Relvastatud gruppide tegevus väljaspool ametlikke väeosi. Metsavendlus, sissisõda, mittekonventsionaalne sõda, gerilja, banditism ja mis iganes nimed sellele nähtusele antud on.
Esimese vene okupatsiooni ajal raadiod ju konfiskeeriti kodudest.
Teoreetiliselt, teoreetiliselt! Nii nagu enamus mehi oli saksa sõjaväes ja jagus neid ka Soome, nii jäid ka enamus raadiovastuvõtjaid ikka alles. Mul vanaisa peitis aparaadi puuriida sisse, kus seda ainult rotid natuke närisid, hiljem tuli ühe saksa sõduriga rinda pista, kes arvas, et raadiot kuulavad ainult õiged aarialased. Aparaat siiski tänaseni alles
Võisid jah, kuniks mõni "holsteini redneck" seda omale ei hakanud tahtma Üldiselt viisakate saksa talupoegade ja tööliste armee seas oli ikka neid tõeliseid palgasõduri ättituudiga isendeid, kes kohe kõike tasku või vankri peale üritasid sokutada - vanaisal läks ühega niikaugele, et pidi toast jahipüssi tooma. Tüüp varastas üksuse lahkumisel kõige parema kirve! Asi lahenes ohvitseri sekkumisega, kes lubas pikanäpumehe eesliinile saata. Vaevalt et see ka juhtus, aga kui keegi nüüd arvab, et saksa sõdurit võis igaüks püssiga ähvardada, siis selgituseks niipalju, et vana oli metsavaht - seega riigiametnik!
Arnold kirjutas:kui keegi nüüd arvab, et saksa sõdurit võis igaüks püssiga ähvardada, siis selgituseks niipalju, et vana oli metsavaht
Teadmiseks:
Üldiselt tava Saksamaa sõdur oli sõja ajal peaaegu pidevalt näljas - muidugi oli ka sokolaadi, veini ja igasuguseid hõrgutisi, aga ikka näljas.
Minu ema ema elas väikses talus Lapimaal. Mehed olid sõjas. Üks kord vanaema avastas, et ilmselt keegi on maakeldris sees. Ta võttis relva ja läks vaatama mis toimub.
Ta leidis oma keldrist sakslasest sõduri kes oli läinud keldrisse varastama kartuleid. Vanaema viis ta päris kaugel asuvasse Saksa garnisonisse. Kartulivarga jaoks oli ainult üks lahendus - ta lasti koheselt maha.
Selle viimase lausega ütlesid ise ära - Eesti ei olnud sakslaste jaoks riik ja eestlased ei olnud ... mida iganes! Kusjuures täielik ülepingutamine - kas soomlased hakkasid Aadu ulmeriiki rohkem austama, kui nägid koriseva kõhuga saksa soldatite mahalaskmist paari kartuli pärast?
Selle viimase lausega ütlesid ise ära - Eesti ei olnud sakslaste jaoks riik ja eestlased ei olnud ... mida iganes! Kusjuures täielik ülepingutamine - kas soomlased hakkasid Aadu ulmeriiki rohkem austama, kui nägid koriseva kõhuga saksa soldatite mahalaskmist paari kartuli pärast?
See ei puudu üldse asjasse.
Üldiselt sakslased polnud vargad ja käitusid hästi - ka Eestis.
Seevastu venelased OLID ja ON vargad - karistamatult. Vägistasid miljoneid sakslasi karistamatult, röövisid kõik mis võimalik aastal 1945. Aga täpselt sama moodi Tshetsheenias aastast 1999 edasi ja Georgias augustis 2008.
Sakslased põletasid minu sünnilinna Rovaniemi - aga ma ei pane seda pahaks. Venemaa sundis Soome keerama relvad oma relvavendade vastu. Saksamaa oleks kaotanud sõja nagu nii, sest USA oli sõjas Saksa vastu. Soomel oli aga vaja jääda iseseisvaks. "Right or wrong, my country".
USA aga pole kunagi tunginud Soome kallale - mul pole eriti midagi jänkide vastu (välja arvatud see, et aitasid kuradi kriminaale venelasi).
Aga Venemaa ja venelased - täielik pa*k. Kui neid poleks üldse olemas siis see meie Maakera oleks oluliselt parem.
Sidevarustusest riigiarhiivi materjalide põhjal:
E.Virkus (tegutses Lelles kuni 1950) tunnistas ülekuulamisel, et nägi 1947 aastal Raikküla vallas Orasega kohtudes patareidega raadiojaama. Sellele oli kandmiseks õmmeldud presendist kott. Samasugune kott oli patareidele ... sama aasta 1.juulil läksid nad metsa raadiosidet looma. Raadiojaamal oli kaks antenni, üks maas ja teine puu otsas. Edastasid morses inglise ja saksa keelset avatud teksti. Hiljem edastas Oras veel sama info rootsi keeles. Selle oli varem tõlkinud talle R. Saaliste.
V.Oras kirjeldab oma protokollis Saaliste raadiojaama: 10x20x30cm, helepruuni värvi plastmassist? korpusega, mahtus portfelli. Saatja paremal ja vastuvõtja vasakul pool. Korpusel inglise keelsed kirjad. Saaliste sõnul ulatus side sellega 1500km. Tõenäoliselt on tegemist sama jaamaga.
Küll ei ole kuskil kohanud, et nad raadioteel omavahel oleksid sidet pidanud.
Kuskil eespool kirjeldasin ühte raadiojaama. mis Koksilt ja Sirelilt saadi. No vot, Jerleti sõnul pidid need mehed õppima raadiosaatja kasutamist tema korraldusel.
Erika Kuusk/Kask ehk ainuke Saaliste grupi ellujäänu, õpetas patarei vanglas teistele morset, et naabritega läbi seina juttu ajada.
See oli üks Haukka - Tümleri grupi Eestisse mahajäänud, Soomest saadud "Sever" jaam, mis oli seisnud kusagil Läänemaal ühe mehe käes (vat niipalju on mälus, arhiivis otsides leiaks kindlasti rohkem). Sellega prooviti siis Lääne poole ühendust saada, kuid mida - ilma sidetabelita, muidugi mingit ühendust ei saadud.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Üldiselt viisakate saksa talupoegade ja tööliste armee seas oli ikka neid tõeliseid palgasõduri ättituudiga isendeid, kes kohe kõike tasku või vankri peale üritasid sokutada - vanaisal läks ühega niikaugele, et pidi toast jahipüssi tooma. Tüüp varastas üksuse lahkumisel kõige parema kirve! Asi lahenes ohvitseri sekkumisega, kes lubas pikanäpumehe eesliinile saata. Vaevalt et see ka juhtus, aga kui keegi nüüd arvab, et saksa sõdurit võis igaüks püssiga ähvardada, siis selgituseks niipalju, et vana oli metsavaht - seega riigiametnik!
Ei ole tagakülge uurinud, aga jah, selline jahiidüll koerte ja sarve puhuva kütiga.