Kes ja kus on päris sissid?

[Juhani Putkinen]

Kaitse Kodu oktoobri numbris on hea artikkel Võitlusgrupi esimesest õppusest:
http://www.kaitseliit.ee/static/files/2 ... r_2010.pdf

Selles artiklis öeldi selgelt, et VG:d pole sissid, vaid on "lahingusissid" kes tegutsevad vaenlase "lähitagalas" ja päris sissid tegutsevad vaenlase tagalas.

Võitlusgruppe on igati vaja ja neid on ka senistele juurde vaja.

Mis asi on võitlusgrup on juba pikalt ja laialt lahatud selles artiklis:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=17047

Mis asi on lähitagala Eesti ja VG mõistes? Kas see on 10 km sügaval "rindest" vaenlase tagalas, Suur-Tallinna ümbruses, ja võib-olla veel selle ainukese jalaväebrigaadi "vahetud läheduses" vaenlase "lähitagalas"?

Igatahes ma olen veelgi veendunud, et Eestil EI jätku vägesid püstitada pidevaid rindeid näiteks Sinimägedesse, Emajõele ja Pärnu suunda. Lihtsalt ei jätku ja kõik.

Seega on vaja valmistuda hoolega ette Suur-Tallinna kaitseks (peaaegu kõik põhijõud, VGd vaenlase lähitagalas) ja ülejäänud Eesti aladel peavad möllama vaenlase kallal päris sissid (külgmiinide, suundkildmiinide ja distantslõhkeseadmetega).

Aga kes on need päris sissid, kus nad on, milline väljaope nendel on, milline varustus nendel on? Kas varustuse peidikud ja punkrid on ehitatud?

Vanasti piirivalvel oli omi sisse ja ka Kaitseliidu malevates õpetati mingil määral sisse. Ilmselt hetkel polegi riiklikult organiseeritud sissiüksusi, vaid need lihtsalt tekivad kui vaenlane tungib Eesti kallale. Mehed peavad ise ehitama IEDsid, distantslöhkeseadmeid, jne.

Minu kindel seisukoht on, et püüdlus moodustada kaitseliitlastest jalaväepataljone pole eriti tark tegu. Parem on ikka moodustada Eesti patriootidest kaitseliitlastest väikseid sissiüksusi igale poole Eestimaat. Põhiline sissiüksus peaks minu arvates olema sissijagu, mis üldiselt tegutseb veelgi väiksemate allüksustena (näiteks kaks pooljagu valmistab ette ja teostab iseseisvalt kaks eri varitsust). Väga harva nendest sissijagudest võiks võib-olla koondada sissirühma mingi suure ja keerulise ülesande koordineerimiseks, aga see oleks erand.

Kas tõesti need väga vajalikud sissijaod peab asutama eraalgatusel?

[Wrangel]

Putkineni toetan. Minu arusaam on selline, et me peame hoidma brigaadi tasemel nelja kaitsepiirkoda Suur-Tallinna alas ja ühte samasugust Saaremaal Orissaare piirkonnas. Lisaks abistavad piirkonnad Pärnu- Kunda suunal (6). Suurupisse ja Orissaarde on vaja radareid ja kaks Tallinna lennuvälja (Tallinn ja Ämari) peaks olema lahinglendude tarbeks valmis. Nn lahingsissid siis kataks seda eelpositsiooni, minuarust oleks õigem nimetus neile kattevägi, sest nad mitte ei kavatse tegutseda alal vaid pidurdavad vastase edasiliikumist. Tegelikud sissid peaks ennast tundma ala kontrollijatena ning nende eesmärk ei sõltu sisuliselt sellest kui kaugel on rinne, või mida seal ette võetakse.

Sissirühm on minuarust vaid logistiline üksus, mis toimetab kohale lõhkeainet, infot, muud varustust jne. Kogu sissitegevuse alus on IDEE ja selle elluviimiseks on vaja vaid minimaalne arv inimesi. Kaitseliidu arusaam võikski olla isikute suunamine õigete tegevuste juurde, kes sobib kaitsesse see suunatakse sinna, kes sissiks see omakorda sinna. Seega erinevatel aladel peaks olema kaitseliidul ka erinev tegevuse planeerimine: Suur-Tallinna piirkonnas oleks inimeste suunamine kaitsesse; eel-liinil suunamine nii kaitsele kui sissiks; Lõuna Eestis aga peaks lisaks sissidele planeerima suuremate üksuste liikumised Läti aladele, sest Tartust paarkümmend kilomeetrit kaugemalt ei ole enam reaalne jõuda Suur-Tallinna kaitsele. Selgelt peaks sealne kaitse pühenduma koostööle Lätiga.

[Juhani Putkinen]

kaks Tallinna lennuvälja (Tallinn ja Ämari) peaks olema lahinglendude tarbeks valmis.

Kahjuks nii väheste regulaarvägedega mis on hetkel Eesti sõjaaja koosseisus on Ämari käespidamine ebareaalne.

Ämari on Venemaa poolt vaadatuna ikka strateegilise tähtsusega objekt.

Kui Ämarit tahetakse enda käes hoida, nii sinna oleks vaja oma keskmaa õhutõrje (mida oleks vaja ka Tallinnas, aga veel pole sealgi). Lisaks oma lühimaa öhutõrje mida on hetkel ainult ainukese brigaadi jaoks ja Tallinna kaitseks on ka vaja. Peale seda Ämari kaitseks oleks vaja hulga jalaväeüksusi, mida on aga hädasti vaja Tallinna kaitseks.

[Juhani Putkinen]

Tegelikud sissid peaks ennast tundma ala kontrollijatena ning nende eesmärk ei sõltu sisuliselt sellest kui kaugel on rinne, või mida seal ette võetakse.

"Kontrollijatena" on palju tahetud. Näiteks vaenlase tankibrigaadile sissid ei saa kui ainult mõne nõelatõrke teha - võib-olla mone juhtimis/sidemasina hävitada, vms.

Aga vaenlase logistika sissid saavad täielikult halvata - ja see ongi sisside eesmärk. Muidugi see halvamine on võimalik ainult koordineeritud (juhitud) tegevusega, mitte vabajahiga.

[Juhani Putkinen]

Seega erinevatel aladel peaks olema kaitseliidul ka erinev tegevuse planeerimine: Suur-Tallinna piirkonnas oleks inimeste suunamine kaitsesse;

Õige.

Tallinnas võitlevad kaitseliitlased vajavad tasemel linnalahinguoskuseid - muidugi osa tegutseb lahingusissidena võitlusgruppides vaenlase lähitagalas.

Kusagil näiteks Võru, Põlva, Tartu, Jõgeva, Viljandi, Rakvere, Jõhvi kandil on vaja suurepäraseid sissioskusi.

[sven]

See "lahingsiss " ja "lähitagala" ei ole mingi ametlik seisukoht. Minu teada on need terminid sündinud seoses segadusega VG-de funktsiooni teemal, kuidagi peab ju inimestele asja lahti seletama.
Seda lahingsissi võiks seletada nii, et kui kuskil hoitakse kaitset, nt Tallinnas või Sinimägedes, ja vastane teostab rünnakut, siis nende ründajate taga või keskel on veel ühed üksused mis on kaitsjatega koostöös ja takistavad ründaja tegevust aga mitte kaitsesse asunult vaid agressiivsemalt.

Päris siss oleks nagu sügavamal tagalas, kaugemal. Seal on ohutum väikeste jõududega tegutseda ja suur efekt saavutada, keerates igati vastasele käru, eriti just pehmemate tagala sihtmärkide pihta.
Et siss oleks ala peremees peaks looma igal juhul vabastatud ala vähemtähtsasse suunda, mida jõuga enda käes hoitakse ja kust lähtuvad rünnakud ja kuhu saab varju pageda ( nn. partisanide vabariik). Vabastatud ala võib asukohta vahetada kui liiga kuumaks läheb. Igal juhul on selleks vaja suuri jõude, et sissigrupid saaks tegutseda. Kaitseliit sobiks selleks väga hästi.

Madis22 postituse põhjal on piirivalve tootnud 1700 hea väljaõppega sissi. Keegi on need aga ühe suletõmbega ära kaotanud. VG-d ei suudaks neid asendada ( las nad olla siis "lahingsissid" edasi), KL tervikuna suudaks selle asja üle võtta küll. Nagunii läheb asi igaljuhul sissisõjaks aga antud juhul ilma ettevalmistusteta.

[Juhani Putkinen]

Nagunii läheb asi igaljuhul sissisõjaks aga antud juhul ilma ettevalmistusteta.

Kahjuks asi on täpselt nii.

Ametlikult EI teha ettevalmistusi sissisõjaks.

Mõned kaitseliitlased ja isegi eraisikud midagi teevad - muidugi hea seegi - aga sellest jääb väheks.

Minu meelest ka olgu VGd need lahingsissid - parima varustuse, väljaõppe ja motivatsiooniga.

Aga kusagilt on vaja leiutada ka need päris sissid. Selleks on vaja väljaõpet, varustust, õppusi, peidikuid, punkreid, ... - eelkõige tahtmine, et on sisse.

---------

Pikk ja kurnav sissisõda on vaja ka selleks, et NATOl pole varsti mitte mingisuguseid vägesid appi saata Eestile kui Venemaa järgmise korra tungib Eesti kallale. Näiteks Inglismaa ja Saksamaa ajavad oma riigikaitset alla hirmuäratava kiirusega.

See tähendab, et ise peab üksinda väga kaua toime tulema enne kui liitlased tulevad appi (juhul kui see Suur-Tallinna on veel enda käes).

[Juhani Putkinen]

Et siss oleks ala peremees peaks looma igal juhul vabastatud ala vähemtähtsasse suunda, mida jõuga enda käes hoitakse ja kust lähtuvad rünnakud ja kuhu saab varju pageda ( nn. partisanide vabariik).

See "partisanide vabariik" oleks hea asi, aga minu arust selle ülalpidamine on väga raske ja sellest kinnipidamine tähendab raskeid kaotusi sissidele.

Selle "vabariigi" eelduseks oleks hirmus hulk igasuguseid miinivälju ja lõkse. Vaenlase sapöörid (ja näiteks Gradit) aga tasapisi hävitaks need miiniväljad ja lõppude lõpuks puhastaks ala sissidest.

Minu arust Eesti peaks olema "täis" väikseid punkreid ja peidikuid. Ühes punkris oleks ainult väga väike seltskond - ja nendel oleks eelhoiatussüsteem, elektrooniline valve, mis annaks võimaluse põgeneda haarangu alt. Punkrid peavad olema nii hästi tehtud ja maskeeritud, et neid on raske leida üles.

[Wrangel]

kaks Tallinna lennuvälja (Tallinn ja Ämari) peaks olema lahinglendude tarbeks valmis.

Kahjuks nii väheste regulaarvägedega mis on hetkel Eesti sõjaaja koosseisus on Ämari käespidamine ebareaalne.

Ämari on Venemaa poolt vaadatuna ikka strateegilise tähtsusega objekt.

Kui Ämarit tahetakse enda käes hoida, nii sinna oleks vaja oma keskmaa õhutõrje (mida oleks vaja ka Tallinnas, aga veel pole sealgi). Lisaks oma lühimaa öhutõrje mida on hetkel ainult ainukese brigaadi jaoks ja Tallinna kaitseks on ka vaja. Peale seda Ämari kaitseks oleks vaja hulga jalaväeüksusi, mida on aga hädasti vaja Tallinna kaitseks.

Ma kirjeldasin siin ühe teise teema all oma seisukohta. Suur-Tallinna peaks kaitsma 4 brigaadi, mina arvan Suur-Tallinna põhikaitse sisse ka Ämari. Ühe regulaar-armee brigaadi asemel peaks arendama 4 kaitsebrigaadi ning regulaarselt hoidma tegevusvalmis nende tuumikuid. Brigaadi aluse moodustaks 4 tugevdatud pataljoni oma tegevuspiirkonnaga. Seega 16 pataljoni, mille sõjaaegses koosseisus on umbes 800 isikut; rahuajal paarkümmend isikut tuumikust + 30 ... 70 %-liselt komplekteeritud ajateenijate kompanii (brigaadi staabi alluvuses olev koondpataljon). Brigaadi tuumiku rahuaegne koosseis oleks sadakond isikut.

ÕT osas oleks pataljonil lühimaa, brigaadil keskmaa relvastus.

PS! Ma ei mõelnud ala kontrollimisena mitte seda, et omatakse võimu ala üle. Pigem iseloomustab sellist ala mida Lermontov kirjutas, ligikaudu midagi sellist: "Me oleme Kaukaasia peremehed, iga koht kuhu me astume saab meie omaks. Tõstes aga jala edasi siis see eelnev jalajälg ei jõua veel jahtuda, kui saab vaenlase alaks"