NKVD erilaagrid sõjajärgsel Saksamaal

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Vasta
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

NKVD erilaagrid sõjajärgsel Saksamaal

Postitus Postitas Vaikal »

Natsi surmalaagritest said NKVD surmalaagrid
Samal ajal, kui Nürnbergis mõisteti kohut natsidest sõjakurjategijate üle, ei seisnud Punaarmee poolt vallutatud aladel olnud natside koonduslaagrid hoopiski mitte jõude. Need liideti N. Liidu GULAG-i süsteemiga ja olid ülerahvastatud, kuid mitte natsikurjategijatega, vaid sakslastest tsiviilisikute ja teistest rahvustest kodanikega, kes olid sõja käigus sattunud Läände. Alles hiljem muudeti need laagrid muuseumideks.
Nõukogude Gulag oli vangilaagrite võrgustik, kus sunnitööga piinati ja tapeti miljoneid inimesi. N. Liidu karistusorganid NKVD ja Smerš saatsid sinna nii omasid kui vaenlasi, aga ka oma liitlasi. Kuigi N. Liit koos oma kuritegeliku režiimiga on nüüdseks taandunud ajalukku, varjab tänane Venemaa ikka veel Gulagi minevikku, tunnistades end seega selles süüs osaliseks. Vabandamisest keeldumine näitab seda isegi selgemalt kui vabandamine.
Venemaa varjab ikka veel tõtt sadade tuhandete Gulagi suletute kohta. Nii näiteks teavad täna vaid vähesed, et Gulagi laagritesüsteemis olid veel ka eraldi invaliidide laagrid, kus valitsesid kohutavad elutingi- mused ja kuhu saadeti sunnitöölaag- rites raske orjatööga invaliidistunuid ja lootusetult haigestunud vangid surema.
Selgusetuks on jäänud põhjused - miks veeti ameerika ja inglise sõdureid natslikest koonduslaagritest Venemaale NKVD laagritesse? Miks veeti Siberisse Korea sõjas vangi langenud ameeriklasi, kuigi NSV Liit seal isegi ei osalenud? Miks deporteeriti peale sõja lõppu Siberi laagritesse kümneid tuhandeid süütuid Saksa, Poola ja teiste riikide tsiviilelanikke, kellel polnud natsrežiimiga mingit seost? Vastuseta küsimusi on palju.
Pealesõjaaegsetel aastatel on palju räägitud ja kirjutatud natside koonduslaagritest, kus hukati miljoneid erinevatest rahvustest inimesi. Kuid samas on maha vaikitud fakt, et pärast hitlerliku Saksamaa purustamist 1945. aastal ei likvideeritud seal natside rajatud Sachesenhauseni, Buchenwaldi, Ravensbrücke ja mitmeid teisi koonduslaagreid, vaid need anti üle NKVD haldusse. Seda tehti vastavalt liitlaste kontrollnõukogu direktiivi nr. 38. alusel. Ajaloolaste andmetel oli Saksamaa nõukogude okupatsioonitsoonis vähemalt üksteist NKVD eri- ja interneeritute laagrit, kust käis läbi sadu tuhandeid inimesi, kellest ligi pooled surid laagrites valitsenud ebainimlike tingimuste tõttu nälga ja haigustesse või psüühiliste traumade tagajärjel.
1943. aastal Moskvas toimunud konverentsil võtsid liitlased vastu deklaratsiooni hitlerlaste vastutuse kohta nende poolt toime pandud kuritegude eest. Kaks aastat hiljem saavutasid võitjariigid Podstami konverentsil põhimõttelise kokkuleppe, et interneeritakse kõik isikud, kes võiksid ohustada Saksamaa demilitariseerimist ja demokratiseerimist. 1946. aastal välja antud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis määratleti konkreetselt isikud, kes tulevad vahistada või interneerida. Eeskätt oli juttu sõja- ja natslikest kurjategijatest. Kuid nagu hiljem selgus, sattusid neisse laagritesse inimesi, kes polnud kunagi natsidega koos töötanud, ega olnud mitte kuidagi liitlastele ohtlikud. Nii said paljudest endistest natside koonduslaagritest NKVD spetslaagrid.
Asja lihtsustamise huvides muudeti endised natside koonduslaagrid saksa tsiviilisikute interneeritute laag- riteks. Vaevalt oli viimane fašismi- vang Buchenwaldist lahkunud, kui selle laagribarakkidesse, mis nüüd kandis NKVD erilaager nr. 2 nime- tust, suleti 12. augustil 1945. esi- mesed NKVD ohvrid. Laager tegutses kuni 1950. aastani ja sealt käis läbi 28 455 mees- ja naisvangi, kelledest 7113 vangi laagris valitsenud ebai- nimlike tingimuste tõttu surid. Umbes 1500 vangi deporteeriti hiljem N. Liidu laagritesse.

Endises Sachenhauseni laagrist sai 1945. a. augustis NKVD erilaa- ger nr. 7, mis hiljem nimetati ümber erilaagriks nr. 1. Laager tegutses 1950. aastani ja selles hoiti üle 60 tuhande tsiviilisiku, kellest vähemalt 12 tuhat hukkus mitmesuguste õnnetuste, haiguste, nälja ja psüühiliste traumade tagajärjel.

Ketschendorfis nõukogude salateenistuse NKVD poolt rajatud erilaagris nr. 5 oli alates söja lõpust kuni aastani 1947 ühtekokku 10 500 naist, meest ja noorukit. Umbes pooled neist surid nälja, haiguste ja ebainimlike elutingimuste tõttu. Laibad maeti nimetuna. 1952. aastal lasksid SDV ametivõimud nende maised jäänused üle viia Halbesse.
NKVD Jamlitzi erilaager nr. 6 tegutses alates 1945. a. septembrist kuni 1947. a. aprillini. Kokku oli selles laagris umbes 10 200 vangi, kellest umbes kolmandik hukkus (hukati). Võrreldes teiste Ida-Saksamaal olnud NKVD erilaagritega oli Jamlitzi erilaagris hukkunute protsent üks kõrgemaid.

Bautzen, Torgau ja Hohenschönhausen – need on kohad, kus NKVD erilaagrites hoiti aastatel 1945 kuni 1950 natside Buchenwaldi laagriga võrdsetes tingimustes umbes 160 000 vangi. Vähemalt 43 000 neist surid ebainimlike tingimuste tõttu tuberkuloosi, tüüfusse ja nälga.

Sama aasta aprillis loodi Lääne-Pommernis Mecklenburgi maakonnas Neubrandenburgi lähedal Fünfeicheni erilaager nr. 9, kus kõrvuti SS- ja politseiohvitseridega, natsipartei tegelaste, endiste sõjaväelaste, kooliõpetajate ja teiste kahtlaste isikutega hoiti ka suurel arvul alaealisi lapsi. Neid süüdistati organisatsiooni Werwolf'i kuulumises ja Punaarmee vastu diversiooniaktide ettevalmistamises, olgugi, et natside poolt päris sõja lõpul loodud terroriorganisatsioon Werwolf jäi Mecklenburgi maakonnas vaid paberile.

Enamus Fünfeicheni laagris kinnipeetavaid alaealisi oli 15-17 aastased. Noorim vang oli 12 aastat vana. Nõukogude seaduste järgi polnud selles midagi iseäralikku, sest juba 1935. aastast kehtis N. Liidus Stalini poolt kohaldatud seadus, mille alusel võis kriminaalvastutusele võtta ja surma mõista kaheteistkümnest eluaastast alates. Ainuüksi aastatel 1935 – 1939 anti N. Liidus kohtu alla 92 000 kaheteist kuni kuueteist aastast last.

Endise Kötzschendorfi kaablitehase töölisasulas olnud NKVD laagrisse paigutati 1945. a. novembris umbes kaks tuhat vlassovlast. Seejärel toodi sinna veel umbes 8000 saksa tsiviilisikut, kelle hulgas oli umbes 500 naist ja 1700 alaealist noorukit. Laagrit ümbritses kõrge planktara ja okastraataed. Iga saja meetri järel olid vahitornid, kus asusid vahisoldatid kuulipildujatega. Vangidelt võeti ära kõik esemed, püksirihmad ja kingapaelad. Nende laagrisse paigutamist ei põhjendatud mitte millegagi. Niigi nappi toidunormi kärbiti 1946. aasta novembris veel poole võrra. Näljas ja täidest puretud vangid surid massiliselt. Iga päev suri 30-40 inimest. Neile oli ükskõik, kas laagri vahtkonna hoonel rippus Hitleri või Stalini pilt... Talvel lamasid surnute laibad laagriterritooriumil virnas pakase käes. Kui neid veoautodele laaditi, kõlisesid need kui külmunud puuhalud...

Enamikul Saksamaa nõukogude tsooni rajatud NKVD erilaagrites olnutel polnud eelpool mainitud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis loetletud isikutega üldsegi mitte mingisugust pistmist. Paljud laagris viibinud süütud inimesed olid lihtsalt ettearvamatult sündmuste keerisesse sattunud. Pahatihti nabisid NKVD töötajad inimesi kinni otse tänavalt, et täita laagrisse viidavas vangipartiis puuduvat lünka. Valvemeekonna omavoli oli piiritu...
NKVD erilaagrisse võidi sattuda mõne ettevaatamatult öeldud sõna pärast. Selle põhjuseks võis olla ka mõni natsismi ajast pärit raamat, ese või tavaline rinnamärk. Näiteks saadeti natside Neuengamme koonduslaagrist pääsenud antifašist Fünfeicheni laagrisse vaid sellepärast, et ta julges protesteerida oma elamu konfiskeerimise vastu Punaarmee poolt.
NKVD laagrid Saksamaal polnud töölaagrid. See asjaolu raskendas kinnipeetavate olukorda veelgi. Vange hoiti luku taga nagu loomi, kus nad pidid tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna paljastel narilaudadel magama. Söök oli äärmiselt vilets. Tunnistajate sõnul muutusid inimesed sama kõhnaks nagu endised natsilaagrite Oswiecemi ja Dachau vangid. Karistuseks mõne eksimuse eest karistati vange rängalt. Nii rakendasid NKVD-lased Fünfeicheni laagris näljast nõrkenud kinnipeetavaid hobuste asemel vankrite ette ja sundisid neid raskes lastis vankreid mööda liivaseid teid Fünfeicheni mäkke vedama. Surmal oli rikkalik lõikus. Ta ei hoolinud, kas tema vikati ette jäi mees, naine või laps, süüdlane või süütu.
Ajal, mil läänemaailm tähistas Teise maailmasõja võidukat lõppu, saabus Moskvast Saksamaa Nõukogude tsooni salajane käsk, mille kohaselt NKVD ja vastuluure organisatsioon Smerš hakkas arreteerima seal olnud välismaalasi. Kinnivõetute hulgas oli nii itaallasi, prantslasi, poolakaid ja teistest rahvustest Saksa sõjatööstuses töötanud võõrmaalastest (nende hulgas ka vene) sõjapõgenikke. Vangistatute hulgas oli ka liitlaste sõjavange, kes olid olnud Saksa vangilaagrites. Kokku vahistati lühikese aja jooksul tuhandeid süütuid välismaalasi. Et avalikkuse ees seda varjata, tunnistasid lääneriikide valitsused need isikud „teadmata kadunuiks” või „desertöörideks”.
1945. aasta juulis vahistas NKVD Dresdenis Ameerika kodaniku John Noble. Kuigi tal oli ka veel Šveitsi diplomaatiline puutumatus, ei päästnud see teda arreteerimisest. Gestapo oli teda ja tema peret sõja ajal hoidnud koduarestis, mistõttu nad olid pikisilmi oodanud nõukogude „vabastajate” saabumist. John Noble viidi NKVD erilaagrisse, kus ta mõisteti „nõukogudevastase tegevuse eest” 15 aastaks Vorkuta sunnitöölaagrisse.
Kuigi Saksamaa idatsoonis vangistatud välismaalastest vange veeti Nõukogude Liidu sunnitöölaagritesse suure saladuskatte alla, olid lääneliitlaste juhtivad poliitikud sellest teadlikud, kuid eelistasid vaikida…
Nõukogude okupatsioonitsoonis NKVD halduses olnud erilaagrites hukkus aastatel 1945-1950 kümneid tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Ida-Saksamaal oli selle teema käsitlemine rangelt keelatud. Alles peale Berliini müüri lammutamist hakati hukatute matmispaiku otsima. Üks esimesi leitud vangide matmispaikadest asus Neubrandenburgi linna servas, puudega ääristatud nõos. Skeletid lamasid vaid veidi üle meetri sügavuses hauas tihedalt üksteise kõrval, mitu rida ülestikku.
Pärast erilaagrite likvideerimist püüdis NKVD igati oma tegusid varjata. Kinnipeetavad, kellel oli leitud pisemgi süü, anti üle Saksa DV võimudele ja mõisteti pikaks ajaks vangi. Paljud neis laagrites olnud viidi ida suunas ja kadusid jäädavalt. Kõik laagrite arhiivid saadeti Nõukogude Liitu.

Saksamaal NKVD tegevust uurinud allikad pakuvad NKVD erilaagrites hukkunute arvuks 75 000 kuni 80 000 inimest. Kuid veel praegugi avastatakse Saksa Idatsoonis asunud NKVD laagrite uusi asukohti. Ketschendorfi interneeritute laagris olnud vangide saatust uurinud initsiatiivgrupp tegi 2002. aastal laagripäevikute ja surnute nimekirjade põhjal tuvastamisuuringuid. Nad avastasid 4620 nime, mis olid kirja pandud nõukogude ohvitseride poolt kirillitsas. Umbes 70 km Berliinist lõuna pool asunud Dahme-Spreewaldis avastati seitsme hektari suurune matmispaik, kuhu on maetud umbes 28 000 isikut ja mis on üks suurimaid NKVD vangide matmispaiku Saksamaal. Seega võib tegelik hukkunute arv olla tunduvalt suurem.
Kõik neil aastatel süütult NKVD erilaagrites olnud inimesed olid stalinismi ohvrid. Nad sattusid hiiglasliku nõukogude julgeolekuaparaadi hakkmasinasse, kus inimesel polnud pisematki väärtust. Need, kes aga imekombel ellu jäid, pidid aastakümneid vaikima. Toonase NKVD omavoli mõõtmeid ei suuda väljendada isegi sõna tragöödia.
Võitjal on alati õigus?
Kasutaja avatar
---Riff---
Uudistaja
Postitusi: 4
Liitunud: 13 Veebr, 2011 13:55
Asukoht: Lihula Vald
Kontakt:

Postitus Postitas ---Riff--- »

Samas kas keegi oskaks mulle lähemalt Sillamäel asunud vangilaagrist rääkida. Midagi on siid läbi juba käinud aga huvitaks just rohkem selle struktuur ja elutingimused. Samas ega keegi ei teaks kus saaks selle kohta fotosid, jooniseid või kaarte. Nimelt teen Sillamäe uraanitööstuse kohta uurimistööd ja igasugune info selle objekti kohta oleks teretulnud.
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Postitus Postitas Shiim »

Võta auväärt kasutajaga Vaikal ühendust. Kui kaubale saad, siis küllap ta oskab sellest rääkida.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist