselt metsasem kui Afganistan, kuid õhurünnaku ohtu ei tohi kindlasti alahinnata. Nagu varasemas tekstis mainisin, on raskekuulipildujate kaasavedamine rännakul mõttetus, neid kasutatakse peamiselt oma positsioonide kaitseks. Küll on Eestile vaja kantavaid ÕT-rakette, kuid neid ilmselt ei hangita.
Sissitegevusest üldiselt, siis kindlasti on sihtmärgid vaenlase voorid, laagrid, laod ja näiteks lennuväljad. MP-tuli kütusetünnide või lennuvälja pihta on hävitav. Samuti tasub rünnata vastase maal asuvaid sõjalisi objekte, kui seda suudetakse. Elektrijaamad, kanalisatsiooni mürgitamine ja pommid rahvarohketes kohtades ei ole sõjalised sihtmärgid, neid ründavad meeleheitel inimesed, kellel ei ole midagi kaotada ja kes tahavad oma elu võimalikult kallilt müüa.
Keskmine siss ei ole eriti aldis enesetapumissioonideks, mida reidid vastase territooriumil kindlasti on, sest seal tervelt tagasitulemise võimalus on praktiliselt 0. Ta mõtleb oma perele, kelle juurde ta tahab võimalikult kiiresti tagasi jõuda.