Võib öelda, et sa laias laastus kirjeldad... mind ennastruger kirjutas:Tavaline KV elu mitte kunagi näinud isik ei hakka 90% tõenäosusega kunagi motiveeritult sõdima ja kodumaa eest võitlema. Mis paneks teda seda aga tegema? Kuidas saada tavaline ütleme, et linnas elav palgatöölisest kontoritöötaja (kultuuritöötaja) sissima või vastupanu korraldama ja organiseerima???
Või noh, KV elu ma olen näinud - selles mõttes see mulle müsteerium ei ole. Valdavalt linnas elav palgaline kontoritöötaja (reservatsiooniga saab isegi öelda, et kultuuritöötaja) olen ma küll.
Mis paneks mind vallutatud territooriumil vastu hakkama?`Sest ma tean, mis seal ja mujal toimuma hakkab, kui seda ei tehta. See on mu kodu ja kodumaa - mul ei kusagil mujal parem. Minu kael ei paindu võõra võimu ja lolluste alla - seda võib võtta nüüd suguvõsa "probleemina". Igas põlvkonnas pisteti keegi Siberisse või lasti maha. m.h. ka vastupanu organiseerimises osalemise eest 1940-41. aastal. Oma valitsus võib käru keerata, kuid võõrad keeravad rohkem. Ma tean milliseid vigu tegid metsavennad omal ajal ja ma tean, mida tuleks teha teisiti ja mida tuleks teha täpselt samamoodi. Ma ei räägi puhtast sissimisest ja VGR-idest. Ma räägin üldrahvalikust vastupanust mis peab olema. Kui Juhani kirjutas, et sissid ei või tsiviilidega kokku puutuda, siis olen ma nõus. Osaliselt. Kuid vastupanu, eriti arvestades, et see kestab kauem kui kuu või kaks - peab, kuigi see on ohtlik, puutuma kokku tsiviiliga. Tsiviilelanikkond peab olema kaasatud, peab toetama vastupanu. Nii otseselt kui passiivselt. Ära ei tohi unustada, et võitlus ei toimu vaid relvade, vaid ka propagandaga ja metsades ning soodes müttavad akontaktsed sissid on selle ideaalne märklaud. Siin võiks puutepunktiks olla kasvõi vallutatud alal organiseeritud vastupanu mis on n.ö. sidepidajaks sisside ja tsiviili vahel, kuid see kontakt peab olema. Peab olema ka väga hea propaganda, muidu kõik hakkavad lootma vabaks laulmisele - nagu on viimase aja moeröögatus mõelda ja uskuda ja seda teadmist kultiveerida läänes. Me laulsime end vabaks - no krt. Kui peale II ms-i ei oleks olnud relvastatud vastupanu (sõltumata selle kehvalt organiseeritud tasemest), ei oleks olnud õpilasvastupanuorganisatsioone ja hiljem teisitimõtlejaid-dissidente - siis ei oleks sellised hulgad 1980ndatel enam NEID laule laulma hakanud. Minu arvates.
Kuid oma nahka turule ma rottidele närida küll ei anna, ma juba aiman mis mind oodata võib (töö pärast). Ma teadvustan endale praegu, et see lust ja lillepidu ei oleks, kuid mujale putkama ma ei hakkaks. Mis saab siis minu sõpradest, suguvõsast, perekonnast ja kõikide mu esivanemate tööst, millega nad aastasadade vältel tegelenud on? Siinkohal on üks motivaator mu esivanemate talu, mis on juba sajandeid meie käes. Need on mu juured, see on mu kohustus. Kui see kõlas nüüd pateetiliselt siis lugege uuesti ja nii nagu kirjas on. See olen aga mina, kuidas järgmine kontorirott mõtleb, ma kahjuks ei oska täpselt öelda.
