Luurepatrulliharjutus

[Juhani Putkinen]

Minu arvates üks sisside tähtsamaid ülesandeid on luure vaenlase tagalas.

Ma soovitan soojalt, et Eestis korraldatakse õigeid luureharjutusi - mitte näitemängusid või tühja-tähja võistlusi.

Näidiseks ma kirjutan lühidalt ühest sellisest harjutusest mille ma korraldasin Soomes suvel 2009.

Ma valisin hea maastiku, kuhu saaks paigaldada väikse sidekeskuse nii, et ka selle valveteenistus ja kaitse oleks võimalik lahendada väheste ressurssidega.

Mul oli käsutada nelja meheline sissipooljagu luurepatrulliks ja võtsin endale ühe abilise selle sidekeskuse üles seadmiseks ja valvamiseks.

Luurepatrull sai oma luurekäsu kätte ühest sissipostkastist mis oli nendele teatatud. Luurekäsus anti koordinaadid missugusest ruudust nad peavad tegema selgeks mis seal toimub. Nendele ei teatatud mis seal võiks olla, vaid lihtsalt ruudu nurkade koordinaadid NATO-koordinaadidena. Lisaks oli antud uue sissipostkasti koordinaadid, kuhu luureraport pidi toimetama. Oli rohutatud, et see pidi olema luuramine, mitte rünnak.

Hea küll, me valmistasime sidekeskuse ette - moondatud telk ja antenne künka otsa metsa. Metsatuka ümber oli teid, harva männimetsa ja lagendikke, seega seda sai kahe mehega suhteliselt hästi valvata. Tunnimeestel oli raadioside omavahel - sai sosistades teatada vaenlasest või paluda abi, jne.

Tunnimehed olid laigulistes mundrites, näod värvitud rohelise ja pruuniga, kätes mustad õhukesed kindad, et ka valged käed ei reeda. Relvastuseks tava automaadid.

No, nagu tavalist sõjas: tunnimehed ei teadnud midagi kust ja kuidas luure toimub ja luurepatrullil polnud mingid aimu mis selles koordinaatidega märgistatud ruudus võiks olla. Tunnimeestel olid binoklid ja ka luurepatrullil oli binokkel (varustust polnud kästud).

Tunnimehed valvasid maastikku hoolega - mitte maganud.

Esimene kontakt oli, et üks luurajatest jalutas otse minu suunas ettevaatlikult küürus. Mind ta ei üldse märganud ja oleks tema oma sõnade järgi jalutanud mulle otse sülle kui ma poleks võtnud teda AK-47 kirbule ja karjunud "Stoi, ruki vehr". No, ta püüdis põgeneda ja sai "maha lastud".

Järgmine kontakt oli, et ma märkasin midagi toimuvat kaugemal enda vastutusalalt ja sosistasin käsu teisele tunnimehele minna tegema ots peale vaenlasele - ta täitis käsu, jälle üks luuraja vähem.

Kolmas kontakt oli kui ma märkasin kaugemal ühe luuraja liikumas ja palusin jälle sõbra tunnimehe appi. Ta hiilis luurajale vastu ja laskis ta maha.

Kolm neljandikku luurepatrullist oli maha lastud ja luureülesanne jäi täitmata. Nad ei saanudki selgeks mis nendel koordinaatidel õieti oli enne harjutuse kokkuvõttu.

Nendel luurajatel oleks veel palju õppida. Ma arvan, et ka paljudel eestlastel oleks veel midagi vaja õppida.

[Gfreak]

Jajah. Aga enne peab keegi tegema sulle selgeks MISASI see luure üldse on.

Toome ühe värvika näite kah.

Olime oma NK rühmaga luureülessannet täitmas. Pooltel olid igasugu kahisevad riided seljas. Polnud viga. Saime hakkama. Liigume metsas ettevaatlikult. Äkki otsustas üks lolliks minna ja mädand puid ümber murdma hakata. Saime hakkama. Meid oli kolm tükki, kes olid taolise ülesande jaoks enam-vähem korralikult riides. Saatsin ühe luurele. Tema ülesandeks oli üles otsida see objekt (lagendik), sest sügava lume tõttu ei suutnud me kaugust õieti hinnata. Ootame 10 minutit. 20 minutit. 30 minutit. Mõtleme, et äkki on midagi juhtunud. Ootame veel viis. Viskas kopa ette. Sellel tropil mobiiltelefoni ega midagi muud taolist kah ei eksisteeri. Kutsun ülejäänud inimesed kokku. Lähme tema jälgedes edasi. Ei saa aru, lagendik on läbi metsa näha, aga tema jäljed lähvad vastassuunas. Jätan teised sinna, lähen ise luuresse. Kuulen, keegi sihverdab. Pikali maha, eetrivaikus. Vaikus, uurin. See kuradi lätlane seisab lihtsalt keset lagendikku!

Ja siis avastasin ma, et mulle on helistatud (telefon vaikse pääl, loomulikult ) ürituse orgunnija poolt. Ja tema ütles mulle, et mida te molutate seal, luure on juba ammu läind. Kõik selle jobu pärast. Kui ma siis olin vihane, siis pärastisega ei anna seda võrreldagi, kui ta mulle ütles, et ta oli lagendikule kõigepeale kümme ringi peale teinud (roomates ) ja siis lagendiku keskele roomanud. Ja ta oli meie peale pahane, et MEIE olime NIIIII kaua metsas molutanud, kui tema kuradi ülessanne oli SEE KURADI LAGENDIK ÜLDSE ÜLES LEIDA!!! Lollakas. Ma viskasin teda makaronidega.

BTW. Tüüp on minust vanem. See näitab, et vanus pole tarkus.

Huvitav on ka see, et tavaliselt vastutegevusega "retkedel" oleme meie ainsad, kes läbi metsa trööpavad. Teised paneva mööda teed ja saavad karistuspunkte. Meie pole vahele jäänud. Meie oleme ainult hiljaks jäänud. Ja seda kah ühe teatud lollaka kaardilugemisvõimete tõttu.

[Juhani Putkinen]

Kaardilugemise oskus on väga oluline sõduri jaoks. On vaja harjutada erinevate kaardidega ja erinevate mõõtkavadega. Võib ka lihtsalt minna metsa jalutama kaardiga ja anda endale ülesande olla ALATI valmis teatama oma koordinaadid.

Ühes minu harjutuses Soomes üks reservleitnant ei saanud hakkama kaardiga. Ta oskas küll lugeda kaarti pealt kõik mäed, nõlvad ja ristmikud aga ei oskanud arvestada kaugustega - polnud sellise mõõtkavaga kaartiga pidanud varem toime tulema.

Ülesanne - käsk - peab ka selge olema. Hea käsk on ühemõtteline ja lühike. Käsuandja peab esiteks endale selgeks tegema mis on olulised punktid nimelt selles ülesandes ja kuidas see selgeks teistele teha lühidalt.

Kui aga keegi ei saa aru käsust, nii peab küsima.

[mongol]

Kui aga keegi ei saa aru käsust, nii peab küsima.

Lühike tõde -
kui käsk jääb arusaamatuks, pole viga käsusaajas, vaid käsuandjas.

[Madis22]

Ootame 10 minutit. 20 minutit. 30 minutit. Mõtleme, et äkki on midagi juhtunud. Ootame veel viis. Viskas kopa ette...

Kärsitud olete. Mitte ainult Gfreak, vaid kõik luureülesande andjad. Ja sellest põhjustatud vead paistavad juba Putkineni näites toodud ülesande lahendamises (õieti lahendamata jätmises). Luurajaid sunnitakse info kiireks saamiseks hajuma ja kiirustama, mistõttu neil ei ole julgestust, nad ei suuda saada enda ümber toimuvast ülevaadet ja teostavad luuret "tuld meelitades" - ehk vaenlane on seal, kust neid tulistatakse.

Kui suur on üksuse kiirus vaenlaseohtlikul alal hiilides? Kilomeeter tunnis. Selle kiiruse peab veel julgelt kahega jagama, kui hiilija peab liikuma üksi, sest ta peab vaatlema laiemat ala. 35 minuti jooksul oleks mees, kes tõesti üritab jääda nähtamatuks ja kuuldamatuks ning ise samal ajal vaenlast näha või kuulda, võinud läbida talvel paremal juhul kokku 200 meetrit.

[Juhani Putkinen]

Kui suur on üksuse kiirus vaenlaseohtlikul alal hiilides? Kilomeeter tunnis. Selle kiiruse peab veel julgelt kahega jagama, kui hiilija peab liikuma üksi, sest ta peab vaatlema laiemat ala. 35 minuti jooksul oleks mees, kes tõesti üritab jääda nähtamatuks ja kuuldamatuks ning ise samal ajal vaenlast näha või kuulda, võinud läbida talvel paremal juhul kokku 200 meetrit.

Õige.

Luuraja peab üldiselt vaenlase tagalas jääma märkamatuks ja samal on vaja ettevaatlikult vaadelda kästud ala - mitte ülepeakaela tormada vaenlasele sülle.

Väga ettevaatlikult hiilida lühike maa ja siis rahulikult varjust vaadelda (väikse binokliga) mis toimub.

[Gfreak]

Enda õigustuseks võin öelda, et oli meie esimene luureülessanne.

Lisaks veel, et keegi peale meie metsa ei läinud. Kõik ülejäänud läksid mööda teed. Ja jäid vahele.

Seletame natuke pikemalt seda asja siis. Olime siis metsas. Ma jäin natuke tahapoole, sest üks tüüp otsustas lolliks minna ja hakkas puid raputama ja oksi murdma. Tegelesin siis temaga. See "megaluuraja" tuli siis minu juurde ja küsis mis toimub. Ütlesin talle, et mingu natuke edasi, vaadaku kas leiab lagendiku üles. Ma ei öelnud talle, et ta peaks seda luurama hakkama, ega isegi sinna lähedale minema, aint et otsi üles. Läks. Ootame. Neame teda maapõhja. Saatsin ühe teise teda otsima. Lähme ise kah natuke edasi. Jõuame kuuse tagant välja, ja näedsanüüd! Lagendik on juba näha. Aga megaluuraja oli ilmselt otsutanud kuskile mujale minna. Kutsusin otsija tagasi. Ootasime. Viskas kopa ette. Läksin ise luuresse. Kuulen megaluurajat juba. Mõtlen: ahhaaa, patrull. Maha. Eetrivaikus.

Ja siit läheb juba nii edasi nagu enne öeldud.

Vabandust, ma pole eriti hea kirjeldaja.