Relvastatud gruppide tegevus väljaspool ametlikke väeosi. Metsavendlus, sissisõda, mittekonventsionaalne sõda, gerilja, banditism ja mis iganes nimed sellele nähtusele antud on.
kaur3 kirjutas:Kui palju sööb üks jagu nädalas? Kui suur peab üksus olema, et tal oleks sõjaline mõttekus?
Sissid ei tohi toetuda tsiviilelanikele. Peab olema endal korralikke peidikuid - palju peidikuid.
Sissijagu on hea võitlusvõimeline üksus. Kui ühte kohta paikneb suurem üksus, näiteks rühm, on suur võimalus, et terve rühm hävitatakse korraga ära. Jaost jätkub luure, miinide paigaldajad, õhkijad, laagri tunnimees, sidemees, jne. Sissiüksus ei tohi jääda lööma otsustavat lahingud, vaid nõelatõrge ja kaduda "maa alla".
Soesilm räâkis metsavendadest, kelle organiseerumisaste on väga kaugel Juhani poolt kirjeldavatest Soome kaitsejõudude sisside omast. Kui esimesed satuvad metsa, siis teised saadetetakse sinna. VG peaks oma loomu poolest Juhani kategoorias olema. Seetõttu peaks metsavendade kogemusse resevatsioonidega suhtuma
Sellesse tuleb suhtuda tõsiselt, analüüsivalt ja kasulõikavalt!
See, et sealt otse ülevõtta võib-olla väga palju pole, ei tähenda, et sellest kogemusest poleks paljudes aspektides õppida. Siin muidugi jääb ka küsimus, et kas haarata laia pilti või jääda puhtalt ja ainult VGR-ide baasile arutlema (ja sedagi ma ei tahaks avalikult teha), mis iseenesest ei ole just kõige suurem "punt" siht- või huvigrupist keda metsa "saata" või kes sinna võib "sattuda". Igasugune reservatsioon kui silmaklapitav tegur tuleb kõrvale jätta. Analüüsida, järeldada ja õppida on vaja
Niiehknaa ei saa tegevust täieliselt etteplaneerida, sest tegevus on alati - ajaloo poole piiludes, selgunud tegevuse käigus. Jah, otse pole sealt midagi üle tõsta, kuid õppida on sealt paljut. Iseasi kas kõik seda kohe näevad või ei, mida ja kuidas.
Võrrelda metsavendi ja spets.koolituse saanud üksuseid on niikuinii nagu isegi mõistate. Raskuskese on väheke mujal.
Juhani Putkinen kirjutas:Kahjuks mitmel pool Eestit on kombeks jättä mingi tihnik tee äärde või põllukraavi kasvama igasugust "pa*ka". Nende läbi sissid ei näe korralikult teele. Selline oleks vaja seadusega ära keelata.
Eestis peab olema väga suur kogus häid kohti varitsustele ja sissilaagritele.
Nii ja naa. Samas see võpsik võib olla ainukene kate, mille varjus liikuda kiirelt kusagilt üle tee ja eemalduda vaenlase tegutsemisalast. Minu meelest on kriminaalne see, kui enamus puidust jäetakse lihtsalt risti-rästi langile maha ( ja ma ei räägi okstest vaid ma räägin pikkadest, jupitud tüvedest oksavaaldue vahel ja sees) ja siis sinna peale kasvanud 2m võpsikus (taimed ja võsa) käid, ragised, väsid ja vigastad ennast. See selleks. See on mu isiklik, subjektiivne viha, kahe mehe vigastatud jala pärast.
Juhani Putkinen kirjutas:Kahjuks mitmel pool Eestit on kombeks jättä mingi tihnik tee äärde või põllukraavi kasvama igasugust "pa*ka". Nende läbi sissid ei näe korralikult teele. Selline oleks vaja seadusega ära keelata.
Eestis peab olema väga suur kogus häid kohti varitsustele ja sissilaagritele.
Nii ja naa. Samas see võpsik võib olla ainukene kate, mille varjus liikuda kiirelt kusagilt üle tee ja eemalduda vaenlase tegutsemisalast.
Ilmselt meie räägime nüüd eri asjadest.
Minu mure on see, et tee ääres on küll põld mille üle saaks teostada varitsuse vaenlasele olles ise kaugel metsa sees varjus ja saaks ka eemalduda selle metsa sees varjus - aga tee äärde on jäetud puid ja võsa nii, et ei ole korralikku nähtavust üle põllu teele. Teine sitt asi on, kui seal põllu peal on näiteks kraavis puid ja võsa segamas nähtavust üle põllu teele.
Sissid ei nagu nii tohiks ise minna põllu või muu lagendigu peale.
Sellesse tuleb suhtuda tõsiselt, analüüsivalt ja kasulõikavalt!
See, et sealt otse ülevõtta võib-olla väga palju pole, ei tähenda, et sellest kogemusest poleks paljudes aspektides õppida. Siin muidugi jääb ka küsimus, et kas haarata laia pilti või jääda puhtalt ja ainult VGR-ide baasile arutlema (ja sedagi ma ei tahaks avalikult teha), mis iseenesest ei ole just kõige suurem "punt" siht- või huvigrupist keda metsa "saata" või kes sinna võib "sattuda". Igasugune reservatsioon kui silmaklapitav tegur tuleb kõrvale jätta. Analüüsida, järeldada ja õppida on vaja
Niiehknaa ei saa tegevust täieliselt etteplaneerida, sest tegevus on alati - ajaloo poole piiludes, selgunud tegevuse käigus. Jah, otse pole sealt midagi üle tõsta, kuid õppida on sealt paljut. Iseasi kas kõik seda kohe näevad või ei, mida ja kuidas.
Jah, just seda kõike oma reservatsiooni all silmas pidasingi. Suurepärane on see, et asjaga tegeletakse!!
Mul on heameel korrata sõber Arnoldi sõnu:
Paistab, et on juurdekasvu!
Kol-ltn Martin Herem kaitses hiljuti KVÜÕA-s magistritöö teemal
Tsiteeri:
Metsavendade strateegia ja tegevuse analüüs:
R. Saaliste poolt organiseeritud metsavennad aastatel 1947-1950
Jah, Eesti metsavendade tegevusest on palju õppida - vähemalt seda mis ei tohi mitte mingil juhul teha.
Leedu metsavennad olid korralikult sõjaväeliselt organiseeritud, mundris ja neid oli väga palju. Ka nende tegevusest on õppida.
Meie aga elame nüüdisaega - peale ajaloo meie võime õppida ka uusi nippe. Ma õpetan pidevalt sissitegevuse nippe erinevate malevate sissidele. Kõige tähtsam õpe on ikka see vana: Meie peame jääma ellu ja vaenlane surema - mitte vastupidi. Meie peame tegutsema targalt, mitte tormama ülepeakaela.
Toitlustus on üks suurimaid asju, mida konflikti korral tagama peab hakkama. Seda ka vastaspool, kes muidugi saab seda oma vallutatud territooriumil vähem pakkuda, et ka vajadusel vajalike isikuid (masse) mõjutada. Igasugune konflikt viib liikuma inimeste hulgad, kellest suur osa enam samasse kohta tagasi ei tule. Konflikt sulgeb suhteliselt kiirelt juurdetuleva toidu hulga. Olemasoleva toidu hulgaga, ei suudeta kaua vastu pidada. Kuskilt peab tulema juurde. Kellel maal kelder olemas on, see elab edasi, kui just naabrid ja muud näljased tühjaks seda ei tee. Kindel on see, et suurlinnade inimhulgad kasutavad olemasoleva toidu kibekiirelt ära ja vajuvad linnalähedastesse piirkondadesse tegutsema. Avestada tuleb sellega, et väike elektrikatkestus-2-3 päeva suvel ja kõikide toiduained külmkapist on hävimisele läinud või ära söödud. Kuivainetega peetakse vastu veel 1 nädal ja kõik. Kuidas Eesti suudab tagada toiduveod? Üle Soome lahe või Rootsist? Maad mööda? Liitlaste lennukitelt-laevadelt? Ka võimalus, kui lennata ja merd sõita lastakse. Suur on see isikute hulk, kellele tuleks hakata toitu tagama? Konflikti korral tuleb luua omad kindlad toiduratsioonid-rindeportsion ja tagalaportsion. Inimesed on harjunud erinevalt sööma. Vähese varustamise korral süüakse kõike ja erinevalt. Tarbida tuleks säästvalt ning arvestatult kogustes.
Toitlustamine konflikti korral läheb kindlasti talongide peale, sest tekib must turg ja hinnad tõusevad mitmekordseks. Vaba raha ei leidu enamusel või ei saada seda enam kätte pangaautomaatidest. Kuidas toimub konflikti ajal tagalas toimuva tagamine? Suur osa rahvast elab palgapäevast palgapäevani. Kuidas hakkavad toimuma liisingumaksed ja muud erafirmade-riigiasutuste vahelised maksed? Kui tavainimesed ei suuda kütte ja kanalisatsiooni, prügiveo eest enam maksta, kuna vaba raha ei tule peale palgapäeval?? Kas pannakse siis elekter ja küte kinni? Katlamajadele vajaliku kütteõli tagamine? Palju firmasid paneb konflikti tekkides päevapealt tegevuse kinni. Kus need (oskus)töölised edasi tegutsema hakkavad? Mobiliseeritakse või panevad välismaale minema? Kuidas oskab riik nende tegevust edasi tagada? Palkmajade ehitaja saaks tööd kindlustuste ehitamisel, kuid siiski. Probleem tekib paljude inimestega, kellel puuduvad vajalikud oskused.
Võitlusgrupid on meile olulised, kuid kuidas hakata allesjäänud ja ei kellegile vajalikele isikutele väljaõpet tegema sõjalist ja tsiviilkaitselist, meditsiinilist? Võitlusgrupid vajavad ju ka täiendust. Paari tunniga võib ju relvakäsitlemise selgeks teha, kuid mida edasi neile õpetada? Kes õpetavad? Need, kes võiksid õpetada on ju rindel enamuses või juba vastase poolt vallutatud aladel. Konflikti korral tuleb õpetada ka mittekonventsionaalset sõjapidamist. Isehakanud pommipanijaid ei taha ju KAPO ega KV ja KL kuskil näha, kuni nad pole seaduslikult väljaõpetatud grupeeringute-üksuste koosseisus.
Võitlusgruppide täiendamine kellega? Võimaliku vastupanuliikumise struktuuri loomine tagalatingimustes. Ega võitlusgruppidesse kõik ka ei kipu kohe hooga minema. See tähendab ikkagi oskusi ja surmasaamise oht on suurem, kui tagalas istujatel.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Ma ka mõtlen sellele, et kas igas malevas olev vgr vähe pole... ausalt öeldes ma muidugi VGR-ide arvu ja võimekust ei tea ja vast ei peagi teadma aga küsimus nende puhul oleks vast ka reservis. keegi pole igavene ja toenaoliselt kóik ka ei jòua tegevusse. lisa peab olema. ka neid kes vallutatud alal vastupanu seal varjunutest organiseerivad (ka moraali tostev tegevus, mida lahingùksus ei tohiks, jõuaks ja saaks teha). lisaks üksuste aklimatiseerumine. kui mind kui lääne-eesti madalmaa ja rabade ning rupsiku meest visati hommikupimeduses lõuna-eesti kuplite vahel välja siis oli see esimese hooga harjumatu küll. kohalikel on ju eelis aga.. neid peab rohkem olema kui üks grupp malevas. sisuline vastupanu organiseerimise voimekus vallutatud alal peab olema mis suudab juurde toota taiendust. n.o. vgr-i reserv. teadlikud sissisoja taktikast. kohalikust taustast ning kogemustest ajaloo baasil jne. Eesti peale saame sel teemal ju mitu lektorit kokku...
vabandan kirjavigade pärast, telefoniga on visa trükkida .
Mina näen sisside ja võitlusgruppide lisandumises probleemina ka seda, et nendel, kes võitlusgrupis osalevad, peab olema motivatsioon sellega tegeleda. Tavaline KV elu mitte kunagi näinud isik ei hakka 90% tõenäosusega kunagi motiveeritult sõdima ja kodumaa eest võitlema. Mis paneks teda seda aga tegema? KL populariseerimine seda kindlasti oleks. Enamus siinsetest foorumikasutajatest on valmis minema sõdima küll, kuid mida teha järelkasvuga? Kuidas saada tavaline ütleme, et linnas elav palgatöölisest kontoritöötaja (kultuuritöötaja) sissima või vastupanu korraldama ja organiseerima??? Õpetame nad miine paigaldama? Usuga, nagu islamimaades, ka liikuma rahvast ei pane. Või on antud ülesanne Nobelit väärt? Või tekib peale 2-3 nädalat sõjakõlbulikest lihtsalt puudus. Passiivne vastupanu on ka midagi, kuid vastasele tuleb anda tina igaltpoolt ja nagu Juhani ütles, meie asi on ellu jääda ja vastasel surra.
Motiveerimata ja enestes kahtleva mobiliseeritud linnameeste pundi maale konfliktipiirkonda sissima saatmine tundub enesetapuna.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Huvitav, miks pannakse alatihti sissid ja metsavennad ühte patta?
Mille poolest on ühed paremad, et neilt õppida (või selliselt väljendudes jäljendada)? Teised aga kuidagi viletsamad ja neilt ...?
Vahest tuleks ka ülejäänud maailmale tutvustada meie esiisade kogemusi, et neil kaoks ära rumalad mõtted peast? Eestlastel on kogemusi mitme riigi jagu...
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Tuleb tuttav?
Nii lihtne, ent raske mõista - mida sellega mõeldi... Reeglina loetakse see mõttekatke läbi ja kehitatakse õlgu: ma olen ju õppinud! Seal ei ole midagi kasutamiskõlblikku... jne.
Õppimine ei ole mehhaaniline meeldejätmine ja võõraste mõtete kordamine...
Õppimisele peaks järgnema lahtimõtestamine ja tulemustele uue/kaasaegse vormi andmine vastavalt eesmärgile.
Füüsilise põrkamise õpingud on tore tegevus, kuid kui seda ei saada mõttemaailma järeleaitamine, siis on tegu mehhaanilise äraõppimisega... Kuna aga mõttemaailm on pooltäis/pooltühi, siis X olukorras tõusetub sisemusest esile iidne teadmine: oma särk on p...le lähemal...
Sellised mõttekatked tekkisid viimase paari lehe sõnumeid lugedes.
ruger kirjutas:Ega võitlusgruppidesse kõik ka ei kipu kohe hooga minema. See tähendab ikkagi oskusi ja surmasaamise oht on suurem, kui tagalas istujatel.
Minu stsenaariumite järgi üldiselt pole olemas tagalat.
Suur-Tallinnat püütakse kõigest väest enda käes hoida - aga see on nii väike ala, et tegelikult see on rinne.
Ülejäänud Eesti alal (ja vaenlase territooriumil) peab toimuma väga tõhus sissisõda, et oleks võimalik seda Suur-Tallinnat mingil määral enda käes hoida. Seega võitlusgrupid, luurerühmad ja teised sissiüksused peavad tegutsema vaenlase poolt hoivatud territooriumil. Seal pole võimalus minna pangaautomaadist raha tõstma ja siis jalutada kauplusesse sisseoste tegema. Kõik vajalik peab olema peidikutes ja või võtma trofeena vaenlase käest - no, midagi vähest saab ka loodusest vahepeal korjata.
gruppen kirjutas:sisuline vastupanu organiseerimise voimekus vallutatud alal peab olema mis suudab juurde toota taiendust.
Vaenlase poolt vallutatud aladel on raske hakata mehi juurde võtma ja väljaõpetama - see on väga ohtlik tegevus. Ettevalmistused ja väljaõpe on vaja ära teha juba sügaval rahuajal - nüüd.
ruger kirjutas:Motiveerimata ja enestes kahtleva mobiliseeritud linnameeste pundi maale konfliktipiirkonda sissima saatmine tundub enesetapuna.
Õige.
Sissid on vaja väljaõpetada ja harjutada juba rahuajal. Siis tuleb nendele ka motivatsioon, sest näevad, et on võimalus vaenlasele kaotusi toota ja ise ellu jääda. Varitsus, jälitajate raputamine, elu sissilaagris, uue varitsuse ettevalmistamine, ...
Enesetapjalikku lahingusse eestlasi ei tohi saata, meid on selleks üleliia vähe.
oleeg kirjutas:Huvitav, miks pannakse alatihti sissid ja metsavennad ühte patta?
Jah, metsavennad on väga lai mõiste. Selle sisse läheb ka need isikud, kes on lihtsalt ennast varjamas, et ei satuks vaenlase repressioonide ohvriks. Nad ei võitle, vaid peidavad ennast kusagil ja püüavad ellu jääda.
