http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=65510996
Arvan, et Erelt pole siiski tabanud peamist.
Millegipärast ei ole kaalutud kolmandat ja minu arvates kõige tõenäolisemat võimalust: see oli hoopis monarhistide "provokatsioon", kes soovisid nõnda kompromiteerida NSVL saatkonda. Tõi ju Lukovski kogu asja avalikkuse ette.Sügisel 1927 plaanisid Vene monarhistid tappa Nõukogude saadiku Eestis Adolf Petrovski. Või oli see hoopis Nõukogude luure salakaval provokatsioon?
Uues raamatus puudutan seda juhtumit küll vaid kokkuvõtlikult, kuid olen valmis kirjutanud ka veidi pikema versiooni, mille siinkohal avaldan.
1927. aasta 17. oktoobril esitas Aleksandr Lukovski Tallinna poliitilisse politseisse omakäelise avalduse, milles teatas, et keegi Nõukogude saatkonna töötaja nimega Pjotr on talle teinud ettepaneku korraldada kallaletung ühele Nõukogude saatkonna ametnikule. (A. Lukovski avaldus 17.10.1927; J. Esikopi ülekuulamisprotokoll 01.12.1927: ERA 2140/1/142. L 2, 4, 92.) Lukovski (sündinud 1896. aastal) väitis end olevat päritolult Doni kasakas, kes oli sotniku (leitnandi) auastmes sõdinud Denikini valgetes vägedes ja 1920. aasta veebruaris Punaarmee kätte vangi langenud, kust hiljem vabastati. Varsti otsustas ta abikaasaga Nõukogude Liidust lahkuda ning 1922. aasta juunis ületas Lukovski Eesti piiri, misjärel mõne kuu pärast saabus järele ka abikaasa Ljudmilla, kes oli illegaalselt ületanud Läti piiri. Lukovskid said Eestis elamisloa. Viimased aastad oli Aleksandr Lukovski töötanud Lutheri mööblivabrikus Tallinnas, aga ühtlasi olnud seotud Eestis tegutsevate valgeemigrantlike salaorganisatsioonidega, mille tegevus kandis Nõukogude Liidu vastast iseloomu. (A. Lukovski ülekuulamisprotokoll 20.10., 21.10. ja 09.11.1927: ERA 2140/1/142. L 8, 10-10p, 43-43p.)
Nagu Lukovski ülekuulamisel Poliitilises politseis seletas (A. Lukovski ülekuulamisprotokoll 20., 21., 22. ja 23.10.1927: ERA 2140/1/142. L 7-12p, 20-21p, 34-35p), oli ta 1927. aasta augustis Nõukogude saatkonda suundunud, et uurida perekonna Nõukogude Liitu elamasaatmise võimalust, sest Eestis vaevlesid nad majandusliku kitsikuse käes. Saatkonnas kohtus Lukovski isikuga, kelles tundis talle Pol. politseis ette näidatud fotode põhjal ära konsuliosakonna asjaajaja Leon Zavilovi (sõjaväeluure legaalresident - R. R.). Viimane andis mõista, et teab Lukovski varasemast tegevusest valgeemigrantlikes salaorganisatsioonides ning tegi talle ettepaneku Nõukogude saatkonna heaks töötada, mille tulemusena oma endised „patud“ heastaks ja saaks loa ka perekonnale Nõukogude Liitu järele sõita. Lukovski nõustus, misjärel Zavilov tutvustas talle kohe isikut, keda nimetas „seltsimees Pjotriks“. Lukovski tundis talle pol. politseis näidatud fotodel „Pjotris“ ära saatkonna II sekretäri Grigori Taranovi (OGPU välisluure legaalresident - R. R.). Taranov tegi talle kõigepealt ülesandeks tuua oma elulookirjeldus koos kolme päevapildiga.
Järgmisel kohtumisel saatkonnas andis Lukovski need Taranovile üle, misjärel sai uue ülesande – kirjutada ülevaade valgeemigrantide-monarhistide tegevusest Eestis, sealhulgas ka Lukovski enda rollist. Lukovski tegi seda ning andis kirjelduse kolmandat korda saatkonnas käies Taranovile üle, lisades juurde Vene rahvusliku ühingu Tallinna osakonna juhatuse valimise protokolli ärakirja. Taranov olevat küll teatanud, et kirjeldus on liialt napp, kuid andis Lukovskile siiski 5000 marka ja soovis, et Lukovski annaks teateid valgeemigrantide korraldatud luurest Nõukogude Liidu vastu. Korra saatis Lukovski Taranovile teateid viima ka abikaasa Ljudmilla, kes andis üle paberi, milles Lukovski nimetas kahe Briti luure teenistuses seisva valgeemigrandist agendi nime. Vastu andis Taranov 1000 marka.
Neljandat korda saatkonnas käies viis Lukovski Taranovile vastava ülevaate ning järgnenud jutuajamises olevat Taranov seletanud, et 1927. aasta juunis Varssavis aset leidnud atendaat Nõukogude saadikule Pjotr Voikovile on pannud Poola võime kohalike valgeemigrantide-monarhistide tegevust piirama (Voikovi tulistajaks oli valgeemigrandi perekonnast pärit noormees). Taranov olevat avaldanud, et sarnase stsenaariumi kordumine Eestis oleks samuti kasulik, sest ilmselt likvideeriksid Eesti võimud siis kohalike monarhistide tegevuse. Ta olevat lisanud, et Eesti praeguse siseministri (1927. aasta märtsist detsembrini oli siseministriks Jaan Hünerson Põllumeeste Kogudest) energiline monarhistide-vastane tegevus meeldib talle. Samas olevat Taranov Lukovskile teinud ettepaneku tulistada kedagi Nõukogude saatkonna töötajat. Tasuks olevat ta pakkunud 200 dollarit ning võimalust Nõukogude Liitu elama asumiseks või siis sõidu korraldamist valepassiga mõnda välisriiki Lukovski enda valikul. Lukovski naine Ljudmilla ja lapsed olevat enne atendaati pidanud Venemaale Simbirksisse Ljudmilla ema juurde sõitma. Sealjuures olevat Taranov soovinud, et Lukovski teataks abikaasa sõidust valgeemigrantide luurele, mis siis loodetavasti oleks abikaasale andnud luureülesande. Kui Lukovski olevat märkinud, et tulistatav võib ju surma saada, siis teatanud Taranov, et inimesi on neil küllalt, eriti kui neid on tarvis ohverdada niivõrd tähtsa asja eest. Lukovski olevat lubanud järele mõelda.
Kuna Lukovksi jäi vahepeal haigeks, siis saatis ta 14. oktoobril saatkonda Taranovi juurde oma abikaasa Ljudmilla. Viimane teatas Taranovile, et ei saa abikaasa haigestumise tõttu veel Nõukogude Liitu sõita; samuti, et pole valgeemigrantidelt veel mingit luureülesannet küsinud. Taranov olevat seepeale tugevalt ärritunud, millele Lukovskaja reageeris lahkumisega. (L. Lukovskaja ülekuulamisprotokoll 22.10.1926: ERA 2140/1/142. L 31-31p.) Järgmisel päeval ilmus Lukovski elukohta Nõmmel saatkonna vanemasjaajaja Aleksandr Stepanov, kes olevat Taranovi nimel palunud juhtunud arusaamatus unustada ning küsis, millal Lukovski uuesti saatkonda saab tulla. Lukovski olevat avaldanud selle suhtes kahtlust ja kurtnud, et kuni selle ajani on ta saanud vaid vähest tasu. Lõpuks olevat ta lubanud pärast paranemist (Lukovski oli äsja haigestunud) 25. oktoobril siiski saatkonda tulla. Veel samal õhtul ilmus Stepanov uuesti Lukovski korterisse ning olevat andnud üle 10 dollarit, lisades, et raha saatis „seltsimees Pjotr“. Lukovski aga otsustas saatkonda mineku asemel hoopis politsei poole pöörduda.
Lukovskit hoiti paar nädalat vahi all. Pärast vabanemist esines ta juhtunu kohta avaldustega kohalikule vene ajakirjandusele. Selle peale sai Eesti Välisministeerium 16. novembril Nõukogude saatkonnast Grigori Taranovi seletuse. Selles väideti, et Lukovskid olid tõepoolest avaldanud soovi Nõukogude Liitu sõita. Kuid Lukovski olevat üles tunnistanud, et oli saatkonda tegelikult saadetud kohalike monarhistide juhtkonna ülesandel, et välja selgitada terroristliku akti korraldamise võimalus saatkonna vastu. Kuid Lukovski olevat tundnud, et ei saa „minna oma kodumaa esindajate vastu“. Taranov olevat teinud ettepaneku asjast teatada Eesti võimudele, millega Lukovski olevat nõustunud tingimusel, et see saab toimuma pärast naise ja laste ärasõitu Venemaale. Lisaks olevat saatkond oktoobri keskel informeerinud kõigest Välisasjade rahvakomissariaati. Lukovskile ja tema naisele olevat Taranov andnud ka majanduslikku abi 6000 marga ja 10 dollari väärtuses. (G. Taranovi seletus 15.11.1927: ERA 2140/1/142. L 46-47.)
Nagu Tallinna pol. politsei abikomissar Julius Eiskop kohtuvõimudele seletas, tundus talle usutavam siiski Lukovski versioon. Nimelt oli Lukovski abikaasa sissesõiduloa saanud ebatavaliselt kiiresti, umbes pooleteise kuuga. Arvatavasti käis Taranov seda Moskvas kooskõlastamas kui ta 2.-11. oktoobrini idapiiri taga viibis. Samuti torkas silma, et õige pea pärast Nõukogude Varssavi saadiku Voinovi mõrvamist oli saadik Tallinnas Adolf Petrovski Eesti Välisministeeriumile avaldanud kartust, et selline lugu võib korduda ka Eestis. Kõigele lisaks ei omanud Pol. politsei Eiskopi sõnul mingeid andmeid, et kohalike monarhistide juhid ka tegelikult saatkonna suhtes terroristlikku akti planeeriksid. (J. Eiskopi ülekuulamisprotokoll 01.12.1927: ERA 2140/1/142. L 92-94.)
OGPU Välismaaosakonna toimik (ERAF 138SM/1/7) Lukovski kohta kinnitab, et resident Taranov värbas 1927. aasta augustis Lukovski, kes andis talle seejärel andmeid valgeemigrantide tegevusest Eestis. Kuid seda, et ta pidi Taranovi ülesandel korraldama fiktiivse terroriakti, toimik kuidagi ei kinnita. (Nagu Taranov Moskvasse septembris teatas, väitis Lukovski talle, et valgeemigrandid planeerivad saatkonna vastu terroriakti.)
Kõige tõenäolisemana näib, et Lukovski oli NSVL luurel lasknud end värvata monarhistide ülesandel, et imbuda nõukogude luuresse. Väide ettepanekust fiktiivse atentaadi kohta polnud ilmselt tõsi, vaid oli katse NSVL saatkonda kompromiteerida.
Erelt kirjutab ka:
See on siiski parimal juhul veerand tõde. Engelhardt värvati 1932. aastal tõepoolest, kuid n-ö võõra lipu alt. NSVL välisluure agent esitles end Engelhardtile Saksa luure residendina, kellega Engelhardt nõustus seejärel koostööd tegema (side kestis 1936. aastani). Sealjuures jääb mõistatuseks, kas ja millal Engelhardt mõistis, et tegemist on pettusega. Igatahes tavalises mõttes NSVL agent ta polnud ning NSVL luure vene emigrantide üle sellega mingit erilist kontrolli ei saavutanud.Oli Aleksander Lukovski tõepoolest ka inglaste agent, ei omanud enam mingit tähtsust. Ta oli Nõukogude luure jaoks ohutu prügikala, pealegi olid Vene emigrandid niigi nende kontrolli all. Sest nagu nüüd on selgunud, oli isegi emigrantide luureülem ja Petrovski “atentaadi” kavandajaks peetud Boris Engelhardt Nõukogude välisluure agent L/42.