Felix Hõbe. Metsavend Heksa grupist.

Relvastatud gruppide tegevus väljaspool ametlikke väeosi. Metsavendlus, sissisõda, mittekonventsionaalne sõda, gerilja, banditism ja mis iganes nimed sellele nähtusele antud on.
gruppen
Liige
Postitusi: 388
Liitunud: 01 Dets, 2005 3:49
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas gruppen »

Pildid-> Ervin Norembergi salk->kahekesi :wink:


http://www.laidoner.ee/projektid/5/
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

sadist kirjutas:Elmar Ilp kandis 1948 "dokumentide kontrolli"läbi viies Saksa ohvitseri vormi.
Jaa, ega faktide vastu ei saa. Täpsustuseks veel sündmuse ja selle toimumise aja kohta - see on registreeritud Saaremaa parteikomitee ühes igakuises aruandes olukorrast Saaremaal järgmise lausega: "19. mai õhtul 1947 sama /st Ilpi/ bandiitide grupp kella 22.00 paigu kontrollis Mustjala valla Järise külavahelisel teel (neljakesi - üks saksa ohvitseri mundris kahe kuubiga) dokumente ja "natsionaliseerisid" raha".
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

metssiga kirjutas:
sadist kirjutas:Elmar Ilp kandis 1948 "dokumentide kontrolli"läbi viies Saksa ohvitseri vormi.
Jaa, ega faktide vastu ei saa. Täpsustuseks veel sündmuse ja selle toimumise aja kohta - see on registreeritud Saaremaa parteikomitee ühes igakuises aruandes olukorrast Saaremaal järgmise lausega: "19. mai õhtul 1947 sama /st Ilpi/ bandiitide grupp kella 22.00 paigu kontrollis Mustjala valla Järise külavahelisel teel (neljakesi - üks saksa ohvitseri mundris kahe kuubiga) dokumente ja "natsionaliseerisid" raha".
Seda asja edasi uurides paistab aga, et tegu oli rahvajutuga - st siis, et nii võis olla, aga ei tarvitsenud kindlasti olla.
Aga Virumaalt 1947 - tõesti langes üks metsavend, kellest tshekistid saidki teada ainult hüüdnime "Oss" ja temal oli seljas "saksa armee leitnandi vorm". See oli siiski nii haruldane asi, et sai kirja pandud perioodilisse operatiivolukorra ülevaatesse, kus üldiselt ainult registreeriti fakte ja isikuid, ilma üksikasju lisamata.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

Sain siin vähe sõimata, et loll ja ei tea. Panin siis asja kohta ühe loo kirja, kellel huvi läbi lugeda, ärge sõimuga kokku hoidke (kiitusega ka :-) )

Metsavennad
Eesti relvastatud vastupanuliikumise võitlejad Suvesõjas 1941 ja pärast Teist maailmasõda

Tiit Noormets


Metsavendadel ei olnud vormirõivastust, eraldusmärke ega tabelrelvastust. Eesti relvastatud vastupanuliikumine ei olnud mitte kusagilt organiseeritud ega juhitud sõjalis-poliitiline tegevus, vaid “rohujuure tasandilt” tõusnud rahvaliikumine enesekaitseks, mille võitlejad olid samasugused inimesed nagu meie kõik ehk siis osa Eesti ühiskonnast ega mitte kuidagi kõrval või eraldi olnud organiseeritud inimgrupp.

1941. aasta suvel metsa läinud mehed kandsid oma igapäevast ja olemasolevat riietust. Punaarmeest pagenud eesti sõjaväelased ja Eesti-Läti piiril seisnud piirivalvurid olid endises Eesti Vabariigi vormirõivastuses (millelt Punaarmee eraldusmärgid olid muidugi eemaldatud), sest muid riideid neil ei olnud. Soomes formeeritud ja Eestisse saadetud “Erna” luuregrupi mehed kandsid Soome sõjaväevormi ilma eraldusmärkideta (relvastuseks olid neil käsigranaadid, 7,65 mm püstolid ja Soome Kaitseliidu sõjaeelsest arsenalist saadud püstolkuulipildujad Bergmann). Mõnes kohas kandsid metsavennad demonstratiivselt Kaitseliidu vormi, kuid üldiselt sellest hoiduti, sest Kaitseliidu müts või püksid võisid vaenlase kätte langemisel tähendada kohapeal mahalaskmist. Siin tuleb märkida, et ka enne 1940. aastat ei olnud kõigil Kaitseliidu meestel täisvormi, kuna see tuli muretseda oma raha eest (seetõttu oli kohustuslik ainult Kaitseliidu vormimüts ja käeside, muu osteti endale võimalust mööda). Metsavendi, nii mehi kui ka naisi ja lapsi, kes ennast lühemat või pikemat aega varjasid kas siis Nõukogude inimküttide või lihtsalt lahingutegevuse eest, oli tollal kümneid tuhandeid. Võitlejaid aga, kes olid organiseerunud sõjaliselt juhitud ja vähemalt osaliselt relvastatud üksustesse, oli ligikaudu 12 000.

Eraldusmärkide peale hakati mõtlema alles pärast partisanisõja lõppemist, kui mehed metsast välja tulid ja alustasid tavasõda Omakaitse või vabatahtlike üksuste ridades (siis juba kõigil, kellel olemas, ka seljas Kaitseliidu või Eesti sõjaväe vorm, harilikult koos Eesti eraldusmärkide, auastmetunnuste ja teenetemärkidega). Igas vallas loodi kohe Omakaitse (mis algul erinevates kohtades võis kanda erinevaid nimetusi, näiteks Otepääl Kaitseliit), mis seejärel ühendati maakondlikuks organisatsiooniks ja alles septembris 1941 ühtseks üle-eestiliseks Omakaitseks. Mehi ja vähesel arvul ka naisi oli seal aasta lõpuks üle 42 000. Omakaitse eraldusmärgiks oli algul lihtsalt valge käeside ja hiljem sakslaste antud kollane käeside kirjaga “Im Dienst der Deutsche Wehrmacht”, mõlemad kas siis kohalikus Omakaitse staabis või saksa sõjaväe komandantuuris tembeldatud ja numereeritud. Omakaitses teeninud Eesti kaadriohvitserid kandsid üldiselt oma Eesti sõjaväevormi, kuid enamik mehi erariideid. Suvesõja ajal formeeriti kohalikul algatusel ja lahingutegevuseks Eesti territooriumil mitmeid suuremaid ja väiksemaid vabatahtlikke üksusi, millest tuntumad olid Kapten Talpaku Vabatahtlike Kompanii (tegelikult pataljoni-suurune üksus) ja Major Hirvelaane Pataljon. Neis üksustes oli paljudel, kuigi küll mitte kõikidel, eesti sõjaväevorm (näiteks Talpaku mehed said endale vormid Otepääl olnud Eesti Vabariigi mobilisatsioonivaru ladudest). Palju mehi astus ka üksikult või väiksemate gruppidena võitluseks Eestis otse Wehrmachti väeosadesse, kus nad said vähemalt osaliselt selga saksa sõjaväevormi. Kokku oli tollal Eesti ja Saksa sõjaväeüksustes ligikaudu 4000 eesti vabatahtlikku.

Relvadeks olid metsavendadel “kõik torud, mis võisid pauku teha” (olid need siis Arsenali täpsuspüssid; 19. sajandist pärinevad Berdani ühelasulised vintpüssid, mida riik oli 1920. aastatel odavalt jahipüssideks müünud või midagi muud). Üldiselt oli relvi vähe, näiteks Virumaal oli ka partisanisõja perioodi lõpuks relv ainult igal kolman-dal mehel. Sõjategevuse alguses võis metsavendade kasutuses kogu Eesti kohta olla ainult kuni tuhatkond vintpüssi, mis olid põgenenud sõjaväelaste poolt kaasa toodud või peidetud Kaitseliidu likvideerimisel eelmisel aastal (endise Eesti sõjaväe ja Kaitseliidu vene, inglise ja jaapani vintpüssid). Lisaks neile oli jahipüsse, väikesekaliibrilisi sportpüsse, tsiviilpüstoleid ja revolvreid ning mitmesuguseid sala-küttide relvi. Eesti politsei hinnangul 1938. aastast oli meie inimeste käes väga palju mitmesuguseid ebaseaduslikke relvi, mis olid rahva kätte sattunud revolutsioonide ja sõdade segaduste ajal 1917–1920 (näiteks oli metsavendadel üks Vabadussõjast kojutoodud ja ärapeidetud kergekuulipilduja Lewis, kuid üldiselt olid need siiski “poolroostes” vintpüssid). Käsigranaate ja miine valmistati ise maaparanduses laialdaselt kasutatud ja seega kättesaadavast lõhke-ainest. Näiteks ühe Virumaa metsavendade salga kohta: “Relvade puudus tegi eriti suurt muret. Vaevalt pooltel meestel oli mingisugune tulirelv. Tulejõu suurendamiseks valmistati püssirauda-dele laadisid ja veovankri pussidest tehti, täites neid lõhkeaine, süüte-nööri ja lõhkekapsliga, käsigranaate ... Granaate oli kahte liiki: ühed kerged viskegranaadid vankripussidest ja teised suure veovankri pussist miinid. Vankripussidele märgitud firma nimetuse järgi kutsuti neid “franz krullideks.” Pandi sisse lõhkeaineks astroliiti süütekapsli ning süütenööriga, mille jaoks tehti jämedama otsa sulgemiseks valmistatud prundile vastav renn sisse. Jämedama otsa prunt tehti pikem ja taoti tugevasti sisse. Väljajäänud ots vesteti käepidemeks, et oleks hea visata. Süüdati tuletikuga või suitsu otsast ja siis visati. Suured, miinideks mõteldud tehti samuti, vahega vaid, et käepidet ei jäetud ja süütenööri pikkus määrati vasta-valt kohale, kus miini mõteldi kasutada”.

Pärast Teist maailmasõda kasutasid metsavennad siia sõjategevuse käigus vaenuvägedest maha jäänud relvi (sealhulgas juba 1941. aastast) ja vaenlaselt võetud trofeesid, seega olid nende relvastuses pea kõik saksa ja vene käsitulirelvad püstolitest kuni raskekuulipildujate ja tankitõrje granaadiheitjateni (viimased olid küll olemas, kuid nende kasutamisest puuduvad andmed). Kuna Saksa sõjaväes võeti kasutusele kõik vallutatud Euroopas kättesaadud relvad, jõudis ka Eestisse ja metsavendade kätte väga erinevaid relvi (näiteks prantsuse 7,5 mm kergekuulipilduja Chatellerault M1924/29 või Tšehhi Škoda tehastes toodetud püstolkuulipilduja, mille mudel ongi saladuseks jäänud). 1950. aastate algul veel elus olev kogenud metsavend kandis üldjuhul kahte relva – püstolkuulipildujat ja püstolit. Esimene oli tolleks ajaks juba enamasti vene 7,62 mm PPS või PPŠ; taskurelvaks võis olla nii vene 7,62 mm TT või mõni paljudest Euroopa 7,65 mm püstolitest (üpris palju oli belgia FN Browning mitmeid mudeleid või saksa Walther PP/PPK, vähem aga 9 mm Para moonaga püstoleid nagu näiteks Parabellum või Browning HP). Leidus ka 6,35 mm “daamipüstoleid”, samuti revolvreid Nagaan (sealhulgas isegi mõni Eesti Arsenalis kaliibrile 9 mm ümber puuritud relv). Avalikult liikudes kanti ainult taskus püstolit, sageli ka kahte püstolit.

Metsavennad kandsid samasugust riietust nagu teisedki inimesed nende ümber oma tööl ja kodus (selles võib küll näha konspiratsiooni eesmärgil keskkonda sulandumist, kuid eks oli põhjuseks ikka see, et lihtsalt muid rõivaid ei olnud ega nähtud ka mingit vajadust vormi järele). Nõukogude julgeoleku dokumentides võib leida andmeid, et mõni metsavendade salk lasi endale poest võetud riidest õmmelda “ühtse vormi”, kuid see oli tollal moodne suusaülikond (mansettidega laiad püksid, klappidega rinnataskute ja värvliga jakk, mägiküti peakatte tüüpi pehme nokatsmüts). Mehe igapäevaseks rõivastuseks oli tollal pintsak ja rihmaga püksid ning kindlasti ka peakate (üldiselt soni, vähem ka ärakantud kaabulotu või barett); talvel lambanahkne kasukas ja kõrvikmüts, käes villasest lõngast kootud labakindad. 1950. aastate algul oli moodsaks riietuseks nn. kaheksanurkne läikiva nokaga autojuhimüts ja kummeeritud riidest mantel. Nõukogude julgeolek küsis metsavendade aktsioonide tunnistajatelt alati ka “bandiitide” tundemärke. Siin üks taoline 1949. aastast Läänemaalt: “1. bandiit – seljas hall ülikond ja saksa maskeerimiskeebi riidest õmmeldud nokamüts, relvastuseks automaat ja püstol; 2. bandiit – hall ülikond, hall sonimüts, säärsaapad, silmade ees mootorratturi prillid, relvastuseks automaat ja püstol; 3. bandiit - hall ülikond, säärsaapad, relvastuseks automaat ja püstol; 4. bandiit – must ülikond ja must sonimüts, säärsaapad, relvastuseks automaat ja püstol; 5. bandiit – relvastuseks vintpüss ja püstol; kõigil neil oli seljas seljakott ja selle küljes saksa telgiriie” (saksa telgiriie ehk telkmantel Zeltbahn31 oli Wehrmachti tabelvarustuses olnud kolmnurkne maskeerimisvärvides veekindel riidelaid mõõtudega 203x203x240-250 cm, mis oli universaalne vihmakate ja mitmekesi telgiks kokku pandav). Enam-vähem samal ajal on kirjeldatud Lõuna-Eesti metsavenda Voldemar Piho’t: “Riietus uus pruun ülikond, mustad kingad, autojuhi must kaheksanurkne müts. Relvastus saksa automaat, 2 püstolit TT ja Parabellum, 4 granaati F-1 rihmal kantavas kotikeses, automaadile neli magasini padrunitega. Kaasas maastikuvärvi saksa telkmantel, taskukell ja käekell, kompass, binokkel ja portfell, mille sisu pole teada”. Aktsioonidel kasutati sageli maskeerimise eesmärgil Nõukogude armee või miilitsa mundreid. Metsavennad võisid kanda ka üksikuid saksa vormiesemeid, kuid seda ainult tollase vaesuse ja viletsuse tõttu, kuna muid rõivaid ei olnud (siis olid kohrutatud alumiiniumnööbid riidega üle õmmeldud ja rõivaese ise saunakatlas mustaks värvitud). Kui keegi ka Kaitseliidu vormi kandis, siis need püksid-kuued lihtsalt kulusid aja jooksul ära. Teine asi on Kaitseliidu müts, mis kandmisest ei kulunud. Veel 1950. aastate algusest on arhiividokumentides teateid mõnel metsavennal sellise peas olemisest, mis tolleks ajaks oli juba kindlasti oma kuuluvuse ja meelsuse näitaja (kuid need olid ainult üksikud juhtumid).

Mõned aktiivsemad metsavendade üksused kasutasid ka eraldusmärke, kuigi see jäi harvaks erandiks. 1946. aastal alustas Virumaal Maidla ja Mäetaguse vallas opereerinud Aleksander Raud kõigi ümbruskonna metsavendade ühendamist üksusesse “Lendav surm”, mille tuumikuks olnud Raua enda salga mehed kandsid musta käesidet sini-must-valge embleemiga. Samal ajal Läänemaal loodud ja üle-eestilist tegevust alustanud Relvastatud Võitluse Liidu staabi mehed kandsid käisel valge kolba ja ristatud sääreluude embleemi mustal põhjal (mis oli ilmselt tehtud Kuperjanovi pataljoni tunnusmärgi eeskujul). 1953. aastal langes Valgamaal vangi metsavend Johannes Heeska, kelle käest saadi ka isetehtud märk – sinimustvalgel riidest kilbil metallist kolp, kolm lõvi ja kuusk; mis Heeska sõnul oli tema metsavendade salga märk. Rohkem teateid metsavendade eraldusmärkidest arhiividokumentides ei ole.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
gruppen
Liige
Postitusi: 388
Liitunud: 01 Dets, 2005 3:49
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas gruppen »

Ma ei leia siin mingit kohta mille peale sõimu lendu lasta. Väga HÄÄ vastus!!!
RVL-i embleem oli siis säänne: Ilma ümbritseva pärja ja kirjata muidugi :wink:
Pilt
Mina ise mõtlesin ka "totenkopfi" peale, et kolp päris otsevaates pole ju. Ilmselt selles ei saa kunagi päris kindel olla ja kindlaks saada.
opelmaurus
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 23 Apr, 2014 14:57
Kontakt:

Re: Felix Hõbe. Metsavend Heksa grupist.

Postitus Postitas opelmaurus »

Pärast sakslaste lahkumist hakkas Edgar Henning repressioonihirmus end varjama, banditismiga ei tegelenud, oli 12 aastat metsavend. 1953. a 16. mail võtsid SM Antsla rajooni osakonna töötajad varjatult kinni Saksa okupatsiooni aegse Võru linnapea Henning Edgari, kes oli 1944. aastast illegaalses olukorras viibinud. Pärast varasema kuritegeliku tegevuse kohta antud avameelseid tunnistusi värvati ta agendiks pseudonüümiga "Juri" ("Jüri"?). Jurile tehti ülesandeks jääda illegaalsesse olukorda ja suunati Heska bande liikmete otsimisele. Järjekordsel kohtumisel teatas «Juri», et oli 25 juunil juhuslikult kohanud Heksa bande liiget Hõbe, Feliksit.
Felix Hõbe kuulus Heksa gruppi Antsla lähedal. Tema saatus oli hukkuda KGB mõrvar-agendi käe läbi.
Kõrgharidusega Võru advokaat Edgar Henning (KGB agendinimi JÜRI) tappis Felixi kirvehoobiga selga 17.08.1953. a.
Pärast sõda oli ta tööline.
Maetud Tartus, Uus-Peetri kalmistule.
Manused
Segu 05.05. 2014 063.JPG
Walther
Liige
Postitusi: 64
Liitunud: 17 Dets, 2005 19:46
Kontakt:

Re: Felix Hõbe. Metsavend Heksa grupist.

Postitus Postitas Walther »

Ülo Altermanni salk Järvamaal koigi vallas kasutas Kaitseliidu käesidet, millele oli kinnitatud sini-musat-valge vapp (aravavasti saksa vormikuue oma). Ühe sellise võtsid venelased ära Elmar Martinsilt 1954. Martins teadupärast mõisteti surma ja lasti maha. Käeside on aga arhiivis alles. Olen sellest kunagi ka paar pilti teinud:
metsavennad arhiiv0004.jpg
metsavennad arhiiv0004.jpg (46.24 KiB) Vaadatud 4686 korda
metsavennad arhiiv0013.jpg
metsavennad arhiiv0013.jpg (95.89 KiB) Vaadatud 4686 korda
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist