Spioon Peastaabis

[Reigo]

Raamatus "Sõda pärast rahu" (lk 698) olen maininud ühte kommunistide informaatorit Sõjaministeeriumis enne 1924. a detsembrimässu. Ta joonistas kommunistidele muuhulgas Sõjaministeeriumi plaani 1924.a juuli lõpu seisuga, lisades, et pole ise selles hoones enam kaks kuud viibinud.

Siis jäi see isik tundmatuks, kuid nüüd on ta, nagu mulle tundub, selgunud. Tegemist oli ilmselt kirjutaja Jaan Mägiga, kes spioneeris alates 1919. või 1920. aastast, esialgu Valgas Soomusrongide diviisi staabis, hiljem, alates 1921. aastast töötas ta kirjutajana Peastaabis. 1924. aasta juuli lõpus lahkus ta NSV Liitu. Mägi käekiri on ka sarnane Sõjaministeeriumi plaani joonistaja omaga.

[Kapten Trumm]

Eriti irooniline oleks veel see, kui see Mägi oleks nt 1937. vms "puhastuse" ajal NSVL-s maha lastud kui "kahtlane element"

[Reigo]

Nii see oligi:

Мяги Ян Янович, 1894 г. р., уроженец Перновского у. Лифляндской губ., эстонец, член ВКП(б) в 1926–1938 гг., директор Электромеханического рабфака, проживал: г. Ленинград, Соловьевский пер., д. 27, кв. 27. Арестован 31 июля 1938 г. Особой тройкой УНКВД ЛО 1 октября 1938 г. приговорен по ст. 58-6 УК РСФСР к высшей мере наказания. Расстрелян в г. Ленинград 5 октября 1938 г.

Enamus NSVL luure Eestis värvatud agente, kes sattusid 1937-1938 NSV Liidus elama, represseeriti.

[Reigo]

Eks see sõltub olukorrast ja mingeid protsente pole reeglina võimalik välja tuua (külma sõja perioodi kohta on küll mingeid uurimusi tehtud, aga ei oska hetkel neile viidata). Kui rääkida 1920.-1930. aastatel NSVL heaks spioneerinud Eesti elanikest, siis suure osa motiiviks olid kindlasti veendumused ehk sümpaatia NSV Liidu ja seal valitseva korra vastu. Venelastel võis rolli mängida ka rahvustunne (sümpaatia NSVL kui venelaste riigi vastu). Samas ka veendumustega inimesed vajavad alati raha. Veendumused+raha summa oli ilmselt päris tihti motiiviks. Veendumustega võis kaasas käia kättemaksusoov rõhujatele-kodanlastele näiteks mahalastud kommunistist sugulase eest. Seega võis esineda kõige kolme summat.

Oli muidugi ka neid, kellel veendumused ilmselt erilist rolli ei mänginud, vaid tarvis oli eelkõige raha. Ilmselt kuuluvad nende hulka ka Trankmann ja Pedaja.

Näiteks Eesti elanikest kommunistid NSVL spioone muidugi hukka ei mõistnud.

[Reigo]

Ülistavat infot NSVL kohta võis (vähemalt kuni 1934. aastani) ka legaalsest pressist leida. Tuli vaid lugeda õiget vasakäärmuslikku ajalehte. Lisaks olid veel NSVL raadiosaated.

Vasakäärmusluse levikule ja sümpaatiale NSVL suhtes aitas muidugi tugevasti kaasa vaesus ja tõelise või kujutletava majandusliku ebaõigluse tunnetus. Mõistagi oli EWs, nagu igal pool mujalgi, nii vaesust kui ka ebaõiglust. Vaesema elanikkonna hulgas oli NSVL pooldajaid seega rohkem. Omaette teema on vasakpoolsed intellektuaalid, keda tõukas ilmselt paljuski tagant kaastunne vaesemate suhtes ning vastumeelsus süsteemi vastu, mis võimaldas vaeste "kurnamist". NSV Liitu vaadati kui riiki, mis põhimõtteliselt, ehkki läbi raskuste, on asunud sellise süsteemi likvideerimisele. Seda, et selle juures tohutult "laaste lendas", peeti nii-öelda paratamatuseks ja ebameeldivat infot NSVL kohta eelistati eirata.

[Reigo]

Oli ikka "kodanlikus" ajakirjanduses. Aga NSVL sõbrad arvasid, et eks see on enamjaolt üks laim ja vale.

[ants431]

Kas tol ajal see "laastude lendamine" sellisel kujul piiride taha nii teada oligi?

Ants: Nii palju kui vanemate inimeste juttudest mäletan, ei olnud üldiselt teada. Mõjuagendid tegutsesid juba siis ja kiitsid üle piiri toimuvat ehtsa pardiisina . Kohalikud "bursuide valed" nimetati aga propagandakas ja demagoogiaks. Sealne tegelikkus oli liiga uskumatu tavalise eestlase jaoks.

Leidus üksikuid lihtsameelseid kes põgenesid MLiitu paremat elu otsima. Kõiki neid ei hukatud aga suunati tööle näiteks Siberi metsa kus nad ei saaks kohalikke rikkuda võimalike juttudega kapitalismi tegelikkusest.
Alati on olnud ja on ka praegu demagoogiale kergesti alluvaid aga nii öelda tõsisele teaduslikule väitlusele tundetuid inimesi keda on võimalik osava jutuga panna uskuma igasugust võimatut asja, nii tulnukaid, imerohtusid ja loomulikult mõnda kiita üle maailma parimat riigikorda.
Valeta, siis sind usutakse!

[Jaanus2]

Enamuse N. Liitu põgenenud vasakpoolsete idealistide kokkupuude sealse reaalsusega oli valus, aga kui nad seda taipasid, oli juba hilja. Oli näit. selline mees nagu Priidik Kroos. Kuulus Riigikogu tööliste ja kehvikute fraktsiooni, otsene kommunist ei olnud, aga sinnapoole. Pärit lihtrahva hulgast, oli üsna populaarne. Vahetult enne Pätsi riigipööret põgenes Venemaale, sest oli ajanud riigivastast juttu (oli enne ka pahandusi sellega) ja kartis vangistamist. Hiljem kutsus juba legaalselt järele ka naise ja poja. Kui Nõukogude reaalsus kohale hakkas jõudma, ei hoidnud mees ka N. Liidus oma suud kinni (oli sõnavabadusega harjunud) ja ütles, mis asjast arvas. Hukati, samuti poeg. Naine pääses tagasi Eesti Vabariiki. N. Liidu eestlased hukati enamasti spionaažiparagrahvi 58-6 alusel, ka need, kes ei olnud jalgagi kapitalistlikusse Eestisse tõstnud. Narva vene poisid, kes salaja N. Liitu "tasuta õppima" läksid, võisid olla õnnelikud, kui said ainult 2 aastat laagrit ebaseadusliku piiriületuse eest. Istusid aja lõpuni isegi siis, kui EW vahepeal ENSV-ks oli saanud.